Võta vaevaks tänada oma isa...

väljavõte Õhtulehest 1. juuni 2002:


Poeg Anthony astub isa jälgedes
“Mina pole teda kunagi korvpalli juurde sundinud,” räägib rahvuskoondise peatreener Heino Enden oma 14aastasest pojast Anthony’st , kes kuulub omaealiste Eesti paremikku.
“Ta sattus korvpalli juurde täpselt nagu mina. Mu isa töötas tüdrukute treenerina, olin kolme-nelja-aastane, kui laagrites platsi kõrval palli hakkasin patsutama. Kõik läks justkui iseenesest. Nii ka poisiga. Kui Soomes treeneri- ja mängijaametit pidasin, tegutses ta saalis omaette, kuni ükskord avastasin, et ta on ise meeste pealt õige põrgatuse ära õppinud,” kirjeldab Enden.

“Kui ta tahab, võib temast sirguda hea korvpallur, tal on mängunägemist, arstide sõnul võib ta sirguda kahemeetriseks. Mina ei nõua, et ta selle tee valiks. Aga kui nii otsustab, siis käigu valitud teed korralikult.”


. . . .


kahemeetriseks ei sirgunud...


ausalt öeldes...miks ma selle nüüd leidsin. eile tööl oli tühjus, vaikus, otsustasin papa kohta kirjutatud artikleid läbi lugeda. nagu kodusest elust olen juba tähele pannud, eriti pärast venna sündi, siis väga palju...isegi enamus omadusi olen isalt kaasa saanud. ja ka nende kohekohe 24 isa käe all elatud aastaga enamus õppinud ju teda jälgides. ma olen korduvalt endamisi mõelnud, et mida ma teeks ilma oma isata. ta on mu tugisammas, mu mentor, praeguses seisus võiks isegi tõmmata paralleeli kui "klienditoe töötajaga", kellega võtan kohe ühendust, kui probleeme tekib. alati olemas...kui ise pole millegi sellisega hakkama saanud, mille tõttu ta keelduks või eiraks. kindlasti on ka põhjus selles, et tema on ainus vanem, kes on mul olnud algusest peale olemas ja koguaeg kättesaadav.

tulemas on isadepäev...ja täpselt kuu aega hiljem tema sünnipäev. ma teen need kaks päeva talle sedavõrd meeldejäävaks, et ta ikka teaks, kui tähtis, et ta mul ja mu vennal olemas on!

tehke teiegi sama oma isale, sest nagu öeldakse "you never realize what you have until it's gone..."

livin' on my own!

jep-jep, nii on! lõpuks olen kodust välja kolinud, ilmselt siiski mõneks ajaks, eks näis, kaua kestab, aga finally elan ma esimest korda oma elus kodust ja vanematest eemal!

alustuseks tuleb tõdeda, et väga heal ajal see ei juhtunud ehk siis pean silmas väikevennast eemalolekut. mulle ei meeldi see...samas seda mõnusam on tunne kui koju lähed ja esikuukse avab väikemees, kes vaevu, kuid siiski juba mõnda aega ukselingini ulatab. suu kõrvuni naerul ja silmad kissis tammub jalalt jalale nagu teeks kossutrennis kaitseasendi harjutust ning hüüab "ennnaaaa!"

ma ei oleks ealeski uskunud, et see nii hea tunne on. juhtus see siis neljapäeval pärast saku jõusaali külastust. sai siis kodu külastatud pärast paari ööd linnas. ka teiste pereliikmete poolt soe vastuvõtt ja mõningane pärimine linnaelu kohta.

soojale vastuvõtule järgnes tugev sööming ja Riksuga tavapärane autokalendri lappamine ja asjade pakkimine minu toas. praegu algusaegadel on pidevalt midagi kodust vaja linna tuua.

okei, kodukülastusest küllalt. linnaelust veidi. tavapärane hommik algab 8.15, halvemal juhul 8.00, sest toakaaslase kurgiste andrese äratuskell heliseb tavaliselt siis, aga ta ise seda ei kuule. ehk põhimõtteliselt olen mina antsu äratuskell. järgneb hommikusöök/kohv köögis läpaka ja hommikuste ergutusbiitide saatel, asjad valmis mis vaja, pleier pähe ja labajalakesed vabaka poole, et sarvilise bussiga tööle sõita. neljapäeval oli luksus, andres ärkas ise oma kella peale, läks kooli ja mul oli vaba päev, tuimalt 12ni und. vaba päeva sisustasid korralik toitumine, xbox, netiavarused ja siis juba jõusaal-kodu trip, pärast seda juba kinos "Unstoppable". õhtul jälle kodune chillout, call of duty pelamine xboxil ja unele.

tagasi tööpäeva juurde ja üleüldse uuest tööst. jah, extreme ajad said läbi, aasta ja paar nädalat peale sai seal leiba lauale teenitud. meenutan üsna heas noodis neid aegu, seltskond oli vägagi kirju, aga 95% positiivsed tegelased. huumorit, kogemusi ja uusi teadmisi tuli küllaga. ausalt öeldes päris kahju oli oma vahetuse rahvas maha jätta. aga elu peidab endas igasugu käike ja muudatusi. hetkel oli see muutus vajalik.

igatahes, uus töökoht, A&T Sport mustamäe teel. seltskond on väga kirju, endisi ja praegusi tipp/harrastussportlasi terve seltskond täis, suusakoondise määrdemees jne. õhkkond on vabamate killast, samas kui tööd tehakse, siis tehakse ära ja hiljem jätkub huumor uutel tuuridel. praegu on üsnagi vaikne aeg, me kutsume seda "vaikus enne sõda", sest suure lume langedes läheb tõsiseks sõjaks. lisaks lumelaua nurgale võtsin endale eesmärgiks teist vaikset nurka ehk hokinurka unepealt tunda ja rääkida osata. kummaski neist suurt möllu oodata pole, aga valmis tuleb olla, lumelaua nurgas oleme ühe teise uue tegelasega kaks asjatundjat. veel olen ma algkursuse lumelaua ja mäesuuskade määrimisel ja kantide teritamisel saanud, selleks on meie ettevõttes masinad, nii et midagi rasket ei ole. päästan sellega murdmaasuuskade hooldustiimil palju väärtuslikku aega.

tööpäev kestab nädala sees 10-19ni, laupäeval 16ni ja pühapäeval on üldse pood kinni. selliste tööpäevadega jõuab järjest palju rohkem päevi tööl olla, see kaks tundi lühem tööpäev päästab ikka sitaks. võibolla on mul alles uue koha eufooria peal, aga mul on hea eelaimdus, et see asia toimib kenasti.

üleüldse linnas elamine on praegu end väga õigustanud. kui saan ID kaardi ka tehtud, enne seda nimekorrigeerimise teema ka korda aetud, läheb ühistranspordiga sõitmine ka veelgi soodsamaks. muidugi selleks tuleb mul end invaliidi 3 aadressile sisse kirjutada, mis ei tohiks väga probleem olla. ants juba endal tegi seda. trenn on 10 min kõnnaku kaugusel, samast kohast läheb ka troll tööle. siiani olen toidu ostnud solarisest, -5% kliendikas aitab kenasti. ilmselt tulevikus suuremad ostud teeme andresega järve selverist.

aga mis siis praegu veel jutustada. külalised tulid, järgmine kord lisan mõned pildid ka!

ps. tsekkige mu tumblr'i saiti, sinna ilmuvad paar videot Rahzel'i live'st lähiajal!

piiish!

mul on uskumatud võimed!

ja sama uskumatu on see, et need peamised "uskumatud võimed", mis mulle looduse poolt on kaasa antud, ei ole absoluutselt head võimed.

esimene võime on end pidevalt vigastada. randmed-hüppeliigesed on nagu püsikliendid juba, mujale kõikjale tuleb pidevalt kolkse ja litakaid, nina-hambad on ka saanud uutena kliendistaatuse.

ammu juba seda nalja iseendale tehtud, et varsti alustan elulooraamatu kirjutamist, pealkirjaks panen jalgpallist ainest saanuna "pool elu vigastatud".

tordile panen praegu ise kirsid-maasikad-mustikad otsa, sel nädalal ilmselt saab lõpuks teoks ka linna kolimine ja seda üsna sobivasse kohta - invaliidi tänavale!

äkki see peletab lõpuks selle ebaõnne haldja õlalt minema.

aga teine võime...ma nüüd väga ei usu et paljudel seda esineb, samas ei tea ka, mul igatahes tuleb seda ikka üsna tihti ette. ma suudan alati hästi palju asju ühele lühikesele perioodile kokku kuhjata. okei, üldjuhul kuidagi läbi ussim....tähendab kuidagi loksub kõik alati paika ja jonksu, mõni asi vb natuke kehvasti, aga ikkagi saab nagu ilma suuremate "haavadeta" üle elatud.

praegu, oma sünnipäevanädalal...mul on hirm! nagu fo'real, sel korral on juba kraadi võrra kangemad teemad...

mul on viimasel ajal palju peas paika loksunud. mitte, et seda varem poleks juhtunud, selle aastaga olen ma palju muutunud ja täiskasvanumaks saanud, mulle endale vähemalt tundub. ma hoian palju tagasi, palju hoian endasse, samas kõike ei suuda endasse hoida...ei tohi ka, plahvatada võib. aga ma pean ütlema. ma olen maailmaasjadest palju paremini hakanud aru saama ja seda väga palju tänu sellele, et räägitakse otse ja ausalt. ei varjata. ei keerutata. kõik tuleb julgelt, otse ja selgelt ära rääkida, muud moodi ei saagi.

aitäh, mu kallid vanemad, kes te mul olete vägisi seda mõistust üritanud nihutada veel rohkem omale kohale. i admit, i've made some shitty mistakes in my life, but now it's time for redemption!

ma tihtipeale kardan, et ma olen liiga otsekohene, liiga pealetükkiv, liiga ahistav. kui midagi on valesti, ma tahan kohe teada, mis ja miks. mul hakkab kohe sees keerama, kui midagi on valesti ja enne rahu ei saa, kui kõik korras on. aga ma ei saa midagi sinna teha, see olen mina. jah, võibolla ma olen perfektsionist ja tahan elada ideaalses keskkonnas, kus kõik on koguaeg valgel paberil laua peal punasega kirjas, ainult loe ja tee, paranda ja kõik on korras.

valusad on need hetked, kui ma saan aru, et see asi on hullem kui ma arvasin. et see lõngakera ei olegi lihtsalt sõlmes nagu saapapaelad, mida kisud ühest otsast ja ongi korras.

....

ma kujutan ette, et kui ma selle nädala nüüd elan üle nii, et esmaspäeval, 15. novembril ma mõtlen tagasi neile seitsmele päevale, vaatan naeratades Invaliidi 3 korteris lakke ja saan öelda "raisk, kõik saigi tehtud ja korda"...

...vot see on hetk....ühe õlle jaoks!

aga siiski, praegu on alles 1:44 teisipäeva varahommikul ja kõik on alles ees...

viimane tööpäev extremes, välk vs altius mäng, uue töökoha külastus, saku vs rentica mäng, sünnipäev, teises uues töökohas esimene tööpäev, sünnipäevapidu, peavalu ja kolimine!

FAKING HELL, kui palju asju! ja kui päris aus olla, siis see pole veel päris kõik!

mu viimane uitmõte siia lõpetuseks...

ma olen ikka päris mitu korda avastanud end mõtlemast sel teemal ja praegugi oli üks selline hetk, kus keegi mu peas asuvas ülemkogus tõstatas küsimuse "kas ma olen karjaloom või üksik rändhunt?"

ja kindlasti nüüd mõni, kes siia mingi ringiuitamise tõttu satub, arvab et ma olen jube diip ja kunstiinimene ja ego jne... ära muretse, sa pole esimene kes niimoodi mõtleb ja tänu sellele on mul selliste jaoks oma ütlus.

FUCK OFF ja mine tegele oma asjadega kui ei meeldi!

nüüd ütlen teile teistele pudulojustele Thank you, nagu seda tegi mu tänase õhtu parim sõber John Mayer, ja lähen otsin padja alt varudest kübekese und.

japh, gravitatsioon on just see asi, mis mulle praegu kõige rohkem mõju avaldab....oma iseäranis huvitaval moel

ps. ilmselt tulevikus, kui ma oma viimaseid pikemaid üllitisi taaskord loen, ei suuda ma uskuda, et need valmisid kainena. seepärast ma nüüd ütlengi, et usu ikka, sa vana kõbi! ;)

ja seda ka, et õhtu põhilugu ei olnud gravity...veel "hullem" oli hoopis!

mõttehetk

ma olen tööl, üsna tühi päev on seni olnud. tänavakorvpalli reklaamvõtete väikesed teaserid tiksuvad vaikselt üles, minu ja eiemotsiooni twitterist leiate lingid, orkutist ka, ei viitsi siia kopeerida hetkel. vahepeal tegevuse leidmiseks viisin paar kasti prahti ka ära, et mitte lihtsalt siin arvutis passida. tühjus poes, aga igav pole olnud.

tegelt, millest ma kirjutada tahtsin, oli selline asi siis. ma kirjutasin hommikul rongis ühe blogipostituse valmis, tuli tuhin peale, aga tööle jõudes ja pärast sõbra külaskäiku muutsin meelt ja otsustasin mitte seda postitada. lihtsalt pole asi, mida viitsiks siia nii pikalt kirjutada. sain siis sõbralt juurdepääsu ühe preili blogile, mis muidu on parooli all ja saavad lugeda üksikud. uskumatu, aga selle blogi kõikide postituste läbilugemine (kuna neid polnud oma poole aasta peale väga palju kogunenud) pani mind mõtlema. mitte väga sügavalt, aga selline väikene omaette mõttehetk tekkis. ausalt öeldes osad postitused olid üsna sarnased, mida ette kujutasin, aga mõned üllatasid, just selle poolest, et need suutsid ka minus mingi emotsiooni või mõttekäigu tekitada.

arvamus muutus. plusspunktid talle.

aga muidu, mis vahepeal toimunud. noo kaks nädalavahetust on olnud pidusid ja istumisi ja äraolemisi. perekonnas oli üks juubel, väikevenna ilmaletoojal täitus 35 ja saku pubis sai peetud üks mõnus pralle maha lähisugulaste ja peretuttavatega. fun oli, kuigi lahkusin enne keskööd edasi oma sõpradega kergele istumisele. samas kohas järgmisel õhtul ka istumine. sel nädalavahetusel, täpsemalt reedel pärast töölt koju jõudmist sattusin paaritunnisele jutusoonele Villuga, kellega polnud ikka väga pikalt vestelnud ja muljetanud. vaatamata msn's toimunud vestlusele sai selle ajaga väga palju uudiseid üksteisele edastatud, üllatatud teineteist, arutatud eluasjade üle jne. mõnus õhtu.

järgmine õhtu möödus jotis kalli preili ja sõprade seltsis, taaskord üks lõbus ja lõõgastav tööpäevajärgneajaviide.

üks juhtumeid, mida sai postituse alguses juba mainitud, toimus teisipäeval tallinnas. sündmus, mida huviga ootasin mitu nädalat ning mille suhtes ettekujutus puudus, mis ja kuidas toimuma hakkab. sprite tänavakorvpalli reklaammaterjali filmimine sai siis teoks. kimmel, kaameramees ja mõned pallurid ning väga huvitavad "võtteplatsid" ehk 7 tunnine võttepäev, mille järelmõjud siiani tunda. võtted toimusid siis norde centrumi rimis lettide vahel, linnahalli katusel, linnahalli ees asuva hotelli esisel platsil, vanalinnas raekoja plats, raekoja tagune pisitänav, harju tänaval, club hollywoodi ees, vabaduse väljakul, tammsaare pargis, viru ülekäigurajal rohelise tule ajal, viru keskuse ja cc plaza vahelisel ülekäigurajal ning lõppkaadrid rotermani kvartali väljakul. palju hüppamist ja näitlemist, võtteid, päikest, tuult, kõik jättis oma jälje. aga materjal tundus saavat hea ja omapärane. veelkord mainin siis, et twitteris anthonyenden, eiemotsioon ja tanavakorvpall on kontod, mida tasub jälgida ja kust tuleb teateid uute klippide lekkimise kohta.

suuremaid klippe tulekul lähinädalatel.

uued, ilmselt tänavakorvpalli kodulehe suurema reklaami (mis siis läheb nii leetu, lätti kui ka eestisse) võtted järgmine reede, vähe teises noodis aga ette teada süzee tundub awesome!

praegusel hetkel tuleb tõdeda, et asjad jooksevad kenasti. venna kasvab ja areneb iga silmapilgutusega, tööl sujub kenasti (arenguvestlus oli eile ja saime juhatajaga kenasti ühisele lainele), spordipoolel liiguvad ka asjad kenasti, hetkel peamiselt tänavakossu poolt pakutud võimaluste ja emotsioonide poolest ning välguga sai tallinna mv kenasti käima lükatud, tuleval nädalal avalöök ka saku valla meistrikatel, kuhu saime üsna huvitava rosteri kokku.

ahjaa, puhkuseni on veidike üle kuu jäänud, 4. juuni lendan siit minema ja lülitan end konkreetselt kõigest kodumaisest fakk offi!

stay positive, fellas. julgen tõdeda, et sain uut inspiratsiooni jälle siia mõtteid ja tegemisi maha laadida. eks see tuleb sellest, et kõik tundub üsna positiivne viimasel ajal. hea tuju on ka ilusamate päevade ja sujuvate suhete aluseks.

piish!

bro!

vaikselt hakkab täis tiksuma esimene eluaasta pisivennal! viimase nädala jooksul sai paar korda kaamera kätte võetud ja tema pre-lõunauinaku tegemisi jääädvustatud, ega fotokaga samas seda huumorit ja tegevust ei jäädvusta, aga midagi siiski ;)

seega esitlen teile Richard Enden viimased sammud 0-vanusena!

PS. tundub, et noormees tahab vabatahtlikult mu mantlipärijaks hakata, koristusvahendid pidevalt käes ja tolmuimeja vastu tunneb suurt huvi!

siin on mida paigast ära, peab putitama!

siit läheb vist käima...

noh, venna, kust ma alustada võin?

uskumatu, kui tore ja rahustav võib olla pool tundi temaga veetes, saad mõtted mujale ja lihtsalt imetled ühe inimhakatise arengut!

uskumatud hetked

Tervitused

Isa 50. juubeli peol sain teada, et ka vanema generatsiooni isikud käivad seda blogi siin kaemas!

Tervitused teile, tore, et saan vahelduseks ka näost-näkku kommentaare!

Ja tänud Rainile toreda sõnavõtu eest peol. Tuleb siiski mainida, et sa oled mu möödavisete järgsest emotsioonist väga valesti aru saanud! :)

Tänase päeva tõeline slogan oli "SUIT UP! When wearing a suit, awesomness flows through your body!"

Uni on ja 7.45 peab juba ärkama ja tööle sättima! Wicked!

a. signs off!

Tsiteerin lõpetuseks Barney Stinson'i "Get a suit, suits are cool! Exhibit A!"

so this is it!

i could use thousands of excuses to explain, why i fell in such a deep hole, but what really matters is that i was the one who dug that hole!

mis siis et keegi normaalne ja kooliealine siin kunagi ei käi, tunnen ma vajadust oma viga tunnistada, et te saaksite sellest õppida.

ma sain gümnaasiumis ja ka põhikoolis üsna kergelt kõigega läbi. tööd lükkasin edasi, mõnikord valetasin end võistlustele, mõnikord lihtsalt palusin õppimisaega. ja kui ka läksin tööd tegema, siis üldiselt sooritasin nad edukalt ja ilma eelneva suurema tuupimiseta. tunnis sain kõigest hästi aru ja kodutöid ei viitsinud teha. ja ikkagi lõpetasin kõik ained alati hinnetega 4-5 ja lõpuks ka kenade tulemustega ka eksamid.

kui pärast gümnaasiumi kohe minna ülikooli, siis hoidke selle eest, mis mina tegin. nagu juba aru saate, siis ma lasin ülikoolis üsna sama hooga edasi. ainuke vahe on selles, et seal ei saa töid edasi lükata, ei saa töid järgi teha, ei saa kodutöid hiljem esitada ega ka üldiselt parandada kui kehvasti läks. kui jätad ülikoolis mingi vahe sisse, on raske end tagasi rööbastele sundida. tunned, nagu oleks terve kursuse puudunud. pean tunnistama, et ilma mõnusate ja hoolitsevate kursakaaslaste, kes üritasid kogu seltskonda koos hoida, ei oleks ma vist enam ülikooli nimekirjaski. just täpselt nii laisk olen ma olnud. käimas on 4s aasta alates ülikooli astumisest ja pilk minu silmade läbi ei ole muud kui tume kui öösel surnuaias.

ja nüüd lõpuks olen ma pärast mitmeid üsna tõsiseid jutuajamisi oma vanematega sunnitud tõdema, et ma olen olnud laisk, elanud elu üsna lõbusalt ja nii, kuidas mulle meeldib. nad pidid midagi ette võtma, et see "miski" mu kahe kõrva vahel jälle tööle panna ja inimeseks hakata. ajad on rasked, tuleb õppida elama, perena kokku hoidma. ega vanemadki nooremaks saa, ikka ainult vanemaks. isalgi täitub hirmuäratavalt suur number pühapäeval. ma pean tõesti oma pähklikese peas jälle õigetpidi tööle saama. lõbus ahv, kes seni taldrikuid kokku lõi, peab kaduma ja ruumi tegema.

kui eksamid ei õnnestu, muutub elu uuest aastast radikaalselt. siis pean sunniviisiliselt hakkama täiskasvanu elu elama ja see hirmutab mind. ma küll ei kardaks seda muidu, aga senise eluviisiga saab see raske olema, puhtalt finantsiliselt. oma finantsi kasutamist pean tõsiselt õppima, muidu ei pruugi sellest august välja tullagi.

it's the final call for the plane called "changes". if i miss it, there might not be another flight coming. and staying in here would end in a disaster.

ps. irooniline, et just hommikul sattusin kuulama lugu, kus kaunis eesti naishääl laulis "kõik mis sa teed, teed kõik endale"! ja mis ma oskan öelda, peab paika! true story!

Ines - Iseendale

Mõttetund...

Jäin siin just arutama Gretega, kuidas see aasta on olnud parem kui eelnevad, vähemalt eelmisest kordades parem. Nii palju on muutunud, nii palju olen muutunud, nii palju olen muutnud. Kindlasti selle aastaga olen inimesena astunud suure sammu täiskasvanud inimese suunas, suhtumist paljudesse asjadesse muutnud ja elanud vähe teisiti oma elu.
Suure muutuse ellu tõi väikse venna sünd, mis tõi endaga kaasa palju sellist, millest ma keeldusin ratsionaalselt enne sündi. Ma lubasin, et enne paari aastaseks saamist ma temaga ei kavatse väga tegeleda, ei viitsi karjumist taluda, las vanemad kasvatavad suureks ja siis saan hakata tegelema kui ta juba natukene matsu jagab. Aga pärast sündi - nagu puuga pähe löödud - ma võitlesin, et saaks temaga tegeleda, õppida, kuidas teda hoida, mida teha jne. Peresuhted on ka rahunenud meil, kogu meie maja rahvas on muutunud rahulikumaks, tolerantsemaks, soojemaks on see kuubik saanud. Ma jälle tahan siin elada! Imekspandav oli venna sünni järgselt see, et hakati palju pöörama ka tähelepanu minu tegemistele, kuna Triin on pidevalt kodus, näeb kus käin, mida teen ja on aega ja huvi end kurssi viia ka minu tegemistega. Mõnus! Loogiline oli ju mõelda, et väiksele pühendatakse väga palju oma ajast ja mõtetest, aga tegelikult ei osutunud asi nii hulluks. Pigem, see oleks vb last liialt hellitanud. Mõnus oli tulla töölt öövahetusest koju ja mitte kohe magama minna, vaid pool tunnikest vast ärganud pisikesega tegeleda. Ei taha sellel lasta juhtuda, et jään oma venna jaoks võõraks, kuna väiksest peale ei tegelenud temaga piisavalt. Ja võin uhkusega tõdeda, et olen olnud seni vääriline suur vend!
Aga mis veel aasta kohta mainida, edasi on arenenud ka treeningutesse suhtumine, peamiselt teen ju ikkagi omaette trenni, käime põhihoumidega platsil mängimas paar korda nädalas, väljas mängimine on selgelt toonud mängustiili seda, mis noorena puudus ehk agressiivsus ja jõulisus. Paljud on juba maininud, et vahepealsest vigastuste tormist olen nagu välja saanud ja madalseis on selja taha jäetud, kas on ka plaan veel meistriliigasse oma nina pista. Ma muidugi ise ei oska selle kohta midagi öelda, ainult seda, et tööd olen teinud selle nimel, et paremini mängida ja taas end veidi kõrgemas seltskonnas proovile panna. Tundub, et sel hooajal on KK Välgu rivistuses võimalik seda esiliigas teha, eks näis, kas kellelegi silma jään. Eelmine hooaeg oli mõnus eneseleidmise aasta - Kossuliigas korralikud näitajad ja mis kõige tähtsam - stabiilsed, harju liigas samuti, Kose liiga oli puhas lust ja pühapäeva pallimine, Välgu eest peetud mängud samuti esimestele mainitud liigadele sarnaselt korralik esinemine.
Nüüd on suve selgroog murtud, kõvasti 3on3 mängitud, aasta kokkuvõttes 4 etapi järel tugev teine koht ja kaks poodiumikohta taskus, sealhulgas viimaselt, Pärnu etapilt nii enda kui ka tiimi esimene esikoht sellel turniiril! Auhinnalaud oli uhke ja viimased kaks päeva olen just ühe auhinnaga ringi kärutanud - Toyota Urban Cruiser! Hea on lausa tõdeda, et oleme Ei, Emotsiooniga liikunud õiges suunas ja paljud kõrvaltvaatajad on lausunud, et teeme õiget asja!
Töö - sai taaskord üks 4 kuud Saku Õlletehases orjatud, aga raha peab teenima, töökogemust tuli taaskord natukene juurde - 12 tunnised vahetused, eriti öösel, ei ole enam mingi küsimus. Suve lõpust - sügisest uude kohta lootust saada, seal juba tegemist spordiga ja natukene mõnusama tööga. Tööd peab tegema, olgu see kui raske tahes, kõik ju saab tasutud kuu alguses palgapäeval üldiselt.
Ja viimasena ülikool - plaan on sügisest taaskord edasi paugutada, selle õppeaastaga teha kõik järelejäänud ained ära ja järgmine aasta siis rahulikult uurimustööd ja praktika ette võtta, siis saab selle taaga ka seljast ära. Või nagu siin viimasel ajal NBA'ga seoses tuli üks hea väljend selle kohta jutuks - to get that monkey off my back!

Muide, sel aastal on plaanis ja võibolla saab ka reaalselt teoks täiesti omaenda auto soetamine, paljud lemmikud on juba tekkinud, mis on ka reaalse hinnaga. Kõik nüüd sõltub uuest tööst ja sealt tulema saavast palgast ning natukene ka ema toetusest (lubas sügisest autofondi natukene toetama hakata). Isa peale ei hakka lootma, sest mis salata, natukene on temale siin aastate eest võlga kogunenud selle oma raha peal elamisele üleminekuga ja nüüd on venna sünd ka ju toonud uue väljamineku allika.
Pakkusin siin kodustele järgmiseks suveks paar kodust muudatust ka välja, näiteks uue sauna ehituse, et uurin ise välja mõned valmis näited ette tuua ja siis uurin projekteerija ka välja (endine pinginaaber ju projekteerib maju). Kõigil on sooviks, et see vana maha tõmmata ja uus korralik suur asemele ehitada, kus oleks nagu ruumi tegutseda ka, lisaks grillnurk ja terrass ka teha, kus oleks hea istumisi ja peokesi korraldada. Selle plaanin tõsiselt ka ette võtta ning oma käpa külge lüüa ka ehitusel, et saaks siin aias ka ühe ehitise kerkimisel korralikult käpa külge lüüa!

Oeh, ma tunnen praegu sellist meelerahu, et asjad liiguvad õiges suunas, vanemad on tegutsemisega rahul ja üldiselt on ka ju kõik heas järgus. Ja lähitulevik ehk suve viimane kuu tõotab tulla veel ekstrameeldiv, seega aina tuult purjedesse ja põrutan edasi!

Peace y'all!
a. sultan

Black Eyed Peas - I Gotta Feeling

Ärevus

Just nimelt selle sõnaga kirjeldaks hetke seisundit. Nimelt täna öösel läksid vanemad haiglasse, mis muutis meie toas ööbiva koera murelikuks ja minu ootuses ärevaks.

Elu muutub ju siin majas üsna drastiliselt lähipäevil, palju tuleb vaikseid unetunnikesi, karjumist ja tegelemist. Aga ma pean teile tunnistama - ma tõepoolest ootan seda, ma ootan vennaks olemist! Eks see õige vennaks olemine minu puhul saab suurema hoo sisse paari aasta pärast kui mees juba mõistab maailma ja saab endaga kaasa võtta igale poole.
Põnev, praegu jääb ainult oodata ja soovida, et kõik on poisiga korras!

PS. hommikut on veel säravamaks muutnud tõsiasi, et USA'st on kohale jõudnud pakk riietega, mis ammu tellitud said Hundi kaudu. Kaua oodatud kaunikene, ütleks lausa!

Veel ainuslaps Anthony
signin' out!
~

Daniel Merriweather - Change (ft. Wale)

A week of fun and relaxation..

Ayo, people! Kahetsusväärselt jäi Tartus postitamine poolikuks, kuid kõiges saab "süüdistada" ainult kvaliteetõhtuid meeldivas seltskonnas või rahuliku tegevuse rüppes. Lisaks siis juba eelmises postituses mainitud reedeõhtusele rämpstoidu einestamisele PJ'ga võtsime reede õhtul pärast minu väga pikka päeva iluvõimlemise rüppes aja maha ja läksime kõigepealt TsinkPlekkPange (õigekirja suhtes pead ei anna, aga pole just tähtsaim inf) piljardit mängima, sai põgusalt mekitud tartus valmistatavat vedelat leiba ning kõrvale uus maitseelamus - "küüslauguleivad valge leivaga" ettekandja sõnade järgi. Sealt põksusime edasi raekoja platsi Saku ametlikku pubisse Sõprade Juures, kus sai rahulikult aega veedetud, mõningaid teemasid läbi arutatud ja paar kannugi tõstetud. Pakkumine 2=3 + küüslauguleivad 70krooniga on ikka päris mõnus, teinekordki! Laupäeva hommik möödus väikese linnatuuriga Andro seltsis, autopesu ja lõuna, siis tagasi A. Le Coqi halli ilusat võimlemist jälgima. Taaskord oli kohal üks tõmbenumber ning paljud samad näod, kes isegi mulle juba kahe eelneva aastaga üsna tuttavaks saanud. Naljakas, et koridorides enamus vene rahvusest treenereid teavad täpselt, kes ma olen, loomulikult tänu emale. Isegi hotelli liftis jagus kõneainet selle üle, kui sarnased me emaga nägupidi oleme. Muidugi, nagu iga aasta, leidub saalis piisavalt tuttavaid neide, kellega aega veeta ja juttu ajada, kes mulle aina täpsemaid reegleid ja nippe selgitavad. Fun, sest tegelikult tuleb tunnistada, mulle meeldib iluvõimlemist jälgida, saan juba isegi aru, kui oli kehvasti sooritatud kava või kui on raskemad elemendid. Ja muidugi, ei puudunud ka sel aastal võistluselt keegi, kelle etteastet tahtsin näha, keegi silmarõõmuke...aga see jääb minu teada. Sellise saalitäie juures võib öelda, et "võta üks ja viska teist", sest ilust seal puudu ei jää. Seepärast ongi see veebruari nädalalõpp juba eluliselt tähtis osa aastast, sest siis ma näen oma ema, näen sõbrannasid kellega nii tihti ei puutu kokku ja saan ka tartu felladega tiba aega veeta.
Pühapäeva hommikul sõitsime siis ema, ta kahe hoolealuse ja kohtunikuga pealinna ning lahku mindud. Toredad paar päeva oli, suvel on oodata aga pikemat ajaveetmist emaga, seekord siis tema "kodumaal" - KREEKAS! Yes sir, täiesti kindel plaan on see suvi sinna minna, midagi väga suurt peab juhtuma et ma sinna ei saa minna.
Nii, aga sellega sai siis järjekordne iga-aastane Tartu trip ühele poole ja tänu Phili algatusele võtsime ette kohe järgmise väljasõidu - Valgehobusemäele. Vaatamata täielikult paranemata hüppeliigesele sai üks mõnus paar tundi hüpates veedetud. Sellest tuli ka kohe mõte, et miks mitte vabariigi aastapäeval Lätti minna, Žagarkalns on Philile tuttav juba, mulle veel avastamata maa, aga plaan võeti vastu ja viidi ellu. Eilne, teisipäev sai siis taaskord mäel veedetud. Kogu pisikesel alal asuv keskus on tegelikult palju rikkalikum ja võib julgelt väita, et suurem kui meie Kuutsemäe ja Munakas kokku, park oli väga tasemel. 4 tunniga sai end nii tühjaks sõidetud, et hiljem oli meil Philiga mõlemal autosõit väga raske, piiril tegime siis vahetuse ja võtsin kojusõidu enda kanda. Aga järjekordne õnnestunud trip, seltskond oli mõnus, koht oli perfi ja ilm oli veel parem. Kogu sõidupäevale pani tegelikult super punkti Stefanist võetud pizzad, mis vaigistas igasuguse nurina kõhus.

Aga tegelikult tuleb nüüd äkkpidurdus ja unne sukeldumine, venis see kirjutamine ja uneaeg on ammu käes. Täiendust tuleb kindlasti õige pea, praegu lihtsalt ei jaksa, aga emotsioone on piisavalt.

Sleep well, s.
I know your reading this before sleeping. ;)
anthony

Rusko - Cockney Thug

Family business

Oi, te ei kujuta ette kuidas ma juba ootan neljapäeva. Ema külastab taaskord Eestit, lähen temaga Tartusse kaasa Miss Valentine'i kaema. Tõotab tulle mõnusad 3½ päeva ema, iluvõimlemise ning Tartu tuttavate seltsis. Viimased kaks aastat olen käinud ja nautinud neid paari päeva eemal kodustest asjadest, puhanud ja veetnud vähe teises keskkonnas. Sel aastal on aga lootust, et see ei jää emaga meil ainsaks kohtumiseks, plaan on suvel Kreekas nädala-kahene puhkus teha ja külastada ka Soomet, kodulinnas Tamperes oodatakse meid külla. Peamine on aga veeta kvaliteetaega emaga.

Ja seda saavad loodetavasti 19-22 veebruar ka olema!

Loengut on pool tundi jäänud..akut aga mitte nii palju enam, lasen arvuti puhkama ja peagi saan ka ise koju!
1

Promoe - Sag Was

Change of plans..

Pärnu trip jääb minu poolt ära mitmel põhjusel...väga kahjuks. Nii oleks tahtnud Villu sünnipäeva ikka pundiga tähistada aga jah, family comes first! Otsustasin end üle pika aja suguvõsa üritusele
kohale vedada ja tähistada Ago 50 juubelit. Tegelikult on see fann, et näen jälle paljusid suguvõsa noorema generatsiooni esindajaid, kuidas keegi muutunud on ja millega tegelenud. Suured vabandused Villu ja teiste kamraadide ees, kellega pidin veetma ühe mõnusa reede-laupäeva :(! Ma luban, me teeme selle tagasi!

Pole natukene aega oma tuba koristanud, teen seda nüüd, palju mõnusam siis siin aega veeta vahel harva :P

Rahu!

Non Phixion - Black Helicopters