Uus aasta, uued tuuled...

No lõpuks on siis käes see 2012 aasta, mida kõik kardavad. Ma ei tea, kuidas, aga ma olen alati kuidagi mööda vaadanud neist maailmalõpu ennustustest ja hoiatustest. No kui tuleb, ju siis peabki tulema ja mis ma ikka üle põen. Ega ma sinna midagi teha ei saa. Ja vaevalt keegi eriti tõsiselt neid võtabki, võibolla mõned väga paranoilised inimesed tõesti hakkavad põdema. Ma nende hulka ei kuulu. Ma vaatan uue aasta suunas vägagi positiivselt ja võiks isegi öelda, et olen mõned eesmärgid püstitanud. Võibolla mitte just eesmärgid mingi ühe kindla lõpptulemusega, pigem eesmärgid millegi suunas liikumisega.

Ma tegin mõned kuud tagasi ühe isikuga vesteldes omale agenda või siis sellise to-do listi, kus kirjas peamised asjad, millega lähitulevikus, ideaalis juba 2012 aasta jooksul hakkama saada või mis endale soetada. Mõned materiaalsed esinejad selles listis olid auto, korter, laptop (mis lõpuks kestaks ka rohkem kui 2 aastat). Lisaks neile mõned isegi tähtsamad ehk võiks lahterdada neid ühise nimetaja "tegevused" alla - uuesti ülikooli astumine, püsiva sissetuleku kindlustamine ja 1-2 reisi. Neist ülikooli teema on reaalne teema, 1 reisina peaks üsna kindel olema reis unistuste maale ehk USA'sse suurtel põhjustel - pulma! Ja püsiv sissetuleks...no see on praegu see kõige aktuaalsem teema.

Tänaseks päevaks, mil ma seda postitust teist korda kirjutama asusin, on kätte jõudnud viimane tööpäev Arvato Services' kõnekeskuse klienditeenindaja kohal. Uudis serveeriti firmale ja siis ka meile kuskil 3-4 nädalat tagasi, et kogu projekt lüüakse kinni ja koondatakse kogu 25-30 tegelast. Peab tõdema, et väga suurt hirmu pole pärast seda kordagi olnud, et mis nüüd saab. Pigem on olnud kurbus, seltskond on siin ikka üsnagi ühtne ja nii mõnegagi igapäevast suhtlemist tööl pausidel jään igatsema. Üldiselt on ju nii, et kui keegi üksik töökohta vahetab, on see tema otsus ja siis pole see löök nii suur. Kui aga kõik korraga sunniviisiliselt lahku lüüakse, tekitab see kuidagi eriti sellise ühise nukruse. Pärast tööd läheme Bambasse viimasele ühisele koosviibimisele kolleegidena, järgneb 2 nädalat puhkust ja kuu lõpus lõppeb tööleping ametlikult. Tähendab see seda, et lõpuks saab 2 nädalat magada nii kuis torust tuleb ja toimetada päevad läbi oma asju ning enda seisukohalt ütlen, et seda on hädasti vaja.

Seega edasised plaanid olen sedanud selles suunas, et lähikuudel ei taha kuhugi kindlale päevatööle minnagi. Paar projekti on käsil, millega võib endale piisava sissetuleku tekitada ja seda rahulikult kodust tööd tehes. Mõnel korral tuleb kindlasti ka kodust välja minna, aga need on väikesed käigud.

Kaks järgmist nädalat on plaanis veeta peamiselt vennaga tegeledes, jõusaalis ja taastusravis sportlikku vormi parandades. Igasugu paberimajandust ootavad kordaajamised nagu näiteks kindlustuselt ravikulude ja tööhüvitise nõudmine ning uue passi ja lõpuks ka ID kaardi taotlemine. Selle käigus üritan ka lõpuks passi oma nime õigesti kirjutatult saada. Ja siis olen ka valmis iga hetk, kui kutse tuleb, lombi taha kaua oodatud reisile minema.

Seega tuleb 2012 mitmes mõttes muudatuste aasta, samas ei jää ka paljud juba edukalt toimivad projektid unarusse. Ei, Emotsiooniga tõotab jätkuda vägagi võimas hooaeg Kossuliigas, ees ootab suvi tänavakossu seltsis, kuigi selle koha pealt pole üldse kindel, kas ise sel aastal osa võtan. Võimalik, et põlve paranemise ja uuesti mittevigastamise huvides jätan suve vahele, teen kõvasti trenni ja olen meeskonnal manager/treeneri rollis edasi funktsioneeriv.

kaikaid kodaratesse...

ma ei hakka pikemalt venitama, kerge masendus ja motivatsioonilangus on peale surutud.
põhjuseks koondamine kogu meie kollektiivile, kuna teenuse tellinud bränd lõpetab meie firmaga lepingu ja ilmselt ei leita enamusele uut väljundit sama katuse all.
taaskord tulevad halvad uudised vahetult enne jõule, seekord päris jõululaupäeval ei hakatud kurbi uudiseid edastama.
terve kollektiivi nägudelt peegeldub pettumus ja tühjustunne. tänane hommik algas eriti vaikselt, imestasin, et kõik kes 9.40 tööl pidid olema, seda ka teinud on.


ma ei ütleks, et masendus nüüd nii suur on et tahaks kohe kõik paugupealt siin ära lõpetada ja kodus kassida, eks see ole taaskord üks elu keerdkäik ja tuleb uus, loodetavasti veelgi meeldivam väljund leida. optimismi sisestab teadmine, et keeleoskajaid, eriti skandinaaviamaade keelte, otsitakse lausa tikutulega taga. midagi leiab kindlasti. minul kui üsnagi valival inimesel on aga probleemiks see, et kas ma lepin sellega, mis on olemas ja otsin pigem meelerahu pakkuvat kohta või lepin sellega, mis on enamvähem ja talun ära negatiivsed aspektid, surudes need maha.


ma tean täpselt, millega ma tegeleda tahaks, kuid praeguse seisuga ei vea mu teadmised, oskused ja haridus päris piisavalt välja, et sellel alal põhikohaga tegeleda. vaikselt üritan sinna poole tüürida. äkki on see töökoha "kaotus" piisavaks ajendiks nüüd nöörijupi otsast kinni haarata ja hakata treeneriametiga alustamiseks vajalikke teadmisi ja õigusi hankima.


õnneks on nädalavahetus ja jõulud ukse taga, kindlasti jätab see uudis oma märgi, samas pere ja sõprade seltsis kolm päeva puhata aitab ehk väheke neid mõtteid mujale viia.


kurat, ma ei tea nüüd, ei joppa nagu nende töödega. seal kus tahaks olla, ei saa, ja seal kus väga nagu ei taha, seal oled kõige kauem vangis.

kes see kuradi Murphy raibe oli ja kus ta end peidab. tahaks talle ja ta seadustele vähe mainida, mis ma neist arvan, sest scripti järgi puhtalt Murphy seaduse käsi mängus!

24 aastat - sport oli, on ja jääb...

homme on üks omamoodi päev - 11.11.11! ja sel päeval täitub mul juba uskumatud 24 eluaastat. kakskümmend neli....mõens mõttes on seda palju.
aga 23 oli üks kuradima ilus vanus. eile õhtul hakkasin aastale tagasi mõtlema, sellele kui palju ma muutusin inimesena ja kui palju asju jõudis juhtuda.

üks järeldus, milleni ma eile õhtul Mirkoga rääkides jõudsin...pärast täna neli nädalat tagasi üle elatud põlveoperatsiooni jõudis lõplikult kohale, et kui ma vahepeal lasin sportides veidikene lõdvaks ja mängudel ei andnud päris 100% endast, siis edaspidi tuleb seda teha. vaatamata sellele, et 24 pole veel mingi vanus ja sporti jõuab veel erinevatel tasemetel teha aastakümneid, siis pärast sellist vigastust hakkab peas taaskord kella lööma juba ammu mällu sööbinud lause ühest inspireerivast reklaamist:

"What is "Love"?  Love is playing every game as if it's your last!"

Michael Jordan



vaadates platsi äärest oma sõprade mängu emotsioonitute vormis on nii hea tunne näha, kuidas kutid naudivad seda, mis platsil toimub, sest seltskond on hea, pinget ega kohustust pole, mingeid raame pole. juhendajat pole ja sedamööda pole ka kartust kellegi otsuste ja arvamuste vastu eksida. ja põhjuseks mis lubab kõigil kuttidel platsil endast kõik anda, on see et pingilt tuleb iga kord võrdväärne vahetus ja väljakul oleva 5 mängija tase on stabiilne vaheta kes tahes sisse. vot just selle tunde pärast tahan ma kiiresti terveks saada, et siis juba täiel rinnal nautida igat mängu.

tegelikult pondiks, miks Ei, Emotsiooni kaudu seda lahkama hakkasin, on aina enam kasvav tahe treenida ja seda nii, et sellest kasu oleks. enam ei roni trenni sita enesetundega (ja seda saan ju ise sättida, millal lähen - individuaaltrenni võlu), sest sellest trennist ei ole üldiselt kasu. kui trenni minna, siis töötahe suur ja siht kindel. ei lobise, ei uimerda, pigem pleier pähe, kodus kava vihikusse kirja, et saalis kohe asja kallale asuda.

kuna teemaks oli future plans, siis olgu see ka meenutatud. ma olen viimased....mitu aastat olnud kindel, et mu elu algas sportlaste lapsena, mu ellu tuli aktiivne sport viiesena esimesse kossutrenni astudes ja mu elu kulgeb sellest saadik spordiga käsikäes 'til death do us part! ma ei ole matnud maha lootusi midagi suurt korda saata sportlasena ja väljundid selleks on täitsa olemas. ja kui see kell ka lõpuks kukub, siis on aeg keegi teine suurte saavutusteni juhendada. just nii näen ma enda tulevikku ette. sportlane/treener suhtes läbi kogu elu.

ja ausalt öeldes olen ma viimasel ajal natukene andnud järgi sellele mõttele, et ma kossutreeneri tööd ei tahaks teha veel niipea..vähemalt mitte pisipõnnidele, kes alles asja juurde asuvad. ma meenutasin neid aegu ja neid inimesi, kes mind esimestel pallurisammudel juhendasid ja toetasid. need inimesed olid suurepärased suhtlejad, suurepärased kasvatajad. koguaeg nägu naerul, üritasid oma asja rõõmu ja lustiga edasi anda. praeguseks ma tean, et üks neist meestest on mu endise kodulinna esindusmeeskonna abitreener. seda, kas ta veel noori juhendab, ma enam ei tea. viimati kohtusin omal ajal meie noorte junnide peatreeneriks olnud mehega (kes samas oli ju ka isa hea sõber ja käisime nende perega tihti läbi) aastal 2003 vist, kui isa koondisega Tamperes mängis ja me oma TTÜ pundiga vaatamas olime. pärast seda reisi polegi ma oma vana kodulinna külastanud. 8 aastat!!! ma tahaks selle reisi korra ette võtta, kohtuda oma vana treeneri ja tema abiga ka mõne vana tiimikaaslasega. vanalt treenerilt tahaks lihtsalt uurida, kuidas ta omal ajal meile seda särtsu ja lusti sisse süstis. sest kui ma ikka järgmise aastanumbri sees tõesti hakkan noortele trenni andma, siis kelle käest veel õpetussõnu küsida, kui mitte oma esimese treeneri käest.

ausalt öeldes, põhjus miks ma põlgasin pikalt noortetreeneri positsiooni, eriti just nende alles alustavate põnnide...mind tõukas eemale kartus, et jube närvirakkude kadu ja möll on sellise väikese pätikarja kantseldamine. lisahoogu andis asjale paar kokkupuudet just selliste väänikutega, andes sakus 2001 poistele trenni ja olles abitreenerina kevadel soomes kaasas. need väiksed olid ikka tõsised väänikud, nii kui silma alt minema said. ja sel reisil nägin, kuidas mu kunagine vastane noorteklasside ajast nautis väikeste pädadega tegelemist ja nende juhendamist.

ma kaldun arvama, et suurima tõuke sellele meelemuutusele on andnud mu väikevenna! vanust on tal alles 2 aastat ja 8 kuud, aga selle ajaga on ta minu suhtumist ja mu arvamusi palju muutnud. nähes vahetus läheduses pealt oma venna kasvamist ja arenemist, sain ma lõpuks aru, et ega need noored pallurid kasvavad ja arenevad trennis just täpselt nii, nagu sina neid juhendad. ja kui sa ei lase neil loomadeks muutuda ja trennis on pidevalt piisavalt range kord, samas lõbus meeleolu, siis võib see töö isegi meeldiv olla.

võibolla ma olen natukene liiga karmilt end väljendanud, et nagu ma ei tahaks üldse noortega tegeleda ja mitte mingil juhul mingit väikeste punti enda alla võtta. pigem on see olnud "mitte-mu-esimene-valik". aga mida aeg edasi, mida kauem ma siin kontoris esmaspäevast reedeni istun, seda enam hakkan ma reaalselt kaaluma mõtet võtta vastu ilmselt varsti pakutav treenerikoht. peaasi et istuvast kontoritööst ja kinnisest ruumsit välja saada. ja kui see lõpuks juhtub, siis ma annan tõesti kõik, et ma enam sellise kontoritöö peale ei satu. ainus siseruum kus edaspidi töötamisest rõõmu tunnen, on spordisaal. vahet pole, kas võimla, jõusaal või ujula. kas staadion või metsarada. peaasi, et seal sportida saab.

ausalt öeldes ma alustasin kogu seda teksti hoopis teise pealkirja ja mõttega, lõpuks päädis see selle mõttekogumini. ja teemaks taaskord ainult sport. aga nii ju ongi...palju muud mul praegu elus ei ole, mis mind liikumas ja rõõmsana hoiab.

ja asjad, millest ma tahtsin veel rääkida ehk järgmise aasta suurplaanid, luban nendest ka peagi pajatada.

taastusravi ootab. tööd juba piisavalt tehtud tänaseks.

piishhh,

sultan.

Tulevikku ei näe ma samades värvides..

ma olen viimaste päevadega väga palju mõelnud. ma tean, et mõni teeb kohe nalja "hehe, sina hakkasid mõtlema?" või "ah sina oskad ka mõelda või?". aga nii on lood, aeg ja vanus ja hetkeolukord on sellised tegurid, mis panevad mõtlema, kas ma tõesti tahan niimoodi jätkata. okei, sellele olen ma juba ammu vastanud, et "ei taha". nüüd ma siis olen panustanud oma ajurakkude kulutamist sellele, et kuidas ja millega tegeledes ma oma tulevikku täpsemalt siis näen. ja mis ma pean tegema selleks, et see ellu saaks viidud.

ma ei teagi, kas ma üldse olen plaane maininud. no ega võibolla kõike ei tasugi kohe välja öelda, aga peamiselt ikka spordi seltsis. mind tõmbab (ja ilmselt keda ei tõmbaks) vabam graafik, rohkem enda sättida ja rohkem vaba aega. ja vaba aega ei plaani ka lihtsalt laiaks istuda, seda saab kasutada MEELDIVAL alal tegutsedes enese täiendamiseks ja teiste meeldivate sissetulekuallikate ja eluks vajalike toimetuste jaoks. meil on tulevikuks Mirko ja Lutsuga juba plaanid, vägagi mõnusad, paljude arvates mitte väga tasuvad, aga endale meelerahu, huvi ja meelepärast tegevust pakkuvad. mulle meenuvad Jarek Kasari aka Chalice sõnad loost "tulevik on meie päralt", mis peavad paika ja ma tahan olla üks neist, kes on tuleviku arengu ja nende sõnade kinnitamiseks andnud oma osa, pannes sellesse oma hinge ja südame. ma tunnen, et mul on vaatamata oma üsna siiski noorele eale, kuid üsna suurele kogemustepagasile aladel, millega tegelenud olen, tulevikule anda nii mõndagi. ja ma tahan ennast täiendada. ma usun, et iga inimene tahab end täiendada, kui on olemas ala või teema, mis pakub huvi.

alles täna öeldi mulle "Respect! See pole just kõige lihtsam karjäär. Aga kui vajad abi sisse elada (koolitused, info, syst) anna teada!". ja selline abi sellisel ametikohal inimeselt annab kindlust, et üldse jalad alla saada. tegemist siis minu südamelähedase ala liidu peasekretäriga. lisaks on mul kodus suurimask eeskujuks/toeks papa, kellelt saab alati nõu küsida. ma ei põe, et olen sellise valiku teinud. kuigi ma veel treeneritööd otseselt ei tee, olen ma kindel, et lähiaastatel tegelen ma põhikohaga just sel alal. kas mingi tiimi või eraldi indiviidide kallal, pole kindel. rohkem kisub teise variandi poole. ma olen mõistnud, et palju meeldivam ja tõhusam on üksikuid "lihvimata teemanteid" töödelda, koguaeg on täpne ülevaade igast isikust eraldi, mitte ei ole üks suur loomakari, kes tuleb ühes rütmis hingama panna (mis on küll võimalik, aga palju stressirohkem ja keerulisem). suure karjaga saaksin hakkama küll, seda ma tunnen. mulle vist on antud seda karjaliidri loomust, praegugi olen ühe parajalt suure ja hetkel kõige tähtsama "loomakarja" eestvedaja. nii et hakkama saaks küll. praegu ma seda lihtsalt ei kujuta kõike ette, sest nii palju, kui ma mingit treeneritööd olen teinud (abitreenerina kaasas käinud ja asendustreenerina üles astunud) on see toimunud põhitöö kõrvalt ja siis tundub see alati hea vaheldus, aga pidevalt töö kõrvalt seda teha ei saa.
ja muide, täna, kui ma tööl tundsin, et igasugune motivatsioon siin töötada on kadunud (kuigi ma ei lahku ilmselt nii pea, hetkeline murdumine lihtsalt pärast haiguslehte) ja hakkasin tulevikuplaane heietama ja vaikselt üles kirjutama, tuli kõne ja pakuti a-vanuseklassi poistega Kuressaarde minekut, et kahes eestikate mängus poisse juhendada. võtsin suurima heameelega vastu. kutid on tuttavad ja paremat aega sellise pakkumise jaoks ei saanudki olla.

mul on praegu lihtsalt hea meel, et ma olen oma peas suutnud tasa ja targu liinid sirgeks tõmmata ja paika panna, mida ma üldse oma elult ootan! 2012 aasta saab olema suurte muudatuste ja uute sammude aasta!

hetkel aga lahkun tööpostilt kottpimeda pealinna tänavatele. püüan marsa kinni, genereerin hea muusika saatel koduteel mõtteid edasi ja õhtul lähen kahe vägagi tähtsa inimesega aega veetma. loodetavasti toovad õnne ja lotovõidu!

piish,

sultan!

let's kick the '11 goin'...

head uut teie nõdrameelsed, loodetavasti üksikud, ei tahaks uskuda et teid väga palju siin oma väärtuslikku eluaega raiskamas käib.

igatahes, nii ta on, 2011 aasta on alanud, nüüdseks võib öelda, et 1-11-11 on ka üle elatud, Maiade ennustus ei läinud täppi ja ikka veel kükitame selle kera peal, kes tühja, kes tegusalt.

btw, siinkohal tuleb välja tuua üks eilse päeva top3 twitterisäutse, autoriks lumelaudur todd richards.

"btoddrichards: 11-11-11 @ 11:11 ? I'm hiding ! The Mayan's predicted global explosive diareah !"

aga väike tagasivaade siis möödund aastale oleks nagu vajalik...või ei? tegelikult need kes mu säutse jälgivad, teavad juba teatud möödunud aasta kategooriate võitjaid such as "aasta top night-out" ja "aasta top muutus" jne. nii et kes pole veel twitterivõludest lummatud saanud, kibekiirelt seda tegema, sest paljud on sinna kolinud ja julgelt võib väita, et suurem elu ja teravamad mõttevälgatused lendavad sinna. sellepärast ta kiirlühipostituste pleiss ongi, seal ei jõua "säuts" öeldagi kui juba on mõte internetiavarustes kajamas!

igatahes, ma siis ei viitsi teha mingit aasta kokkuvõtet, kes on järjepidevalt siinset mölanurka külastanud, teab kõiki tähtsamaid asju, nagu näiteks tattoo, pisivenna tegemised, aasta suhtes, kolimine invaliidi, kõike mu spordist ja tööelust. mis muud tähtsamat saabki olla. ahjaa, reisid ka!

nii et kes vana asja meenutab, sel pussnoaga silma ja kannaga unearterisse, mina sammun...ja loodetavasti koos teiega...nüüüd rõõmsalt mööda 2011 radu!

peab vist alustama aastavahetusest, mis möödus parimate sõprade seltsis (sorri marko, sa oled siiski #1, mõtetes olid koos meiega ;) ) sakus maria residentsis. huumorit ja chillout meeleolu täis õhtu/öö, meestejutud marteniga, kätekõverdused rms stokkebyga jne. kahju ainult, et kallis preili oli pealinnas...

ja kui juba pidude juures oleme, siis mainin ära ka möödunud laupäeval toimunud "erik luts 25" liivalaias, mis algas hilinemisega, mille eest karistati mind saapapitsiga ehk umbestäpselt poole suurema pitsiga (hiljem oli tulemus selle vääriline). seltskond oli mõnus, paljusid polnud ei-tea-mis-ajast näinud. esmaspäeval nägin videot, mis avas mulle 3-4 minutit sellest umbes paarist tunnist, millest mul mingit aimu ei olnud. võtame siis kokku asja nii, et alguse kiire tempo tänu sünnipäevalapsele (ja see pole tal esimene kord minuga nii teha) viis üsna peo keskel mul ajus nö "pildisalvestamise" osakonna rivist välja, aga see ei peatanud ilmselgelt edasi pidutsemast. ühesõnaga oli fun sünnipäev, õnnetusi ei olnud ja kõik lõppes...pühapäeval!

aga nüüd jäävad peod jälle mõneks ajaks sinna paika, töö ja trenn saavad põhitähelepanu.

töökoht, nagu viimases ehk novembrilõpupostituses mainitud vist sai, on a&t sport.

ma ütlesin eile avalikult välja kuldse avalduse "ei ole mul olnud veel töökohta, kus ma naudiks töötamist! täna ei vaadanud kordagi kella mõttega, et saaks juba päev läbi!"

ja nii ka on. see 9 tundi möödub lõbusas seltskonnas, koguaeg on midagi teha, kas lumelaua nurgas, rendis, hooldeputkas või murdmaa seina juures. mõnikord jään hokikataloogi sirvides unistama, et oleks juba endal terve varustus olemas, ei peaks teistel laenama.

ja parim osa on see, et töötasu on kõvasti mõistlikum kui varem...ja lootust veel paremale tundub ka olevat, saaks ainult katseaeg läbi ja püsiks heas valguses. aga väga ei karda, ei põe, enesekindlus on kõrgel ja kui kaks sektorit ehk lumelaud ja rent on peamiselt minu valduses, siis on vastutust juba varajases faasis küllaltki palju. seni "rendiguru", nagu seal nimi vaikselt välja on kujunend, pole veel suuremaid probleeme ja tõrkeid tunnistama pidanud. peab rahul olema!

lumelaua sektsioonis käib kõvem möll, kui alguses arvata julges, üsna tagasihoidlik valik ja väike artikkel meie poes, aga snoukka hakkab ju aina rohkem ja rohkem noori endale võitma, kusjuures mitte ainult noori. seega on ka seal nurgas palju siblimist olnud. ja see on koht, kus saab müügioskused maksma panna, sest kui klient lõpuks võtab meilt saapad/laua/klambrid või midagigi neist, siis on see suur võit selliste konkurentide nagu extreme, hawaii, exit või surfhouse ees!

okei, töö tööks. vist on aru saada, et ma naudin praegust tööd ja seltskonda, kõik on toetavad ja sõbralikud, samas mitte liiga silmad töös kinni, pidevalt võetakse aeg maha ja läheb jututeema või lõõpimine ka muudele aladele.

ja trennist rääkides, siis võrreldes eelmise aastaga on see olukord ka oluliselt mugavamaks läinud, sest tööpäev on lühem, vajadusel saab varem minema, keegi ei pahanda. ja osaliselt tänu a&t's töötamisele olen ma nüüd uue treeninguga liitunud ehk saku hokiklubiga. mitte küll veel mõttega mängida seda harrastajate liigat, aga peamiselt et tegeleda sellega, mida ma olen tegelikult vaikselt väiksest peale soomes teinud. litritoksimine on soomes elanutel suht poolkohustuslik armastus ja ma olen pidevalt vaikselt mõelnud, et kui kunagi kossu enam tõsisemalt ei mängi siis harrastustasemel võiks ju hokis ülamopsusid plaksata. tuli vähe kiiremini, cool. varustust on juba parajalt poest soetatud saanud, paar tähtsat asja oleks kiirelt vaja veel lisada aga finants seab piirid.

muidu kossu osakaal pole vähenenud, ainus mis kannatada on saanud, aga millega nüüd jälle järje peale võtnud on individuaalne keretrenn. suht harjumusest juba enne magamaminekut kerged push-up seeriad kitsa-laia-keskmise käteasetusega. samamoodi kõht-kere-selg, iga päev natukene midagi. kusjuures tööl on meil taga laos toru kinnitatud nii, et saab lõuatõmbeid teha. viimased päevad iga laokülastus algas paari tõmbega.

okei, viimasena räägiks sellest linnaelust. ja peamine, mis on muutunud - ma olen mõned korrad ise süüa teinud, kusjuures esimene kokkamine ei läinud üldsegi aia taha. andres võttis paar ampsu ja tahtis terve panni juba endale broneerida. pidi leppima poole panniga. tõsiselt, kuidagi hästi kukkus välja, kuigi kogused ja koostisosad natukene oma kalli tädi kokaraamatu retseptist erinesid. aga improviseerimine on alati hea olnud. eile õhtul tegin sama toitu, nüüd juba originaalilähedasemate koostistega, kogused veidi suuremad et jätkuks kauem ja juba parem. roaks oli siis panniroog kana ja riisiga, terav salsakaste on nagu loodud sinna juurde. muidu on elu läinud siin ikka vanasoodu, õhtul natuke liiga hilja magama, hommikul raskustega üles, hommikusöök köögis nba uudiste saatel ja tööle.

aaga mis siin ikka muud, niimoodi see elukene veerenud on.

rõhutan veelkord, et kes tahab tihedamini kursis olla tegemiste ja ütlemistega, siis twitter.com ja follow @anthonyenden, sest siia tõesti ei suuda nii tihti enam trükkima tulla. aga nagu näete, kui tulen siis pikalt ja põhjalikult.

OU, oleks äärepealt unustanud. lõpuks ometi saan oma kauaoodatud reisi mägedesse ehk 18-26 märts olen Trysili tripil. kaks kärbest ühe hoobiga ehk lõpuks saan korralikku kohta lauda ja mis seal salata, ka suuska sõitma, võtan töölt ühe paari twintipe kaasa. teiseks kärbseks on see, et saan lõpuks norras ka käidud, island välja arvata siis on kõik skandinaaviamaad lõpuks käidud.

tänud fredyle, tänu kellele sellise võimaluse sain.

aga nüüd tõesti, bye-bye ja peatsete kirjutamisteni!

a.

Embee "Tellings from Solitaria"

fakk, kui raske on pärast kolme super puhkepäeva sundida end taaskord tööle

eriti veel, kui see pole põhikoht, vaid asendamine teises poes

parem oleks et nüüd enne reedet ilusat ilma ei tule!

chillmorning

kuidagi nii omamoodi hommik oli. telefon tirises sama küll helinaga, kuid kõlas kordades ebameeldivamalt, lükkasin korduvalt edasi. kohustuslik nba.com ülevaade, mavsi võit jälle, uued mehed sulanduvad hästi. riidesse, pleier pähe, kott kokku ehk sisuks paar raamatut, HB lõhn ja Versace stick, soengupasta, vahetusriided, pabersalvrätikud. hambapesu ja rongile, enam kodus ei viitsi hommikust süüa, saan nii natuke uneaega juurde. rongile, üldiselt lahkun kodust 8.40 ja minut on aega tossudjalga-jopeselga-mütspähe-uksestvälja ja rongijaama, aga alati saan seal oodata oma 3-5 minutit! hea, et kell on ees, paneb liigutama. rongis tarvitasin piletimüüja eilset nõuannet, viimane vagun oligi tühi! soe vagun, üksi pingivahes, jalad vastaspingil, Jeremy Clarksoni raamat, jätkuvalt pleierist vaiksel nivool Adam Tensta põksumas. Baltijaam, 20 lehekülge jäänud raamatust lugeda, vast võtan täna viimast, asab neljapäeval tööpäeva uue raamatuga alustada, "365 moodust saada miljonäriks" pole just tont teab mis juturaamat, pigem mõtteterade kogumik. hea siiski läbi sirvida,ajatäide, kuni uue Clarksoni raamatu ostetud saan. Ahjaa, rongist maha, pakin mõnusalt salli-mütsi-kapuutsi-kinnaste sisse ära, pleieris saund jälle peale ja minek. Tuisku trotsides vanalinna sisenedes hõljub ninna pagariäri värskete saiakeste lõhn, eile panin lõpuks tähele, ei viitsind minna, täna ei suutnud enam vastu panna. Ilmselt hakkan iga hommik sealt hommikuks värskust soetama.

Hea küll, lõpuks tööl, riietevahetus, valmis tööpäevaks ehk peamiselt tühjaks passimiseks - seda on esimesed 3 tundi olnud. sneakerfiles.com's ketside inspekteerimine, rahuliku räpsi kuulamine, selle postituse kokkuluuletamine.

seega üldkokkuvõttes on vägagi ideaalilähedane hommik olnud. võtan ilmselt protokollid ka kohe ette, saab selle portsuga ka ühele poole ja viskab kiirelt netti üles, taskuraha teenitud jälle!

`praegu on kõik nii mõnus, vaatamata kodusele olukorrale, aga ehk on seegi mööduv nähtus

`nõela alla minek lükkub ilmselt kuu aega edasi, saab ennem vanematega rahaasjad korda

`põlv on valus, jumpers knee ehk hüppaja põlv ehk põletik põlvekapsli all, neljapäevast alustan ultraheliravi, 8 korda vaja käia, täna peaks kompressi ka ööseks tegema

`palliplatsile nii suurt isu ei olegi, jõudu tahaks isegi rohkem teha, töö võtab kuradi palju aega kahjuks

`siiski kõige ilusam asi praegu oled sina, musi!

Alchemist ft Nina Sky - Hold You Down

Solarise päeva mõttetera..

Sain öelda oma päeva mõtteterakese Solarise keskuse "päeva spikrile" ehk infolehele!

Koolitused

Buum!
Tuleb tõdeda, et seoses uue töökohaga olen viimase pooleteise kuuga omandanud palju uut ja vajalikku teavet peamiselt müügitööks, aga mis kõige positiivsem, ennast huvitab ka. Tegemist ju ekstreemspordi ja selle juurde kuuluvaga.
Paari sõnaga millest siis on juttu olnud ja mida olen õppinud.

Esimene koolitus - peamine info murdmaa- ja mäesuusa ning lumelaua kohta. Erinevad Rossignoli ja Flow tooted, peamised tehnoloogiad, mida-kellele jne.

Teine koolitus - toidulisandite koolitus. Esimene üldisem ülevaade Extreme Spordis peatselt pakutavatest toidulisanditest, mille all on siis mõeldud kreemid, pulbrid, vedelikud. Põhiliselt käidi üle toodete eesmärk ning kellele ja millal midagi vaja on + mida miski sisaldab ja mis on erineva aine toime tarbimisel. Peaks tulema ka täpsem toode-tootelt ülevaatlik koolitus.

Kolmas koolitus - uutele töötajatele täpsem ja juba spetsiifilisem suusakoolitus, peamiselt mäesuusad käidi kõik läbi, mis poodides saadaval. Põgusalt ka murdmaast.

Neljas koolitus - nii vanadele kui uutele olijatele taaskord suusakamast. Suur rõhk murdmaasuuskadel, samas sai üsna täpselt üle käidud ka kõik mäesuusad.

Jooksvalt töö kõrvalt saab veel vanadelt üht-teist õppida, juba veelgi täpsemaid fakte ehk kuidas kellelegi suuska täpselt jalge alla pakkuda ja sobitada (seal on igasugused täpsemad nipid, kaalu ja pikkuse suhtes eriti).

Peamine, mida ma eriliselt ootan, on suusakoolitus, mis arvatavasti viib meid Kuutsemäele ning saab esimest korda jalge alla mäesuusa ajada, erinevad mudelid saab ära proovida, et ise tunda mis vahe suuskadel on. Ausalt öeldes seni olen ma pool naljaga nöökinud mäesuuskadel liuglejaid, et viska põõsasse ja osta laud. Praegu on mul tõesti tunne pärast neid mitmeid koolitusi, et Rossignoli mäesuusa kraam on nii spets ja oma ala tipp, et lausa patt on mitte ära proovida.
Samuti pidi Kuutseka ka (bossi lemmikväljend) "vägisisuusatamise" ehk murdmaasuusatamise koolitus ka tulema, ehk siis testime tooted läbi.

Kui jõuaks veel uus lumelaua kraam kohale ja mingi sõidukoolitus ka neile - oi, ma oleks kala vees siis! :)

Aina mugavamalt tunnen end Solarises tööl olles ja superluks on lõpuks ka murdmaa ja mäesuusaga lähemalt kokku puutuda ning tundma õppida ala täpsemaid nüansse.

Ega tali taeva jää, seega seadke sammud Solarise Extreme Sporti varustust soetama, ootan teid külla!

a.

Wiley & Chew Fu - Take That

Extreme Sport

Pole jõle ammu siia kirjutanud ja põhjus ka kaunis usutava - ajanappus ja viitsimatus. Nimelt käisin semestri alguses kenasti koolis, tegelesin Kossuliiga protokollide sisestamise ning bball24.net ülalpidamisega, lisaks veel trennid-mängud ja kodused tegemised.

Nüüd siis olen aga taaskord tööpõllule saanud. Nimelt täitus täna ametlikult esimene kuu aega Extreme Sport hingekirjas! Selle esimese kuuga on olnud lõbusaid tööpäevi toredate tegelastega, millest mõned näited hiljem. Samuti on olnud ka tapvaid ja töiseid päevi, nagu näiteks esimesed kaks päeva Rocca uutes ruumides kaupa välja pannes ja sisuliselt poodi püsti pannes. Meil oli mõni aeg tagasi kombeks öelda sellise töötegemise ja kiire aja kohta "koguaeg on ora pe**es!"
Aga siiski, seltskond on tore üldiselt, olen suhtkoht pool kuud Solarises ja teine pool Roccas töötanud. Roccas siis nii vanades kui ka uutes ruumides. Nüüd tõsteti vahetusi jälle nii palju ümber, et olen taaskord Solarise nimekirjas. Täitsa tore isegi, miskipärast natukene mõnusam tundub seal, vist selline väiksem ja hubasem, samuti asukoht mugavam ja veidigi rahvarohkem. Mõnusam vast ongi, kui ei pea koguaeg ühes kohas kudema, vaid saab liikuda ühte ja teise poodi. Võibolla varsti igatsen tagasi Roccasse.

Hea küll, mõnest Extreme Spordis töötamise heast küljest veel. Näiteks, esmaspäeval saime kaubale töökaaslase Heigoga, et saan ta vanad Flow The One lumelauasaapad ja seda väga hea hinnaga. Täpselt sobiv suurus, väga kvaliteetsed ja head saapad, hinnaklass on kõrge, samas ise maksan vägagi "saiakeseraha" nende eest! Nagu rusikas silmaauku, kuna alles sai ju vanad saapad maha müüdud. Teiseks, sünnipäeval soetasin omale Quiksilveri teksad meie poest, mis kohe alguses isutama hakkasid. Olen nendega rahul, täpselt see, mida varem olin kaua aega tulutult otsinud. Ja kolmandaks, päris tihti saab nö. moedemmi tehtud, ehk proovime erinevaid tooteid selga, püüame huvitavaid kombinatsioone leida. Viskan paar pilti, mis küll ei ole mingid erilised sobitamised olnud, pigem sellised endale meeldivad või huvitavad kostüümid, mis said ka telefoniga jäädvustatud.

Outfit 1 : Jalas nüüdseks minu teksad Quiksilverilt, tallavarjudeks Rip Curl ketsid, väga muhedad ja mugavad!

Outfit 2 : Seljas kõige mugavam jope ever - Quiksilver Perdol Atmosphere Blue, jalas taaskord samad teksad ja tallavarjudeks Quiksilveri pastlad, välimus huvitav, aga mugavus mitte parimate killast!

Outfit 3 : Seljas Rossignoli Vancouver 09 kostüüm, väga mugav ja ilmastikukindel, Gore-Tex ja puha, kuid hind ka väga krõbe! Peamiselt sai proovitud huvitava värvi tõttu, mis selga pannes ei tundunudki nii tobe kui ette kujutasime!

Peagi aga võib neid lisanduda, veidi täiustatumad kostüümid, lisame mütsid kindad jne. Ehk kelleigl tekib niimoodi isegi ostusoov ;)! Talv ju läheneb, vaja varustus selga ajada.

Pce out!
A.

Rise Against - Savior

Uus informatiivne korvpallisait!

09.09.09 sai siis esmakordselt laiemalt avalikustatud uus internetilehekülg www.bball24.net, mis kajastab uudiseid, kõlakaid, tulemusi, üleminekuid jne. Pikemat sissejuhatust ei hakka siin tegema, leiate leheküljelt kõik ise üles ning tutvustus ka seal üleval.
Kajastatud saab SEB Eesti Korvpalli Meistriliiga, Balti Liiga, uus VTB Idaliiga, Euroliiga, NBA ning hetkel juba igapäevaselt värsked uudised Poolas toimuvatelt Euroopa Meistrivõistlustelt!

Hoia end kursis päevakajaliste korviuudistega!

Pallimiseni,
Anthony

No Good - Ballin Boy

Job Interview!

Niisiis sai ära käidud vestlusel - 9.30 Põhja pst'l The Baltic Guide Marketingi kontoris. Kaks meeldivat marketingi ülemise otsa tegelast võtsid kenasti vastu ja sai kerge 20 minutit vesteldud.
See oli nö. esimene raund, uue nädala alguses on selge ja teada, kas sain ka teise raundi, mis tundub, et konkurentsi arvestades oleks päris hea saavutus. Eks me näe, otsin siiski töökohti edasi ja saadan cv'sid laiali, ehk näkkab ka praegusel raskel ajal.

Muide, kodus käib nüüd suuremat sorti kolimine juba, viimaseid päevi on vanavanemad meiega ühes majas. Nende maja on viimistlusjärgus, nipet-näpet asjad veel teha. Päris kena ja hubane ehitis sai neile püsti pandud. Isegi veedaks seal aega. Aga ega sellega kogu möll läbi veel ei saa. Suurem mööbeldamine ja orgunnimine alles hakkab. Palju oleme juba viimastel päevadel sisse tassinud vanaisaga, aga palju on veel teha. Ja ega meie majja tuleb ju ka uus mööbel nii tänu vana mööbli kui ka vanavanemate lahkumisega ning varsti sündiva väikevennaga.

Peabki end nüüd koju liigutama appi teistele.
~

Blackalicious - Deception Pt 3 - Redemption

I keep rising like gasoline prices!

Hellou kõik toredused!
Anthony on järjekordselt siin, võtnud endale seltsiks värske küpsisetordi ja apelsinimahla, taustal tuleb telerist Holland vs Rumeenia jalgpall ning tausal põksub mõnus biit. On aeg pajatada möödunud aegadest.
Viimaste aegade põhiteemaks on olnud loomulikult jalgpalli EM Austrias ja Šveitsis. ORANJEEEE!! Holland on lihtsalt nii hea, alagrupi võit väravatevahega 9-1, sealjuures võit Itaalia üle 3-0 oli Itaalia koondise suurim kaotus läbi ajaloo EM finaalturniiridel. TOP5 väravaid on need mehed kõmmutanud nagu Vändrast saelaudu, üks teise järel. Lõpuks ometi on mu lemmikkoondis saanud väärt seltskonna oraanžidesse särkidesse ja liigutakse hirmuäratava kindlusega finaali suunas. Snejder, Robben, van Persie, van der Vaart, van der Sar, van Niistelroy, muud mehed ning neid juhendamas the infamous Marco van Basten! Pole midagi öelda, thumbs up!
Teiseks teemaks on olnud töö, mida olen juuni teisest päevast rabanud üsna hea mõnuga. Kristiine Nike'i pood on siis teemaks, klienditeenindaja. Seltskond on väga mõnus, töö sobib minu iseloomuga ning lisad, mida sealt on võimalik saada, meeldivad mulle väga. Hetke seisuga tuleb esimese kuuga korralik 108 töötundi täis, kuigi esialgu oli kirjas midagi 80'ga, seega ületunde olen juba nii mõnedki heast tahtest võtnud ning aidanud sellega mõne kolleegi hädast välja. Loomulikult on alati tore näha mõnda tuttavat nägu sisenemas meie meeldivasse poodi, seega tulge aga külla, tehke mu pikk tööpäev rõõmsamaks ja ajage törts mehejuttu kah, kui näete mind leti taga kössitamas!
Kolmandaks, kõige värskemaks teemaks kindlasti on olnud streetballi hooaja jätkumine, treeningud ja muud asjaajamised parema korvpallivormi nimel. Hommikul juba lähengi Ei,Emotsioonile Nike'i lattu tiimivormi uurima, täna oli teemas järjekordne Gym Junkie elluäratamine, ega siin pikalt puhata ei viitsi. Laupäevase 5on5 avaetapi järel oli kohe kaks täistööpäeva ja jalad said reaalselt vatti, aga see ei hoidnud mind ikkagi täna väga tagasi, sai mõnuga lammutatud peale. Kahju ainult et saal vaba ei olnud, üks kenake 100vabaviset ja 75 kolmest oleks päris teemas olnud. Visketrenn seega jääb homse peale, kui linnas toimetatud, isa koju toodud ja kodu koristatud. Loomajõud ja visketabavus tulevad müstilise kiirusega, mis teeb loomulikult ainult head meelt.
Palju on viimasel ajal olnud Mihkliga kvaliteetpõksumisi, Saku pundiga on jälle natukene aega veedetud, jaanipäeval sõidame kõik koos eemale siit kodukandist natukene lõõgastuma ja pidutsema.
Praegu hakkabki uni peale tikkuma, homme lükkan vast ühe postituse veel 5on5 avaetapi ja ühe huvitava artikli kohta, mida kannatamatud saavad streetball.ee'st juba lugeda.
Seniks...

Anthony
takes a flight
!ecaeP

Statik Selektah - Stop, Look, Listen Featuring Styles P, Termanology & Q-Tip

I'm singing in the sun..

..sest lihtsalt nii hea tuju on. Viimased päevad on jällegi nii fannid, lõbusad ja ilusad olnud. Eelmisel nädalal sai koolis operatsioonijuhtimise eksam ja kontrolltöö järeltöö tehtud, mõlemad erilised nihverdamised, väga palju maha tehtud, samas teadsin päris palju ja vormistasin ilusti ära. Sel nädalal tuleb veel kolme eksamiga maha saada. Hommikul hakkan esimeseks kohe ilusti õppima.
Nädalavahetusest tuleb täna päeval eraldi postitus, praegu värske emotsiooni pealt tahan jagada oma tänase päeva tegemisi.
Niisiis olin teist täispäeva tööl, Mairold puhkusel see nädal, olime siis täna rivistuses Elis, Kaino ja Brit. Päev oli tõsiselt fann, käis ikka igasuguseid toredaid sõpru ja tegelasi külastamas, korralikud tööriided selga lükatud, uued papud jalga, palju rahvast teenindatud ja väga palju huumorit töökaaslastega korraldatud. Oijah, esialgu on fann küll tööl, kui väljaarvata jalgadele lasuv koorem, õhtuks on kannad ja sääremarjad totaalselt läbi. Aga praegu on igatahes lõbus, uus asi, sisseelamise teema, vaikselt saab jalad alla ja kogemust. Uut geari saab ka reaalselt peale tõmmata, juhataja pidi tooma kataloogi, et saaksin kossuketsid tellida, maguuus!
Praegu on aga supersurm peal, kukun magama ära.
Hommikul ärgates väikesed postitused siis nädalavahetuse ja möödund õhtuse resto külastuse kohta!


Anthony,
~
peace!

One Phat DJ - Apr ‘08 The Warm Up