Tuli äkki tuju üle lugeda, kuidas ma omal ajal alustasin selle blogi kirjutamist ja uskuge või ärge uskuge - ma lugesin algusest peale kuni novembrini kõik postitused läbi. Või noh, nagu inglise keele õpetajad pidevalt rõhutasid - skimmisin. Erilise tähelepanuga nautisin Madridi osa, sest see oli tõesti nii hectic aeg ja reis ise aga nii vabastav, naastes olin elurõõmus mitme asjaolu tõttu, mõni aeg hiljem aga järgnesid hoopis segadus, viha ja meelehärm. Aga see kõik on juba kauge minevik, see teema on unustatud ja eluga edasi mindud.
Naerma ajas tegelikult, kui palju oli algusaegade postitustes suht musta sõnavara, mida ma tegelikult juba pikemat aega üritan nii siin kui ka tavaelus oma suupruugist juurutada. Muidugi kindlas seltskonnas, kus see on lubatud - vahel isegi hädavajalik, seal tuleb seda loomulikult ette ja ohtralt. Samamoodi oli praegu tagasi vaadates ilmselgelt liiga palju mainimist, kui fakd ap ja raske oli ülikoolis. Tegelikult, kui päris aus olla, siis tulemusi vaadates praegusel hetkel, oligi raske, aga ega ma väga palju ei teinud ka olukorra parandamiseks midagi. Üsna palju lasin käest ära, mõtlesin, et juba on selle ainega rong läinud, ei proovinud isegi õppejõuga mingit kompromissi leida. Nüüd, kus aeg on pea 2 aastat edasi läinud, on asjalood tiba teisiti. Muidugi olen ma ise väga palju "teisiti" kui siis.
Aga kui nüüd päris aus olla, siis ma olen väga rahul et ma kunagi ületasin end ja kõigi ootuste vastaselt alustasin blogi kirjutamist, sest päris mõnus kogemus oli see praegu. Lugeda vanu postitusi ja avastada, kuidas ma olen muutunud ja meenutada, mis toimus ja milline ma siis olin. See annab kindlasti ka tulevikus palju juurde. Sõnaseadmise poole pealt on see kindlasti andnu mulle palju juurde Ei, Emotsiooni kodukale uudiste postitamisel, pidavat aina paremaks minema sõnastuse ja muu poolest.
Samas on see ju ka osaliselt ka pildi- ja memuaariraamatu eest, sest mõnus oli meenutada neid seikasid, pidusid, ettevõtmisi mis 2007 kevad/suvi/sügis toimusid. Tuleb tunnistada, et oli ka kaks postitust, mille sisust mul polnud mitte halli piltigi mälus, siiani ei suuda meenutada, millest need olid. Aga see ehk muudabki selle koha võlu veelgi salapärasemaks! ;)
Nüüd on küll aeg tudule minna. Kellaaja järgi juba tänane päev toob endaga taas kohusetundliku koolikülastuse, ühe toreda lõunasöögi ühe uue tutvuse, väga toreda ja lõbusa preiliga ning õhtul taaskord oma kodumeeskonnale Sakule kaasa elama, kuna ise veel ei julge platsile ronida. Põhjuseks, hammas!
Juba homme, neljapäeval, võtan suuna Tartusse. Sealt kindlasti iga päev 1-... postitust!
Be easy!
Anthony
PS. Just praegu pleieri järgi haarates, et otsida selle terve päev kummitanud ja pidevalt pleierist mänginud loo nime, lõin veeklaasi ümber, That's It, That's All Limited Edition DVD kaaned ja lehed seest täiesti vettind, pleier sai ka tiba vedelikku tunda ja mõned asjad veel mu "öökapil"!
Way to go, Tony!
A Tribe Called Quest - Luck of Lucien
