Hooaeg jõudmas haripunkti!

Nii ongi aeg jälle veerenud märtsikuu kenasti käima ja tavaliselt just siin hakkavad liigad vaikselt jõudma tähtsaimate mängudeni. Seni hooaeg on möödundu enda jaoks väga positiivselt, alles veebruaris kaks tagasilööki vigastuste näol, aga mõlemad suht kiirelt möödunud ja saanud nendest taastudes füssiga tegeleda. Füssi on tegelikult suvest saadik juba regulaarselt mõnuga tehtud, põhirõhk üldisel füssil jõmmis, juurde veidi jooksu, suveilmadega rattasõitu, kõvasti ka saalis visketrenne ja peale saalitrenni veel ~15-25 min viskeid peale tiimikaaslasega. Kõik see on toonud endaga kaasa ühe väga stabiilse hooaja, mis siis et mitte just kõige tugevama tasemega liigades, aga kui võtta arvesse kahte eelmist hooaega, mis oma vigastuste ja treenerite huvitavate vangerduste abiga läksid ikka rängalt aia taha, siis on see vaheaasta veidi madalamates liigades enesekindluse kogumise suhtes väga vajalik olnud.
Kossuliiga põhiturniiril pidas iga meeskond 14 mängu, Saku eest astusin 11 kohtumises platsile ning keskmiseks punktisaagiks jäi 18.91 ppg, kusjuures alla 10p mängu oma mäletamist mööda ette ei tulnud. Suurim skoor 31 punkti tuli tol hetkel esikohta jaganud Sport Court/Tallinna Ülikooli vastu. Hooaja parim esitus oli kindlasti Harju meistrikatel, kui RSK Kuuset kostitasin 45 sangaga, sealjuures läbi võrgu sahises 8 kolmest, mis on kindlasti üks parimaid kui mitte parim esitus mu karjääri jooksul. Visketabavus mängus üldse oli vähemalt 75% ning ei saaks öelda, et kaitse nüüd jube nõrk oli, pidevalt oli double-d peal, aga mõnikord on tõesti selline tunne, et oled lihtsalt in the zone! Ütlemata magus tunne on see ja selliste mängude nimel tasub end vahel ribadeks treenida.
Viimastest mängudest ka nüüd natukene. Eile, pühapäeval ehk rahvusvahelisel naistepäeval oli Kose MV raames kavas poolfinaal Kose KK vastu ja olgu ette mainitud, et sellist mängu ei oleks küll keegi oodanud. Ei, Emotsiooni meeskond andis hooaja kõige läägema esituse, ainult Imre mängu võib nimetada tavapäraseks, ülejäänud olid kõik kui oma haledad varjud. Õnneks otsustavatel hetkedel suudeti end piisavalt kokku võtta, teha 11:0 vahespurt ja tuua 63:57 võit ja kindlustada pääs finaali, kus päeva viimases kohtumises võidu võtnud Reval Kinnisvara juba teist korda oma tiitlit kaitsma asub. Korra on sel hooajal vastamisi oldud, seda vahegrupi viimases mängus ehk mängiti põhiturniiri võidu peale. Loodetavasti nädalaga suudavad kõik mehed taastuda treeningutest, mängudest, paraneda haigustest ja viimasel ajal taas teemas olevast viirusest.
Markoga suutsime täna Saku eest näidata juba vähe kõvemast klassist mängu, oli juba tunne nagu oleks kaks kriiti taastanud oma kirkuse ja jaganud seda ka ülejäänud karbiga! Vastaseks oli siiski ainult Harju meistrikate kindel autsaides BC Raasiku, keda kostitati 111 punktiga - võit jäi sakku ~60 punktise eduga. Omalt poolt taaskord mitu tabavat kolmest, palju kiirrünnakuid, millest kaks lõppesid kõrgelennulise slämmiga - dunk you very much! Esimesel veerandajal kiirrünnakus pakutud pealtpanek läheb kindlasti mu TOP3 ingame dunk'de sekka, mis kujutas endast kiirrünnakus kaitse vastu vabaviskejoonest veidi eestpoolt ära tõugatud õhulendu ning jõulist lõpplahendust. Tunne peale mängu oli rahulolev, vaatamata vastase üsnagi madalale tasemele ja nõrgale vastupanule sai siiski taas enesekindlus taastatud ja on juba parem tunne minna neljapäeval Kossuliiga esimeses play-off ringis SK Hoops'i vastu kõva lahingut andma. Loodetavasti suudame kohe esimese mänguga suure vahe sisse mängida, et võõrsil mängus kindustada juba edasipääs teise ringi, kus paari võitjat ootab põhiturniiri võitja Kiili SK/LKB!
Veel tulevatest mängudest - pühapäeval, 15 märtsil on siis Kose MV otsustav mäng, finaal Reval Kinnisvaraga. Loodetavasti saab selleks mänguks võimsa publiku kohale aetud, tahaks siit kodukandist ka hõumid-preilnad tribüünile appi saada. Muide, uued E,E vormid on nüüd sisse õnnistatud, poolfinaalis sai neid kantud, väikene sneak-peak preview üleval orkuti albumis - kel võimalust ja soovi, minge kaema!
19. märtsil on ees aga Harjukate vahegrupi viimane kohtumine kodus Kose KK'ga ehk vastamisi astuvad kahel pool mitmed E,E mängijad. Järjekordne põhimõtteline vastasseis. Viimastel Saku kodumängudel on rahvast saalis olnud ülbelt palju ja kisa on olnud publikule vastav.

Veidike ka muudest ettevõtmistest! Täna said lõpuks kinnitatud Ei, Emotsiooni esimesed fännisärgid, mängijatele custom made soojendussärgid ja hoodied, paari nädala pärast võib mehi ja fänne juba nendes ringi liikumas näha. Kõikidele, kes esimesest laadungist osa ei saanud võtta (fännisärke pean siis silmas), ei tasu pead norgu lasta, VÄHEMALT enne suve tuleb veel üks tellimine, kui saame piisavalt suure tellimuse kokku. Seega kõik, kel juba on soovi uuest laadungist osa saada, võib varakult mulle meili teele lasta anthony@eiemotsioon.net, et olla varakult kirjas ja kindlasti teisel korral mitte ilma jääda. Särgi maksumus sõltub tellimuse suurusest, kuid arvatavasti jääb samaks ehk 250 eestis käibel olevat rahaühikut!
Mõne aja pärast saab ka siin näha siis kavandit, millistes rüüdes saab näha mängijaid patseerimas nii vabal ajal kui ka pregame. Samuti pärast Kose MV finaali teeme meeskonnapildi, kust näeb ka siis korralikult meeskonna uut vormi, millega peamiselt suvel hakkame courte vallutama!

Stay tuned, fellas!
Be easy!
~

The Roots - Star/Pointro

So long Shox, welcome Zoom BB!

Uus teema tuli siis seoses vanade papude lagunemisega ja uute vastu vahetamisega. Kuna siin käib kuuldu järgi nii mõnigi pallur lugemas, siis pistan oma emotsioonid/kogemused/soovitused papude kohta kirja, ehk on kasu!

R.I.P. Nike Shox Slam

28.02.2009 siis hakkasid juba kord ümber vahetatud Nike Shox Slam'd lagunema ja juba sedavõrd strateegilisest kohast, et targem oli nad kiiresti ümber vahetada. Ühe jalatsi, ei mäletagi kumma, igatahes välimine kannapoolne Shox läks pooleks ja oli ainult aja küsimus, millal lahtine tükk täiesti ära murdub. Muidu oli hea kets, üle pika aja üks mugav kõrge äärega kets, mis mu jalale sobis. Miinuspoolele kannaks muidugi selle, et pole mõeldud väga tagamängijale ja kiiretel pidurdustel-suunamuutustel olin külili sest lihtsalt pidamist polnud külgedel. Aga muidu väärt jalats, mugav, sobib sellisele 4-5 kohal mängijale hästi ja teised omanikud pole seni nagu kurtnud ka. Lihtsalt mulle on sattunud taaskord mingi ebard praak.
Tänu vanadele kolleegidele Viru Cityspordis sai siis katkised ümber vahetatud!

New mates - Nike Zoom BB II

Esmamulje uutest mängusõpradest oli väga hea, kuigi palju seal jõusaalis tammudes ikka tunneb. Eks selle esimese tõelise tunde saab neljapäevases trennis ja loodetavasti pühapäeval Kose MV poolfinaalis on kets juba kenasti natukene jalajärgi muditud. Juba Cityspordis töötades sai uue kauba saabudes sai neid jalga proovitud, siis tundusid veidi liiga kõrged, aga seest ülbelt pehmed. Sellepärast tuli need kohe paarile tiimikaaslasele maha ärida, kes siiani kiidavad neid. Värvivahe on meie papudel ainult ;)! Aga täitsa rahul võib olla, loodetavasti peavad kenasti hooaja lõpuni vastu ja ehk aitavad suvehooajal väljas ka veidi pallida.

K1X 187

Tegelikult oli siin juba plaanis norrast need papud ära tellida, täpselt minu suurus olemas ja mõnda aega juba neid ihaldanud. Nüüd tänu nende heade papude saamisele ja raskele ajale pean kahjuks taandama nad "on hold" seisundisse ja vaatan, kas püsivad veel mingi kuu-kaks seal, lanegatatakse ehk veel hinda, siis võtan ära. K1x'i stiil ja teema läheb juba aastaid peale, kahju ainult, et eestis on seda ainult pärnus streetweari poes ja ka üsna vähe. Väljamaal on samamoodi kindlates kohtades ja üsna mahlase hinnaga. Sellepärast ongi peas tiirlema hakanud idee, et ise midagi olukorra parandamiseks ette võtta. Praegu poistega arutame, eks näis kas saab toimima!
Igatahes K1X'i papude kohta oskan nii palju öelda, et kahed vabaaja jalavarjud on olnud, ühtedega käin siiani üsna tihedalt, üle aasta vastu pidanud ja väga mugavad + stylishid!

We ball!
1

Non Phixion - Legacy

"Elämä on laiffi"

..ütles Marko, kui Harry oli meid toimetanud Mammastesse ja nägime Põlva põhikohta - kurikuulsat ööklubi Life'i! Sinna jõuame aga hiljem. Et siis reede hommikupoolikul sai seitsmekesi starditud Põlva suunas, kus toimusid Eestimaa XI Talimängud ja meie olime siis omadega seal, et osaleda valdadevahelise korvpalli finaalturniiril. Kossuturniir algas reedel juba lõunast, mis tähendas, et paljud tööinimesed pidid end vabaks küsima ja need, kes seda ei saanud teha, pidid oma meeskonda kurvastama ja selle nahka läks paljutki ka meil. Kohale sõitsime siis koosseisus Anthony, Marko, Harry, Randor, Fredy, Andre ja abikäe ulatas ka sel hooajal enam meiega koos mittepalliv Indrek Bauer ehk Põmba. Aga mängitud saime, avapäeval siis kaotus Tamsalult ja võit põlise ning põhimõttelise rivaali Kose üle, teisel päeval hilisemate meistrite Väike-Maarja käest kindel pakk ja kohamängus napp kaotus Kiilile. Viimane mäng sujus endal kõige paremini, vise tabas ja meeskonna 35 punktist kottisin ~24 vist (viis 3pt). Saime vähemalt mängud decentilt mängitud ja vallale seni parimad punktid korvpalli poolt toodud.
Kahe mängupäeva vaheline oli aga muidugi tavaline pidutsemine sellisel kahepäevasel üritusel, kus on palju tuttavaid koos. Kosekad lükkasid pokkerilaua püsti, 10 matsi lauda sakust ja koselt, ülejäänd vaatasid ümberringi pealt - mäng võis alata. Meeleolu oli lõbus, natukene kesvamärjukest igaühel ja nalja kui palju. Lõpuks võit taaskord Sakku, Rana pani asja kotti. Ega's muud kui ööklubi Life'i! Kõik mõnusalt olengus, klubis alguses oli rahulik, pärast kogus pidu kõva hoo sisse, peategelane oli loomulikult Hr. Rannas, kes tantsitas suht klubi pooled naised vähemalt läbi. Minul see pidu just kõige paremin ei lõppenud, tiba kahju oli. Hommikul Zirnaski möla peale ärgates (käis väga vara ukse peal midagi sogamas) oli enesetunne "ehe miinus" nagu siinmail tavaks öelda, isegi Fredy pani puid alla ja pakkus kiiremas korras Cappy Ice Fruiti, et olukorda parandada! :D
Igatahes oli väärt trip taaskord, lõbu laialt ja selle satsi kohta üsna head mängud. Nüüd edasi mänguvaba nädal, 8ndal märtsil ehk naistepäeval Kosel poolfinaal Kose KK vastu, seni tuleb vormi veel lihvida, jalad hüppekavigastuse tõttu tiba nõrgaks jäänd, ei kanna väga, ebakindlad ka läbiminekutel. 9ndal ehk esmaspäeval kohe otsa üks lõbus mäng kodusaalis Raasiku vastu harjukate raames, autsaiderid siis suht. Saab ehk mõne highlighti ka korraldada. 15ndal märtsil ehk kahe nädala pärast juba Kose MV finaal, loodetavasti suudame Kose KK kindlalt alistada ja minna juba tiitlimatši täie rauaga lammutama. Muide, E,E vormid on valmis, pühapäeval peale mängu püüan kohe pilti jagada, et näha kaunist univormi.

Nothing much else to say!
Hope you had a nice time reading this and new sh*t comin' soon!
~

Ryan Leslie makes Sometimes for Cassie (Youtube)

And here we go again...

Ja lõbus nädal ei saagi otsa. Juba olid väikesed kahtlused, mis järgneva kolme päevaga peale hakata, eriti just reede-laupäevaga, pühapäevaks mõned plaanid juba olid, aga siiski täna õhtul peale Saku vs SK Hoopsi mängu palusid tiimikaaslased, et ma ikka läheks Põlvasse kaasa vallakatele, sest ehk keegi sab viga ja saan vähemalt platsil kohatäiteks olla. Loodetavasti siis jalg väga hullutl tunda ei anna. Tripist tõotab tulla väga hull huumoriviikend, sest tiimis on nii Maagz kui ka Immu, Koselt tulevad Mirko, Luts ja Taavi ka, nii et igav seal kindlasti ei hakka ja lõbus reede õhtu on tulemas! :D Loodetavasti paraneb jalg ka piisavalt ööga, et homme mängida saaks natukene. Aga mis sest ikka, peaasi et lõbus saab olema.
Täna oli ka üsna hea tegus päev, hommikul sai mõnda aega kodus lebotatud, suusatamist vaadatud ja läpakat puhastatud, päeval siis linna, viisin läpaka parandusse - JÄLLE! Nüüd on viga siis klapis, aga tegelt mõnes mõttes oli kasulik jälle, sest sai kõik kräpp välisele kõvakettale tõstetud ja kui läpakas tagasi saadud, siis saab lõpuks kõik ära sorteeritud ja ainult vajalik tagasi tõstetud.
Hiljem sai siis natuke linnas poodides tiksutud, vaadatud mida pakutakse, kuigi ju vaja midagi pole. Juhuse tõttu sattusin audesse esiliiga mängule Tamsalu Los Toros vs Noortekoondis, sealt edasi isa vanameeste mängule, edasi pidin rooli istuma ja läbi selveri shoppingu Sakku siis kossuliiga põhiturniiri viimasele mängule, mille siis meie mehed võitsid pärast tõsist viskekontserti mõlemalt tiimilt. Loodetavasti need vähesedki mehed, kes homme Põlvasse sõidavad, said hea hoo sisse. Põmba kohta ei tea, saalihokimees nagu ta meil on, aga loodetavasti sulandub kenasti. Ja tegelt, kena oleks kui homem õhtul mõned tööinimesed sõidaks ka Põlvasse ja aitaks laupäevastel mängudel võitu tuua.

Mis siin ikka, haisen veel natuke NBA All-Star 09 ja snäkkide seltsis, siis tuttu. Kui tagasi, siis tahaks natukene viimase aja muusikalainest kribada, olen taandunud lugudele, mis on mõned isegi minust vanemad! ;)

PCE!
a.

Naughty By Nature - Hip Hop Hooray

A week of fun and relaxation..

Ayo, people! Kahetsusväärselt jäi Tartus postitamine poolikuks, kuid kõiges saab "süüdistada" ainult kvaliteetõhtuid meeldivas seltskonnas või rahuliku tegevuse rüppes. Lisaks siis juba eelmises postituses mainitud reedeõhtusele rämpstoidu einestamisele PJ'ga võtsime reede õhtul pärast minu väga pikka päeva iluvõimlemise rüppes aja maha ja läksime kõigepealt TsinkPlekkPange (õigekirja suhtes pead ei anna, aga pole just tähtsaim inf) piljardit mängima, sai põgusalt mekitud tartus valmistatavat vedelat leiba ning kõrvale uus maitseelamus - "küüslauguleivad valge leivaga" ettekandja sõnade järgi. Sealt põksusime edasi raekoja platsi Saku ametlikku pubisse Sõprade Juures, kus sai rahulikult aega veedetud, mõningaid teemasid läbi arutatud ja paar kannugi tõstetud. Pakkumine 2=3 + küüslauguleivad 70krooniga on ikka päris mõnus, teinekordki! Laupäeva hommik möödus väikese linnatuuriga Andro seltsis, autopesu ja lõuna, siis tagasi A. Le Coqi halli ilusat võimlemist jälgima. Taaskord oli kohal üks tõmbenumber ning paljud samad näod, kes isegi mulle juba kahe eelneva aastaga üsna tuttavaks saanud. Naljakas, et koridorides enamus vene rahvusest treenereid teavad täpselt, kes ma olen, loomulikult tänu emale. Isegi hotelli liftis jagus kõneainet selle üle, kui sarnased me emaga nägupidi oleme. Muidugi, nagu iga aasta, leidub saalis piisavalt tuttavaid neide, kellega aega veeta ja juttu ajada, kes mulle aina täpsemaid reegleid ja nippe selgitavad. Fun, sest tegelikult tuleb tunnistada, mulle meeldib iluvõimlemist jälgida, saan juba isegi aru, kui oli kehvasti sooritatud kava või kui on raskemad elemendid. Ja muidugi, ei puudunud ka sel aastal võistluselt keegi, kelle etteastet tahtsin näha, keegi silmarõõmuke...aga see jääb minu teada. Sellise saalitäie juures võib öelda, et "võta üks ja viska teist", sest ilust seal puudu ei jää. Seepärast ongi see veebruari nädalalõpp juba eluliselt tähtis osa aastast, sest siis ma näen oma ema, näen sõbrannasid kellega nii tihti ei puutu kokku ja saan ka tartu felladega tiba aega veeta.
Pühapäeva hommikul sõitsime siis ema, ta kahe hoolealuse ja kohtunikuga pealinna ning lahku mindud. Toredad paar päeva oli, suvel on oodata aga pikemat ajaveetmist emaga, seekord siis tema "kodumaal" - KREEKAS! Yes sir, täiesti kindel plaan on see suvi sinna minna, midagi väga suurt peab juhtuma et ma sinna ei saa minna.
Nii, aga sellega sai siis järjekordne iga-aastane Tartu trip ühele poole ja tänu Phili algatusele võtsime ette kohe järgmise väljasõidu - Valgehobusemäele. Vaatamata täielikult paranemata hüppeliigesele sai üks mõnus paar tundi hüpates veedetud. Sellest tuli ka kohe mõte, et miks mitte vabariigi aastapäeval Lätti minna, Žagarkalns on Philile tuttav juba, mulle veel avastamata maa, aga plaan võeti vastu ja viidi ellu. Eilne, teisipäev sai siis taaskord mäel veedetud. Kogu pisikesel alal asuv keskus on tegelikult palju rikkalikum ja võib julgelt väita, et suurem kui meie Kuutsemäe ja Munakas kokku, park oli väga tasemel. 4 tunniga sai end nii tühjaks sõidetud, et hiljem oli meil Philiga mõlemal autosõit väga raske, piiril tegime siis vahetuse ja võtsin kojusõidu enda kanda. Aga järjekordne õnnestunud trip, seltskond oli mõnus, koht oli perfi ja ilm oli veel parem. Kogu sõidupäevale pani tegelikult super punkti Stefanist võetud pizzad, mis vaigistas igasuguse nurina kõhus.

Aga tegelikult tuleb nüüd äkkpidurdus ja unne sukeldumine, venis see kirjutamine ja uneaeg on ammu käes. Täiendust tuleb kindlasti õige pea, praegu lihtsalt ei jaksa, aga emotsioone on piisavalt.

Sleep well, s.
I know your reading this before sleeping. ;)
anthony

Rusko - Cockney Thug

Tartu '09!

Härrad elavad hotell Londonis! Taaskord!
Ilusti siis kohale jõudnud, sai just Priiduga mäkis einestamas käidud ja väike jääkott jalal lebos. Mõnus jälle rahulikku ülikoolilinna tulla ja mõtted kodusest eemale saada.
Pikemalt ei viitsi praegu peatuda, ravin jalga ja näitan emale pilte/videoid vahepealsetest tegemistest!

PS. Veebruar on ikka täitsa tuksis kuu, eile läks hüppeliiges ka, mängus astus saja kilone päss lihtsalt jalale peale ja raksaki!

Kid Cudi ft. Crookers - Day n' Nite

Reminiscing...

Kell on hirmutavalt palju juba, aga ma lihtsalt sattusin nii heale soonele juba ja mõtlesin, et peaks selle maha laadima.
Tuli äkki tuju üle lugeda, kuidas ma omal ajal alustasin selle blogi kirjutamist ja uskuge või ärge uskuge - ma lugesin algusest peale kuni novembrini kõik postitused läbi. Või noh, nagu inglise keele õpetajad pidevalt rõhutasid - skimmisin. Erilise tähelepanuga nautisin Madridi osa, sest see oli tõesti nii hectic aeg ja reis ise aga nii vabastav, naastes olin elurõõmus mitme asjaolu tõttu, mõni aeg hiljem aga järgnesid hoopis segadus, viha ja meelehärm. Aga see kõik on juba kauge minevik, see teema on unustatud ja eluga edasi mindud.
Naerma ajas tegelikult, kui palju oli algusaegade postitustes suht musta sõnavara, mida ma tegelikult juba pikemat aega üritan nii siin kui ka tavaelus oma suupruugist juurutada. Muidugi kindlas seltskonnas, kus see on lubatud - vahel isegi hädavajalik, seal tuleb seda loomulikult ette ja ohtralt. Samamoodi oli praegu tagasi vaadates ilmselgelt liiga palju mainimist, kui fakd ap ja raske oli ülikoolis. Tegelikult, kui päris aus olla, siis tulemusi vaadates praegusel hetkel, oligi raske, aga ega ma väga palju ei teinud ka olukorra parandamiseks midagi. Üsna palju lasin käest ära, mõtlesin, et juba on selle ainega rong läinud, ei proovinud isegi õppejõuga mingit kompromissi leida. Nüüd, kus aeg on pea 2 aastat edasi läinud, on asjalood tiba teisiti. Muidugi olen ma ise väga palju "teisiti" kui siis.
Aga kui nüüd päris aus olla, siis ma olen väga rahul et ma kunagi ületasin end ja kõigi ootuste vastaselt alustasin blogi kirjutamist, sest päris mõnus kogemus oli see praegu. Lugeda vanu postitusi ja avastada, kuidas ma olen muutunud ja meenutada, mis toimus ja milline ma siis olin. See annab kindlasti ka tulevikus palju juurde. Sõnaseadmise poole pealt on see kindlasti andnu mulle palju juurde Ei, Emotsiooni kodukale uudiste postitamisel, pidavat aina paremaks minema sõnastuse ja muu poolest.
Samas on see ju ka osaliselt ka pildi- ja memuaariraamatu eest, sest mõnus oli meenutada neid seikasid, pidusid, ettevõtmisi mis 2007 kevad/suvi/sügis toimusid. Tuleb tunnistada, et oli ka kaks postitust, mille sisust mul polnud mitte halli piltigi mälus, siiani ei suuda meenutada, millest need olid. Aga see ehk muudabki selle koha võlu veelgi salapärasemaks! ;)

Nüüd on küll aeg tudule minna. Kellaaja järgi juba tänane päev toob endaga taas kohusetundliku koolikülastuse, ühe toreda lõunasöögi ühe uue tutvuse, väga toreda ja lõbusa preiliga ning õhtul taaskord oma kodumeeskonnale Sakule kaasa elama, kuna ise veel ei julge platsile ronida. Põhjuseks, hammas!

Juba homme, neljapäeval, võtan suuna Tartusse. Sealt kindlasti iga päev 1-... postitust!

Be easy!
Anthony

PS. Just praegu pleieri järgi haarates, et otsida selle terve päev kummitanud ja pidevalt pleierist mänginud loo nime, lõin veeklaasi ümber, That's It, That's All Limited Edition DVD kaaned ja lehed seest täiesti vettind, pleier sai ka tiba vedelikku tunda ja mõned asjad veel mu "öökapil"!
Way to go, Tony!

A Tribe Called Quest - Luck of Lucien