Esimene vaba päev

Ooojaaa, täna sai puhata tööst. Hommikul lootsin kaua magada, aga nagu eile õhtul selgus, oli tuppa lisandunud üheks ööks mingid kaks tegelast. Üks magas nagu miilenki, a see minu kohal olnud tegelane - no tere tali, ma ei vähkre ka nii palju. See tüüp niheles nii et voodi oli kokku kukkumas. Voodid on ju siin puhtalt puidust, ei midagi muud. Üpris soliidselt nagisevad kui liigutada end voodis. Aga no see ei seganud väga, öösel vaatasin pärast viimast postitust veel Lakers vs Suns mängu esimese poolaja ära ja keerasin teki alla horisontaali. Pärast seda hakkas möll pihta. Esialgu ei jäänud tüüp vist magama uuesti. Või ta ei maganudki ennem. Öösel nagu polnudki hullu, hommikul hakkas mehel vist midagi sügelema. Kõigepealt ta krabistas oma voodis olnud kilekottide ja muu varustusega hullumoodi. Siis ronis ta alla, käis edasi tagasi toast välja. Siis tuli tagasi ja krõbistas veel oma asjadega. Lõpuks rääkis sõbraga paar sõna juttu ja suundus elutuppa ootama minekut. Enam ei pidanud ise ka vastu, pikalt juba inspekteerinud olukorda, oli vaja käimlat külastada. Pärast seda olid seltsimehed kadunud ja sain rahulikult 12ni puhata.

Ärgates jätkasin poolelijäänud mängu vaatamisega. Mängu ajal oli Petja 3 korda helistanud, mida voodi teisel korrusel laadinud telefoni ja kõrvaklappide tõttu ei kuulnud. Lõpuks siis helistas korra veel, lubas poole tunni pärast peale korjata ja linna peale viia.

Mõeldud tehtud, pessu ja riidesse. Hommikust polnud söönud, selleks ajaks oli kell juba 2 vist.

Parkisime auto Kremli lähistele ja jalutasime maa-alusesse kaubanduskeskusesse. Petja oli küll hommikust söönud, aga tahtis mu enne järgmist päevakavas olnud punkti sööma viia. Otsustasime Itaalia restorani "Il Patio" kasuks. Väga head toidud, Petja ei lubanud teada-tuntud asju süüa ja võtsin tuunikalasalati, (musta värvi) pasta mereandidega ja magustoiduks šokolaadikattega jäätise. Järjekordne mega maitseelamus. 

Kõhud täis, suund järgmise spoti suunas. Selleks oli "The Kremlin Armoury Museum" ehk Kremli relvamuuseum. Poolteist tundi audiogiidi abiga ajalooga tutvumist oli jällegi ülimalt huvitav. Kes kunagi peaks Moskvasse sattuma, soovitan 100% seal ära käia. On seda hinda väärt.

Nii et vaba päev sai vägagi mõnusalt sisustatud ja Petja on ennast väga hea host'ina tõestanud. Läheb raskeks see Tallinnas üle trumbata. Pole ju nii väga midagi näidata. Vanalinn, laulukaar jaaaa....ongi kõik!

Enne hostelisse naasmist sain poest läbi hüpata ja veidi söögipoolist kaasa osta. Viimased tänusõnad Petjale ja olengi oma "kodus" jälle.

Õhtu lõpetan paari õlle, paraja kõhutäie, hea muusika ja hiljem Heat vs Rockets paari päeva taguse mänguga. Homme tööl saab jälle uue mängu alla tirida. Igav ei hakka, that's for sure!

Hüva, selleks nädalaks on kõik. Hoidke kodumaal ikka lipp kõrgel, olge mõnusad ja uute lugudeni juba ilmselt homme.

Do zaftra!

Toosha, out!

Hoiatus - postitus sisaldab hulgaliselt pilte ja moejuttu

Tähendab, need kaks ei ole muidugi omavahel seotud. Ma päris nii hulluks asjaga ei läinud.

Aga alustagem siis taaskord päeva algusest peale. Hommikul sain seekord üllatuse osaliseks. Enne mind krõbistas keegi asjadega. No arvasin et Miša ilmselt, ta üks päev läks ka varem tööle. Kiirel inspekteerimisel selgus, et nii tema kui ka neiu teiselt poolt magavad paksu und. Kuna ma jäin peaaegu 1 paiku magama, oli tegemist ilmselt kellegi uuega, kes imbus tuppa pärast uinumist. No selge, kadunud ta oli. Kiire värskendav dušš, hambapesu, riided selga, kott üle õla ja GO! Õues klapid pähe, taaskord Jay-Z ja Kanye pleilist põksuma - suunaks Novokuznetskaja metroojaam. Võtsin siis täna umbes kursi sisse ja kruisin. Hommikune Moskva on päris rahulik. Ühel viimastest tänavatest sattusin mööda jalutama vanast heast turust. Müüdi nii köögivilju, riideid kui ka raamatuid. Nagu ikka. Veidi edasi jalutades said mu kahtlused kinnitust - eelmisel suunamuutusel oleks pidanud ikkagi otse jalutama, nüüd tegin väikese pauna sisse. No pole hullu, jõudsin vb 2-3 minutit hiljem, väike viga tükki küljest ei võtnud.
Hommikune vaatepilt metroos on aga omamoodi huvitav. Reisijaid on ikka igasuguseid ja igasugu olekus. On värskeid earlybird'e, on unisemaid, on viisakaid, on mitte-nii-viisakaid. Üks "tugevama kondiga" hästi viks, ülikonna ja mantliga härrasmees nokkis soliidselt rinnalt teri. Oli vist eile kaua ärkvel. Metrooga trippides olen avastanud, et paljud kasutavad neid tablet-readereid. Istuvad ja loevad mingit kirjandust. No see selleks, huvitav avastus lihtsalt.
Laupäeva hommik, nagu mainitud, on siin ikka eriti rahulik. Eile õhtul ju linn säras, rahvas pidutses. Seda oli isegi meie tuppa kuulda, magama jäädes kostis väljast Flo Rida ja DJ röökis mikrisse. Naljatasime toakaaslasest neiuga sel teemal ja keerasin teise külje. Muusika siin ei sega, ega ka toakaaslaste tegemised. Uni on magus. Kusjuures unerežiim on endiselt eelmisest töökohast paigas, kodumaa kella järgi nii 11 paiku toimub totaalne kustumine. Okei, tagasi teema juurde. Jõudsin siis tööle - toolid alles maha tõstmata, pirukad letile toomata. Nagu polekski veel avatud. Samas olime.
Vahetasin siis tööriided selga ja läks toimetamiseks. Esialgu saali korrastamine, nõude pesust leti taha liigutamine. Chill.
Taaskord sai üks retsept tõlgitud, midagi uut eriti ei õppinud, rääkisin rohkem töökaaslastega juttu. Maksim on aina jutukam, samas on pihta saanud, kuidas minusuguse mitte-väga-venekeele-oskajaga suhelda. Muljetasime igasugu teemadel, pakkus välja tegevusi ja vaatamisväärsusi homseks vabaks päevaks. Teised sekkusid ka vestlusse ja tundus, et Tanja sai ka sellest vähe konfidenssi, et minuga saab suhelda küll. Pärastlõunal sattusimegi temaga köögipoolel koos laua taga istuma, sööma ja siis tegi juttu. Kusjuures Maksim uuris täna isegi mu vihikut ja üritas mu käekirjast aru saada ning Eesti keelt lugeda. Tanja uuris ka, mis seos mul siis Venemaaga on ja kuidas keelt sel vähesel määralgi oskan. Ja kõige üllatavam oli, et pakkus end abiks mu tõlketöö tegemisel. Pärast küsis veel, kas ma nendega millalgi välja tulen, et läheks koos sööma ja väiksele dringile. No kuidas ma keeldun. Õhtul Petja mainis, et helistab homme ja kohtume.
Ah, muidugi, õppisin ikka küll täna. Soolaste pirukate kohta. Kõik nad on erineva "disainiga", kui nii võib öelda. Peale vaadates saab öelda, mis pirukas on mis, sest kõik on pealt erinevalt kujundatud pagari poolt. Mõnel peal üks auk, kust sisu näeb, mõnel kolm, mõnel palju piklikke, mõnel polegi auku. Ja no ilusad viisakad näevad kõik välja. Ei tea küll, kas päris selgeks sain, aga enamus tunnen peale vaadates nüüd ära küll. Esmaspäeval võtan siis magusad pirukad ette.
Lisaks hakkasin täna märkmeid tegema, kuidas üleüldse töötegemine käib. Mida jälgida, mille peab kohe ära viima, kuidas peab lett välja nägema jne. Maksim imestaski päeva lõpuks, kui palju ma nende päevade jooksul juba märkmeid teinud olen. Küsis, kas infot juba liiga palju selle lühikese ajaga ei saa ja pea ei plahvata.
Ja no kuidas ma saakski jätta järgmise teema puudutamata. Toidud! No täiesti uskumatu, kui lihtsatd väikesed kiired toidud, aga no millised maitseelamused. Tänases menüüs oli hommikuks jälle praetud munad. Petja on ikka kuradi hea kokk. Pärastlõunal serveerid korraga igapäevasesse menüüsse kuuluvad kodused kotletid karrikastmega ja värske tomat-kurk-paprika kõrval. Teiseks käiguks borš. Õhtul lendas nina alla juba mainitud Adõgee juustu salat, mis on siis õlis praetud brokkoli, lillkapsa, porgandi, kabatšoki, zucchini (ma ei tea, kas sel eestipärast nime ongi) ja Adõgee juustu kooslus, maitseks väike basiilikuvars otsas. No tere hommikust, milline nauding. Annaks ainult kokajumalad, et mul sama hästi välja tuleks.
Õhtu lõpuks aitasin veel veidi saalis puhastada ja nõusid tassida, jälgisin vähe õhtuse rahvarohke möllu käiku.
Sain omale hostelisse kaasa jälle paar suurt viilu soolast ja magusat pirukat, kulub ära, kuna oma raha ei kulu.

Kodutee otsustasin täna pärast metroosõitu vähe teise võtta, et oleks veidi kindlam tulla ja et oleks ka midagi vaadata. Tulin siis metroojaamast otse-otse üle mitme silla kuni Kremli müürini. On ikka ilus kogu see suur kompleks, kui see õhtul tuledes on. Eks millalgi lähen sinna platsile ja parema nurga alla pilte tegema/uudistama. Täna tulin mööda jõepoolset külge oma hoodi suunas. Tee peal tegin kõne kodustele, pole ju korralikult suhelda siin saanud, pigem kuulata ja vastu kokutada. Nautisin vaadet ja muljetasin papaga. Üle silla tagasi oma poolele tulin eile postitatud kiriku juurest, kus on suur jalakäijate sild ja kuhu paljud olid pildistama tulnud. Taaskord avanes ilus värviline vaatepilt mu kodukandi poolt. Ja taaskord tõdesin, et päris uhke neiborhuud - restoranid, klubid jne. Rahvas veereb kohale korralike Range Roverite, Mersude ja Infinitidega.

Nüüd siis omadega juba mõnda aega hosteli elutoas tiksunud, väike seltskond siin kontsantselt istumas, uut rahvast laekub ka pidevalt peale. Enamus neist üheks ööks, nagu nende pöördumisest adminni poole on aru saada. Meie tuppa on ka jälle kaks uut tegelast imbunud. Üks keeras juba siis magama, kui tuppa jõudsin ja pesema hakkasin minema. Peamiselt nende mittesegamiseks ma elutuppa tulingi.

Ahjaa, enne lõpetamist pidin veel moest rääkima. Niipalju ma olen siin silmad ikkagi lahti hoidnud ja avastanud, et Vene mehed üldjoontes riietuvad ülimalt hästi. Paljud väga soliidselt, paljud väga moekalt. Ilus linnapilt kohe. Ja no muidugi ei saa mainimata jätta, et vene naised/neiud on väga ilusad. Seega mulje siiani positiivne. Kogu see reisieelne põdemine on kadunud. Töökaaslased on väga mõnusalt vastu võtnud, statsionaarsed toakaaslased on mõnusad. Uskumatu.

Aga ladna, ongi pikale veninud. Lõpetuseks veel mõned pildid tänasest ja ongi aeg asuda nautima möödunud öist Lakers - Suns lahingut.

Muutsin vähe koduteed ja jalutasin sealt alt müüri äärest kodu poole.

 

Maja, millest iga päev mööda olen jalutanud, paljastas õhtuvalguses teiselt kaldalt, mis maja see tegelikult siis on.

 Selline näeb välja minu huud õhtutuledes Moskva jõe kohjalt. Värvilisest majast vasakule majade vahele jääb hostel.

 Eile mainitud ja fb'sse postitatud kirik sillalt.

Ja veel üks vaade Kremlile, seekord kodusillalt.

Aitab, ilmselt olete segi omadega, kui siiani viitsisite lugeda. Aga mu suur kummardus ja props teile, kes te seda tõesti tegite.

Puhkepäeva suunas!

Toosha, out!

Vaikselt hakkab sujuma

Teine terve päev möödas ja sätin vaikselt magama. Kuna aga tagasiside on tõsiselt üllatav ja positiivne olnud, ei jäta ma teid ka täna õhtul lugemismaterjalita.

Niisiis...sain täna hommikul vähe pikemalt magada, kuna koolitust polnud. Tööpäev Tverskaja Uulitsal algab 10st, või noh, mõnel vb seal varem. Ma panin soliidselt esimese äratuse 8.45 vist, pesema ajasin end mingi 9.30 paiku. Hea oli voodis pikutada. 9.45 ajasin end välja, Kirilli aga polnud. Helistasin - telefon kinni. Lõpuks helistas tagasi, olin juba omadega suuna võtnud suure tee äärde, kus kino-teater "Udarnik". Leppisimegi kokku siis, et korjab mu sealt eest peale. Sõidu ajal sai selgeks, et viskab mind lähimasse metroopeatusesse ja hakkan seiklema. Samas, siin pole väga vaja seigelda. Astusin siis metroojaama ja kohe kassasse. "Desjat pojezdok" ja 10-korra pilet olemas. Tegelikult pole ju metrooga sõitmises midagi rasket, kui pilet käes, vaja õigeid peatusi teada ja õiget suunda - lebo. Majakovskaja peatuses väljudes ja maa-alt päikese kätte jõudes selgus, et peatus ongi lubatult üle tee töökohast. Ideaalne. Õnneks või kahjuks pole teises otsas nii, mis tähendas, et iga õhtu saab hostelisse jalutada parajad 20-30 minutit. Aga sellest hiljem.

Tööl siis kuttidele käppa, jälle uued näod platsis, seekord Aleksander, Maksim ja Tanja. Tanjaga ei vahetanud päeva jooksul rohkem kui paar sõna, need ka siis kui ta natuke arglikult küsis "Kas sa Americanot oskad teha?" Kui jaatava vastuse andsin, läksid tal silmad suureks. Ei tea, mis nägu ta siis oli, kui alguses minema jooksin, et oma juhendid tuua (noh, et päris kindel endas olla esimestel kordadel), aga kohvi ma tema eest valmis tegin ja ta sai õhtuse suure rahvahulgaga nii kaua tegeleda. Nüüd muidugi ruttasin tiba ajast ette, aga noh, nii palju siis Tanjast. Šaša oli hästi sõbralik, esimese poole päevast pidevalt küsis, kas kõik on hästi ja kuidas tundub. Maksimi ja ühega Petjadest sattusime hommikusööki valmistades köögis vestlema, mul keel hommikul väga ei paindunud ja oli aru saada, et talle tundun ma mingi totaalne tola kes midagi aru ei saa mis ta räägib mulle. Midagi ta Petjale pobises ka, sellest sain aru, õnneks Petja hea inimesena kohe vastas, et pole midagi, las poiss õpib ja harjutab. Saame hakkama. Ja saimegi. Päeval leti taga rahulikumal hetkel sattusime siis Maksimiga juttu ajama. Kui nägi mu Elioni lillat kaustikut, kus meie keelne kiri peal, päris ta kohe, et kas see Eesti keeles ja nii me jutustama asusimegi. Küsis, kas töötasin seal, millega tegelesin jne. Siis rääkisime veel Eestist üleüldse, kuidas siia reisisin, kaugel Tallinn õigemini Moskvast on jne. Pärast õhtupoole köögis einestades sattusime uuesti jutusoonele. Samuti teise Petjaga hiljem veel leti taga. Üleüldse on kogu seltskond jätnud megasõbraliku mulje ja see on ka bar-buffee Nikolai üldise mulje ja edu üks põhjuseid. Klientidega suhtlus on pidevalt rõõmsameelne, sõbralik ja kodune. Õhkkond on rahulik ja mõnus. Kusjuures, reede õhtu oli rahvast ikka uskumatult palju, vabu kohti põhimõtteliselt ei olnudki. Tulesid keerati veidi maha, selline veidi sume õhkkond, hea muusika ja linale projekteeritud videod - päevane kohvik-söögikoht oli õhtuks muutunud veidi lounge'likumaks pleissiks. Alkoholi muidugi Tverskaja pleissis pole, aga seda saab ühes teises - Pjätnitsa tänaval asuvas kohvikus.
Õhtul ma muidugi väga leti taha ei kippunud, kuna rahvast oli palju ja ei tahtnud teistele toimetamistel ette jääda ega klientidega suhtlusse sattuda, see kisuks juba veidi raskeks. Vahepeal viisin pestud nõusid ette ja olin lihtsalt abiks.
Mis enne mainimata jäi - Petjad mõlemad on veidi nö suurema autoriteediga tegelased ja juhendavad teisi. Nemad kahekesi on ka minu suurimateks mentorideks ja õpetavad kõike. Seepärast on neid ka minu jutustustes kõige rohkem mainitud.

Aga mis ma siis päeva jooksul õppisin - tegime kahte erinevat limonaadi. Kusjuures mind üllatas, kui vähe on vaja, et teha ülimalt hea maitsega kodust limonaadi. Täielik säästuvärk ja tõsiselt hea maitsega. Panen kodus limpatehase vist tööle. Täna tegime katse 2 ka cappucinoga ehk teemas oli piima vahustamine. Ei ole lihtne deela, ma ütlen. Ja Hot Chocolate sai ka tehtud, tõsiselt hea asi.
Muidugi oma "lemmik"tegevusega sai ka pikalt pead murtud - suppide ja salatite retsepti/valmistusõpetuse tõlkimine. Sealhulgas koostisosade. No ei ole lihtne, kui sul on tekst ees ja sa pead google translatori abiga õiged seosed lauses tekitama, et ikkagi mõistlik jutt kokku tuleks, mille abiga toit valmis keeta. Õnneks saab kõik läbi ka proovitud ja siis käigu pealt vajadusel parandused teha.

Ühesõnaga olen praegu täitsa rahul. Nüüd saab iga tööpäev trippida hommikul metroopeatusse ja õhtul tagasi. Nagu ka homme. Aga ei kurda, sest maa pole väga pikk ja tee peal on mõnusalt vaatamist ja uudistamist. Päris okei kandis elan siiski, kesklinn ju.

Baitevei, kui ma ei eksi, siis on ülehomme ehk pühapäeval täiesti vaba. Saab kaua magada, oma asju ajada ja poodi otsima minna. Ilmselt jätan vaatamisväärsused järgmiseks korraks, siis kui Siim ka kohale on jõudnud. Ahjaa, polegi maininud - üks houmi tuleb veel seltsi, juba teisipäeval.

Aga ladna, homme vaja jälle jalul olla ja produktiivselt tõmmelda.
Kuulan vähe räpsi ja maiustan - kodumaalt sai Kalevi toodanguid kaasa võetud.

Method Man & Redman Live saatel lõpetan ülekande tänaseks.

Spakoinoi notši, paareni.

Toosha, out!

Esimene täispikk päev ja kohe sajaga kuuma

Kena õhtut, kuigi mul endal on juba kell peaaegu 1 öösel. Põhjuseks hilisele netis istumisele on fakt, et tööpäev kestab 11ni. Jah, just nii kaua on siin bar-bufet Nikolai avatud. Aga kiirelt siiski päevast järgemööda.

Eile õhtul põdesin magamise pärast. Hommikul põdesin, et nii vähe magada sain. Unevõlg oli päris karm ja see andis kohe tunda. Õhtul jäin magama vaatamata kõrvalvoodi ukrainlasele, kes kuulas vene räpist naistebändide raadiohittideni välja kõike kräppi. Aga polnud viga, sirutasin jalad redeli vahelt läbi ja magasin nagu kott diagonaalis. Varahommikul tegin korra luugid lahti, ukrainlane norskas, ei seganud, kustusin üsna kiirelt uuesti. Äratuse olin seadnud 7.00ks. Mäletan. Aga ei teinud väljagi. Kiirelt läks telefon kinni, et teisi toasviibijaid mitte äratada. Ei mäleta, kas oli juba enne seda, aga mu üleval maganud tüüp lahkus juba enne mind. 7.15 oli teine äratus, see läks sama kiirelt kinni. 7.33 oli vist kell, kui Kirill helistas. Kuna Moskvas kasutan isa nö "Moskva telefoni", on sellel debiilne lauatelefoni helin, mis lõikab läbi pealuu. Jooksin siis telefoniga välja ja rääkisin Kirillile, mis seis on. Kiirelt pessu, riided selga, asjad kokku ja tuld! Kirill ootas väljas. Läksime siis ühte teise "meie" kohvikusse, kus 8st pidi Kirill läbi viima töötajatele Ameerika viskide kohta koolituse. Kuna jutt käis soravas vene keeles, olin üsna hädas kõigest arusaamisega. Võiks öelda, et olin nagu päästerõngaga kruiisilaeva järel ulpiv reisija, kes olukorda ei naudi ega saa ka laevale kuidagi järgi/peale. Kõigele lisaks hakkas väsimus ja unevõlg tunda andma ja silm vajus korduvalt kinni. Seda pani ka Kirill ise tähele, pärast Tverskaja uulitsal asuvasse kohvikusse sõites (mis on siis minu töökohaks siin olemise jooksul) naersime koos selle üle ja leppisime kokku, et peame nagunii teema uuesti läbi võtma järgmine nädal, siis juba koos pudelite enditega. Müksas veel küünarnukiga mind ja ütles muie näol "põgusalt tutvume ilmselt sisuga ka".
Tööl siis viskasin, nagu kohalikel kombeks, kõigile käpa pihku ja hakkasin vaikselt tutvuma toimuvaga. Esialgu jälgisin köögis Roma tegutsemist supipottide kallal. Samal ajal vaaritas ta mulle hommikusöögiks pudru võisilmaga. Uskumatu, kui hea oli üle pika aja putru süüa. Tuleb tõdeda, et kohe esimene kokkupuude "meie" söökidega oli super. Edasi liikusin (ilmselt vanemteenindaja rolli kandva) Petja (ehk Pjotori või kuidas iganes ta nime ei kirjutata) käpa alla, kes hakkas siis täpsemalt juhendama ja kurssi viima asjadega. Esimeseks tutvustas ta mulle päevasupi ja päevasalati koostisosasid, andis koostisosade nimekirja ja valmistusjuhendi (vene keelse) ette ja ütles, et käiksin läbi ja kirjutaks üles oma sõnadega. Jumal tänatud, kõik kutid abistavad suurima rõõmuga ja aitavad selgitada, kui midagi arusaamatuks jääb. Tegelesin siis pikalt tõlkimisega, abiks kallis Google Translator. Okei, need said ilusti kenasti tehtud ja üle küsitud.
Ülejäänud päev möödus peamiselt jookide tegemisega tutvudes. Lugesin õhtu lõpuks kokku. Käisime läbi ja proovisin ise 1-2 korda valmistada 12 erinevat jooki ja kohvivarianti. Leidsin ka enda jaoks nii mõnegi mõnusa uue joogi. Lõunaks sain päevasupi ja -salati, kusjuures Roma juhendamisel valmistasin alguses lõpuni salati ise - Farfalle makaronide ja Jamon singiga pestosalat. Mine ... kui hea.
Aga ega midagi enam täpsemat rääkida polegi. Õhtu poole hakkasid jalad väsima, aga huvi töö vastu oli suur, tiksusin leti taga jookide poolel ja valmistasin õhtul nii mõnelegi kliendile erinevaid jooke, tavalist musta teed, kohvi ja ka omapärast "Maroko teed" tegin täitsa ise. Menüü on siin huvitav.
Emotsioonid pärast sellist päeva on väga mõnusad. Sain jälle värskeid pirukaid õhtuks kaasa ja kõigele lisaks viskas Petja oma uhiuue buumeriga koju ära. BTW, miks seda bemarit mainin - nimelt mainis Kirill hommikul pärast telefonikõne Petjaga, et too tuleb vähe hiljem tööle, et oli kutt 3 aastat raha kõrvale pannud, et tutnoi pill endale osta ja nüüd pidid nad teda sõbralikult selle pärast tögama. Aga au ja kiitus kutile, väga kõva masina soetas! Tee peal rääkisime vähe juttu, tahtis minna õllele ja sööma, aga keeldusin viisakalt, öeldes, et praegu ainus koht kuhu minna tahan on hosteli mitte-nii-mugav voodi, aga hetkel siiski uskumatult kallis koht.
Anyway, seltskond on mõnus, töö pole hullu midagi, kui 13 tunnised tööpäevad välja arvata. Aga eks läheb huvitavaks, saan iga päev süüa teha, jooke valmistada, uusi asju õppida. Varsti tulevad ka päevad, kus otseselt kohvikutööd ei tee ja tegeleme nii viskide tundmaõppimisega kui ka Tallinna kohviku ehitamiseks ja avamiseks vajalike erinevate toimingutega.

Aga ladna, väsinud. Hommikul saab vähemalt 9ni magada.

Dobrõi notši, paareni.

Toosha, out!

Esmamulje

Privetik,

Lõpuks olen omadega Moskvasse jõudnud ja esmamuljed on üsna segased. Tegemist on ilmselgelt kõrgema klassi kultuurišokiga. Aga vast ei ole midagi ületamatut.
Esiteks siis lend - täiesti normaalne ja rahulik. Möödus enamjaolt vene keele õpikut sirvides ja vajalikke väljendeid õppides.
Lennukilt maha tulles algas esimene seiklus - piiripunktis migratsioonipaberite täitmine, rongipeatuse leidmine, pileti ostmine ja lõpuks siis rongile. Möödus ka õnneks valutult. Rongisõit lennujaamast kesklinna Beloruskii vaksalisse kestab ~35min. Valutu protsess. Rongis lubas küll wifit aga ei töödanud teps mitte.
Edasi läks juba huvitavamaks. Vaksalis pidin väljas ootama, kuni Kirill vastu tuleb. Helistas, et jääb paar minti hiljaks. Kohe hiilis mingi kahtlane vanem mees ligi hakkas midagi paluma. Soliidselt vastu pöördudes ütlesin meelega "don't gavarjuu" ja laiutasin käsi. Härra oli sunnitud järgmist ohvrit otsima asuma ja muigasin esimese kokkupuute eduka lõpu puhul võidukalt. Ahjaa, rongilt maha astudes küsis üks vaksali "OXRAH" ehk korravalvur (vist!) suitsu- pidin kahjuks ka temale pettumust valmistama.
No lõpuks, pärast eemalt ka esimeste lühikeste tummiste mustades nahktagides ja sonid peas härrade nägemist oli Kirill ka kohal. Telefonikõned vene keeles tulid täitsa soliidselt välja.
Viskasime käppa ja liikusime siis kohvikusse. Sinna minek oli juba paras närvide test - kohalik liiklus on ikka totaalne košmaar. Jalad olid konstantselt läbi põrandamati. Lõpuks jõudsime kohale ja asukoht on ikka luksus, põhimõtteliselt peatänaval Tverskajal. Koht ise on ka ülimalt mõnus ja hubane. Hea muusika, interjöör väga hästi kokku sulatatud. Sellises kohas on rõõm töötada. Sain proovida ühte kurikuulsatest pirukatest ja päevasuppi. Kiidan. Tutvusin ka kolleegidega ja ajasime vähe juttu, mis järgneva kuu jooksul toimuma hakkab.
Seejärel kutsuti üks laialivedajatest autoga järgi ja hakkas järjekordne hullumeelne trügimine liikluses, kusjuures kätte oli jõudnud tipptund. No kui siin peaks mõnda aega autoga sõitma, võiks kodumaal silmad kinni sõita. Ühel hetkel hakkasid majad muutuma suurteks ja esinduslikeks, seejärel juba Kremli müürid. On tõesti punased. Mainin ette ära, et hostel ei asu Kremlist üldse kaugel.
Siis aga jõudsime hosteli õue ja värinad olid tagasi. Siseneda tuli mingist suvalisest siseõue uksest ja ronida kogu varandusega viimasele korrusele. Vist oli viimane. No ühesõnaga päris mitu korrust tuli ronida. Seejärel kella lasta. Ja sisse astudes...no emotsioonide kirjeldamiseks puuduvad sõnad. Inetu siin pole, aga tol hetkel oli kergelt küsiv ja arusaamatu olek. Sass või kes ta ka polnud, sebis kõik nii kaugele, et hakati siis toa poole viima, surus käppa ja lahkus. Sealt alates jäin dreadlockidega vene plika küüsi. Näitas siis nö "elutuba", kööki ja pesemis/hädategemisruume ning seejärel juba tuba. Kuuene ühistuba, mehed-naised segamini. Kedagi tol hetkel toas polnud, aga asjad rippusid ja sain endale üsna väikese toa keskmise nari alumise korruse. Suure kohvri olin sunnitud kuhugi nurgatagusesse hoiuruumi viima, siiani pole olnud mune küsida luba, et väheke sealt kraami tuppa võtta. Nii palju sain teada, et kohvrit tuppa ei saa, pole ruumi. Tegelikult voodi all on. Eks näis, ehk millalgi nihverdan ära. Üsna shokiseisundis ja mureliku tuju saatel viskasin silma looja ja puhkasin, rahunesin. Eks tuleb hakkama saada.
Mõne aja pärast jõudis töölt Miša, kes viskas kohe käpa pihku ja rääkisime törts juttu - inglise keeles. Edasi läheb ilmselt siiski vene keeles.
Mingi hetk läks "elutoas" möll käima, kes tegi süüa, kes vedas läpaka välja. Nüüdseks olen nii palju sisse elanud, et wifi koodi sain kätte ja vaatan paari tüübiga Vene - USA jalkat telekast ning kirjutan teile. Varsti lähen kohvrijahile.
Isaga rääkisin ka, kurtsin eluolu üle, aga mis siin samas ikka kurta. Ehk tuleb ainult kasuks ja mingi hetk saab selles keskkonnas elades teiste elanikega sina peale + keele ka selgeks.
Söögiga ei tea veel, kuidas saama hakkab, täna anti kohvikust pirukaid ja morssi kaasa. Neid pidin iga päev saama ja veel "besplatno". Söögi peale seega väga kulutama ei hakka. Õhtuteks mingit manti tuleb siiski sebida. Eks tulevik näitab.

Homse kohta nii palju, et äratus on 7 paiku, 7.30 pidi Kirill helistama ja siis kõrvaltänavast peale võtma. 8 teeb ta oma töötajatele viskikoolituse ja võtan ka osa. Üks on kindel, alkoholide kohta õpin siin ikka suhtkoht täislaksu, nagu lubati. Ja kogu kohviku asjaajamise kohta ka. Mingi aeg hakkame ka Tallinna kohviku jaoks uurima mööblit-varustust, saan selles osas täie rauaga oma osa anda.

Iseenesest on hea, et wifi on olemas, saab maailmas toimuvaga kursis püsida. Saab teile kirjutada. Kes õhtuti netis on, nendega ka suhelda. Ega siin pole midagi, tuleb paks nahk kasvatada ja ohtralt keeleõppega tegeleda.
Juba esimese päeva lõpuks olen kindel, et kojusõit ja kodumaa pinna puutumine saab olema üks parimaid tundeid.

Tõmban otsad kokku, kõht annab tühjusest märku.

Toosha, out!

Fly away

So this is it! Veel oma 10 minutit ja võtan oma aknapoolse istekoha sisse. Unetunde on all soliidselt selline...noh tugev tund elutoa diivanil USA College Basketballi vaadates.

Suurema värina suutsid vanaema kodus ja vanemad telefoni teel maha rahustada. Nüüd pole muud kui suund ida poole ja võtab sellest kuu aja pikkusest katsumusest maksimum kogemuse.

Ja südamest loodan, et ida pool ka netti pääseb. Hostelis ju ometi võiks selline teenus tasuta olla.

Dozvidanja!

Moskva reisi eelõhtul

Tervitused, kallid sõbrad ja huvilised!

Lõpuks on kätte jõudnud aeg, mil lubasin pausi lõpetada ja blogi taaskord käsile võtta. Ja seda vägagi heal põhjusel - ees ootab terve kuu ühes maailma suurimas megalinnas, kui nii võib öelda - MOSKVAS!

Ma lubasin, et hakkan postitama muljeid, mõtteid, kogemusi, pilte ja kõike muud. Tegemist on seni mu elu suurima muutusega ja kogu see projekt, mille nimel ma sinna sõidan, saab olema ilmselt täiesti uus peatükk mu eluloos.

Kuna vanemad pühapäeval Saaremaale puhkama põrutasid, olen kaks ja pool päeva üksi kodus olnud, mis on ilmselt ka osaliselt põhjuseks, miks rahutu ja pinges olen. Ikkagi suur linn, pikaks ajaks, esialgu üksi, väga nagu ei tea ka kus elama hakkan ja kuidas kogu see õppimis-töötamis protsess välja hakkab nägema.
Muide, kell on 21.42 lennueelsel õhtul ja ma pole ainsatki riideeset ega muud vajalikku kohvrisse/kotti pakkinud. Lihtsalt...iga kord kui kohvri ligidal olen, lähen ringiga mööda ja leian midagi muud teha.
Ja ma pean ennast reisijaks. Noh, samas lihtsalt reisile oleks vast lihtsam minna, aga kogu see pinge ja koorem, mis selle minekuga kaasneb ja mis sellest minekust just erilise teeb - isegi vanemad telefonis imestasid, et mida ma põen. Ei tea, eks homme kohale jõudes olen rahulikum, kui olen hostelis ja tulevases "töökohas" ära käinud. Ma usun ja loodan väga, et nädala lõpuks juba naudin Moskva linna ja kogu seda kogemust.

Aga mis siin tühja eel-loba ikka pikalt trükkida. Asjad vajavad pakkimist, viimased riided pesust kuivatisse viskamist ja muu selline. Eks näis, kas magama jõuabki täna üldse.

Ehk siis, keda huvitab, saab 14.11 - 13.12 vahemikus minu Moskva-muljeid siit lugemas käia. Loodetavasti on hostelis internet, et saaksin igal soovitud momendil kirjutamas käia. Kui ei ole, küll siis kuhugi üles kirjutan ja hiljem üles lükkan.

Dovstretimsja, drusja!

Toosha, out!