Taaskord puhkasime

Õhtust. Või isegi ööd. Meil on kell 2 ja ilmselgelt pole siiani unerežiimi paika saanud. Kõik toimub endiselt nihkega ja hommikul on raske tõusta. No ehk viimasteks päevadeks loksub paika, siis saab kodus jälle ümber timmida.

Täna aga puhkasime. Eile õhtul võtsime viimast, käisime hosteli lähistel poes ja tõime vähe "produkte", nagu ütles Eino Baskin. Kolm õlut (Carlsberg!) ja muud kraami. Sealhulgas tekkis jäätise isu, kuid sellega juhtus ebareaalne äpardus. Poest väljudes hakkasin paberit prügikasti viskama ja samas käes oli jäätis. Mõlemad lendasid prügikasti. Vaatasin 3sek nõutult järgi ja pärast väikest enesega arupidamist jõudsin arvamusele, et selles olukorras "5 sekundi reegel" ei kehti. Nii lõppes lühike lugu minu talvisest jäätisesöömisest.
Hostelis sättisime end mugavalt elutoa nurka, logisime NBA League Passi ja vaatasime teist poolaega Brooklyn Nets vs Portland Trail Blazers mängust. Mängu lõpuks kergelt väsinud ja vines. Suund pikale unele.
Hommikul mäletan ähmaselt, et teiste tööle sättimise peale ehk korra silm avanes, und aga jagus 11.50'ni. Siimul loomulikult kauem, kuna tema tuli puges oma teise korruse luksvoodisse pool tundi hiljem ja on üleüldse haige unekott. Äratasin teda 12st 2ni iga poole tunni tagant. Tulutult. Lõpuks ajas ka sleepyhead end üles ja tegi kiired netitiirud enne ostlema suundumist.
Tänane päevakava nägi siis ette trippi Evropeisky Shopping Centerisse, mis olevat üks Euroopa suurimatest. Ja seda oli ka. Neli korrust pood-poe järel ja inimene-inimese otsas totaalset hullust. Esmaspäeval. Metsik. Esmalt kiire söök Burger King's (kindla peale mineku tõttu rämpsu taaskord) ja edasi korruseid läbi jalutama. Peamine aeg möödus spordisektsioonis, kus kõikide tuntumate brändide esinduspoed, kordades suuremad ja parema valikuga kui Maarjamaal. Midagi ostma ei hakanud, märkisin telefoni want listi üles hinnad ja järgmiseks korraks teen kiired uuringud netis, kas tasub siit soetada või lombi tagant tellida. Kraam on ihaldamist väärt. Tervitada tahaks Torelit, kes mu kõnele ei vastanud - Nike esinduspoes on ManU logodega riiete nurk, alates puuvilla dressidest võistlusvormideni välja. Kõike leidub. Lisaks veel vähemtähtsad tiimid nagu Moskva Spartak ja Barcelona olid ka esindatud. Eriti stiilsed olid Kobe Bryanti tooted ja Cristiano Ronaldo oma riideliin. Stylish!
Järgmine pikem peatus oli sektsioonis Zara-Bershka-Pull&Bear. Teisel ringil tegin ka esimese soetuse ühes neist. Ega hulluks saa ka praegu minna.
Aga leppisime kokku, et sinna keskusesse läheme veel. Juba on ka otsustatud, mis soetada veel vaja.
Tuuri lõpetasime teises "rämpsukas" ehk esimene külastus KFC'sse. Nii suurt muljet veel ei avaldanud kui kõikide kiituste põhjal oleks osanud oodata. Karmavõla tasumiseks soetasime keldrikorruse toidupoest frukte õhtuse Kanguri Itaalia liiga mängu ajaks ja suund metroo peale.
Kaubanduskeskuses muidugi avanes silmadele selline pilt et "uuhh". Milliseid pärleid ikka Venemaa vastassugupoolelt leidub. Replay poest käisime korra läbi ja 4 korda "juhuslikult" eest mööda, kuna sealne vaatepilt oli nauditav. Nagu paljud räägivad ja ise oleme ka juba tugevalt endale tõestust saanud - vene naised on väga kaunid ja stiilsed ning igati esinduslikud.

Õhtu hostelis möödus elutoas rahulikult oma asju internetis toimetades ja hiljem meie hubases toas Siena vs Cantu mängu jälgides. Veidi NBA vanu videoid ja nüüd oleks nagu ammu aeg puhkama suunduda.

Võttes kokku selle esimese peaaegu nädala, mis me koos oleme siin veetnud - elu on läinud minu jaoks kindlasti lõbusamaks, töö muutunud huvitavamaks, mitmekülgsemaks ja kogemusi kogunenud rohkem, kui tagasitulles pagasisse pakkida tohiks. Peab käsipagasisse ümber pakkima. Kahekesi on siin olnud ülimalt lõbus, ühised huvid ja varasem tagasihoidlik tutvus on kasuks tulnud ning huumorisoon kattub üsna identselt. Edasi hakkab Siimu jaoks juba veidi suurem katsumus, kuna järgneva kolme tööpäeva jooksul oleme kaks päeva erinevates kohvikutes tööl. Samas ei usu, et probleeme tekib. Minu jaoks jätkub karm keelepraktika klientide vahetus teenindamises ja ilmselt ka suureneb osakaal köögis veedetud ajal. Aina rohkem olen saanud toitu ise valmistada. Homme loodan juba paremad hommikusöögid valmistada. Peaasi et suhted kolleegidega korras püsiks.
Mis jäigi eile kirjutamata - eilne tööpäev lõppes vähe mõru maiguga, kuna Petjale jäi veidi vale mulje ühest olukorrast. Siimuga tööpäeva lõpus tühjas kohvikus rääkisime juttu ja viskasime omaette nalja. Petja palus veidi koristada ja hakata päeva lõpetama, mida meie ka kohe tegime ilma vastu vaidlemata (mitte et me oleks kordagi kellelegi vastu vaielnud), aga tema luges minu näoilmest kuidagi tusase ja tõreda oleku välja. Seda kindlalt ei olnud, kui siis veidi väsimust ja lahkumiseootust. Korduvalt üritas ta selgeks teha et kõik tuleks välja rääkida kui midagi on, mis ei meeldi ja mis ei sobi jne. Me oleme üks tiim jne jne. Ja just sellistel hetkedel tunnen ma end halvasti, sest ma ei ole kindlasti inimene kes enda õpetajatele tahaks halvasti öelda ja siinse aja kohta ei ole mul midagi halba öelda. Kõik on väga super olnud ja Petja on oma osa koolitamisel superhästi teinud. Ja ma lihtsalt ei osanud end kuidagi talle õigustada ja selgitada, et nii lugu ei olnud. Suutsin ainult öelda "njet, vsjo otshen harašo" jne. Loodetavasti on ta homme tööl, eks annan endast kõik ja panen oma olematu keelepagasi käiku, et asja siluda. Siiani on halb tunne ja süümekad piinavad.

Aga piinab ka see, et uni kimbutab. Keeran külge ja ehk jõuan pleieri enne kotti visata kui magama jään.

Teile aga ilusat teisipäeva kodumaale ning järgmiste kirjutamisteni.

PS. Täna sain paari toreda uudise osaliseks. Esiteks sain teada, et Robbie Williams annab Tallinnas kontserdi järgmise aasta 20.augustil, Lauluväljakul. Pole küll suur fänn, aga lood on mehel aastate jooksul head olnud, kontsertesinemised pidid vinged olema ja kontserd olevat ainus siin kandis, kuna ei toimu ülesastumist ei Venemaal, Ei Skandinaavias ega ka mujal Baltikumis. 3.dets tulevad piletid müüki ja kodused lubasid soetada vähemalt ühe.
Teine uudis tuli kodust ehk vana Enden tuleb 5-9.dets samuti Moskvasse, mis tähendab, et 6.detsembril toimuvale CSKA vs Besiktas Euroliiga mängule läheme kolmekesi. How cool is that!

Nüüd lõpuks uudistega ühel pool.

Head und neile, kes veel ärkvel.

Toosha, out!

Kolm töist päeva

Alustasin eile postitust järgmiselt : "No vaikselt hakkab kiskuma sinna poole, et hakkavad jääma päevad vahele, mil kirjutan. Aga võtan kokku ja tõmban kokku eelmised päevad..."

Ja sinnapaika see postitus ka suhtkoht jäi ka. Ei ole olnud seda sisemist komfortti, et kirjutada. Kuidagi väsinud ja ei tule need tegemised meelde, ei tule need laused nii lihtsalt, nagu tavaliselt. Proovin siis täna uuesti. Kuigi natukene on mälupildid häiritud.

Kokkuvõtvalt siis, kolm päeva jutti olime Tverskajal tööl. Nende kolme päevaga sai jälle nii palju õppida ja läks järgmine käik sisse. Praktilise poole pealt on suur edasiminek olnud. Kuna need kolm päeva hõlmasid ilmselt nädala kõige aktiivsemaid päevi, oli tööd palju. Siimuga olime suureks abiks tellimuste joogipoolise täitmisel ehk minu märkmed esimestelt tööpäevadelt vihikusse olid suureks abiks, kui kahekesi valmistasime igasugu kokteile ja tee-taolisi jooke, mida varem polnud kohanudki. Marokko tee, kuum astelpaju jook, Masala tee ja cappuccino ei valmista enam mingit probleemi. Laupäevasel päeval kisuti mind aga juba vägisi jookide valmistamiselt ka veidi leti äärde kliente teenindama. Kuigi niisama üle leti küsimustele sain juba vastatud ja hädaolukorras töökaaslasi appi kutsutud, oli nüüd asi tõsine ja hirm tikkus naha vahele. Väga kindlalt ju end ei tunne võõras keeles kliente teenindades. Laupäeval õnneks väga palju veel selles valdkonnas toimetama ei pidanud. Pühapäev oli aga hoopis teine tera. Kohe hommikul võttis see Petja, kellega esimese vaba päeva koos veetsime, mu enda tiiva alla jälle ja pani hommikusööki valmistama. Niii klientidele kui ka töötajatele valmistasin praetud mune ja omletti täiesti omal käel ning lõunaks lükkasin mõned salatid ka valmis. Lisaks olin osa päeva kiiremast osast koka asendaja ehk viskasin valmistoodangust kokku puljongid, boršisupid ja salatid. Petja oli rahul, areng toimub ja tema nö koolitus kannab vilja.

Aga klientide teenindamine siis, vot see oli esimesel paaril korral katsumus ja võitlus iseenda enesekindlusega. Samas, nagu selgus, ei ole väga viga. Kliendid saavad aru, mida ütlen ja saavad ka oma soovitud toidud/joogid. Päeva kild aga tuli ühelt väga viisakalt abielupaarilt, kes oma küsimusi esitades jäid korra tasa ja siis mees küsis "A tõ võ anglii?", mille peale vastasin "Njet, ja võ estonii!" Selle peale tehti suured silmad, aga kui Petjaga kahe peale selgitasime, et mis eesmärgil siin olen ja et avame uue kohvikus Tallinnas, jäädi rahule, mida ka tegelt juba varem oldi ning esitati oma tellimus siiski minule. Tellimuse täitmiseks on ikkagi veel teiste abi vaja et kassast läbi lüüa, aga muidu asjad toimivad. Enesekindlus on päris võimas ja aina mõnusamaks muutub siin olemine.

Teate, ma olen praegu lihtsalt nii väsinud, et ma rohkem ei jaksa. Homme on vaba päev, õhtu jooksul oleme Siimuga oma kaua oodatud õlled sisse virutanud ja kohe ootab 5cm paksune poroloonmadrats. Ning päevakavas on üks suur punkt - European Shopping Center'i külastamine. Juttude järgi mõistlike hindadega ostukeskus.

Eks kui jaksu on, postitan homme veel mõtteid eelnevatest päevadest. Hetkel lihtsalt enam ei jaksa.

Uute katsumuste, esialgu siiski vägeva une suunas.

Ahjaa, lõpetuseks lisan ühe pildi oma meistriteostest ehk siis tänastest salatitest endale ja Siimule lõunaks. Tõsiselt uhke olen ja maitses ka hästi. Kodumaal on plaan kindlasti proovida ja vähemalt kodustele serveerida.

Tänaseks salatiks pakume Kana-Teriyaki salatit

Toosha, out!

Pilte Moskvast esimese pooleteist nädala jooksul

Kuna mul täna kirjutamine kohe mitte välja ei tule, lisan vähe pilte, mis tehtud vahemikus 14-24 november. Loodetavasti jookseb jutusoon homme õhtul paremini. Esmaspäeva vaba ka, seepärast õhtul vähe vabam ja rohkem aega kirjutamiseks.

Seniks head vaatamist.

Tööl valmistan näiteks selliseid keelekasteid

 Suure peo eel sidrunit lõikumas - nagu järgmine päev selgus - tühja!

Ühes neljast kohvikust on tema üks kahest meelelahutajast...

 

...ja tema teine, vähe aktiivsem ja uudishimulikum!

Need lõputud, samas puhtad ja meeldivad eskalaatorid metroojaamades 

Meie keeli "Pussy Rioti kirik"

Ühel õhtul otsustasin müüri ja jõe vahelise kodutee kasuks

Ilmselgelt oli hea mõte ka igaks juhuks filmida ka, koduteed

Meie huudi nurgal vägevalt suur teatrimaja

Ja igaõhtuselt tuledes kodukant

Ka kodusillalt üks pilt massiivsest kirikust

Suund linna avastama

Igavene tuli ja Tundmatu Sõduri mälestusmärk

Punasel väljakul kohustuslik kirikupilt

Kinnitan, et ENDISELT on Kremli müürid punased

Seal mahuks kõiki Eesti suviseid tänavaspordi üritusi korraga pidama

Punase väljaku ääres asuva "GUM" kaubakeskuse üks kolmest tänavast. Kaubamaja nime tõlkeks pakuksime Siimuga "Väga odavad poed"

Mitte kaugel eelmainitust kaudamajast on ka üsna "odavad" poed ning autod.

Võta üks ja viska teist, aga meil polnud aega valima hakata.

Kiire oli just nimelt sinna

Euroliiga - check!

Pole päris Kalev/Cramo introduction..

..ega ole ka mingi tavaline Saku KK vs SK Autsaider mäng

Halftime show toimus koridoris

Pildid-videod on kõik tekitatud Sony Xperia Arc S telefoniga. Seetõttu on nad nagu on ja samas pole ka üleliia viitsinud klõpsida. Tuleb ikka ise siin ära käia, kui midagi tahaks veel näha.

Hea küll, tuleb veel pilte. Aga siiski võiksid ise ka tulla.

Kell on illegaalselt palju ja väljas käib räme mürts-mürts. Meie aga keerame mõlemad külge, küll eri korrustel. Homme veel vaja kannatada ja esmaspäeval saab magada. Ja shopata!

Toosha, out!

Vaatamisväärsused ja CSKA vs Partizan

Nagu eelnevalt sai mainitud, veetsime suure osa päevast magades ja hosteli elutoas internetiavarustes uudistega kurssi viies. Umbes neljast võtsime lõpuks suuna linna avastama. Esmalt jalutasime sellest Lunastaja ... kiriku vahestust lähedusest mööda. Sisse ei hakanud minema, tahavad raha jälle. Edasi suundusime Kremli poole. Jalutasime mööda müüri äärt ja peatusime põgusalt igavese tule ja Tundmatu Sõduri haua juures. Edasi Punasele väljakule. Suurele avarale väljakule jõudes lõi silme ette pilt kahest korrast, kui seda väljakut külastanud olin. Selline "deja vu" moment või nii. Mõned pildid taaskord väljakul Lenini mausoleumi ja Vassili Blazhennõi kirik taustal ning avastasime teisel pool jõuluturu ehitust uhke kaubanduskeskuse "GUM". No olid seal vast poed. Keskus ise on kolme pika tänavaga ja läbi mitme korruse. Sisenedes oli tunne, nagu oleks sisenenud kuskile "Üksinda Kodus" filmist nähtud NYC kaubanduskeskusesse jõuluajal. Ülimalt ilus ja lausa "kalli" lõhnaga keskus. Paari poodi sisenesime ka ja uurisime vähe hindu. Elektroonikapoes nii väga ulmelt hinnad kallimad polnud. Sama ka Lacoste kohta. Kas me siis arvutasime valesti või on Eestis kõik nii rämedalt ülehinnatud.
Kaubanduskeskusest sai villand, otsustasin siis tõelist kallist kanti Siimule tutvustada. Väljusime vähe valest uksest ja sattusime mulle tundmatule tänavale, aga õnneks leidsime ühe ava maja sees, kust läbi minna. Tuli välja, et see on Metropol hotelli maja ning selles maja läbivas avauses olid kõik kallimad poed YSL'st Ralph Lauren'i, Dolce & Gabbana ja Armanini. Autod seal avauses ja selle ees olid lihtsalt müstilised. Alates üles vungitud Audi A7'st Maserati ja luksus jeepideni. Muidugi, maja teisel küljel Metropoli hotellist võttes oli Zegna pood, selle kõrval Maserati ja Ferrari salongid. Suu vajub ammuli sellist luksuskauba kogust nähes. Ja palju ei pidanud kõndima, kui järgmisel ristuval suurtänaval tutvustasin omamoodi uhkelt (muidugi ainus uhkus, mida tunda sain, oli teadmine, et seal just see maja asub) Ritz Carlton hotelli. Maja ees lugesime kokku kuus Audi A8 Li'd, Bentley täiesti ukse kõrval eraldi pargituna, lisaks veel mõned S500 Mercedesed ja Audi R8 drophead. Selge pilt noh.
Hea küll, luksusest selleks korraks kõik. Enne mängule minekut oli vaja veel kõhtu täita ja nagu me esimesel päeval arvasimegi, osutus selleks söögikohaks legendaarne McDonalds. No kus mujal sa enne sellist mängu sööd.
Seejärel oli aeg tutvustada kamraadile Moskva metroo võlusid. Sisenesime mullegi tundmatust kohast metroojaama ja saatsin Siimu 10-korra piletit ostma. Ja kuna me sisenesime metroojaama, kus ristuvad kolm liini, pidime mitu eskalaatorit ja pikka käiku ennem läbima, kui oma transpordile jõuda. Seegi möödus õnneks probleemideta. Ja suund Dünamo peatuse poole. Sealt oli vaja veel pikalt jalutada, et jõuda CSKA nö vana kodusaalini ehk A. Gomelski nimelise hallini (kus peetakse siiani mänge ja kus asuvad klubi juhatuse ruumid), kust oma piletid ära võtta ja seejärel ootas meid üle tee uhke Megasport Arena. Tuleb tunnustust avaldada, et väga hästi ehitatud hall juba selle poolest, et turvakontroll enne halli ligi pääsemist on väga kiire ja korralik ning halli sisenemine on lihtne, kuna iga sektori jaoks on oma uks ja ringiratast ümber halli on nö rõdu, mida mööda oma sissepääs üles otsida. Ja hall seest on muidugi vinge. Kahjuks me ei saanud tunda täismaja hõngu ja möllu, aga mäng ja kogemus üldse oli taaskord omaette tase. CSKA ja Partizani fännid hüüdsid risti üle halli pidevalt erinevaid hüüdlauseid, kusjuures sõbralikke. Plaksutati vastamisi pärast mõne minuti väldanud hüüdmisi ja ei olnud mingit vimma tunda ka. Muidugi mäng ise - no CSKA mängu oli lihtsalt lust vaadata ja just oma silmaga. Näed seal lähedalt, kui kiirelt liigutusi tehakse, millised on korralikud söödud, korralikud katted, mis kiiruse ja pühendumusega võideldakse ning mängitakse end vabaks. Uskumatult hea mulje tänasest mängust jättis Aaron Jackson. Milline pingevaba pallikäsitlus, uskumatu kiirus, tugevad jalad, ankle-breaker materjali petted ja liigutused ning kõigele lisaks mitte just iga mehe jaoks lihtne põrge. Pärast paari olukorda, kus Partizani mehed oleks äärepealt postrile joonistatud, jäimegi Siimuga ainult seda ühte korralikku facial'i ootama, kuna mängu saatus oli juba suht selge. Kahjuks jäi see nägemata. Ja muidugi tõsiselt kahju, et Nenad katki oli.
Ja sel korral veel fännisärke ei soetanud, ajalises mõttes ei hakanud Gomelski saali juures fännipoodi otsima ja suundusime pärast piletite kättesaamist otse suurde halli ning suures hallis olid üksikud särgid müügil. Aga seda ma luban, et ilma kahe CSKA särgita ma ei lahku siit, nagu plaan oli.

Ja selline järjekordne kogemusterohke see päev saigi. Palju puhkust, seejärel palju ahhetamist ja ohhetamist vaatamisväärsusi uudistades ning lõpuks ahhid ja ohhid elu esimesel Euroliiga mängul.

Jäänud on kolm nädalat. Sinna sisse jääb veel mitu puhkepäeva, palju-palju uusi kogemusi, olukordi ja avastamisi. Selle aja sisse jääb kindlasti veel üks Euroliiga mäng, milleks peaks olema siis CSKA-Besiktas. Ja kindlasti külastame Euroopa üht suurimat kaubakeskust Europe Shopping Center. Hinnad pidavat olema normaalsed ja no igasugu tutvustuste järgi pidi poode ka metsikult olema. Vaatamisväärsusi veel jagub, mida siin avastada. Nagu täna selgus, saab enamus nädalapäevadel 10-13 vahel Lenini mausoleumi külastada. Võtsime plaani.

Nüüd aga uni piinab ja niigi on kell juba nii kaugel, et ammu peaks magama. Ma luban, et kui homme päris kutu omadega pole, lisan siia ühe ainult pilte hõlmava postituse. Stay tuned!

Väsinud ja emotsioonidest pulbitsev Toosha, totaalselt out!

Hullumeelne päev ja esimene tõsine proovikivi

Vabandan kõigi ees, kes ootasid eile õhtul unejuttu. Nagu näha, seda ei tulnud ning kohe (võibolla isegi väga pikalt) sellest, mille sisse me veidi oodatult, samas protsessi käigus selgudes ikkagi üsna ootamatult sattusime.

Üleeile siis pärast Siimu jõudmist saime õhtul kuskil pärast 1 magama. Arvata oli, et ega ärkamine lihtne ei saa olema. Ilmselt ka tal magamine selles "luksusvoodis", mis meie hostel pakub. Umbes nii läkski. Anyway peksin hommikul poisi üles, pesus käidud ja Kirilliga seekord minu jaoks veel võõrasse kohvikusse. Sinna sõit kulges ka omamoodi, siin esiistmel ja mina piruka kongis. Kaks kohta seal ju ees ainult on. Kohvikus nägime ära siis kurikuulsad kassid, kaks tükki, kes elavadki seal kohvikuruumides ja päeval lastakse ka klientide vahele liikuma. Pidavad tõeline tõmbenumber olema ja kliendid isegi küsivad, kus kassid on, kui nad kuskil siis tagaruumis on.
Aga toimuma sai seal siis järjekordne test ja loeng alkoholi teemal - sel korral oli loeng viina, tekiila ja gini ajaloo kohta. Andsime mõlemad endast parima, et jutust aru saada. Mingeid fakte suutsime talletada ka. Sealt tagasi Tverskaja ruumidesse kahekesi kongis istudes. Tööl taaskord uusi nägusid. Kusjuures ega seekord ei puutund nii palju kokku ka, et nimi meelde oleks jäänud. Päeva jooksul käis läbi ka nii palju kolleege, kuna õhtul oli ju oodata kõva pidu. Toimus siis omaniku venna sünnipäevapidu. Kerimegi aja edasi ja suundume otse melu keskele. Kella viiest läksid uksed tavakülastajate jaoks lukku ja viimased ettevalmistused peoks võisid alata. Ega vahepeal nagu ei osanudki olla kuskil, igaüks andis mingi oma käsu ja lendasime ringi seal nagu peata kanad. Mingi hetk otsustasime köögi tagumisse nurka panipaiga uksele end ära paigutada, seal pole jooksmistel ees ja kui kellegil vaja, küll kutsutakse. Pika peale nii ka läks. Saime kokku panna IKEA ratastel üleriiete hoidjad, puhastada klaase ja muud sellist sibitööd. Peas keerles õhkõrn lootus, et ehk melu ajaks saame hostelisse, et mitte jalgu jääda. Nii ei läinud. Pidu hakkas pihta ja meid suunati Mišale appi baarileti äärde. Juhisteks nii palju, et kui keegi midagi soovib, siis kutsuks tema, kui tõesti aru ei saa. Peo käigus aga enesekindlus sedavõrd kasvas, et valasime ise jooke välja ja teenindasime kuis suutsime. Jalgu ei jäänud ja sai kõike tehtud. Ja kusjuures, poole peo ajal sain ülesandeks ühe kardetuima ülesande - ühele naisterahvale capuccino valmistamine. No see piima vahustamine ja tassi valamine kohe üldse kindel tegevus esialgu ei tundunud. Aga valmistoodang, mille kliendile viisin, oli nii viisaka välimusega, et isegi kahtlesin, kas selle oma kätega valmistasin. Confidence-boost oli korralik.
Peo lõpupoole hakkas töötajaid aina vähemaks jääma. Ja kui Kirill kord enda juurde kutsus ja küsis eesoleva kossulahingu kohta ning millal see toimuma saab, siis kuuldes, et homme (täna siis) oleks minek, andis meile vaba päeva ja sel hetkel sai üsna selgeks, et siis tuleb pidu lõpuni töötada ja endast kõik anda. Kolleege alt ei vedanud, olime kohvikus pea 3'ni öösel, aidates lõpupoole ust valvata, koristada, kohviku õige välimus taastada. Tasuks saime juba enne peo õiget lõppu esimesed rummikoksid. Ja hiljem koristamise ning toimetamise käigus kaks ringi veel. Sööki jäi ka piisavalt üle. Mida pidu edasi, seda rohkem sai köögis möödaminnes midagi hambusse visatud ja õhtu lõpuks ka koju kaasa pakitud.
Kui kogu päev kokku võtta, siis 7 äratus, 8 loengul, 10.30 tööl ning 3.15 hostelis. No ei lihtne päev. Jalad lõid tuld ja keha karjus une järgi. Taaskord saime vähemalt autoga koju, tee peal uurisime kolleegidelt shopping enteri järgi, kuhu uudistama minna. Käpad kokku löödud ja suund unele.
Partneri esimese päeva kohta midagi halba öelda ei saa, eks kogemus hotellis töötamise alal annab kindlasti juurde ja küll vene keel ka päev-päeval paraneb, nagu mul. Ise enam ei kohku kolleegidega suhtlemisel ja alati saab üle küsida. Lust on tööl olla, kuna seltskond on ikka uskumatult sõbralik ja abivalmis. Eks eile oli näha ka selliseid pingelisi ja teravaid momente, aga need käivad selliste suurte üritustega käsikäes.
Peo enda kohta veel lisaks - nägime ära, milline on Moskva rikaste korralik praaznik. Kohal oli ikka korralik seltskond, sest kohviku ees alla S klassi Mercedese ja Lexuse jeep'i ei seisnud, kõigil omanikel autojuhid palgatud. Jookideks ainult alkoholi koorekiht ja pidu ülimalt hästi organiseeritud. Kusjuures üks esinejatest, balalaika-kitarri-trummi seltskond, esitas kaks sellist popurriid maailmakuulsatest hittidest, et suu jäi ammuli ja naeratus samal kõrvuni. Nii head esitust pole ma tõesti ammu näinud. Lõbus, energiline ja kaasahaarav. Ma katsun homme küsida, kes nad olid, et ka teile nende mõni video postitada. Lisaks esitas liivakunstnik oma valgustaud alusel ja muusika saatel joonistusi sünnipäevalapse elust. Samuti väga vägev ülesastumine.

Nüüd siis on käes neljapäev, kell on 16.00. Magasime tuimalt kella üheni, jalad endiselt eilsest hellad, samas üsna puhanud enesetunne. Puhkepäev oli küll maasikas tänaseks. Jätsime tänasest päevaplaanist välja ostukeskuse külastuse, kuna sinna minekuks on ikka mitu tundi vaja varuda. Läheme selle asemel kesklinna avastama - Kremli ümbrus ja punane väljak ning siis juba suund Megasport Arenale, 14 500 inimest mahutavasse halli, kus korvpalli Euroliiga raames kohtuvad Moskva CSKA ja Belgradi Partizan. Kes kodumaal 17.55 teleri ees peaks olema, sättige end Viasat Sport Balticu lainele ning ehk on võimalus ka kodumaa poisse otsepildis näha.

Esimene nädal on üle elatud ja muljed on ainult positiivsed. Ma sisimas tunnen, et koju naastes olen sellise kogemustepagasi võrra rikkam, enesekindlust on tohutult ja elu hakkab üsna uuelt lehelt. Aga täpselt kolm nädalat on veel jäänud. Koduigatsust pole tekkinud, mis on täitsa imestama panev fakt, aga ju on asi selles, et siin on tõesti huvitav. Pidevalt on tegevust, nüüd on kodumaine seltskond ka olemas, kui mitte igal tööpäeval (sest meid ilmselt pannakse peagi eraldi kohvikutesse tööle), siis vähemalt õhtuti ja vabadel päevadel.

Ega's midagi kui täiskäigul edasi, esialgu pesema ja kõigile ettejäävat habet eemaldama ning seejärel kesklinn ja CSKA mäng.

Hoidke teiegi kodumaal lipp kõrgel ja järgmiste jutustamisteni.

PS. Taaskord jäi mul ühest muusikapalast kuuldud ja juba kunagi mainitud ütlus kõrvus kumisema, mille autoriks Soome hiphop artist Gracias : "Every new day is a tremendous blessing". Nii ongi!

Toosha, out!

Kaks kanget Venemaal - Tony&Siim Edition

Ja nii on! Kaasvõitleja saabus täna 18.05 rongiga Moskvasse, oli au olla tal rongijaamas ja võtta ta auväärselt vastu.
Aga nagu kombeks, kõigest järjekorras. Täna siis jällegi tavapärasel ajal tööle, eelnevalt tavapärased toimetused hostelis, tavapärane jalutuskäik ja tavapärane metroosõit. Jalutuskäik aga viimast korda Novokuznetskaja metroojaama, kuna natukene asja uurides avastasin, et poole ligemal, teisel pool Lunastaja Jeesus Kristuse kirikut on lähem peatus, vaja ainult üks ümberistumine sooritada. See kehtib siis Tverskaja kohvikusse liikudes. Eks järgnevad päevad näita, kuidas liikuma peame hakkama, kuna Kirill mainis juba, et samades kohvikutes me olema ei hakka. Mis on ka tegelikult loogiline õppimise suhtes.
Niisiis hommikul tööl nagu ikka, käpad pihku ja tegutsema. Täna oli seltskonnas jälle uus nägu minu jaoks - Lev. Seni üks kõige mõnusamaid ja abivalmivaid tüüpe. Kohe kui hommikusöök söödud, lendas peale ja pakkus välja jookide valmistamistreeningu. Unustamatu oli ta nägu, kui järjekordselt avasin oma kaustiku ja nägi, palju ma kirjutanud olen märkmeid. See muidugi tegi talle head meelt, et asja hingega võtan. Aga jookidest võtsime siis ette selle kõige problemaatilisema ehk Capuccino, kuna selle juures on ju vaja piima vahustada ja välja valada ning seda nii, et kohv jääks viisata välimusega. Pärast paari katsetust isegi ühe soliidsega sain hakkama. Harjutamine teeb selles mõistes meistriks, mitte harjutajaks. Ärge isegi hakake mulle seda nalja siin tegema.
Ja nii siis möödus enamus päeva, timmisime jooke, abistasin tipphetkedel tee ja kohvi valmistamisega, et kliendid kiirelt oma asjad kätte saaks. Sisimas ootasin 17.30't, et Belorusski vaksalisse jalutada ja sõber avasüli vastu võtta (#nohomo!). Roma võttis mu ka vahepeal oma tiiva alla ja jagas õpetusi morsside valmistamisel. Veel mõni aeg enne rongijaama minekut sai kõht tuugalt täis õgitud.
Aga siis lõpuks jõudis kätte aeg jalutuskäiguks. Ja just nimelt eelistasin jalutuskäiku, kuna metrooga oleks raisanud väärtuslikke sõidukordi ja seda ainult 1 peatuse läbimiseks. Mõttetu.
Lõpuks sai siis Siimu tervitatud, käpp pihku kui märgina siinsest kultuurist. Jalutasime sama teed pidi tagasi. Kohvikus, nagu kombeks, sai Siim väga sooja vastuvõtu osaliseks. Kõik kohe tutvustama ja tervitama. Ja siis käsk lauda istuda - söök on valmis. Ja mida kõike ette ei laetud. MÕLEMALE! Mul vaevu oli mingit vaba ruumi kõhus tekkinud ja jälle tuli süüa. Aga ära ka ei ütle ju. Nii me siis vähe seal istusime, tegin põgusa sissejuhatuse, mis teda ees ootamas. Seejärel viis üks meie transamees meid hostelisse.
Oleme nüüdseks mõnusalt sisse seadnud, Siim saanud esimesed muljed kodustega vahetada, vaatasime poole silmaga Spartak - Barcelona Meistrite liiga jalkalahingut. Homme äratus 7 ja 7.40 on Kirill vastas, suund järjekordsele koolitusele. Sel korral teemaks viina ja veel mingite alkogruppide ajalugu. Ja siis tööpõllule.

Muide, mis meenus. Eelmistes postitustes on mõned asjad mainimata jäänud, mis mul WOW-momendi tekitanud. Nimelt pühapäeval sõitsime Petjaga mööda Tverskajat Kremlist ja Punasest väljakust mööda, kui suundusime poodi. Tverskaja lõpp ja Teatralnaja algus on täiesti müstiline. Hotellid, poed ja üldse majad, mis seal leiduvad, annavad aimu, miks Moskva ikkagi maailma kallimate linnade TOP5'e kuulub. Ja et tegemist on ikka tõesti SUURlinnaga. Olen ennemgi mõnes suurlinnas käinud, aga õhtutuledes oli see VOT DAA! Vägev!
Ja nii nendel tänavatel kui ka üleüldse linnas liiguvad sellised autod, et paha hakkab. Mitte, et Tallinnas nüüd nii väga erineb, aga luksusautode kogus, puhtus ja sära tekitab tunde, et 75% linnas liikuvatest masinatest on superkallid megaluks neljarattalised. Ilus vaadata.

Aga tundub, et selleks korraks on "pliiatsis tint otsa saamas".

Õnneks on meil Siimuga nüüd eesmärk, mille nimel poolteist päeva rabada ja mida oodata. Nimelt neljapäeval läheme Moskva Megasport Arenale ja võite ju isegi arvata, mida vaatama. Jah, just nimelt - Euroliiga korvpalli. Moskva CSKA vs Belgradi Partizan. Piletid ootavad, CSKA särgi soetamise soovi edastasin ka papa kaudu teele. Siinkohal kasutan seda "tutvust" ära ja lasin tal kohalike onudega rääkida, kust saaks ja nii edasi. Sai ju lubatud ka kodumaale üks särk tuua.

Nii on siis lood. Nagu pealkirjaski mainitud, käima on läinud uus saatesari "Kaks kanget, üle 190cm pikka, Venemaal". Siim on ka positiivselt meelestatud. BTW, ka tema korjas üles blogipidamise nööriotsa ja keda huvitavad ka tema mõtted - siimmesipuu.blogspot.com.

Võtsin Siimu rongijaamas vastu sõnadega "Teretulemast elukooli". Mingil määral see ju seda on. Nagu ta facebookis enne lendu ka postitas - "Sa arened inimesena edasi ainult siis, kui väljud oma mugavusstsoonist". Nii see ka on. Ma olin siia jõudes kaugel oma tsoonist. Silmapiiril võibolla väheke oli seda täpi suurusena näha. Nüüdseks on tsoon üsna ligidal, kui mitte isegi ei ole sinna tagasi jõudnud. Suhtlemine enam probleeme ei valmista, kuna olen murdnud läbi seina ja suutnud sundida ennast paluma vestluse vastaspoolel oma küsimust korrata, kui esimesel või teisel korral aru ei saanud. Ja kõik vestlusted oleme kasvõi pika peale saanud lõpule viia.

Aga mitu mugavusstsooni testi on veel ees. Nendest aga omal ajal.

Homme täitub esimene nädal. Positiivselt meelestatud.

Toosha, out!

Moscow we go hard!

Õhtust! Just täpselt niisuguse enesetundega ma täna metroolt hosteli suunas jalutasin, Jay-Z järjekordselt klappidest põksumas.
Aga ma teen täna lühidalt, kuna midagi väga erilist ei olnud.

Möödunud öö väga hästi magada ei saanud, ärkasin korduvalt üles ja hommikul oli alaselg jube valus. Hakkab see olematu madrats lõpuks tunda andma. No pole hullu, ehk harjun ära.

Tööl olin täna kahe Petja ja kahe Vovaga. Huvitav kooslus. Tõlkisin jälle paar toiduvalmistusõpetust ära ja nautisin häid kokandussaadusi. Õhtu otsa katsusin saalis abis olla, kuna Vovad jäid kahekesi nö pukki ja Petjad pidasid bossiga kolmapäevase banketti suhtes nõu.

Ja ega muud väga ei olnudki, mõned korrad sain jooke valmistada ja muidu abiks olla. Mõlema kutiga rääkisin pikalt juttu. Räägiti veelkord kohviku olemusest ja kuidas teenindada jne. Taaskord tuleb tõdeda, et kõik on ülimalt abivalmid ja sõbralikud. Niimoodi on tore minna isegi nii võõras kohas tööle.

Tööpäev lõppes pärast 11, kiirel sammul metroole ja täna jalutuskäik jälle erinevat teed pidi koju.

Õhtu lõpetuseks väike söök ja NBA highlightsid eelmisest ööst. Täna isegi ei jõua enam mängu ega Inside the NBA vaadata. Uni kisub peale. 

Kossuhuvilistele soovituseks nii palju, et nagu juba lugesite, vaatasin paari päevaga Lakers vs Suns ja Rockets vs Heat mängud - tõelised maiuspalad. Järjekorras on siis möödunud neljapäevane Inside the NBA - kohustuslik huumorilaks - ja möödunud öine Knicks vs Pacers.

Aga sellega täna lõpetan. Homme juba lühem tööpäev, sest lähen Siimule vastu. Lõpuks saab igapäevaselt Eesti keelt rääkima hakata ja koos õppida-timmida.

Piish!

Toosha, out!