Backflip, esimene puuder ja 191cm masinasse!

7:15 heliseb äratuskell ja saan esimest aimu, millised need hommikud siin on. Toakaaslane, põhimõtteliselt Saku oma poiss, Mullaka kuningas ehk hea sõber Adam asub tööriideid selga ajama. Umbes 7:50 tuleb olla valmis Galzigbahni tipus, kust siis meie „regiooni“ mehed oma tööpostidele suunduvad. Teades ennast ja oma viimase poole aasta uneharjumusi, tikub kerge kahtlus ja kartus, kuidas sellega siis järgmise 4 kuu jooksul olema saab. Samas, üldiselt režiimi sisse saades loksub iga asi oma kohale ja peaks need hommikud ka mõistlikud ning talutavad olema. Eriti, kui tööpäevad kattuvad ja kaks mölafoni voodite kõrval oma alarme kuulutama hakkavad. 

Egas muud midagi, teki nurga alt soovin Kombele head tööpäeva ja küsin põrandal madratsil lebavalt „puuk-üürnikult“, kuidas edasi talitame – kas magame veidi või ajame elu sisse, et esimestena tõstukitel olla. Ühehäälsel hääletusel otsustame, et edasi ei maga, kuid esimestena tõstukile ka ei jõua. Suuresti minu hommikune probleem see ka on – aega on palju, aga unelev toimetamine ja kella liikumise kiirus ei ole teps mitte omavahel heas seoses.

Aadu töö seisneb peamiselt – nagu meie seda omavahel nimetame – päkapikkudele pulga ulatamises ehk laste nõlval nööp-liftil toimetades ja pisipõnnide nende jaoks kõrgustesse viivale atribuudile aitamises. Kärutame siis Jani ustava Volvoga St Christophi külakesse, kus saame lõpuks hommikukohvi ja samuti mäepiletid. Kahe sõõmuga maitsev cappuccino lipsu taha ja mäele.
Ega kui Eesti ilmad ja palgad ei luba kahe talve jooksul lumelauda garaaži kapi otsast alla võtta, siis esimesed sõidud sellise mastaabiga mäel on ikka väikestviisi eneseotsingud. Õnneks sellega on nagu Papa Endenil selle kossuvärgiga – anna hetk ja juba on 90% endisest vormist tagasi. Esimeseks päevaks oli hea saada seltsiliseks pigem alustava lauduri staatusega, ei kippunud väga kihutama ega tohutuid trikke proovima. Seiklus saab jätkuda vähemalt esimese tööpäevani.

Sama päeva õhtupoolikul jõuan ka personaliosakonna pomo jutule, et kätte saada tööriided, erinevad juhised, IT osakonnast wifi kood (loomulikult esimesed 3 päeva see ei toiminud) ning kõrvalhoonest ka hooajapääsme kogu keskuse tõstukitele. Õhtu lõpetame uue aasta alguse tähistamise noodi all ehk pitsade ja radleri seltsis. Aasta esimese päeva jutt sellega otsa saabki. Teadmatuses, kuhu hommikul tööle paigutatakse ja mida tegema hakkan, tõmban über-paksu teki üle kõrvade.

Hetkeks, mil seda kirjatükki üheks „eeposeks“ kokku hakkan sulatama, on tööpäevi seljataha jäänud sama palju kui jookseksin võidu 5-mehelises võidujooksus – neli! Kõiki neid eraldi lahti hekseldama hakates jääks sellest blogist pigem tööpäeviku mulje. Püüab siis lühidalt kokku pigistada. Eos tunnen, et sellega „feilin“.

Päev 1 on seni ainus päev, mille olen veetnud ühel samal tõstukil ehk peamiselt selle mäepealses jaamas veetes. Ülesanded ja kogemused siiski erilised. Tuleme selle päeva puhul korraks täitsa algusesse, sest selle esimene osa kordus ka kahel järgneval hommikul. Pärast ärkamist, koti ja enese kokkupakkimist, suund töötajate varustuseruumi. Lauasaapad jalga, laud näppu ja gondli peale. Galzigbahni bergstation’is ehk lõpp-punktis kogunevad teatud tõstukite mehed ja ootavad rajamasina saabumist, mis toimetab siis meid Christophbahni lõppjaama, kust laiali valgutakse nagu vihm kolmanda päeva lõpus minu Goretex materjaliga kaetud tööriietelt. Aga selleni veel jõuame.
Esimese päeva veedan siis Arlenmähderbahnil, mille alguspunkt on põhimõtteliselt suusakuurorti mõistes tupikus – kui sinna nõlva mööda jõuad ja see tõstuk ei peaks töötama, oled, viisakalt öeldes, plindris! Anyway, energiapomm Martin annab esimesed juhised kätte ja paneb oodatult lund lükkama, sest paari eelneva päeva ning ööga on tohutus koguses lund alla sadanud, erandiks polnud ka aasta esimese ja teise päeva vaheline öö. Kui hommikuvõimlemine sooritatud, liigume tõstukiga bergstation’i, kus saan kohe rakmed külge ja austria-inglise keelsete juhiste kohaselt tuleb kuhugi torni ronima hakata. Kui küsiti kõrgusekartuse kohta, vastasin sakukale kohaselt „No problem!“. Ja nii ma siis ronisingi ülevaltpoolt lugedes esimese tõstukiliinide tugiposti otsa, et tuulemõõdik jääst puhastada. Ise seda esialgu teha ei saa, igaksjuhuks teeb Martin lihtsad asjad ise ära, küll kollanokk veel jõuab. Elus-terve, jõuan tornist alla, korraks jaamas üles soojeneda, saan juhised tagasi õue liikuda ning jaama taga kuue kinnituisanud ukse eest lume ära lükata. Kui esimese viie uksega veel probleeme ei tekkinud, siis kuuenda juures sain aru, et midagi on valesti. Väljas tuiskas korralik lumetorm, merepinnast oli kõrgust 2200m kanti – no katsu sa seal kohe lund rookima hakata. Eriti, kui uks on meetrise lumevalli ette saanud. Kõige hullemini aga mõjus ilmselt just altitude ehk hingamine läks paigast, kui nii lubate seda sõnastada. Selle viimase ukse lahtikaevamiseks pidin kasutama kolme time-outi, sest pärast 5-6 minutit oled ikka täitsa võhmal. Ahjaa, by the way, hommikune töölesõit lauaga oli ka omamoodi katsumus, sest lumetormis on nähtavus lauaprillidega ja ilma lähedane pimeda omale. Ja nii järgmised kolm päeva. Tööle, lõunale, tagasi tööle ja koju – iga kord sama jama. Aga jah, uksed said lõpuks lumevangist vabastatud ja pärastlõuna toolil istutud. Just täpselt nii palju teha oligi.

Huvitava, aga loogilise faktina, tooks välja selle, et lumetormi ajal liigutakse töölt „koju“ gruppidena – et keegi töötajatest kuskile kadunuks ei jää. Eriti uued, kes nõlvadega päris sina peal ei ole. Just nii mind kaks esimest päeva ka eskorditi mööda homerun’i koduküla poole. Esimese päeva saldosse jäi tuule poolt rajale ette puhutud lumevalli tõttu üks tagurpidi salto ja juba kolmandat päeva kange kael, teisel päeval aga töökaaslase paanikaatakk – nimelt sõitis ta suuskadel järgmise nuki taha ootama, aga mina lumelauaga ei saanud piisavalt hoogu ja pidin jala järgi tulema. Kui aga kahekesi liigud ja teist meest tormis enda taga ei näe, tuleb karjuda, kas mees ikka veel läheduses on. Meid eraldas vaevu 20meetrit, aga näha polnud muud kui valget. Maa on valge, taevas on valge, õhk on valge – mõni pidi selle peale isegi oksele hakkama. Aju ei saa aru, mis toimub, kus on maa ja kus on taevas, kui suur on kiirus ja kas liigud edasi või tagasi. Sama on juba mitmel korral minuga juhtunud – seni veel „sõber Robert“ külla pole tulnud. 

Aga vaatamata sellele ühele maaühendusele pole rohkem õnnetusi juhtunud. Kõik, kes te portselanmehe tervise pärast muretsete – nagu imikudki kõndima õppides – oskan juba viga saamata kukkuda. Okei, see kael, elab selle pisiasja üle.

Teine tööpäev oli siiani kõige sündmusterohkem ja võib öelda, et vägevam. Uus jaam, uued ülesanded. Schindlergratbahni nimi võib siin päris tuttavaks saada ja ise loodan ka, et sinna suunatakse aina rohkem ja rohkem. Ennelõunase perioodi peale kahes vahetuses ligi 3 tundi veetsin 2650meetri kõrgusel merepinnast, taaskord tugiposti-torni otsas. Kõrgusest ja lumetormist tingituna oli torn totaalselt jäävangi jäänud ja minu ning Michaeli töö oli kõik see likvideerida vajalikelt osadelt. Nii me siis turnisimegi nagu kaks Mikit kahe torni otsas ja jagasime haamrihoope ühele ning teisele poole. Siiani kirun, et kiivri küljes käiv kaamera tuppa jäi. Enam sellist päeva ei juhtu, et kaamera koju jääks. Kui tornid puhastatud, liikusime Ulmer Hütten’sse lõunale. Olgu öeldud, et lõunad on siin vähemalt esimese nelja päeva jooksul kogetud kahes kohas väga head. Mis peamine – hind on ainult 1.50eur. Ja seda supi, prae ja salati eest. Salatit võta palju süda ihkab. Kes mind hästi tunnevad, need teavad – süüa mulle meeldib, see on kindel! Aga mis lõunasöögi ajal selle palkamaja teisel pool toimus, mõjutas isegi samal ajal toimuma pidanud Tour de Ski etappi. Astudes kõnealusest hoonest välja, nägime maja ees kõiki suusa/lumelauahoidikuid pikali maas, suusad ja lauad mööda „õue“ laiali. Tuule kiiruseks juba teist päeva järjest vahelduva eduga üle 30m/s!! Läbi selle valge kardina jõudsime kuidagi oma jaama tagasi, kus ülejäänud päev mööduski suhteliselt ootusärevuses – mis nüüd edasi siis saab. Umbes 95% keskuse tõstukitest suleti ja neid siin on kokku üle 300! Sõber Adam oma lastetõstuki sai ainult pooleks tunniks sulgeda ja seejärel taas avada, sest tema külas, all orus, see torm nii tugev polnud. Meie aga istusime ca 2km kõrgusel, tuul katusepleki vahel vilistades. Järsku paistsid kaks liikuvad inimkeha jaama ukse taga. Abielupaar Bristolist oli jäänud rajale tormivangi ja otsisid ulualust. Selle nad said ning seda järgnevaks ca 4 tunniks. Mõni tund hiljem liitusid sakslastest/austerlastest isa-poeg. Ja nii me siis seal istusime. Lõpuks saime Hartwigiga suunduda koduküla poole ja just sel sõidul siis see meeleheitlik „ANTHONY!“ hüüdmine ka aset leidis. Kuid selle lumetormi ning keskuse sulgemise juures oli ka üks väga-väga suur positiivne külg – homerun’ile jääb pikk laskumine, millest esimene osa on üks must (suusakeskuste mõistes rasksusastmelt kõrgeim) nõlv ja seda ei olnud MITTE KEEGI sõita saanud. Sellest kojusõidust sai mu elu kõige vingem lauasõidu kogemus, sellist puudrit pole minu keha, jalad ja laud kunagi kogeda saanud!

Kolmas päeva algas taaskord erinevatel liftidel abistades ning lõppes Adami kõrvalliftil samamoodi nööptõstukil nö. pulka kätte ulatades. Päev aga lõppes kohutavas vihmasajus, terve keskus ja kaasaarvatud meie küla sai üle ujutatud, nii et õhtusöögilt tuppa 207 jõudsid kaks läbiligunenud „lifterit“.

Neljas päev – taaskord alustasin ühel tõstukil ja lõpetasin Schindleril. Selle tipus lund lükata oli endalegi üllatuseks meeldiv tegevus. Igatahes parem kui päev läbi istuda mõne teise tõstuski jaamas ja vaadata, et kõik inimesed korralikult toolile istuvad või nööbiga üles minnes pikali ei kuku. Eks staatilise ja liikuva pildi kujul näeb materjali esimese töövahetuse lõppedes valmivas postituses. Seniks saab vahelduva eduga teaser’eid näga instagarami konto alt.

Täna sai ka kaks vitaalset fakti selgeks – esimene vaba päev tuleb uue nädala teisipäeval, mis minu arvutuste kohaselt tähendab veel 3 tööpäeva ehk kokku 7-päevast vahetust kohe pakkudelt startides. Lisaks sai toa- ja rahvuskaaslane oma vaba päeva samuti teisipäeva peale vahetatud, mis tähendab, et ka see mure sai lahendatud ja edaspidi saame vabal päeval koos erinevaid keskuse nurkasid uudistama minna.

Nelja päeva kokkuvõtteks võiks öelda, et minust on siin vist saanud tööandja ideaalne tööhobune – kõik mis ette on söödetud ja ära palutud teha – tehtud on saanud ilma mingi vaidluseta. Meetri sügavusele sulalumme kinni lükatud piirdevõrk välja kaevata, erinevates jaamades erinevates tingimustes erinevatelt pindadelt kõrgustelt lumelükkamine, tõstuki masinaruumi – täpsemalt toole jaamas uuele ringile saatva masinavärgi – sisse ronimine lumepuhastamise eesmärgil ning nagu juba mainitud sai – tugevas lumetormis peadpööritavas kõrguses sirguva torni otsa ronimine – kõik saab tehtud!

Aga nagu arvata oli – midagi „lühidat“ siit küll ei tulnud. Aga vähemalt on midagi hommikuse kohvi kõrvale lugeda. Nagu Moskva seikluste aegu nii mõneltki kuulsin, siis just sellise rolli minu blogi olla saanud. Käesoleva teose jaoks läks ilmselt kahte tassi vaja. Pange see teine tassitäis minu arvele.

Ja nagu selle režiimi saamisega juba tänaseks lood on – kell näitab 22:54 ehk uni on viimased 45min juba silmadele lisaraskust aina juurde poetanud.

Tunne on hea, tuju on hea, kolm päeva veel ja siis saab lustida!

„Selle pealt on hea edasi minna!“ – J. Känd

Kõike head, edu teile!

Anton aus Tirol

Et kuhugi (elus) jõuda, pead ületama rohkelt katsumusi

31.12.2017

Kätte jõudnud aasta viimane päev, mil enamus inimesi Maarjamaal valmistuvad õhtuseks tähistamiseks, saavad kokku oma sõprade ning lähedastega, et saata vana oma teed ja võtta vastu uus – uued ettevõtmised, uued eesmärgid, uued katsumused ees ootamas!

Kell on liikunud veidi üle esimese verstaposti aasta viimasest päevast ja jõuan viimaks teki alla, panen telefonist oma 4-5 äratust alates 4:10’st, et 4:30 isaga Lennart Meri lennujaama poole teele asuda. Esimest korda ärgates otsin paaniliselt oma telefoni, et vaadata kella – 3:10. Unesegasena mõtlen, miks küll otsustas see 30 aastat üle elanud (jah, just see on vast korrektne väljend selle aja kohta) organism pärast 2 tundi ärgata. Siis taipan, et mingi osa kehast nõuab selle 89kilose kogu liigutamist tualettruumi kaaluvähendamise eesmärgil. Mõeldud-tehtud!

 Pärast põgusat alumise korruse külastamist teki alla jõudes pakub aju välja, et äkki ei riskiks ja püüaks järelejäänud tunnikese vastu pidada. „Mõte hea“, jõuan endamisi otsusele. Järgmisel hetkel toimub aga totaalne shut down ning näen und, kuidas isaga oleme mingisugusel laevareisil, käes pilet kajutinumbriga 3368 ning rinnus hirm, et jään lennust maha. Kuhu lendamas olin või mis üldse toimus – jäi selles unenäos veidi ebaselgeks ka peategelasele. Selle hirmu saatel avan silmad ja mõtlen esimese asjana „Kuidas ma nüüd Austriasse jõuan?“. Sellele mõttele järgneb aga shokeeriv avastus, mille esitasin endale taaskord küsimuse vormis – „Miks on mul telefon käes, käsi rinnal?“. Vaatan telefoni, kust silmipimestava valguse saatel kumavad vastu numbrid - 4:55. Oleks te vaid näinud neid esimesi samme, mille saatel isa äratama jooksin. Isegi see Bolt-poiss oleks kadestanud, kuidas lamadesstardist esimesed paar meetrit ning nendele järgnenud kurv võeti.

Ükskordki saan olla enda üle uhke, et kohvrid said eelmisel õhtul pakitud ning välisukse juurde valmis pandud! Sel varahommikul oli see suureks abiks hoidmaks elus lootust, et veel jõuab lennule. Papa juhtimisel mööda musta jääga kaetud Saku-Tallinn kiirdteed tuisates oli eesmärgiks 5:23 – just siis pidi sulguma pagasi üleandmine ning check-in. Viimane sai õnneks eelneval päeval interneti imeliste võlude abiga teostatud, kuid ilma pagasita oleks sel reisil sama palju mõtet nagu kinkida kurdile raadio. Õnneks selle kiiruskatse (ja siinkohal ei pea silmas ülemõistuse sõidukiirusega liialdamist) läbisime edukalt ning pärast mõningasi sekeldusi Finnairi check-in lauas teenindanud naisterahvaga sain isale viimase karukallistuse teha ning suunduda turvakontrolli, kus ootas aasta viimasele päevale kohaselt juba järgmine katsumus.

Kui lähed 4 kuuks välismaale, võtad ilmselgelt endaga kaasa kogu oma vara, mida plaanid sel perioodil kasvõi korragi kasutada. Vähemalt nii arvan mina. Kuna elektroonikat äraantavas pagasis lennukeid laadivatele töötajatele loobitavaks anda ei soovi mingi hinna eest, pakkisin oma seljakotti kogu tehnikapargi, mis selleks reisiks vähegi vajalik tundus olevat. Kuid see rüperaalist ja akupankadest kuni 10+ meetri jagu juhtmetest pungil seljakott ei meeldinud lennujaama turvatöötajatele ning neid abistavale aparaadile, mis tolle koti kolm korda kõrvalrajale tõukas. Kes hiljuti uuenenud Tallinna Lennujaama kaudu on õhureisile asunud, teab täpselt, milline uhke uus turvakontroll meid seal ees ootab ning kui teie käsipagasist leidub elektroonikavidinaid, lükkab masin selle eraldi „laskumisele“, kust väga viisakas ja tore naisterahvas siis vähemalt minu reisipauna jälle vastu võttis ning läbi kompis. 3 korrast piisas, tädi enam selle kotiga tegemist teha ei tahtnud ning päästis mu järgnevast 13st kellavaatamisest. Vähe sellest – teeme veel siinkohal tagasipõike 1. ja 2. kotikontrolli vahelisse hetke, mil murelik isa helistas, et uurida meie lahkuminekule järgnenud tegevuse käiku. Kõne lõpus teatas ta, et minu kullakallis väikevend olevat eelneval õhtul enne magamajäämist pikalt nutnud, kuna ma nii pikaks ajaks temast kaugele reisin ja me ei saa koos midagi peale telefonis vestlemise teha. Ja nii ma seisin seal, punaste, kergelt niiskete silmadega ja ootasin, et kogu selle hommikuse lendudele tormava rahvamassi keskel saaksin oma välja praagitud elektroonikapargi tagasi seljakotti pakkida ning loomulikult kõige kaugemasse väravasse joosta, et siis lõpuks veidi enam kui pooleks tunniks oma istmik maha toetada ja veidi rahulikumalt hingata. 

Tänud sulle, kallis isa, aga oleksid natukene hiljem selle teate edastada.

Ehk siis aasta viimane päev algas kahe närvivapustuse, ühe viisakas vormis ebavajaliku ning tujurikkuva vestlusega Finnairi check-in’is ning pisarais silmadega.

Jah, siinkohal tunnistan, et olen kergelt pehme südamega ja mis minu vennasse puutub, siis pigistab ikka kraani vahelt niiskuse silma küll, kui ta sinu seiklusele minemise pärast nutab.

Edasi sujus kõik üsna rahulikult – 25min lend Helsinki-Vantaa lennujaama, kohv ja kolmnurkvõileib 12.70eur eest, 2h45min lend Münheni, kusjuures tol lennul üritasin väevõimuga ärkvel püsida, et mitte sööki maha magada – sain ainult tassi kohvi. Asi seegi!
Vastupidiselt Finnairi töötaja kartusele jõudis ka minu „eripagas“ ehk lumelauakott ilusti Münheni lennujaama välja. Kauni päikesepaiste käes asusin terminali ees ootama oma kodumaiste juurtega „Uberit“, kes mind ja minu „printsessilikult suurt pagasit“ ca 350km kaugusele Austria poole toimetama asus. Tee peal kerge pitsa ja coca ning lõpuks pärastlõunal 4 paiku olimegi St Antoni suusakülakeses kohal. Enne aastavahetuse melusse sukeldumist saime Adamiga omale täiesti uue toa ehk tema kolis oma vanast toast välja. Tutvusin paljude kolleegide/korrusekaaslastega, käisime burgerit söömas, tühjendasime mõned pudelid-purgid ning päeva lõpetuseks ilutulestik ja lasershow St Anton’i peaväljakul. 

Aasta 2018 oli kätte jõudnud ning uus seiklus võis alata!

Kui jõudsid selle kirjatüki lugemisega siiani välja – aplodeerin!

Kui endiselt ei tea, miks ma 4 kuuks Austriasse kolisin – tune in for the next episode!

PS. Nagu varasemad jälgijad teavad või siis terasemad avastavad, siis viimane postitus oli sarnaselt „seikluselt“. Tol korral oli seikluse pikkuseks 1 kuu ning asukohaks Moskva. St Antonisse jõudes süttis minus taaskord see kirg panna kirja kõik, mis sel ettevõtmisel toimuvast võiks kodustele huvi pakkuda.
Ainult ühe erinevusega – sel korral viin ma ka alustatu lõpule!

Ning lõpetuseks tsiteeriks oma head sõpra, mentorit ja kuldsuud, keda suurem üldsus Eestis tunneb artistinimega Jako Känd : „Need olid siis seekordsed jutud, varsti juba jälle!“

Auf Wiedersehen!

A.

2018 - Austria - St Anton

Eessõna

30 aastasena võid elus vastu võtta ikka huvitavaid otsuseid. Kes laskub ühele põlvele, kes saab teise lapse, kes asub maja ehitama, kes otsustab Septembris mitte juua või hakkab üldse karsklaseks ning kes proovib esimest korda lumelauaga sõita.

Põhjust paanikaks pole - ükski neist ei kehti minu kohta.
Ligi 11 aastat tagasi otsustasin esimest korda avalikult oma mõtteid kirja panna - nii sündiski Sultani blogi! Algus oli krobeline, esimeses, 4. märtsil 2007 aastal avalikustatud postituses olin isegi kahtlev, kui kaua sellel ettevõtmisel eluiga on antud. Praeguse seisuga on see "elu" mitmel korral üle elanud koomaseisundi, kuid lõpuks taas ärkab sügavast mustast august.

30 aastasena otsustasin taaskord oma mõtteid kirja panna. Ning nagu ka eelnevalt, ei karda ma neid teistele jagada. Kes saab kõhutäie naerda, kes saab ilkuda, kes ahhetada, kes kadedusest laimiroheliseks muunduda ning kes takka kiita ja uut portsu oodata.
Ega muidu siia ju midagi ei tuleks, kui poleks, millest sõnakombinatsioone eeposteks vorpida.

30 aastasena otsustasin ka midagi veidi suuremat ning mõne arust isegi uskumatumat.
Mis esialgu tundus lihtlabase naljana, sai väga ruttu reaalseks ettevõtmiseks. 15. detsembril 2017, nähes sõbra Instagramis story's St Antoni lumiseid nõlvasid, meie lipuvärvi-sinist taevast ja eredalt siravat päikest, kirjutasin kadedusehoos talle "Kas sul lumelükkajat või abilist ei ole sinna vaja?" (ja noh natukene veel mingit tähtsusetut mula. Naljast sai tõsine vestlus. Tõsisest vestlusest sai minu CV'ga vürtsitatud e-mail. E-mailist sai telefonikõne. Telefonikõnest sai töövestlust. Töövestlusest sai teine töövestlus. Teisest töövestlusest sai lennupiletid. Lennupiletitest sai reaalsus. Reaalsus, et vana-aasta saadan ära ning uue võtan vastu Austrias, maailma TOP5 suusakuurortis - St Anton am Arlbergis! Ning mitte ainult aastavahetuses pole asi - järgnevad 4 kuud mööduvad selle sama sõbraga tuba jagades ning üheskoos tööpõldu kündes!

Just selline seiklus ajendas mind taaskord oma tegemisi, mõtteid ning kogemusi kirja panema. Eks igaüks arvab, mis ta tahab, aga kui kunagi blogiga alustasin, siis kõige suurema kaaluga põhjuseks oli võimalus aastate pärast oma tegemisi ja mõtteid taaskord lugeda, veidi nende üle naerda või imestada ning meenutada.
Aga miks mitte neid ka teieni tuua. Peamiselt sõnades, vahel ka piltide ja videotega kaunistades. Samas, kes kadeduseussi haigusesse nakatuda ei karda, leiab paremalt paneelist Instagrami konto, kuhu peamiselt story'desse värskeid jäädvustusi laekub.


So, welcome aboard, to follow my journey in the "winter wonderland"!

Parimate soovidega,

Anthony

Lahkumine - osa kaks!

Nagu karta võis, tuleb viimasel päeval ikka mingeid sekeldusi. Ei olnud ka minu viimane päev erand.

Pärast eelmise jutuvestmise lõppu ajas ka Siim kargu alla, käis pesus ja sain mina asjad enamvähem pakitud, ainult nö reisiriided välja jäetud. Kuna Petja uuris natukene maad, olime sunnitud kõigepealt Pyatnitskaja kohvikust läbi hüppama. Seal käidud, segased asjaolud vol.1 korras, lahkusime kursil Ohhotnõi Rjad ja Subway'sse kõhtu täitma. Selle tripi ajal selgus, et nii lihtsalt ilmselt siiski ei pääse. Enne kui toit lauale sai, olid uued juhised saadud - pärast sööki suund Bashmannõi kohvikusse. See tähendas, et täna käime siis kõik kolm põhikohvikut läbi. Sinna neljandasse ei olnudki kogu reisi ajal asja. Ehk siis, suundusime Bashmannõisse. Seal käik oli kiire ja konkreetne. Sealt suundusime juba tagasi hostelisse, enam polnud pärast selliseid jalutuskäike, eriti veel tänase ilmaga, soovi minna lagedale väljakule lisatuult püüdma. Õnneks mõned meened sain juba soetatud, seega mul hullu pole. Siimul on veel aega sinna minna, kui soovi.
Hostelis siis viimasedki riided kohvrisse-kotti, hüvastijätt kohalolijatega, kellest enamusega see kuu aega ka möödus. Järgmine peatus - Tverskaya kohvik. Seal sai kogu päevane triangel veel viimase vindi ehk saime teada, miks Petja ja Kirill mulle pärast Bashmannõist tuhat korda helistanud olid. Õnneks polnud midagi pahasti, pigem arusaamatus meie lendamises ja et ma ei jätnud võimalust "headaega" öelda. Noh, ausalt öeldes ei kippunud väga härrade-prouade koosolekut ka katkestama. See selleks. Peagi tulevad nad Eesti niikuinii. 

Ausalt öeldes, vaatasin ma Tverskaya kohviku köögipoolt ja saali mõttega, et kurb täitsa lahkuda. Ikka väga mõnusad päevad said seal veedetud. Eriti köögis, kuna nagu Petja mainis, oli temalgi huvitav jälgida, kuidas üks kokkamisest väga kauge inimene tema silme all kuu aja jooksul ammutas infot ja kogemusi ja valmistas lõpuks igasugu roogasid. Eriti rahule jään just selle tõttu oma köögitegevusega, et kui esimese kahe nädala jooksul sain paari toidu kohta mõne kommentaari, mis nii hästi välja ei tulnud, siis viimasel nädalal kiitsid nii suurim ülemus kui ka mitmed kolleegid salateid ja suppe maitstes täitsa siiralt, et uskumatult maitsvad olid. Mina igatahes sain innustust kogu köögis möllamisest ja plaanin kindlasti ka lähiajal kodumaal valmistada mõned road, et siis koduste sõprade/tuttavate arvamusi kuulda.

Kui Tverskayal kõhud täis söödud ja üks kosutav õlugi hinge alla lubatud, tegime lõpuks kohustusliku pildi meie vaimse liidri ja juhendaja Petjaga. Leiad mõlemad jäädvustused postituse lõpust. Vaatamata üsna tugevale pikkusevahele olime me igapäevaselt samal lainepikkusel ja koostöö oli vaatamata keeleraskustele ladus ja meeleolu alati lõbus. Õppimise ja koostöö saladus ongi sujuvus ja et saad teha asja mõnu ning rõõmuga, mitte vastu tahtmist. Veelkord kiidan, Petja on üks super kuju ja ma olen täiesti kindel, et Siimul saavad järgmised 6 päeva ilma minu kui rahvuskaaslase toeta vägagi mõnusad olema. Muide, Siimu väikene salasoov, mis sai alguse juba esimesel päeval, mil nägi tänaval reklaami 15.detsembril esinevast Swedish House Mafiast, saab lõpuks siiski teoks. Piisas vaid Petjale mainida, kui tema juba uuris töövälisel ajal kõik vajaliku, reserveeris piletid, konsulteeris veel paar päeva Siimuga ja arutasid erinevaid variante, kuni lõpuks Lev pileteid ostma saadeti. Ka mul oli ülim rõõm näha kaasvõitleja näol seda naeratust ja rahulolu, kui lõpuks pilet käes. Et teil saaks üks kõva pidu olema, Siim! Naudi!

Istun praegu Aeroexpressi rongis, suunaks Sheremetyevo lennujaam. Viimasel jalutuskäigul mööda tuledesäras Tverskaya uulitsat tundus see tänav eelnevatest õhtutest kuidagi eredamalt säravat. Kojusõidu eelne rahuolu. Keha valitseb absoluutne RELAX, mis ilmselt süveneb veelgi, kui lennujaamas on pagas ära antud, Tax Free's shoppingutuur läbitud ning lennueelne õlu näppus!
Kuid päeva tipphetk on alles ees - ei, see ei olegi Tallinnas Lennart Meri Lennujaamas maa puudutamine, vaid minu isal on täna sünnipäev! Ja kui ma reisile eelnevalt sain teada kuupäevad, mil lendan, võisin rahulikumalt hingata, sest nii oma sünnipäeva sain kodumaal veeta kui ka jõuan veel isa õigel päeval õnnitleda.

Rong pidurdab, jõuame lennujaama. Ilmselt pole veel viimane postitus, seega lõppsõna jääb veel õhku...

. . .

Nagu pealkirjast ehk lugesite, siis midagi kahtlast on siin toimumas. Kes alustas aga eelmise postituse lugemisega kõigepealt, siis neile teadmiseks, et ei hakanud pealkirja teiseks pooleks eraldi postitust lahti kruttima. Kuna see postitus oli nagunii interneti puudumise tõttu avalikustamata, jätkan seda edasi hetkel maailma ühest mugavaimast kohast ehk oma kodusest voodist!

Rongilt maha astudes meenus isa soovitus lennata võimalikult kiiresti esimesed väravad ja turvakontrollid läbi, siis saab rahulikumalt hingata ja ei pea järjekordasid taluma. Nii ka talitasin!

Kui teleekraanilt selgitatud, mis terminalist üldse lennuk väljub, suundusin piletit registreerima ja pagasit ära andma. Vot seal alles komejant pihta hakkas. Tänu papa selgitustele suundusin otsejoones õigesse kohta oma varandusega. Valisin järjekorra ja kogusin hinge...sest nagu hiljem selgus, 25,5kg kohvri, seljakoti ja läpakakotiga ringi joostes ikka võtab läbi küll. Vahet pole, et kohver ratastel on. Hingamine taastunud, seisin endiselt samas kohas. Kõrvaljärjekorras silmasin aga tuttavat siluetti. Pead keerates sain kinnitust - jah, tegemist on endise konkurendiga Harjumaa Meistrivõistlustelt erinevatelt aladelt, kel nimeks Alari Arro. Ja minu üks väljaütlemata soove sai teoks - kohata lennujaamas samale lennule suunduvat tuttavat eestlast, kellega 1-2 õlut enne lendu võtta. Aga selle kihisevaga ruttan teemast ette. Pagasit ära andes tekkisid meil mõlemal segadused. Alaril käsipagasiga, mis tohtis ainult 8kg olla, minul aga kohvriga, mille 25,5kg'st tuli 2,5kg eemaldada. Pärast paari minutit aktiivset tuhnimist sai kohvri kaaluks 22,5kg. Success! Pilet käes, kohtusin veidi eemal toolidel Alariga, kes läks uuele katsele oma kergendatud käsipagasi kohvriga.
Lõpuks saime mõlemad kõik korda - piletid käes, kohvrid ära antud, turvakontroll läbitud, lühidalt oma reisi eesmärgid tutvustatud ja suundusime oma värava suunas. Asetasime oma varanduse toolidele, Alari palus üht daami meie asju valvata ja Tax Free'sse shoppama. Ja kui kodustele olid kõik meened-kingid soetatud, oli aeg õhtu oodatuima osa käes - õlu! Kuigi enne veel jäin veel ühe vana konkurendi Viimsi-Olariga jutustama. Poetasime siis Alariga oma ahtrid ühte nurgakesse maha, kust sai mõdu. Ma ei oska nagu sellele ettevõttele seal nime anda - bistroo, kohvik või kes teab mis tseburekiputka see ka oli. Lennujaamas õnneks koledaid ja halbu kohti polnud.

Niisiis võtsime õlled ja arutasime vähe elu ja töö asju. Mis jätkus sama hooga lennukis. Kuna õhkutõus hilines 15min, jäi meil rohkem aega lobisemiseks. Õhku tõustes see tunne aga muutus, kuna peagi sai õlut soetada ning pärast 1-2 komplimenti stjuardessile tõi sama naisterahvas täitsa omast tahtest meile "maja" kulul järgmisedki õlled. Ja lend sujus kiirelt ning jutustades. Kusjuures vägagi vajalikel teemadel, tulevikuks kasulikud soovitused! Eriti Alari enda poolt. Kindlasti pakun välja, kui tööle hakkame.

Ja nüüd ma olen kodus. Kahjuks isa lennujaama uue autoga vastu ei tulnud, seda peame ilmselt veidi kauem ootama nagu ka minu sidrunit! Sain aga isale soovida õnne 53. sünnipäeva puhul ning üle anda veini. Millest nüüd kahjuks ainult mälestus alles. Ning mida tühjendades sai nii mõndagi läbi räägitud. 

"Maapoju tuleb ikka filmi lõpus naerulsui koju"


PS. Ilma eelnevat teksti lugemata, otsustasin täna, 3.01.2018, selle AASTAID "sahtlis" kopitanud kirjatüki teile avaldada. Seda ainult selleks, et üks peatükk saaks lõpuks kaante vahele, tehes ruumi uuele, veel paremale!

Siiralt,
Toosha