Katse läbida „Run of Fame“ #1 ehk esimene vaba päev!

Kui arvad, et pärast seitset järjestikkust tööpäeva suusakuurortis, mis on füüsiliselt päris kurnav, magad esimese vaba päeva hommikul pikalt. Ei, probleem pole, vähemalt veel, režiimis. Küsimus on hoopis päevad – teisipäev on meie majas üks kahest pesupäevast ja musta pesu, mis vajaks veidi värskendamist, on nende kokku kaheksa ja poole päevaga kogunenud küllaga. Et pesu pestud saaks (jah, me ei pea siin ise masina kallale asuma), tuleb teisipäeva ja/või neljapäeva hommikul 7:00-7:30 vahel ülatada musta pesu kott koos kahe ja poole eurikuga (loe : euroga – toim.) koristusosakonna tädile. Tema käest saab ka puhta voodipesu, keda huvitab. Aga seda ainult iga teine neljapäev. Selle eest õnneks kukrut kergendama ei pea.
Igatahes, esimene vaba päev algas 7:00 äratuse ja musta pesu koti koridori toimetamisega. Adam suutis kenasti edasi tukkuda oma 2 tunnikest, erinevalt minust. Silm oli tuhm, aga magama ei jäänud. Nii ma siis pärast mõningast vähkremist võtsin oma ustava nutiseadme kätte ja hakkasin sotsiaalmeediat rullima.

Kella 9 paiku võttis julguse kokku taaskord külla sõitnud puuküürnik, kes olevat maja ees üle tunni aega parajaks teinud, sest väidevatalt polnud piisavalt julgust meid tülitada. Nooh, ka variant, ütleks selle peale.

Vähem kui tunni pärast olid kõik riides ja asusime ellu viima üht meeldejäävat päeva, mis esiti kõlaks nagu üks halb anekdoot – 3 eestlast ja 1 lõuna-aafriklane Austria suusakuurortis! Eestlased lumelaudadel, LAV-poiss suuskadel. Kohe hommikul saime aga esimese tagasilöögi – mitmed Run of Fame rajale jäävad tõstukid on tugeva tuule tõttu suletud. No hää küll, eks siis läheme shreddime niisama tavapärasest veidi erinevatel radadel ehk nendel, mis igapäevase tööalase liikumise tõttu ette ei jää. Enamjaolt veidi märgistatud rajast nihkes, et värskemat lund nautida ning veidi adrenaliinirikkamaid trajektoore läbida.

Jõuame pärast paari edukat ja nauditavat run’i Stubeni kanti, kus meie seltskond ühel hetkel halenaljakalt kahte lehte lüüakse – Adam ja Jan pääsevad järjekordse istetõstuki järjekorda, minu ja Joshi ehk LAV-kuti eest lastakse ribikardin ette, ainsad sõnad, mis sellele eelnevad - „Excuse me!“. No kui nii, siis nii. Sissepääsuga õnnistatud mehed siiski väljuvad järjekorrast teise ukse kaudu ning edasisteks juhisteks anti – minge bussi peale ja sõitke tagasi St Christophi või St Antoni. Taaskord siis põhjuseks liiga tugev tuul, mida tegelikult juba esimesel ülessõidul sama tõstukiga tundsime. Tool sai tuule käes sellise hoo sisse, et paaril korral vaatasime põhimõtteliselt otse alla maa poole.

Ega siis muud üle jäänudki, kui tuli bussi ootama asuda. Aga nähes seda massi, mis sinna peatusesse kogunema hakkas, saime kohe aru, et siin sõltub kõik kohavalikust ja õnnest, kuhu buss end täpsemalt pargib. Esialgu tundus, et „parkisime“ end õigesse kohta – buss parkis oma ukse enamvähem meie ette, kuid siis selgus järgmine tagasilöök – suusad-lauad tuleb bussi taga olevasse korvi sõidu ajaks paigutada. Selge, selle bussi peale me ei mahtunud.
Hakkasime siis juba ühe teise töötaja – Oliveri ja tema pundiga takso peale mõtlema, klapime summa ja saame siit minema, sest järgmine buss St Antoni tuleb tunni aja pärast. Aga etskae, taamal paistis St Christophi buss, nagu õnnistus kõrgematelt jõududelt. Pean silmas siis busside sõidugraafiku koostajat. Sellele bussile lubati õnneks varustusega sisse astuda ning rahvastki oli selle peal veel mõistuse piires. Aga mitte enam pärast seda, kui meie oma jala olime peale saanud. Järsku avastas ka selle õnnistuse veel oma 50 inimest, kellest vähemalt 30 jäid nukralt uste sulgumist asfaldilt jälgima.

St Christophist saime Christophbahniga üles lõpuks, väike laskumine ja restosse keha kosutama. Tavapärase töötajate lõuna asemel lubame endale hoopis resto-buffee poole pealt korraliku Smokey Bacon burgeri, friikad ja kosutava Radleri. Töötajatele on hind ka igati mõistlik, võib ju vabal päeval lubada.

Pärast lõunat avastasime, et ilm on sedavõrd paranenud, et paljud liftid on taas avatud. Samas hoones, kus lõunatasime, asub ka Valluga lifti jaam ning otsustasime kohe mitte allapoole laskuma hakata, vaid laseme toidul veidi settida ning võtame veel kaks sõitu kõrgemale.
Valluga on siis selle mäe nimi, mille tippu suunduma hakkasime. Kõigepealt tuleb võtta ette sõit kuni (vist) 43le inimesele mõeldud gondliga, millega pääsed Valluga mäe esimesse jaama, kus muuseas asub ka restoran. See meid aga ei huvitanud. Kui tahad aga päris Valluga tippu jõuda, kus ootamas vaateplatvorm, siis tuleb ette võtta kahe minuti pikkune sõit sellise pisema gondliga, mis mahutab keskmiselt kuus täiskasvanud inimkeha. Ja me räägime siinkohal ikkagi sihvakatest eurooplastest, eksole.  

Aga kui kord vaateplatvormile jõuad ja seda ilusal päikesepaistelisel, pilvitul päeval, siis avaneb sulle vaade viiele erinevale riigile. Jah, viie riigi pinnale jäävat pinda näeb selle merepinnast 2811 meetri kõrguse mäe tipust. Austria, Saksamaa, Itaalia, Šveits ja Liechtenstein. Ja see vaade on võimas! Tegelikult näed sealt ainult lumiseid mäetippe, kuid vägev siiski.
Kui vaade nähtud, kohustuslikud turistipildid tehtud, tuled selle sammuse pisikese uberikuga taaskord ühe taseme võrra alla, kuhu pidid ka suusad-lauad maha jätma. Sellelt tasemelt saad taaskord sõiduvahendi jalgade külge kinnitada ning laskuma asuda. Ja seda me ka tegime!

Kuid noh, ega siin rohkem nagu midagi polegi sõnadesse panna. Edasi naudime jätkuvat päikesepaistet, tavapäraste sõidutrajektooride äärseid veidi puudrisemaid ja vähemkatutatumaid nõlvasid, kuniks kellaaeg annab juhised viimaseks laskumiseks.

Kahju on sellest, et Run of Fame jäi tegemata, kuid nii palju, kui ma praeguseks aru olen saanud, peaks mõned vabad päevad järgneva veidi alla nelja kuuga veel tulema. Ehk siis õnnestub veidi paremini.

St Antoni suusakuurortil on olemas täitsa enda äpp, mille saad panna oma päevast liikumist trackima ja igasugu muud huvitavat infot koguma. Lisavidinaid on sellel ka üsna palju juures. Kõnealuse äppi järgi liikusime päevaga üle 60km, millest mäest alla liikumist oli ilmselt tugevad 30-35km. Olen üsna kindel, et see ununeb järgmise vaba päeva järel, mil saame rääkida juba veidi tummisematest arvudest!

Aga ega siis päev nii roosiline ka polnud. Nüüd järgneb aga väikene kirjeldus sellest, mille eest siin kahjuks ei õnnestu pageda.

Päeva viimane run oli tavapärane, igatööpäevane, homerun ehk sellest me siiski vabal päeval ei pääsenud. Sellele laskumisele jääb igaks õhtuks totaalseks jäänõlvaks ärasõidetud must rada. Kes suusakuurorti keelega päris sina peal pole, siis nendele infoks – nõlvad ehk rajad märgistatakse alati numbrite ja värvidega, iga värv sümboliseerib siis raja raskusastet. St Antonis on kasutusel kolm värvi – sinine, punane ja must, vastavalt kergemast raskemaks. Igatahes, too must osa on igal õhtul sellises seisus, et mingit naudingut sealt ei saa, pigem tahaks sealt kuidagi kiirelt üle lennata, kuid kiirust sellel osal ei julge ka kõige kogenumad sõitjad arendada, sõltumata jalgade küljes olevast sõiduvahendist. Kuid sellele mustale järgneb alati rahulik lauge sinine osa, selline mõnus mahalaadimine ja sujuv kulgemine. Sellel annab ka kiirust veidi julgemalt arendada. Seda ma ka iga õhtu teen. Sel õhtul aga otsustas minu trajektoori ohustada üks naissoost suusasõber, mille peale olin sunnitud kiire tasakaalu ümberjaotuse ja suunamuutuse tegema. See lõppes aga liigse raskuse esijalale asetamisega, mis põhjustas lumelaua nina lume alla sukeldumise ning selle tagajärjeks oli üks mehine „mats ja maaühendus“. Vanast suusakepist ise konstrueeritud selfiestick kaameraga lendas selle kümnepallisüsteemis 7.5-8 punkti (Adami hinnang – toim.) väärilise frontflipi käigus nelja tuule poole, kiivri küljes olnud prillid lahkusid oma tavapäraselt positsioonilt. Jalgadele kahjuks seda „trikki“ maanduda ei õnnestunud (siis oleks Adamilt ka täied 10 punga saanud), kuid tänu kogemustele (loe : oskusele hoida juba korduvalt opereeritud õlga) suutsin end lendamise käigus sedavõrd kerra tõmmata, et esimese kontakti lumega tegi minu vasak kannikas. Kuidas? Ise ka ei tea! Õnneks jäid kõik kohad terveks, järgmisel hommikul ei andnud isegi tagumine ots tundemärke, et seda eelneval õhtul ebaotstarbekalt kasutatud sai. Õnnelik õnnetus. Eriti sellise kiiruse pealt.

Arvate, et olen praeguseks kiirust seetõttu vähendanud? Hell no! Suurendanud? Oooo jaaaa!

Selline sai siis meie anekdoodi vääriliselt kirju taustaga seltskonna vaba päeva veetmine. Järgmine ainult 4 tööpäeva pärast. Siis juba uued seiklused, uued jutud, uued rajad ning uued maaühendused.

Lõpetuseks mõned klipid sellest päevast. Et noh, kui kadeduse-rohelus juba piisavalt tume ei ole.

Lähen täidan jutupliiatsit, järgmiste lugudeni!

Antonios (just nii kutsub mind siin Hartwig)


LISATUD 14.1.2018 õhtul :

 

Handyman from Estland, Super-Elite Team, pealampidega koju ja häda nr 2!

FINALLY! On esmaspäeva õhtu ja see tähendab ainult üht – esimesed 7!! tööpäeva on möödanik ja käega katsutavas kauguses on esimene day-off! Eelnevalt kirjeldasin esimest nelja sisutihedat ning mitmekülgset tööpäeva ning ega järgnevad kolm ka just igavamate killast olnud. Sügavalt kahtlen, et kuni hooaja lõpuni sedasi jätkub, kuid lootus püsib, ehk vähemalt iga päev ühes samas jaamas üksluiselt manduma ei hakka.

Kui nüüd päris aus olla, siis hetkel, mil avasin rüperaali kaane, sisestasin parooli ning avasin uue postituse jaoks applikatsiooni, ei tulnud absoluutselt meelde, mis täpsemalt üleeilse tööpäeva sisuks oli. Pärast mõningast pingsat mõtlemist ning telefoni fotokogumiku sirvimist sai pilt kokku.
Laupäev, 6. jaanuar, on nähtavasti Austrias püha ning see tähendab ju graafikujärgselt tööl olevatele lihtsurelikele, et seda va krabisevat liigub sel päeval topeltkoguses. Tööpäeva alustades ei tulnud see fakt isegi meelde, kuigi graafikust paistis kenasti erimärgistus selle päeva kohal küll, kuid seda sai ju ammu, eelmisel päeval, viimati vaadatus. Kellel see siis nii meelde jääb.

Aga nagu ikka, algavad tööpäevad äratuskella suurepäraste helide saatel 7:00. Toakaaslasel, 7. jaanuarist alates tuntud ka kui King of the Elves’il, alustab telefon märatsemist veerand tundi hiljem. Tema on meil kiire poiss, mina rohkem selline hommikune tosserdaja (vanaema Ruthile meeldis seda väljendit tihti kasutada). Kasutades suusatamise jälitussõidu termineid, siis mina lähen hommikuti rajale liidrina 15 minutilise edumaaga, kuid juba veidi enne uksest väljumist on Adam minust mööda tuisanud ning üldiselt ootab kas oma voodiserval istudes või lausa ukse taga, täies varustuses, valmis taaskord päkapikke mäest üles saatma.
Vähemalt olen ma nii palju arenenud, et eelmisel õhtul pakin enamus kotti kokku, kahel korral olen suutnud ka hommikuse võileiva eelmisel õhtul valmis meisterdada. Kahel hommikul on aga sündinud tõeline talveime ja võileib valminud lausa viimastel minutitel, tööriietus seljas, saapad jalas. Vot nii kõrgelt olen siin taas hindama hakanud päeva esimest söögikorda. Ja need, kes muretsevad „Kas tõesti ainult ühe võileivaga saab selle mootori tööle?“, ärge muretsege, võiku kõrvale läheb jogurt või mõni frukt ka ikka. Samas, tuleb tõdeda, et on ka juba tulnud ette hommikuid, kus üht-teist maha jääb. Päikeseprillid, kaamera, lõunasöögi talongid – tavaline kiirustamise värk. Eks varsti saab rütmi korralikult sisse ja küll siis kõik ilusti koguaeg oma kohal ka on. Seljakotisko alles otsin parimat süsteemi, kuhu-mida-kuidas pakkida, et oleks igal asjal koht ning iga päev olemas.

Siinkohal pakub ehk mõnele huvi, millest siis koosneb tööpäevaks pungile pakitud seljakott suusakuurortis – vähemalt minul : Salomoni kõrged Goretex matkasaapad, North Face lapakindad (üks parimaid oste enne siia reisimist), kahed mäeprillid (erineva klaasiga, loomulikult), ühed päikeseprillid, 5 erineva otsikuga kruvikeeraja (selline spets suusa/lumelaua hooldamiseks), varuriided (Nike Pro pikkade varrukatega alussärk, t-särk või pikkade varrukatega särk, sokid, müts), rahakott (suhteliselt kasutu siin), võtmed, lõunasöögi talongid, veepudel, õun/banaan, Kalevi kommivabriku tooted, päikese/tuulekreem, akupank ja juhe telefoni laadimiseks, Sony actioncam ja mäekaart (pole vaja läinud veel). Midagi nagu sellesse näiliselt pisikesse Burtoni seljakotti nagu mahub. 

Kui selle loetelu peale kellegil tekib küsimusi, et „miks“, siis kirjuta kommentaaridesse ja vastan meeleldi.

Anyway, nagu ikka, hommikul 7-8 minutine sõit gondliga üles, rajamasinaga üles Cristophbahni juurde ja päev võib alata. Üldiselt siis kes laua, kes suuskadega, oma jaama suunas. Kui just ei tule mõnd kohustust ennem seal nelja tõstuki lõpp-punkti poolt moodustuvas ristmikus ära toimetada.

Viimase kolme päeva jooksul on neid toimetusi olnud iga päev erinevates kohtades, erinevatel aegadel ja väga erinevat sorti. Mõned siis kronoloogiliselt... Ja siit siis algab osa, mis kinnitab veelgi, et esimese seitsme päeva jooksul olen ma saanud olla tõeline handyman, keda kõrgemad võllid kutsuvad, kui on vaja midagi ära teha või parandada.

Kuna parimad palad jäetakse alati lõppu, alustan pühapäevast. Päev algas juba mõneti kodutõstukina tunduval Schindlergrat’il. Toolid liinile sõidutatud, suund tippu, veidi lumelükkamist ja siis „positsioonil“ ehk jälgides inimeste mahatulemist tõstukilt – kõige tuimem osa tööpäevast, mil tegutseda saab alles siis, kui keegi jääb mahatulekuga hiljaks, jääb kinni, mõni tool ei funktsioneeri vajalikult moel või midagi veel ulmelisemat.
Enne lõunale asumist saan aga juhised, et kui söömas käidud, võta suund Arlenmähderi tõstuki alumisse jaama, vajatakse abi. Hää küll, 15min laskumine lõunale, kõht punni ja suund „käega näidatud suunas“. Arlenmähderi tõstukile jõudes selgub, et ühe vähe kõrgema kaliibriga lifteri Martiniga tuleb võtta suund toolide garaaži ehk pm tõstukijaama all asuvasse hangaari, kus siis selle lifti toole töövälisel ajal hoitakse. Enne sinna jõudmist kohtan loomulikult oma toakaaslast koos taaskord külla sõitnud puuküürnikuga – esimene siis nautimas oma töölt vaba päeva. Aga see selleks. Suundume hangaari. Kontorist tass kohvi ja tööle. Ja töö, mis ees ootas, lõi minul silmad särama – saab jälle midagi uut teha. 

Kes eelmist postitust luges, siis teisel tööpäeval vallutas kogu meie piirkonna „toores“ lumetorm ning Arlenmähderi toolid said selles üsna kõvasti rappida. Kuue tooli plastikust kuplid tuli maha kanda, osad neist olid täitsa pilbasteks. Ja nii me siis paigaldasime ca 3 tunni vältel kaks uut kuplit. Lihtne, veel vähem füüsiliselt kerge, see nikerdamine ei olnud. Aga mis peamine, jällegi üks uus kogemus olemas, põhimõtteliselt sai selgeks, kuidas see kupli vahetamine enamvähem algusest lõpuni õiges järjekorras käib.
Selle kuplivahetuse põhimeistriks oli Martin, kelle juhiste järgi juba esimesel päeval toimetasin. Kui tol päeval jättis ta plähmerdaja, tohutu jutupauniku (eriti valjuhäälse veel) ning närvilise mulje, siis iga järgneva kokkupuutega on ta aina lahedamaks muutunud. Viskab nalja, toimetab ja on selline väga kohusetundlik vana. Inglise keel on nagu on, aga nii on ta suhteliselt enamus kolleegidel siin. On ka umbkeelseid ja on ka väga arusaadava inglise keele oskusega. Aga fakt, et Martin ise helistas Schindlegrati ja palus mind endale appi, annab märku, et ju olen mingil määral end hea töötaja ning abilisena end tõestanud. Koostöö sujus, kuplid said vahetatud ja järjekordne „We are Super-Elite Team, supa!“ lendas tema suust. Teeb tuju heaks küll

Esmaspäev, viimane seitsmest järjestikusest tööpäevast, oli võibolla üks kõige sündmustevaesemaid seni. Kuid ootusärevus ja töötahe oli suur, sest silmapiiril paistis esimene vaba päev! Aina enam hakkab tunduma, et Schindlergrati tõstukist võib saada see peamine jaam, kus päevad mööduma hakkavad.

Nagu ennist mainisin, tuleb parimad palad alati lõppu jätta. Nii jõuamegi tagasi laupäeva juurde. Kohalikel on laupäev püha, mis tähendab topelt tasustatud tööpäeva. Tööpäev möödus taaskord Schindlergrati tõstukil ja seda kuni 18:00’ni, mis tähendas esimesi ületunde. Pärast ametlikku tööpäeva lõppu ja tõstuki sulgemist ootas ees veel veidi lumelükkamist. See aga osutus väga piinarikkaks tegevuseks ja seda ühel väga karmil põhjusel. Kes pealkirja hoolikalt luges, see ilmselt ootab, kuna tuleb siis see „häda nr 2“ ning mida see tähendama peaks. Eks mõni juba aimab, aga laupäeva õhtul see siis tuligi.
Nimelt, veidi rohkem kui pool tundi enne sealt 2645meetri peal asuvast jaamast kodu poole laskuma asumist, otsustas organism, et nüüd on lõunasöök kenasti seeditud ja oleks aeg külastada seda tuba, kus isegi kuningas üksi ja jala käib. Ja seda lausa nii hullusti, et korduvalt tuli peatada töötegemine, sulgeda silmad ja sügavate sisse-välja hingamistega mediteerida sellest raskest momendist üle. Miks seda probleemi „lahendama“ ei tõtanud, te küsite? Sest Schindlergrati mäepealses jaamas puudub vastav tuba! Ja nii ma siis võitlesin. Vapralt. Kuni kell sai 18:00 ja oli aeg vahetada saapad, kinnitada pea külge lamp ning laskuda koduküla suunas. Jah, täpselt nii, laskumine totaalses õhtupimeduses, kojusõidu kestvuseks 15+ minutit. Lumelauda jalgade külge kinnitades olin enam kui 100% kindel, et esimese lumevalli või moguli otsa sõites on sellega korras ning tuleb pikk pesuõhtu. Aga etskae – nii, kui laskuma asusime, sai organism siiski aru, et tuleb see piin lõpetada ja oodata, kuni õige aeg lõpuks käes. Laskumine ise oli loomulikult taaskord omaette kogemus. Ainsaks valgusekiireks väikese pealambi poolt lumistele nõlvadele manatud heledam ovaal, jõudsime Hartwigiga õnnelikult St Antonisse, klassikaline „high five“ sõidu lõpus ja jooksujalul koju, et see õudus lõpetada.

Mõni kindlasti arvab, et poleks pidanud nii täpselt ja pikalt sellisest asjast kirjutama, aga uskuge mind – minule endale, toakaaslasele ja kolleegidele pakkus see ikka kõvasti ainest naerda ja arutada, mida kõike siin ka läbi ei pea kogema.

Aga need olidki seekordsed jutud! Seitse esimest tööpäeva on edukalt läbi. Palju erinevaid ülesandeid edukalt lõpule viidud, tõstukeid-jaamasid läbi käidud, uusi oskusi õpitud ning väga suur distants lumelaual läbitud. Motivatsioon ja töötahe ei ole grammigi langenud, pigem ootan igal hommikul, mis uus päeva taaskord endaga toob ning millisesse jaama seekord saadetakse.

Kuid need ülesanded jäävad nüüd üheks päevaks tahaplaanile ning ees ootamas esimene vaba päev, mil saab oma vaba tahte järgi ärgata, mäele asuda, sõidutrajektoore valida ja mida kõike veel.

Selleks korraks kõik, jutupliiats sai tühjaks. Uni on siin pärast pikki päevi aina magusam ja juba viimased tund aega see juba piinabki.

Järgmiste pajatamisteni!

Anthony

Backflip, esimene puuder ja 191cm masinasse!

7:15 heliseb äratuskell ja saan esimest aimu, millised need hommikud siin on. Toakaaslane, põhimõtteliselt Saku oma poiss, Mullaka kuningas ehk hea sõber Adam asub tööriideid selga ajama. Umbes 7:50 tuleb olla valmis Galzigbahni tipus, kust siis meie „regiooni“ mehed oma tööpostidele suunduvad. Teades ennast ja oma viimase poole aasta uneharjumusi, tikub kerge kahtlus ja kartus, kuidas sellega siis järgmise 4 kuu jooksul olema saab. Samas, üldiselt režiimi sisse saades loksub iga asi oma kohale ja peaks need hommikud ka mõistlikud ning talutavad olema. Eriti, kui tööpäevad kattuvad ja kaks mölafoni voodite kõrval oma alarme kuulutama hakkavad. 

Egas muud midagi, teki nurga alt soovin Kombele head tööpäeva ja küsin põrandal madratsil lebavalt „puuk-üürnikult“, kuidas edasi talitame – kas magame veidi või ajame elu sisse, et esimestena tõstukitel olla. Ühehäälsel hääletusel otsustame, et edasi ei maga, kuid esimestena tõstukile ka ei jõua. Suuresti minu hommikune probleem see ka on – aega on palju, aga unelev toimetamine ja kella liikumise kiirus ei ole teps mitte omavahel heas seoses.

Aadu töö seisneb peamiselt – nagu meie seda omavahel nimetame – päkapikkudele pulga ulatamises ehk laste nõlval nööp-liftil toimetades ja pisipõnnide nende jaoks kõrgustesse viivale atribuudile aitamises. Kärutame siis Jani ustava Volvoga St Christophi külakesse, kus saame lõpuks hommikukohvi ja samuti mäepiletid. Kahe sõõmuga maitsev cappuccino lipsu taha ja mäele.
Ega kui Eesti ilmad ja palgad ei luba kahe talve jooksul lumelauda garaaži kapi otsast alla võtta, siis esimesed sõidud sellise mastaabiga mäel on ikka väikestviisi eneseotsingud. Õnneks sellega on nagu Papa Endenil selle kossuvärgiga – anna hetk ja juba on 90% endisest vormist tagasi. Esimeseks päevaks oli hea saada seltsiliseks pigem alustava lauduri staatusega, ei kippunud väga kihutama ega tohutuid trikke proovima. Seiklus saab jätkuda vähemalt esimese tööpäevani.

Sama päeva õhtupoolikul jõuan ka personaliosakonna pomo jutule, et kätte saada tööriided, erinevad juhised, IT osakonnast wifi kood (loomulikult esimesed 3 päeva see ei toiminud) ning kõrvalhoonest ka hooajapääsme kogu keskuse tõstukitele. Õhtu lõpetame uue aasta alguse tähistamise noodi all ehk pitsade ja radleri seltsis. Aasta esimese päeva jutt sellega otsa saabki. Teadmatuses, kuhu hommikul tööle paigutatakse ja mida tegema hakkan, tõmban über-paksu teki üle kõrvade.

Hetkeks, mil seda kirjatükki üheks „eeposeks“ kokku hakkan sulatama, on tööpäevi seljataha jäänud sama palju kui jookseksin võidu 5-mehelises võidujooksus – neli! Kõiki neid eraldi lahti hekseldama hakates jääks sellest blogist pigem tööpäeviku mulje. Püüab siis lühidalt kokku pigistada. Eos tunnen, et sellega „feilin“.

Päev 1 on seni ainus päev, mille olen veetnud ühel samal tõstukil ehk peamiselt selle mäepealses jaamas veetes. Ülesanded ja kogemused siiski erilised. Tuleme selle päeva puhul korraks täitsa algusesse, sest selle esimene osa kordus ka kahel järgneval hommikul. Pärast ärkamist, koti ja enese kokkupakkimist, suund töötajate varustuseruumi. Lauasaapad jalga, laud näppu ja gondli peale. Galzigbahni bergstation’is ehk lõpp-punktis kogunevad teatud tõstukite mehed ja ootavad rajamasina saabumist, mis toimetab siis meid Christophbahni lõppjaama, kust laiali valgutakse nagu vihm kolmanda päeva lõpus minu Goretex materjaliga kaetud tööriietelt. Aga selleni veel jõuame.
Esimese päeva veedan siis Arlenmähderbahnil, mille alguspunkt on põhimõtteliselt suusakuurorti mõistes tupikus – kui sinna nõlva mööda jõuad ja see tõstuk ei peaks töötama, oled, viisakalt öeldes, plindris! Anyway, energiapomm Martin annab esimesed juhised kätte ja paneb oodatult lund lükkama, sest paari eelneva päeva ning ööga on tohutus koguses lund alla sadanud, erandiks polnud ka aasta esimese ja teise päeva vaheline öö. Kui hommikuvõimlemine sooritatud, liigume tõstukiga bergstation’i, kus saan kohe rakmed külge ja austria-inglise keelsete juhiste kohaselt tuleb kuhugi torni ronima hakata. Kui küsiti kõrgusekartuse kohta, vastasin sakukale kohaselt „No problem!“. Ja nii ma siis ronisingi ülevaltpoolt lugedes esimese tõstukiliinide tugiposti otsa, et tuulemõõdik jääst puhastada. Ise seda esialgu teha ei saa, igaksjuhuks teeb Martin lihtsad asjad ise ära, küll kollanokk veel jõuab. Elus-terve, jõuan tornist alla, korraks jaamas üles soojeneda, saan juhised tagasi õue liikuda ning jaama taga kuue kinnituisanud ukse eest lume ära lükata. Kui esimese viie uksega veel probleeme ei tekkinud, siis kuuenda juures sain aru, et midagi on valesti. Väljas tuiskas korralik lumetorm, merepinnast oli kõrgust 2200m kanti – no katsu sa seal kohe lund rookima hakata. Eriti, kui uks on meetrise lumevalli ette saanud. Kõige hullemini aga mõjus ilmselt just altitude ehk hingamine läks paigast, kui nii lubate seda sõnastada. Selle viimase ukse lahtikaevamiseks pidin kasutama kolme time-outi, sest pärast 5-6 minutit oled ikka täitsa võhmal. Ahjaa, by the way, hommikune töölesõit lauaga oli ka omamoodi katsumus, sest lumetormis on nähtavus lauaprillidega ja ilma lähedane pimeda omale. Ja nii järgmised kolm päeva. Tööle, lõunale, tagasi tööle ja koju – iga kord sama jama. Aga jah, uksed said lõpuks lumevangist vabastatud ja pärastlõuna toolil istutud. Just täpselt nii palju teha oligi.

Huvitava, aga loogilise faktina, tooks välja selle, et lumetormi ajal liigutakse töölt „koju“ gruppidena – et keegi töötajatest kuskile kadunuks ei jää. Eriti uued, kes nõlvadega päris sina peal ei ole. Just nii mind kaks esimest päeva ka eskorditi mööda homerun’i koduküla poole. Esimese päeva saldosse jäi tuule poolt rajale ette puhutud lumevalli tõttu üks tagurpidi salto ja juba kolmandat päeva kange kael, teisel päeval aga töökaaslase paanikaatakk – nimelt sõitis ta suuskadel järgmise nuki taha ootama, aga mina lumelauaga ei saanud piisavalt hoogu ja pidin jala järgi tulema. Kui aga kahekesi liigud ja teist meest tormis enda taga ei näe, tuleb karjuda, kas mees ikka veel läheduses on. Meid eraldas vaevu 20meetrit, aga näha polnud muud kui valget. Maa on valge, taevas on valge, õhk on valge – mõni pidi selle peale isegi oksele hakkama. Aju ei saa aru, mis toimub, kus on maa ja kus on taevas, kui suur on kiirus ja kas liigud edasi või tagasi. Sama on juba mitmel korral minuga juhtunud – seni veel „sõber Robert“ külla pole tulnud. 

Aga vaatamata sellele ühele maaühendusele pole rohkem õnnetusi juhtunud. Kõik, kes te portselanmehe tervise pärast muretsete – nagu imikudki kõndima õppides – oskan juba viga saamata kukkuda. Okei, see kael, elab selle pisiasja üle.

Teine tööpäev oli siiani kõige sündmusterohkem ja võib öelda, et vägevam. Uus jaam, uued ülesanded. Schindlergratbahni nimi võib siin päris tuttavaks saada ja ise loodan ka, et sinna suunatakse aina rohkem ja rohkem. Ennelõunase perioodi peale kahes vahetuses ligi 3 tundi veetsin 2650meetri kõrgusel merepinnast, taaskord tugiposti-torni otsas. Kõrgusest ja lumetormist tingituna oli torn totaalselt jäävangi jäänud ja minu ning Michaeli töö oli kõik see likvideerida vajalikelt osadelt. Nii me siis turnisimegi nagu kaks Mikit kahe torni otsas ja jagasime haamrihoope ühele ning teisele poole. Siiani kirun, et kiivri küljes käiv kaamera tuppa jäi. Enam sellist päeva ei juhtu, et kaamera koju jääks. Kui tornid puhastatud, liikusime Ulmer Hütten’sse lõunale. Olgu öeldud, et lõunad on siin vähemalt esimese nelja päeva jooksul kogetud kahes kohas väga head. Mis peamine – hind on ainult 1.50eur. Ja seda supi, prae ja salati eest. Salatit võta palju süda ihkab. Kes mind hästi tunnevad, need teavad – süüa mulle meeldib, see on kindel! Aga mis lõunasöögi ajal selle palkamaja teisel pool toimus, mõjutas isegi samal ajal toimuma pidanud Tour de Ski etappi. Astudes kõnealusest hoonest välja, nägime maja ees kõiki suusa/lumelauahoidikuid pikali maas, suusad ja lauad mööda „õue“ laiali. Tuule kiiruseks juba teist päeva järjest vahelduva eduga üle 30m/s!! Läbi selle valge kardina jõudsime kuidagi oma jaama tagasi, kus ülejäänud päev mööduski suhteliselt ootusärevuses – mis nüüd edasi siis saab. Umbes 95% keskuse tõstukitest suleti ja neid siin on kokku üle 300! Sõber Adam oma lastetõstuki sai ainult pooleks tunniks sulgeda ja seejärel taas avada, sest tema külas, all orus, see torm nii tugev polnud. Meie aga istusime ca 2km kõrgusel, tuul katusepleki vahel vilistades. Järsku paistsid kaks liikuvad inimkeha jaama ukse taga. Abielupaar Bristolist oli jäänud rajale tormivangi ja otsisid ulualust. Selle nad said ning seda järgnevaks ca 4 tunniks. Mõni tund hiljem liitusid sakslastest/austerlastest isa-poeg. Ja nii me siis seal istusime. Lõpuks saime Hartwigiga suunduda koduküla poole ja just sel sõidul siis see meeleheitlik „ANTHONY!“ hüüdmine ka aset leidis. Kuid selle lumetormi ning keskuse sulgemise juures oli ka üks väga-väga suur positiivne külg – homerun’ile jääb pikk laskumine, millest esimene osa on üks must (suusakeskuste mõistes rasksusastmelt kõrgeim) nõlv ja seda ei olnud MITTE KEEGI sõita saanud. Sellest kojusõidust sai mu elu kõige vingem lauasõidu kogemus, sellist puudrit pole minu keha, jalad ja laud kunagi kogeda saanud!

Kolmas päeva algas taaskord erinevatel liftidel abistades ning lõppes Adami kõrvalliftil samamoodi nööptõstukil nö. pulka kätte ulatades. Päev aga lõppes kohutavas vihmasajus, terve keskus ja kaasaarvatud meie küla sai üle ujutatud, nii et õhtusöögilt tuppa 207 jõudsid kaks läbiligunenud „lifterit“.

Neljas päev – taaskord alustasin ühel tõstukil ja lõpetasin Schindleril. Selle tipus lund lükata oli endalegi üllatuseks meeldiv tegevus. Igatahes parem kui päev läbi istuda mõne teise tõstuski jaamas ja vaadata, et kõik inimesed korralikult toolile istuvad või nööbiga üles minnes pikali ei kuku. Eks staatilise ja liikuva pildi kujul näeb materjali esimese töövahetuse lõppedes valmivas postituses. Seniks saab vahelduva eduga teaser’eid näga instagarami konto alt.

Täna sai ka kaks vitaalset fakti selgeks – esimene vaba päev tuleb uue nädala teisipäeval, mis minu arvutuste kohaselt tähendab veel 3 tööpäeva ehk kokku 7-päevast vahetust kohe pakkudelt startides. Lisaks sai toa- ja rahvuskaaslane oma vaba päeva samuti teisipäeva peale vahetatud, mis tähendab, et ka see mure sai lahendatud ja edaspidi saame vabal päeval koos erinevaid keskuse nurkasid uudistama minna.

Nelja päeva kokkuvõtteks võiks öelda, et minust on siin vist saanud tööandja ideaalne tööhobune – kõik mis ette on söödetud ja ära palutud teha – tehtud on saanud ilma mingi vaidluseta. Meetri sügavusele sulalumme kinni lükatud piirdevõrk välja kaevata, erinevates jaamades erinevates tingimustes erinevatelt pindadelt kõrgustelt lumelükkamine, tõstuki masinaruumi – täpsemalt toole jaamas uuele ringile saatva masinavärgi – sisse ronimine lumepuhastamise eesmärgil ning nagu juba mainitud sai – tugevas lumetormis peadpööritavas kõrguses sirguva torni otsa ronimine – kõik saab tehtud!

Aga nagu arvata oli – midagi „lühidat“ siit küll ei tulnud. Aga vähemalt on midagi hommikuse kohvi kõrvale lugeda. Nagu Moskva seikluste aegu nii mõneltki kuulsin, siis just sellise rolli minu blogi olla saanud. Käesoleva teose jaoks läks ilmselt kahte tassi vaja. Pange see teine tassitäis minu arvele.

Ja nagu selle režiimi saamisega juba tänaseks lood on – kell näitab 22:54 ehk uni on viimased 45min juba silmadele lisaraskust aina juurde poetanud.

Tunne on hea, tuju on hea, kolm päeva veel ja siis saab lustida!

„Selle pealt on hea edasi minna!“ – J. Känd

Kõike head, edu teile!

Anton aus Tirol