Monday, October 25, 2010

järjeüleskorjamine

ma ei viitsi pikalt vabandada, et ma pole siia kirjutanud! paar korda on nagu tuhin tulnud, aga peamiselt töölt koju tulles vaatan põhikohad üle, uudised/suhtlusportaalid (tegelt üks ainus), mõned vestlused msn's ja unne niivõrd-kuivõrd normaalsel ajal tööinimese kohta.

täna hommikul tekkis mõte ja päeva jooksul aina juurdus, et võtan õhtul prismast paar tuborgi üle väga pika aja, jõuan kenasti koju ja teen rahuliku õhtu kodus oma mõtetega. ja ma suutsin seda, mitte ei allunud provokatsioonidele ja ei läinud linna peole (kuigi natukene halb on ka, oleks tahtnud ikkagi sõbrantsi sünnale minna kui juba kutsutud ja puha). aga ohverdusi tuleb tuua, eriti kui tööpäev järgnemas ja väsimus kallal.

igatahes jõudsin koju, käisin pesus, sättisin oma toas sisse ja avasin õlle...jaaa osaliselt on õhtu läinud nii nagu ette kujutasin.
osa selle õhtu meeleolust lõi juba rongiga hommikul tööle sõites pleilisti valik ehk tänaseks "artist of the day"-ks osutus Kid Cudi....taaskord! Cudder kunagi rääkis oma loo "day n nite" nö taustaloost ehk millest täpsemalt see räägib...ja sealt kinnistus mul üks mõte - kui ma tahan mingi kindla asjaga tegeleda õhtul oma toas, olgu see siis kavand, kirjutamine, lugemine või lihtsalt mõtlemine, siis ma pean panema laualambi põlema, suured tuled ära kustutama ja siis tekib nagu omamoodi mull. sa näed ainult seda ovaalset ala, kus asjad on valgustatud, muu kõik on omadega pime. nii on lihtsam keskenduda, välised segajad kaovad.
sellega meenub mul üks streetball show, aastaks oli 2008, kui seb bbl all-staril saku suurhallis sai väike ülesastumine leedukatega tehtud. siis oli sama efekt, ainult välja oli valgustatud, ülejäänd saal oli pime ja nii ei tekkinud mingit pinget, värinat ja keskendusid ainult show'le, nagu olekski tühjas saalis mänginud!

tegelt, ma ei jõudnudki otseselt nende paari asjani, millega oma "mullikeses" täna tegeleda tahtsin, aga vähemalt sain selle jama siia maha laetud ja ühe sammugi tehtud ehk üle pika aja mõtted siia maha laetud.
tegelt, mul on viimasel ajal vist see mure, et ma mõtlen liiga palju ja käin liiga vähe neid siia maha laadimas. nii nad kuhjuvad ja pika peale krutib ära, ülemõtlemine etc. mõnikord pean võitlema ikka pikalt, et ei laoks mõnda mõtet tuimalt letti, mõni selline võib päris drastilisi muutusi ja jamasid korda saata. tänagi olin ühe sellise sõnavõtu äärel, sest see mure painab mind juba pikalt. võibolla ma olengi paranoiline ja ülemõtleja, võibolla olen ma lihtsalt endale võõras olukorras või harjumatul positsioonil. aga samas, me elame ainult ühe korra, nii et ma ei stressa ja lähen eluga edasi. keep your head up!

a samas, ega praegu ei stressagi väga rohkem kui see finantspool kisub kitsaks. õnneks pole novembrini palju ja siis läheb asi lahedamaks, seni säästuperiood ja tööl 10 kroonine lõuna, kärab küll vahelduseks.
tegelt on see rahaseis üheks suurimaks tujurikkujaks ja ajab ikka kassima küll, kui pidevalt pead mõtlema, kuidas järgmise palgapäevani ära elada, kui on veel eluks vajalikke asju nagu talvejopet või midagi sellist vaja. tuleb ennast süüdistada, oleks ülikooliga korralikult ühele poole saanud, poleks probleeme. a ma võin kogu oma praeguse maise varanduse vahele panna, et kui keegi keerab tagasi aega ja laseks asjadel teisiti minna, siis ma ikkagi ei lõpetaks seda ärindust, ebareaalne porr oli ikka. ja mida see paber ikka nii väga võibolla aitaks, nagu näha siis saavad siin mõned härrad oma esimese palgana juba paar tuhhi rohkem kui mina oma 11ndal kuul. kõik oleneb kohast ja ametist ja muudest vähemtähtsamatest, aga siiski määravatest faktoritest.
pole hullu, uuest kuust uus vanus, uued töökohad ja uus elu (osaliselt vähemalt), vähemalt ise võtan seda kui üht suurt restarti...või siis vähemalt refreshi!

ma olen nüüd päris mitu tundi siin istunud, veidikene oma mõistust pehmendanud ja seda üle mõningase aja ikka. aeg kokkuvõtteks.

esiteks, ma mõtlen liiga palju. selles osas saab üsna tugeva ühise joone tõmmata ted mosby'ga HIMYM'st. ja kusjuures ma leian sarnaseid jooni tõesti. brrr....päris creepy kõrvaltvaadates. samas isegi hea, et seda suudan endale tunnistada. liigume edasi
tänane õhtu ei kujunenud päris selline välja, nagu ma esialgu planeerisin või ette kujutasin, tegelt sellist asja ei saagi ette planeerida. üritust või päevakava saab ette planeerida, pulmasid saab ette planeerida, sünnipäeva ja matuseid ka, sellist õhtut mitte. nii et, lükkame homsesse need tänase õhtu mõtted. ergutusjoogid on ka homme olemas, sponsoreeritud saku õlletehase poolt. jätkame
ma kindlasti ei ole mingi kunstikäega noormees, tegelt puudub mul joonistusoskus totaalselt, aga ma loodan, et eesolev tattookavand ja peas ja silme-ees kujutatud üksteinekavand on piisavad, et tuua välja mingigi kunstiterakene minust. meeleolu on ju loodud küll piisav - low light, kid cudi, keelekaste ehk mõtteturgutaja, lendav mõttemaailm....isegi habe on ajamata jäänud, faking poolmetslane kergelt, aga ausalt öeldes saab iga lugeja ise ka aru, et praegusel hetkel on mul suht pohhh...hhlamoos sellest, milline mu facialhair välja näeb! kaido seil sai mu ilusast ninast nagunii jagu, modellinduse debüüt sai tehtud, milleks seda nägu enam vaja! kõik vajalik tehtud juba!
heh, naljakas....mõni raudselt võtab eelnevalt öeldut nagu ma oleks praeug üli deprekas ja kassiks ja kõigest ülipoohhui ja ootaks et keegi tuleks lohutama. aga vot see on ka üks asi, mida ma olen aastaid juba selle netisuhtlemise ja üleüldse tänapäeva kirjutiste viga (blogid, msn), et kunagi ei saa aru, mis meeleolus kirjutaja tegelt on, kas ta tegi nalja või lihtsalt sa ei meeldi talle sel hetkel, kas ta on tõesti väsinud ja ei viitsi kirjutada või ei ole tal sulle midagi öelda, kas üleüldse miski tema kirjutatu on tõeline või peitub msn-emotsiooni ikoonide taga hoopis vastupidine nägu. see on nii idiootselt häiriv ja mõnikord närvesööv, kui mõtled, mida ta nüüd tegelikult mõtles.
sellepärast ma eelistangi face-to-face suhtlust ja pigem lähen kasvõi -15 kraadiga välja, et mingil tähtsal vestlusel vestluskaaslaselt ka vahetut emotsiooni saada, nii tundub asi real!




ma vaatan oma kirjutuslaual ühte pilti. ilus pilt on. pildil on kujutatud inimese nimi all. mustvalgelt pildil värviliselt. teisel pool on ka pilt. värviline. võikski vaatama jääda.
see pildil kujutatud isik on mind viimase umbes aastaga muutnud väga räigelt. ise ma ütleks, et ma olen muutunud ikka väga palju paari aasta tagusest. just nagu vabaduse väljak. jah, ma mõnikord ei tööta ka nii nagu peaks - täpselt nagu vabaduse rist! ainus vahe on see et mind ei ole tšehhid valmis klopsinud. see selleks
ma tänan sind, et sa minuga oled ja kannatad mind ikka veel.
ehk on meie ilusamad ja lihtsamad päevad veel ees, kus ei pea mitu päeva ootama, et üksteist näha ja selleks ka leida alati mingit põhjust.

ja aitäh sõpradele, kes on olemas. viimastel aegadel on jälle terad sõkaldest eraldunud, tõelised sõbrad esile kerkinud. ma loodan, et need isikud ise ka teavad seda, kui tähtsad nad on.

ma mõtlesin veel korra (pange tähele, jälle mõtlesin), mida lõpetuseks öelda...
tahaks teile lubada, et peatselt jälle kirjutan mingit pläusti teile õhtuseks õlle kõrvale lugemiseks või hommikuseks äratuskohvijasaiakese kõrvale lugemiseks. aga ma ei saa ju seda lubada. sest mulle ei meeldi inimesi üle lasta. pettumust valmistada. lubada ja siis mitte täita. it sucks! hard time!
seega kirjutan siis kui kirjutan!

piish!
~