millega alustada - pole raske valida. elu on muutunud palju rahulikumaks selles mõttes, et enam ei pea iga kuu lõpus mõtlema, kuidas rahadega välja tulla. üsna rahulikult saab elada, kuu jooksul natukene uusi väljaminekuid teha. ja kõiges on "süüdi" uus töökoht, kus nüüd pea kolm kuud leiba teenitud. jaauaris tuli töötunde 197 ja palk oli sellele kohane. ei ole ma veel sellist tasu ühe kuu eest saanud, nagu kaks viimast kuud. AWESOME!
tellisin eelmine kuu omale pooleks aastaks kaks kossuajakirja korterisse, saan endale märtsis norra lumelauareisi lubada, veidi uut geari peale tõmmata, nagu näiteks kiiver, jope ja lauale uued klambrid. ja ma olen üsna kindel, et ma sellega veel ei piirdu.kahjuks on aga lood nii, et kui mingit vabaaja kraami tahad tallinnast soetada, siis seda lihtsalt ei leia.
see ongi tegelikult teema, millel tahaks peatuda. mille faking asja pärast ei leia eestist sellist geari nagu mujal euroopast ja maailmast. meil on ju suured kõvad brändid ja veidi pisemad vinged niššipoed, mis müüüvad cool'i kraami, aga midagi head sealt ei leidu. olgu, ütlete et maitse asi, aga no kammoon, ainult skeidikraami ei saa ju müüa. või siis nike, ettevõte, mille all ma ise 7 kuud orjatööd tegin. terve internet on täis, footlockeri jalatsivaliku näitel, nike värvilisi ja erinevaid vingeid mudeleid. noored käivad poes ja edastavad oma soovi, isegi vanemad inimesed on näidanud üles huvi, et võiks rohkem värvi ja uut mudelit olla. aga ikka tellitakse poetäis vedelat s*tta! tulgu mõistus faking koju ja tellige normaalset kraami. oleks siis asi selles, et pole...aga EI! asi on ju kartuses, et keegi ei julge nii erksaid ja omapäraseid jalavarjusid või riideid soetada. no kurat küll, ülemused võiks ükskord hakata oma orjasid kuulama hakata, saaks nemadki mõni kuu naeratada, et "oi kui kenasti müüki on olnud"
igatahes tahtsin endale täna jalatsid või pluusi soetada, aga no ei ole mitte midagi. ahjaa, alatine murelaps on olnud sobivate teksade leidmine! närvidele käib, raisk!
okei, jätame kurjustamise. viimase aja spordisündmused.
ma ei mäleta kuna ma viimati kirjutasin, aga kui aruküla välihoki turniirist ei kirjutanud, siis 2 võitu, üks bullitite järel. teises mängus arukülaga läks vastasega tiba nugade peale ja esimese emotsiooni pealt cross-checkinguga tüüp selili ja vastastele bullit. paar sõna kohtuniku suunas ja publiku kisa peale paar mahlast ka nendele, siis kutsusid tiimikaaslased korrale. päev arukülas lõppes riietusruumis ohtralt mõdu limpsides ja hokimeestega törts meestejuttu puhudes.
aga vahepeal on nii palju veel hokiga toimunud, et isiklik nimega särk on valmimas, numbriks saab mul 87 olema, veidi veel uut varustust meie poest lisandunud ja mis peamine, kaks esimest harrastajate hokiliiga mängu ka mängitud. aga ega positiivselt need ei lõppenud. oma võimalusi ära ei suutnud sahistada ja meeskonnale mõlemal korral ühe väravaline kaotus. bollocks!
vahepeal on selle hokituhina ja suure töötegemisega korvpall natuke tahaplaanile jäänud. aga pole hullu, isu on tänu eile jõhvis toimunud teise liiga mängule päris suur ja selles tuleb kohalikke heitereid tänada. eile polnud mingit fiilingut ega suutmist neile kohta kätte näidata, aga nüüd on seda küll ja veel. jõusaali pole nagu paar aastakümmet juba jõudnud, seda viga parandan ütleme nii et iga teine õhtu enne magamaminekut toimuva kerelihaste ja kätekõverduste treeningsessiooniga. suveks rannavormi, you know! aga kokkuvõttes, ei tahaks öelda, et hoki on kossuisu ära võtnud, pigem midagi teistsugust ja huvitavat vahelduseks, annab kõvasti võhma juurde. kusjuures, eelmine trenn oli tõeliseks näiteks võhmatrennist. alguses oli nagu ikka 15-20 minti harjutusi ja siis nagu ikka nelja tiimi vahel mängimine. selgitan lahti, mismoodi nelja tiimi vahel. alati on rahvast nelja neliku-viisiku jagu. esimesena mängivad omavahel kaks veidi tugevamat tiimi, treeneri vile peale kuskil 2-3 minuti järel lendavad nemad puhkama ja teised kaks tiimi tulevad omavahel littima. väravavahid on koguaeg platsil. nii...tulles tagasi kolmapäevase trenni juurde, siis enne jääle astumist riietusruumis jagatakse tiimid ära ehk pannakse nelja eri värvi särgid selga. kuna tugevamate tiimis oli üks mees puudu ja nö teise laine kumbki tiim ei tahtnud kedagi ära lasta, et saaks oma viisikuga harjutada, siis sain mina au panna valge särk selga ja saku I meestega mängida. hoopis teine tera oli, mitte et ma ennast paremaks peaks nendest, kellega ma muidu peaks mängima, aga lihtsalt nende meeste mängulugemine, oskused ja uisutamine on hoopis teisest klassist. lust oli saada täpseid sööte ja ise anda sööte sinna, kus on tühi koht, sest seal oli keegi olemas nagu peab. pärast kahte vahetust oli kõri täitsa pingul ja õhk ei käind väga läbi, nii hull tamp oli peal.
ainsad kaks asja, mis praegu takistavad selle õige mõnu kättesaamist trennist/mängust on korraliku kaika ja uiskude puudumine. saaks need kaks aspekti ka välja vahetatud, võiks juba väljakul vähe julgemalt tegutseda ja parmini paugutada.
aga küll jõuab ka nendeni. lihtsalt kohe korraga ei saa kõike raha magama panna. nüüd, kus vanust juba 23 ja vanematest eraldi elan (vähemalt mõnda aega), siis aina rohkem paneb mõtlema enne kui kiipkaardi makseterminali topin, et kas ikka on kohe ja nii väga vaja.
okei, ma ei viitsi praegu rohkem, kuigi teemasid oleks veel küll, millest pajatada, aga ehk suudan nüüd natukene kätte võtta ja rohkem aega leida. ma tean, et juba kaks korda liiga palju olen seda öelnud, aga lootus sureb viimasena!
mis siis ikka, antsuga taome simpel sessioni puhul skate 1'e xboxil ja naudime kodust laupäeva, lihtsalt ei ole tuju teiste provokatsioonidele alluda ja taaskord klubisse ronida. no lihtsalt ei ole energiat. ega ka tahtmist pangakaarti tühjendada. teine kord!
nii et veelkord sorri kõik, kes te paaniliselt täna holly kutsusite, promise to make it back!
piish hombres!
