Kahju, kaugeks on jäänud see enese murede ja mõttevalangute välja laadimine. Annab tunda. Olen taas muutunud, seda väidab ka kohtunik Luht palliväljakul, kohas, kus ma tunnen end vabalt kõigest muust, mis mind pidevalt piinab. Platsil ilmnevad muutused on osaliselt positiivsuse suunda, osaliselt negatiivse. Nagu ka muus elus. Närvilisus närib, eks põhjuseid on mitmeid, mis ei kannata isegi trükimusta. Väsinud olen.
Üks mahe windy city mees räppis kord "i wanna be as free as the spirits of those who left..." - see on see, mida ma praegu vajan. Ja mul on tõesti selleks ideaalne koht olemas, kuhu minna. Paljud teavad seda, sest ma olen viimasel ajal sellest kohast unistanud, paljud teavad kuna ma olen seal kord käinud ja neilgi on tekkinud tahtmine sinna minna. Arvasin, et lähen palmisaarele, sinna jõudes oli reaalsus hoopis mitu levelit kõrgem. Ülim puhastus toimub seal.
Skiathos...
Tooge see lumi sealt taevast tagasi alla. Korraks kattis see meie ilusa rohelise Maarjamaa, küll väikese tormiga, aga sellest pääsesime mõistlikult. Mõnus oli, vanalinn, mu talve võlumaa oli taas kõige kaunim koht siin pealinnas. Need kohvikuskäigud, kand-varvas kõnnakud viru tänavalt balti jaama, raekojaplatsist pikale tänavale...kuhu iganes, peaasi et oleks lumi, õhtu ja mõnus jõulumelu.
Kuigi õppeaasta hakul käsk oli, pean palliplatsil vähem viibima ja rohkem õpikutes. See ei ole mina ju. Ma ei saa olla eemal kohast, kus mu pea on tühi muudest mõtetest, kus ma tunnen end kui kala vees, mitte elevant portselanipoes. Ma elan osaliselt palliplatsil, ma olen sinna sisse kirjutatud. Isegi mu närused postisaadetised võiksid tulla edaspidi palliplatsile, mitte õpikutevirna otsa. Kuigi närvitsemine ja vaidlemine on taaskord vägagi teemas ja loomulikult ei ole see hea, siis mäng on õnneks aina paranenud. Võibolla oligi hea lüke üks aasta võtta rahulikumalt, mängida madalamaid liigasid, tõsta mängukindlust, testida suvel treenitut, anda mängus 110%, mida viimased mitu hooaega ei ole saanud teha. Vigastusi pole olnud - kas see on ka märk helgema lähituleviku suhtes? Mina olen rahul, meeskonnakaaslased on rahul. Ja saada mitmelt arvessevõetavalt isikult häid sõnu mängustiili ja -oskuste paranemise kohta, no mida enamat sa võid üldse tahta. Hoidke mind muidugi platsilt eemale. Ma lähen ju lolliks, segaseks, hakkan lollusi korda saatma, otsima uusi võimalusi end välja elada. See ei saaks väga kaunis vaatepilt olema.
Peagi toimuvad muutused..võib muutuda töökoht, muutub kodune seisund, loodetavasti saab elu ilusti suveni veeretatud, võibolla lähevad siis käiku juba massiivsemad vangerdused. Need ulmelised uitmõtted minu peas on saanud üsna jõulisteks ning täitmist vajavateks plaanideks. Neid on takka kiidetud, "muidugi võta ette, peab ainult julget pealehakkamist olema...ja ma tean et sul seda jagub". Sellised sõnad annavad indu ja jõudu aina enam püüelda selle poole, mis hingesopis nõuab tegemist. Ma tahan siit ära!
Sorri sõbrad, kui see peaks ühel päeval juhtuma, et ma mitte kellelegi teist ei ütle. Kui te järsku ühel hetkel peaks avastama, et teil on vaja minuga rääkida, igatsete mind, tahate midagi koos teha ja mind ei ole, siis ärge olge kurvad, ärge imestage, see on lihtsalt üks enesestmõistetav lüke, mille nii mõnigi peab ükskord elus ellu viima. Ja kui ma peaks naasema oma armsa kodumaa kanti, siis saab see olema värskendav nii minu kui teie jaoks. Teil on seda vaheldust vaja. Veel enam on seda minul vaja. Believe me, you'll like it!
Tihti kuulan ma just seda pala, mõtlen ja unistan, naudin ja kurvastan, mis on elu siiani toonud ja mida ta võib veel tuua. Alati ta ei too seda....see tuleb ise enda juurde tuua...selle juurde tuleb ise minna. And that's the way it is ment to be!
The present is a gift and I just wanna be...
Common - Be
No comments:
Post a Comment