esimene võime on end pidevalt vigastada. randmed-hüppeliigesed on nagu püsikliendid juba, mujale kõikjale tuleb pidevalt kolkse ja litakaid, nina-hambad on ka saanud uutena kliendistaatuse.
ammu juba seda nalja iseendale tehtud, et varsti alustan elulooraamatu kirjutamist, pealkirjaks panen jalgpallist ainest saanuna "pool elu vigastatud".
tordile panen praegu ise kirsid-maasikad-mustikad otsa, sel nädalal ilmselt saab lõpuks teoks ka linna kolimine ja seda üsna sobivasse kohta - invaliidi tänavale!
äkki see peletab lõpuks selle ebaõnne haldja õlalt minema.
aga teine võime...ma nüüd väga ei usu et paljudel seda esineb, samas ei tea ka, mul igatahes tuleb seda ikka üsna tihti ette. ma suudan alati hästi palju asju ühele lühikesele perioodile kokku kuhjata. okei, üldjuhul kuidagi läbi ussim....tähendab kuidagi loksub kõik alati paika ja jonksu, mõni asi vb natuke kehvasti, aga ikkagi saab nagu ilma suuremate "haavadeta" üle elatud.
praegu, oma sünnipäevanädalal...mul on hirm! nagu fo'real, sel korral on juba kraadi võrra kangemad teemad...
mul on viimasel ajal palju peas paika loksunud. mitte, et seda varem poleks juhtunud, selle aastaga olen ma palju muutunud ja täiskasvanumaks saanud, mulle endale vähemalt tundub. ma hoian palju tagasi, palju hoian endasse, samas kõike ei suuda endasse hoida...ei tohi ka, plahvatada võib. aga ma pean ütlema. ma olen maailmaasjadest palju paremini hakanud aru saama ja seda väga palju tänu sellele, et räägitakse otse ja ausalt. ei varjata. ei keerutata. kõik tuleb julgelt, otse ja selgelt ära rääkida, muud moodi ei saagi.
aitäh, mu kallid vanemad, kes te mul olete vägisi seda mõistust üritanud nihutada veel rohkem omale kohale. i admit, i've made some shitty mistakes in my life, but now it's time for redemption!
ma tihtipeale kardan, et ma olen liiga otsekohene, liiga pealetükkiv, liiga ahistav. kui midagi on valesti, ma tahan kohe teada, mis ja miks. mul hakkab kohe sees keerama, kui midagi on valesti ja enne rahu ei saa, kui kõik korras on. aga ma ei saa midagi sinna teha, see olen mina. jah, võibolla ma olen perfektsionist ja tahan elada ideaalses keskkonnas, kus kõik on koguaeg valgel paberil laua peal punasega kirjas, ainult loe ja tee, paranda ja kõik on korras.
valusad on need hetked, kui ma saan aru, et see asi on hullem kui ma arvasin. et see lõngakera ei olegi lihtsalt sõlmes nagu saapapaelad, mida kisud ühest otsast ja ongi korras.
....
ma kujutan ette, et kui ma selle nädala nüüd elan üle nii, et esmaspäeval, 15. novembril ma mõtlen tagasi neile seitsmele päevale, vaatan naeratades Invaliidi 3 korteris lakke ja saan öelda "raisk, kõik saigi tehtud ja korda"...
...vot see on hetk....ühe õlle jaoks!
viimane tööpäev extremes, välk vs altius mäng, uue töökoha külastus, saku vs rentica mäng, sünnipäev, teises uues töökohas esimene tööpäev, sünnipäevapidu, peavalu ja kolimine!
FAKING HELL, kui palju asju! ja kui päris aus olla, siis see pole veel päris kõik!
mu viimane uitmõte siia lõpetuseks...
ma olen ikka päris mitu korda avastanud end mõtlemast sel teemal ja praegugi oli üks selline hetk, kus keegi mu peas asuvas ülemkogus tõstatas küsimuse "kas ma olen karjaloom või üksik rändhunt?"
ja kindlasti nüüd mõni, kes siia mingi ringiuitamise tõttu satub, arvab et ma olen jube diip ja kunstiinimene ja ego jne... ära muretse, sa pole esimene kes niimoodi mõtleb ja tänu sellele on mul selliste jaoks oma ütlus.
FUCK OFF ja mine tegele oma asjadega kui ei meeldi!
nüüd ütlen teile teistele pudulojustele Thank you, nagu seda tegi mu tänase õhtu parim sõber John Mayer, ja lähen otsin padja alt varudest kübekese und.
japh, gravitatsioon on just see asi, mis mulle praegu kõige rohkem mõju avaldab....oma iseäranis huvitaval moel
ps. ilmselt tulevikus, kui ma oma viimaseid pikemaid üllitisi taaskord loen, ei suuda ma uskuda, et need valmisid kainena. seepärast ma nüüd ütlengi, et usu ikka, sa vana kõbi! ;)
ja seda ka, et õhtu põhilugu ei olnud gravity...veel "hullem" oli hoopis!
No comments:
Post a Comment