Umbes nädal aega olen otsinud seda inspiratsiooni ja momenti, mil seada esimesed sõnad ritta ning teha algust teise hooaja jutuvestmistega. Nüüd, teise töönädala lõpusirgel, esimesel kolmest vabast päevast, mõtlesin oma uues toas istuda suurepärase vaatega "kontorilaua" taha ning teha algust nii mõnegi huvilise poolt juba päritu blogipostitustega.
To start off, siin väikene sneak-peak, millise vaatega on minu tuba ja kus hetkel see postitus valmib!
Anthony
To start off, siin väikene sneak-peak, millise vaatega on minu tuba ja kus hetkel see postitus valmib!
 |
| Ainult "valge kuld" on puudu... |
Aga kerime siis aega tagasi - 3.nov öö/varahommik, kodus vanemate juures, asjad kõik pakitud, otsustasin sel aastal sissemagamisega mitte riskida ning olla öö läbi üleval. Selle ettevõtmise raskendavaks asjaoluks oli muidugi tõsiasi, et 2.nov õhtu sai veel hokimeeskonnal hooaja kolmandas lahingus abis käidud ning kuigi vahetult pärast mängu ei ole kunagi und, siis üks hetk väsimus tuleb selle sama mängus kasutatud hokikepiga ja virutab kuklasse. Õnneks olin ma sunnitud veel viimased riided pesumasinasse ja seejärel kuivatusse viskama, seega oli põhjust ärkvel püsida.
Lennujaama oli sel aastal taas plaan startida 4:30 hommikul ja ennäe imet, viimased 20-30 minutit enne starti kustusin ikkagi arvuti ette külili ära. Õnneks siiski äratuskell lähedal ja sellisesse keskpärasesse powernap mode'i, kust õigel ajal siiski ikkagi silmad lahti ning jalad alla sain.
Pagasi kaalusin ka hoolikalt ennem lennujaama suundumist, et taaskord seda loovutades ei tuleks mingeid probleeme. Sekeldusi turvakontrollis valmistas möödunud aastal ka käsipagas ehk seljakott, kuhu oli üle kümne meetri ja mitmesaja GB jagu pakitud erinevaid juhtmeid, andmemahutajaid ning aparatuuri ennastki kõlarist ja kaamerast rüperaalini. Sel aastal tuli appi suurepärane uus seljakott, mille soetamine oli üks parimaid investeeringuid 2018 aastal. Douchebags Hugger 30L "Jay Alvarez edition" oma mahu ja eripäradega - turvakontroll läks kohe palju libedamalt, kõik vajaliku sai ilma poolt elamist kotist välja kiskumata kandikutele asetatud ja hetkega oma kohtadele tagastatud - reis oli sel korral kohe kordades sujuvamalt alanud. Pisaraid ei poetanud, sest venna jälle aasta vanem, jätsime viimasel õhtul mõnusalt nägemiseni ja eks teine aasta on juba kergem mõlemale. Lisaks tulevad papaga veebruaris külla, nii et on, mida ootada.
Aga nii see reis meil siis algas - sel korral alustame hooaega kohe Adamiga koos ning esimene päev möödub kohe kahe lennu ja kahe rongisõidu rütmis. Tallinn-Riia ja Riia-Milano lennud, väga timm. Üks asi sai kohe kindlalt selgeks - Air Baltic > Ryanair. No ei ole küsimustki. Ruumi kõvasti rohkem, teine lend Riiast Milanosse oli üsna uue lennukiga ka, kus istmed üksjagu laiemad ja mugavamad. Adam muidugi testis mugavuse kohe põhjalikult ära - magas mõlemad lennud algusest lõpuni, ärgates mõlema lennu lõpus rataste ja maapinna kokkupuute peale päris korraliku ehmatusega. Järgnes minu naer, sest see hirmunud nägu - priceless!
Lennujaama oli sel aastal taas plaan startida 4:30 hommikul ja ennäe imet, viimased 20-30 minutit enne starti kustusin ikkagi arvuti ette külili ära. Õnneks siiski äratuskell lähedal ja sellisesse keskpärasesse powernap mode'i, kust õigel ajal siiski ikkagi silmad lahti ning jalad alla sain.
Pagasi kaalusin ka hoolikalt ennem lennujaama suundumist, et taaskord seda loovutades ei tuleks mingeid probleeme. Sekeldusi turvakontrollis valmistas möödunud aastal ka käsipagas ehk seljakott, kuhu oli üle kümne meetri ja mitmesaja GB jagu pakitud erinevaid juhtmeid, andmemahutajaid ning aparatuuri ennastki kõlarist ja kaamerast rüperaalini. Sel aastal tuli appi suurepärane uus seljakott, mille soetamine oli üks parimaid investeeringuid 2018 aastal. Douchebags Hugger 30L "Jay Alvarez edition" oma mahu ja eripäradega - turvakontroll läks kohe palju libedamalt, kõik vajaliku sai ilma poolt elamist kotist välja kiskumata kandikutele asetatud ja hetkega oma kohtadele tagastatud - reis oli sel korral kohe kordades sujuvamalt alanud. Pisaraid ei poetanud, sest venna jälle aasta vanem, jätsime viimasel õhtul mõnusalt nägemiseni ja eks teine aasta on juba kergem mõlemale. Lisaks tulevad papaga veebruaris külla, nii et on, mida ootada.
Aga nii see reis meil siis algas - sel korral alustame hooaega kohe Adamiga koos ning esimene päev möödub kohe kahe lennu ja kahe rongisõidu rütmis. Tallinn-Riia ja Riia-Milano lennud, väga timm. Üks asi sai kohe kindlalt selgeks - Air Baltic > Ryanair. No ei ole küsimustki. Ruumi kõvasti rohkem, teine lend Riiast Milanosse oli üsna uue lennukiga ka, kus istmed üksjagu laiemad ja mugavamad. Adam muidugi testis mugavuse kohe põhjalikult ära - magas mõlemad lennud algusest lõpuni, ärgates mõlema lennu lõpus rataste ja maapinna kokkupuute peale päris korraliku ehmatusega. Järgnes minu naer, sest see hirmunud nägu - priceless!
Pärast kahte lendu siis Milano-Torino-Moncalieri rongisõit, kus kaks ööd peatume Alexi juures, kuhu möödunud hooaja järel jätsime kogu oma talvevarustuse, sest miks neid koju vedada, kui poole aasta pärast on neid jälle vaja.
Ega nendest kahest päevast ei olegi midagi väga kirjutada - sushi, fortnite, pubg ja palju und.
Esmaspäeva hommikul tagasi rongile, ees ootamas 4 rongiga 10 tunnine rännak Moncalierist St Anton am Arlbergi. Siiski, üks seik vajab avalikkuse ette toomist, sest ilma Adami tähelepanuta oleks me ilmselt jõudnud Austriasse palju hiljem ning ühe rongipileti võrra vaesemana.
Nimelt tripi teine faas nägi ette Torino Porto Susa jaamast Veronasse Porto Nuovasse jõudmist. Piletid automaadist ostetud, otsime suurelt tabloolt infot, milliselt perroonilt stardime. Pilt selge, 10:30 viiendalt perroonilt - seame sammud oma ülekaalus pagasiga sinna.
Esmaspäeva hommikul tagasi rongile, ees ootamas 4 rongiga 10 tunnine rännak Moncalierist St Anton am Arlbergi. Siiski, üks seik vajab avalikkuse ette toomist, sest ilma Adami tähelepanuta oleks me ilmselt jõudnud Austriasse palju hiljem ning ühe rongipileti võrra vaesemana.
Nimelt tripi teine faas nägi ette Torino Porto Susa jaamast Veronasse Porto Nuovasse jõudmist. Piletid automaadist ostetud, otsime suurelt tabloolt infot, milliselt perroonilt stardime. Pilt selge, 10:30 viiendalt perroonilt - seame sammud oma ülekaalus pagasiga sinna.
Kell on 10:25, seisame platvormil nr 5, mõtted ainult sellel, et saaks oma tagaotsad istutada mugavale istmele, seljakotist välja urgitseda hommikul valmistatud võileiva-burgerid ja joogi ning lõpuks oma keha veidi tugevamalt kosutada. 10:28 - rahvast perroonil juba veidi rohkem. Otsime igaksjuhuks mõnd võiksemat tablood perroonil endal, et kinnitada endale õigel perroonil viibimist. Seda aga pole.
10:29 - jalg hakkab veidi ärevamalt tatsuma. Vaatan tunneli ühte otsa, vaatan teise otsa, aga valgust sealt ei paista. Õnneks siin nad tulevadki väga täpselt.
10:30 - asi hakkab kahtlaseks kiskuma, kui äkki Adam küsib: "Kuule, kas see ei ole meie rong seal?", näidates näpuga perroonile nr 2. Lühikese inspekteerimise põhjal jõuame järeldusele - pigem nagu on! Ja vaadates kella, ega siin muu enam aita, kui üle 3 ja 4 rongiraja üle joosta ja päästa, mis päästa annab. Siinkohal aga täpsustan, platvormid on üle meetri kõrgused võrreldes rööbaste endiga. Mina aga sel hetkel kannan seljas ~10kg seljakotti, ~20kg pikliku kujuga lumelauakotti ning ratastel veereb kaasa 20kg+ kohver. Õigele platvormile ja meie rongile jõudmine tähendas keskmise raskusastmega parkouri-raja läbimist, sest lisaks rööbaste ületamisele tuli veel oma paarkümmend meetrit inimeste vahel slaalomit "sõita", et õige vagunini jõuda.
Aga ülesanne edukalt sooritatud, tohutu pagas rongis teiste inimeste liikumise eest ära paigutatud, saime paar sügavamat hingetõmmet lubada - esimene oht seljatatud. Järgnevat 20 minutit võis nimetada "püha lõunasöögiajaks"!
10:29 - jalg hakkab veidi ärevamalt tatsuma. Vaatan tunneli ühte otsa, vaatan teise otsa, aga valgust sealt ei paista. Õnneks siin nad tulevadki väga täpselt.
10:30 - asi hakkab kahtlaseks kiskuma, kui äkki Adam küsib: "Kuule, kas see ei ole meie rong seal?", näidates näpuga perroonile nr 2. Lühikese inspekteerimise põhjal jõuame järeldusele - pigem nagu on! Ja vaadates kella, ega siin muu enam aita, kui üle 3 ja 4 rongiraja üle joosta ja päästa, mis päästa annab. Siinkohal aga täpsustan, platvormid on üle meetri kõrgused võrreldes rööbaste endiga. Mina aga sel hetkel kannan seljas ~10kg seljakotti, ~20kg pikliku kujuga lumelauakotti ning ratastel veereb kaasa 20kg+ kohver. Õigele platvormile ja meie rongile jõudmine tähendas keskmise raskusastmega parkouri-raja läbimist, sest lisaks rööbaste ületamisele tuli veel oma paarkümmend meetrit inimeste vahel slaalomit "sõita", et õige vagunini jõuda.
Aga ülesanne edukalt sooritatud, tohutu pagas rongis teiste inimeste liikumise eest ära paigutatud, saime paar sügavamat hingetõmmet lubada - esimene oht seljatatud. Järgnevat 20 minutit võis nimetada "püha lõunasöögiajaks"!
Rohkem õnneks ärevamaid momente reis ei pakkunud, õhtupimedas kella 7 ajal väljume oma päeva neljandast rongist kargesse St Antoni õhtusse ning seame päeva viimased sammud suure pagasiga meie "Mitarbeiterhaus'i" ehk töötajate "ühika" poole.
Sel hooajal elame siis teises majas võrreldes eelmisega. Kui eelmisel hooajal avanes meie rõdult vaade Galzigu ja Gampeni mäele ning rõdu all oli kohe Gampenbahni järjekord, Basecamp baar, kus õhtuti kuni 8ni korralik simman käis, siis sel hooajal elame Rendli mäe jalamil koos kõigi teistega. Rendli majale hakati juba eelmise hooaja lõpus ehitama teist majaosa, kus 90 ühest tuba. Esialgu saime Adamiga kahese toa, akendega autotee poole. Pole paha, suurem kui möödunud aastal ning toas oma vannituba WC'ga, mis tähendab, et enam ei pea teistega kogu koridori pealt jagama. Ükski murjam ei haisuta pellerit suitsuhaisuga.
Igatahes, elamistingimused on eelmise hooajaga suure hüppe positiivsuse pooel teinud. Ja me oleme veel vanas majaosas. Huvitav oleks näha, milliseid võimalusi uue majaosa toad pakuvad.
Igatahes, elamistingimused on eelmise hooajaga suure hüppe positiivsuse pooel teinud. Ja me oleme veel vanas majaosas. Huvitav oleks näha, milliseid võimalusi uue majaosa toad pakuvad.
Esimesed positiivsed muljed uuest toast saavad päeva lõpuks siiski väikese tagasilöögi. Kuidagi automaatselt jällegi jääb minule aknapoolne voodi ning Ats maandub siis vannitoa poolses. Seekord õnneks pole voodid otsapidi koos, nagu eelmisel korral, vaid ikkagi täitsa eraldi. Aga tagasilöök selgub siis magama minnes. Tõmban teki peale, sätin end mugavalt kerra, aga esmaspilgul nagu ei panegi kokku mis see on, mis nagu häirib. Ja siis, end natukene liigutades - voodi üks osa on tappidest lahti ja krigiseb. Oi kuidas krigiseb. Teades end, kuidas enne uinumist ikka paar korda külge vahetan ja otsin seda parimat une-zeni, siis ei ole just kõige toredam lisafunktsioon arvestades just seda, et toas on ka teine inimene.
Aga olgu etteruttavalt öeldud, et väga palju see probleeme ei valmistanud ja siin alpiõhustikus tuleb uni kuidagi palju kiiremini ning on sügavam.
Aga olgu etteruttavalt öeldud, et väga palju see probleeme ei valmistanud ja siin alpiõhustikus tuleb uni kuidagi palju kiiremini ning on sügavam.
Aa, enne veel kui esimesel konarlikul jutustusel otsad kokku tõmban, tuli meelde veel üks seik.
Nimelt olin ma Itaalias Alexi juures komistanud internetiavarustes ühe toreda startup-projekti otsa - taanlased ühise nimetajaga MessyWeekend toovad turule oma mäeprillid ning pakuvad väga hea hinnaga erinevaid pakette oma startupi toetamise eest. Kinnisidee sellest tekkis, kuna uusi prille oleks nagunii vaja sel hooajal, vanad lihtsalt on oma aja üsna ära näinud. Viimasel rongil Innsbruck-St Anton vahekäigus istudes liikus taaskord mõte nendele prillidele ja sellele projektile. Ühtäkki aga tekkis küsimus - millises kotis mu vanad prillid, millises kotis mu kiiver üldse on? Kas ma kodumaal viimasel õhtul need kuhugi pakkisin? Ei mäleta küll! Kas ma Itaalias lauakotti inspekteerides ja kokku lappides neid märkasin? Ega ei märganud küll? Oot-oot-oot! Kodumaal asju pakkides ei märganud nagu kapis ka seda musta kotti, mille sees kiiver, mille sees omakorda prillid.
Okkkeeeeeeei! Hästi läks sellega. To be honest, mingi aja hooaja alguses saab ilma nendeta hakkama, mäeprille asenvad päikeseprillid, kiivrit....tegelikult ei asenda miski, aga tuleb lihtsalt tagasihoidlikult sõita ja mitte hullu panna.
Nagu paari päeva pärast selgus, kiiver ja prillid jäidki Itaaliasse ning puhtalt selle pärast, et need olid Alexil lihtsalt ühte "kirstu" ära pandud, kus talvejoped ja igasugu muud asjad hoiustatud. Õnneks saab järgi saata, seega väike ärev moment üle elatud. Kui prillid oli nagunii plaanis uued soetada, et oleks uued korralikud klaasid erinevateks tingimusteks, siis kiivriga olen sedavõrd rahul, et vahetama ei plaaninud hakata.
Nimelt olin ma Itaalias Alexi juures komistanud internetiavarustes ühe toreda startup-projekti otsa - taanlased ühise nimetajaga MessyWeekend toovad turule oma mäeprillid ning pakuvad väga hea hinnaga erinevaid pakette oma startupi toetamise eest. Kinnisidee sellest tekkis, kuna uusi prille oleks nagunii vaja sel hooajal, vanad lihtsalt on oma aja üsna ära näinud. Viimasel rongil Innsbruck-St Anton vahekäigus istudes liikus taaskord mõte nendele prillidele ja sellele projektile. Ühtäkki aga tekkis küsimus - millises kotis mu vanad prillid, millises kotis mu kiiver üldse on? Kas ma kodumaal viimasel õhtul need kuhugi pakkisin? Ei mäleta küll! Kas ma Itaalias lauakotti inspekteerides ja kokku lappides neid märkasin? Ega ei märganud küll? Oot-oot-oot! Kodumaal asju pakkides ei märganud nagu kapis ka seda musta kotti, mille sees kiiver, mille sees omakorda prillid.
Okkkeeeeeeei! Hästi läks sellega. To be honest, mingi aja hooaja alguses saab ilma nendeta hakkama, mäeprille asenvad päikeseprillid, kiivrit....tegelikult ei asenda miski, aga tuleb lihtsalt tagasihoidlikult sõita ja mitte hullu panna.
Nagu paari päeva pärast selgus, kiiver ja prillid jäidki Itaaliasse ning puhtalt selle pärast, et need olid Alexil lihtsalt ühte "kirstu" ära pandud, kus talvejoped ja igasugu muud asjad hoiustatud. Õnneks saab järgi saata, seega väike ärev moment üle elatud. Kui prillid oli nagunii plaanis uued soetada, et oleks uued korralikud klaasid erinevateks tingimusteks, siis kiivriga olen sedavõrd rahul, et vahetama ei plaaninud hakata.
Anyways, sellised olid esimesed seiklused Austriasse, St Antonisse jõudmisel. Ise tunnen, et veidi konarlikult need mõtted siia ritta said, kuid see annab põhjust edasi pajatada ning pakkuda sel hooajal veidi pikemalt ja veidi rohkem lugemismaterjali, kui käimasoleva aastanumbri alguses. Jaanuaris tuli postitusi 10, veebruaris 1 juurde ning sinna see leek kustus. Proovib sel korral ehk veidi rahulikumalt alustada ning hoida ühtlast tempot hooaja lõpuni, samuti tuua vähe teise nurga alt jutustusi ning mitte ainult "mis juhtus" stiilis, vaid ka veidi varieerida. Mõtteid, mis peast maha laadida, jagub üle mõistuse palju.
Kätte on jõudnud postituse alustamisest järgmine päev, kellaseierid näitavad 12:40. Seega kogu kompoti kirjapanemine toimus jämedalt 24h jooksul pausidega, sest ühel hetkel jooksis mõttelõng täitsa umbe ning õhtut sisustasime Atsi toas Ott Tänakule kaasa elades ja Fortnite/PUBG mängides.
Kätte on jõudnud postituse alustamisest järgmine päev, kellaseierid näitavad 12:40. Seega kogu kompoti kirjapanemine toimus jämedalt 24h jooksul pausidega, sest ühel hetkel jooksis mõttelõng täitsa umbe ning õhtut sisustasime Atsi toas Ott Tänakule kaasa elades ja Fortnite/PUBG mängides.
Lähen värskendan veidi end, teeb tiiru päikesepaistelises St Antonis ning alustab juba järgmise kirjatükiga, et panna kirja oma eesmärgid ja mõtted algava hooaja ning siinse elu osas.
That's it for now, tänud kõigile OG'dele ja "fännidele", kes juba aegsasti on uurinud, kas lugemismaterjali ka sel hooajal hakkab tulema. Nagu nüüdseks selgeks olete saanud - miks siis ei tule kui tuleb!
Olge mõnusad, päikest!
Olge mõnusad, päikest!
Anthony
No comments:
Post a Comment