Esimese kuu kokkuvõte, mis jäi pea kuu aega hiljaks!

Laiskus ja mugavus – ega ühtki muud vabandust siinkohal tuua polegi. Päevad lendavad kui need kaks musta lindu Schindlergrati mäepealse jaama ümber ning pidev plaan blogi kirjutada lükkub peamiselt tänu Youtube’i videote vaatamisele aina mõnda teise homsesse. Nüüd ja praegu, mil üks osa eestlastest on oma Läti alkoralli kiiruskatse lõpetanud, teine osa istub kodus telerite ees oodates pigviinide paraadi ning kolmas osa veedab selle tähtsa päeva välismaal, võibolla isegi jättes tähistamata, kuid südames tunneb siiski rõõmutunnet, võtsin mina end kokku ja avasin juba teistkümnendat korda üheksanda Wordi dokumendi ning annan endast parima, et need õiged sõnad ritta seada.

Alustuseks, enne kui asun Austria-elu lahkama, tahaksin väljendada oma rõõmutunnet Eesti Vabariigi suure tähtpäeva puhul. Üle 21 aasta oma elust olen elanud, õppinud, töötanud, avastanud nii Eestimaad kui ka ennast selles ilusas riigis. Kuigi minu elu algas ja veidi alla aastagi möödus idapiiri teisel pool, seejärel pea 8 aastat jätkus põhjanaabrite aladel, olen ma hingelt ja südamest EESTLANE. Ning eestlane olla on uhke ja hää! Selle vastu ei saa keegi ega miski! Paljud sõbrad ning ka pereliikmed teavad, et üsna tihti, eriti spordiga seoses, on minu süda ka soomlaste poolel. Ise ütleks, et see on üsna loogiline, kuid kunagi ei saa see üle olema minu eestlusest.
Ning vaatamata tõsiasjale, et minust on saanud üks nendest eestlastest, kes on leidnud uue elukutse (ja mitte ainult, kuid sellest juba hiljem) väljaspool armsa kodumaa piiri, on minu süda endiselt kodumaal. Sinimustvalge on minu ja Adamiga siin igapäevaselt – trikoloor ehib meie kiivreid, kõri-kaela soojas hoidmiseks kannan lipuvärvides buffi ning ühel heal päeval saame ka sinimustvalged patchid jopedele ja seljakottidele.
Selle kõige saatel – ILUSAT VABARIIGI 100. AASTAPÄEVA!
Olgu mainitud, et Adam näiteks otsustas 100. aastapäeva puhul ujulas täpselt 100 otsa ujuda ehk 2500m. Senine parim oli 2000 meetrit, ainuõige päev uus võimas tähis maha panna.

Nüüd siis aga kõigest sellest, mis on aga Austrias veedetud 56 päevaga toimunud, juhtunud, muutunud ja mõtetes liikunud.

Viimased 24 päeva ehk veebruari esimesest päevast alates, mil esimest korda plaanisin seda vahekokkuvõtet kirjutama hakata, olen peas mõelnud kõigele sellele, mida siin veedetud aeg on minule juba andnud, mismoodi on see mind ja minu mõttemaailma muutnud ning milliseid uksi avanud või avamas. Mõnes mõttes on hea, et see mõttevalang on veidi viibinud, sest nende 24 päevaga olen neid mõtteid saanud paika loksutada, üle mõelda, samuti on uut infot ja uusi mõtteid peale tulnud. Teisalt, oleks ka huvitav olnud lugeda, kui palju on kuu ajaga taas mõtted muutunud või uusi peale tulnud.
Hea küll, läks juba veidi keerutamiseks nagu neil iluuisutajatel seal „pjongtsangis“ olümpial.
Et edaspidi püsiksid mõttevalangud raamides, valan peas podiseva mõtete-supi alapealkirjade kaupa laiali.

TÖÖ

Kes on Austria seiklusi jälginud esimesest kirjatükist alates, omavad mingit ülevaadet juba minu siinsest igapäevaelust. Nüüdseks on ka minul oma tööülesannete ning positsiooni suhtes veidi täpsem ülevaade.
Nimelt, sai veebruari alguses uut graafikut nähes selgeks, kes ma siis õigemini Arlberger Bergbahn’i jaoks olen. Kui muidu on kõik töötajad graafikus jagatud tõstukite/liftide kaupa gruppidesse ning iga nime järel pika reana lohisevad tööpäevad/vabad päevad ja eraldi grupina siis kõvemad ninad ehk liftide bossist kuni supervisor’iteni, siis mina ja üks kohalik Matthias oleme kahekesi eraldi nimetaja all, milleks on SP ehk Springer. „Springer“ küll Google Translate abiga seda õiget tähendust ei anna, kuid siin tähendab see kõige labasemas tõlkes „hüppajat“, mis omakorda tähendab, et meil kahel oma kindlat lifti ei olegi, kus igapäevaselt töötame. Kui keegi on haige või on kellegile antud vaba päev, siis oleme meie need, kes asendame. Kui mõnel liftil on lisatööd ja selle lifti töötajaid sinna saata pole võimalik, kui on vaja kedagi lõunapausi ajal asendada või mis iganes muu – selleks oleme meie. Vaatamata sellele, on meil mõlemal kujunenud välja lift, kus me peamiselt siiski oma tööpäevad veedame. Kuid nagu eelnimetatud nimekiri näitas, igasugu erinevate ülesannete puhul oleme meie kaks need niiöelda „üleliigset“, keda teatud päevadel otseselt ühelgi liftil valveputkas ja siis suunatakse meid liftile, kus on miskit muud vaja teha või siis tõesti üleliigseks abiliseks puhkepause andma. Kuid kuna siin ilmastikuolud vahetuvad nagu Edgar Savisaare vihmavarjuneiud omal ajal, siis tegemist ja ülesandeid jagub. Peamiselt tuleb lund kühveldada ja erinevatel parandus-hooldustöödel abistada. Mis puutub lume kühveldamisse, siis selles kandideerin Liivimaa parima kühveldaja tiitlile. Mulle on alati meeldinud lumelükkamine, ilmselt just sellepärast, et kodumaal seda just liiga tihti, eriti viimase paari talve jooksul pole teha saanud. Ja no muidugi ka seepärast, et pean ennast väga suureks talveinimeseks. Külma ei karda, lund ja jääd naudin – nii lihtne ongi.
Kui aga kodumaal peab lumelükkamise osas piirduma koduaias liikumisradade ning garaažiesise puhastamisega, siis siin on senise 55 päeva jooksul saanud labidaga vehkida tiba teistsugustes tingimustes ning vähe ekstreemsematel tasapindadel. Vast parimaks näiteks olekski Schindlergrati liftil toimuvad lumelükkamis talgud. Kui pärast lumesadu või tuisust ööd on tavaliseks ülesandeks kahe viimase liftitorni ümbruse puhastamine, mille käigus tuleb lumi 2645meetri kõrguselt mäeservalt lihtsalt alla lükata, siis mõned korrad on tulnud ka madalamale laskuda, et lumi toolide all liiga kõrgele ei kuhju ja ohtlikuks saa. Need kohad aga sunnivad ohutusele mõtlema ning see tähendab rakmete ja turvanööri kasutamist, et libastumise või veel hullem – laviini korral mööda järsku mäekülge alla ei libiseks. Aga ma ei kurda ega nurise, töö tuleb ära teha ja selle kühveldamise käigus saab siin ikka korralikult füüsilist poolt arendada, ei pea nii palju jõusaali külastama. Jah, kes praegu naeris, et mis füüsiline see ikka on – kui te vaid näeksite seda lumekogust, mis tuleb ära kühveldada, tihtipeale kas jäätunud või korralikult kokkupakitud olekus ning seda kõike keskmiselt tund aega väikeste pausidega – pärast seda oled küpse nagu seapraad jõululaual.
Schindlergrati jaam, nagu eelnevates postitusteski läbi kumanud, on siiski saanud peamiseks, kus oma tööpäevasid veedan. Seal olen ka enamus oma ületundidest siiani kogunud ning neid võimalusi aina tuleb ja tuleb. Seni ei ole veel ühtegi võimalust pikemaks tööle jääda kasutamata jätnud. Hea võimalus õppida tundma kogu seda süsteemi, lifti hooldamist ning teostada kas iganädalasi või kuulõpu ülevaatusi. Just viimasel iganädalasel ülevaatusel küsis Hartwig (keda võib kutsuda Schindlergrati mäepealse jaama bossiks), kas järgmisel hooajal tulen ka siia tööle. Tema soov on juba praegu, et kui tulen, siis töötaksin taas temaga koos. Tundub, et koostöö klapib, usaldus on tekkinud ja tehtud tööga ollakse rahul. Siinkohal on paslik taaskord tsiteerida üht head sõpra ja suurt naljameest kodanikunimega Jako Känd : „Selle pealt on hea edasi minna!“

Nagu aga eelnevalt sai mainitud, siis „hüppajana“ saan tihtipeale erinevatel liftidel toimetada ning tänasel päeval saan selle kokku võtta järgnevalt – siin meie piirkonnas olen peale gondlite ja Christophbahni istetõstuki kõigil teistel liftidel ja tõstukitel vähemalt ühe päeva töötanud. Paljude istetõstukite masinaruumis olen saanud hooldustöödel või ülevaatustel abiks olla ning enamustel ka tegelikult rohkem kui ühe päeva ka tavapärast liftitööd teha. Kui mingis faasis veidi häiris mind see fakt, et ma ei saa hommikul kindla suunaga oma tavapärase jaama suunas liuelda ja igapäevast tööd teha vaid ootan igal hommikul üles mäetippu jõudes oma juhiseid, siis tänaseks on see mure peast kadunud. Pigem võtan seda kui eelist, et saan pidevalt uusi kogemusi ja tunnen pea igat töötajat veidi rohkem kui nime ja näo kokkusobitamine.
Aga eks lähipäevad, võibolla isegi nädalad näitavad, kas „hüppaja“ staatus püsib või muutun samuti pigem statsionaarseks ühe-jaama-meheks. Nimelt lõppes eile ühe noormehe aeg meie seltsis ning just tema töötas samuti Schindlergrati liftil. Ei, temaga ei juhtunud midagi hullu – jõudis kätte aeg naasta kodukanti ning asuda taas õppetöö kallale. Eks paistab, mis saab. Igaljuhul olen oma tööga rahul ja ei kurda, kui ka paikseks pean jääma.

Mis aga töö osas kõige enam meeldib, on tõsiasi, et tööpäevad ei tundu nagu TÖÖpäevadena. Kuidagi imelik tundub seda kirjutades selgitada, kuid hommikuti 7:00 äratuskella peale ärgates ei ole nagu sellist vastikut või rasket tunnet „oehh, jälle peab tööle minema“. Meie toas algab päev üldiselt unesegase kuid lõbusa ja naljatleva meeleoluga. „Siuh“ võikud valmis, „siuh“ kindad kotti, „siuh“ jope selga – I’m gone! Ja kusjuures just täpselt see „siuh“ saadab neid toimetusi ka verbaalselt.
Mis ma siis õigemini tahtsin sellega öelda – puudub pinge ja surve, mis tihtipeale erinevate ametikohtadega kaasnevad. Siinne töökeskkond ja kollektiiv, ülesanded ja kõigi nendega kaasnevad hüved muudavad iga tööpäeva pigem mõnusaks viisiks oma päev produktiivselt ja kasulikult õhtusse saata.
Proovib siis kuidagi veel ilmekamalt selle ette manada sõnades. Sa saad iga tööpäev sõita lumelauaga tööle, lõunale, lõunalt tagasi ja õhtul koju. Sa töötad koos rõõmsameelsete, sõbralike, huumorit mõistvate ja asjalike kolleegidega. Sind ümbritsevad seda imeilusat kohta ja selle võlusid nautima tulnud turistid, kes on kõik heas tujus ja suurem osa neist ka tervitab sind, kui sa oled tööpostil. Sa töötad vabas õhus üle 2000 meetri kõrgusel merepinnast, hingad sisse puhast alpiõhku, enamus päevadel ammutad päikesest energiat. Sa saad kaks korda päevas tööandja poolt hästi süüa. Ja mis kõige boonuseks – sa saad selle eest väga hästi tasutud! No millega siin mitte rahul olla?
See 9-tunnine tööpäev läheb sellises keskkonnas lennates.

VABA AEG

Vaba aega jagub meil töö kõrvalt piisavalt. 16:50ks on tööpäev läbi ning iga nelja tööpäeva järel on üks vaba päev. Pole just kõige halvem graafik või mis? Kui arvestada, et tööpäeva eelsel õhtul kustub meie toas tuli üldiselt 23:00, siis jääb õhtusteks tegevusteks pärast õhtusöögilt naasmist tublid 5 tundi ja pealegi. Toakaaslane Adam on tubli tegelane – pärast jaanuari alguses ujula hooajapääsme soetamist on mees käinud vähemalt iga teine õhtu ujumas ning üle pooltelt kordadel ikka trenni mõttes basseiniotsi ujumad, mitte lihtsalt mullivannis lebotamas. Sama plaan on ka minul, kuid siiani olen piirdunud pigem taastavate toimetustega ning trenni olen rühkinud jõusaalis. Plaan on jätkata jõusaalis käimisega, kuid vahelduva eduga proovin ka külmemasse 25meetrisesse basseini trenni tegema jõuda.

Ülejäänud õhtune vaba aeg möödub meil oma toas energiat kogudes. Meelelahutuseks filmid-videod ja kodumaa inimestega suhtlemine.

Austrias olen praeguseks olnud 56 päeva. Kuna kohale jõudsin 31.detsembri õhtupoolikul, lugesin ka selle nende 56 päeva hulka. See aga tähendab, et alates 1. jaanuarist – 55 päeva järjest olen haakinud lumelaua oma jalgade külge ning selle abil mööda mäekülge alla tuisanud. Mis omakorda tähendab, et mitte ühtegi vaba päeva ei ole me veel ilma mäele minemata veetnud. Adami jaoks on see number veel müstilisem, sest minu teadmiste kohaselt ei ole ta hooaja algusest alates ühtegi päeva vahele jätnud.
Kui keegi oleks mulle öelnud ükskõik millal enne siia tulekut, et ma saan järjest 2 kuud (ja ilmselt kauemgi) järjest iga päev lumelauaga sõita – veel enam, teha seda maailma TOP 5 suusakuurorti hulka kuuluvas keskuses – oleks ma selle veksli suure küsimärgi alla seadnud. Nüüdseks on see reaalsus ja ma ei oska seda rahulolu isegi sõnadesse panna. Ma olin enne siia tulekut käinud ainult kolmel „suusapuhkusel“ ja iga kord mõtlesin, kui huvitav ja vägev kogemus oleks sellises töötada. Kuid kunagi ei võtnud kätte ega uurinud võimalust seda teha. Miks – sellele oskaks ma küll kuidagi umbes vastata, kuid jätan hetkel siin tegemata.

Aga tuleme tagasi vabade päevade juurde. Enamjaolt on ilmataat meie poolel olnud ning kinkinud meile suurepärased tingimused sõita nelja tööpäeva järel energiavarud nulli lähedale. Sellises keskuses, sellistel nõlvadel on lihtsalt võimatu pidama saada. Mänguväli on lihtsalt nii lõputu, et me pole tegelikult veeranditki 305st olemasolevast nõlvast proovinudki. Me oleme küll läbi enamus kuurorti ühe korra sõitnud, aga see tähendabki otseses mõttes „läbi“. Kes eelnevaid postitusi on lugenud, see mäletab, et ühel vabal päeval tegime ära „Run of Fame“ challenge’i ehk sõitsime ühest kuurorti otsast teise mööda märgistatud nõlvasid. Peamiselt aga oleme oma ülejäänud vabad päevad veetnud oma nõlvadel ja nende läheduses, sest juba siin on sellised võimalused, et ei ole raatsinud kaugemale veel avastama minna. Küll aga see aeg ka kätte jõuab.

Lisan postituse lõppu ka mõned videod eelnevatest vaba päeva aktiviteetidest ehk enamjaolt off-piste sõitudest, mis on olnud enneolematud kogemused ja nendega kaasnenud sellised adrenaliini üledoosid, et õhtul on lausa raske uinuda. Ja selliseid päevi on veel ohtralt tulemas.

MIS ON NEED ~2 KUUD MULLE ANDNUD

See on teema, millele ma olen ilmselt kõige enam viimase paari nädala jooksul mõelnud ja seda nii mitme erineva nurga alt.
Esiteks võib julgelt öelda, et siia tööle saamisega olen avanud enda jaoks ukse suusakuurortite maailma ning tegelikult ka laia maailma. Kuigi ma postituse alguses ütlesin, et mu süda ja hing kuulub kodumaale, siis tuleb tõele näkku vaadata, et väljaspool kodumaa piire leidub just minu soovide ja unistuste jaoks nii palju võimalusi, millest ma eelneva 30 eluaasta jooksul olen nagu raudse kardina taga peidus olnud ja seda kõike suuresti enda ettevõtmatuse tõttu. Nende kogemuste ja oskustega, mis siit hooaja lõpuks kaasa võtan, võib vast julgelt kandideerida igasse maailma suusakuurorti tööle. Kuid juba praegu on plaan selge – järgmisel hooajal toob tee mind siia tagasi. Kui just midagi tööandja poolt tõesti ette ei tule ja selleks saaks ilmselt ainult olla töökohtade täitumine kogenumate ja keelt paremini oskavate töötajate poolt. Vaadates aga praegu kolleegide seas ringi, tundub see vägagi ebatõenäoline. Kui juba aasta oled siin rakkes olnud, siis üsna lihtne on järgneval aastal tagasi tulla. Selle tõestuseks on siin mõned mitte-austerlased-sakslased, kes on teist aastast järjest tööl. Muide, paljude siinsete töötajate inglise keel on üsna olematu ning kuigi saame vaatamata sellele kõik asjad räägitud, kasvõi viipekeeles selgitatud, siis tahan ma suvel kodumaal tõsiselt käsile võtta Saksa keele omandamise. 14 aastat tagasi gümnaasiumis sai ühe aasta jagu põhitõdesid õpitud, aga seejärel sai ka see vabatahtlik valikaine dropitud. Tol hetkel nii ebavajaliku keelena ja kahe lisatunnina nädalas tundunud aine oleks tänasel päeval just see eriti kasulik oskus. Seega, uueks hooajaks on plaan omada viite keelt vähemalt suhtlustasandil. Siinkohal tundub paslik taaskord tsiteerida üht sõpra, seekord mitte Jakot, kuid meie puuküürnikku ning tema kuldset lauset „Eks aeg näitab, kui tegija oled!“. Annan oma parima!

Siin veedetud aeg on paika loksutanud mitmeid osakesi peas, mis mõjutavad minu enesetunnet ja suhtumist erinevatesse faktoritesse.
Esiteks, kui mõtlen tagasi viimasele paarile kuule kodumaal, mil ilm oli sombune, märg ja pimeda võitu, siis tuleb meelde, kuidas tihtipeale lasin ilmal ja sellega kaasneval ebameeldivusel enda enesetunnet ja tuju mõjutada. Küll oli ebamugav sõita kui nähtavus oli kehv, küll oli ebameeldiv autost väljuda, kui vihma kallas. Aga mis sa ilma vastu saad. Jah, see tundub sellise labase ja lapsiku mõttena, aga siin on kuidagi eriti hästi kõik paika loksunud ja seda eriti ühe väga märja ja vihmase päeva järel. Kirjeldan veidi seda päeva.

Pärast pikka tuisust ja tuulist, lumesajust perioodi otsustas ilmataat keerata soojakraade juurde ning taevast alla sadanud vedelik oli muutunud tahkest vedelaks ehk vihmaks. Kuna paljud liftid, kaasaarvatud meie Schindlergrat, olid suure laviiniohu tõttu suletud, suunati meid päris suure seltskonnaga Ski Patrolidele appi. Ühe põhinõlva servas lookleb 200-300 meetri ulatuses järsendikuäärne kaitsevõrk, mille alumine äär oli tänu rajamasinatele lume alla mattunud. Midagi tahtlikku selles polnud ega rajamasinajuhid olnud ka otseselt selles süüdi. Lihtsalt igaõhtuse raja silumise käigus sinna võrgu äärde lihtsalt koguneb seda lund ja see kattiski siis selle alumise ääre ära. See lumi tuli aga ära rookida, et võrgu alumine äär oleks näha ja rajamasinad teaksid, mis piirini oma kopaga saab minna. Meie õnnetu seltskond aga pidi seda kõike kaevama korralikus vihmas, mistõttu kogu riietus varbaotsast pealaeni oli täiesti läbi vettinud. Mina samas olen aga sellisteks päevadeks tublisti valmistunud ja kannan vähemalt kuiva sportpesu särki ja t-särki, sokke ning kindaid seljakotis kaasas. Mis aga saatuslikuks algaja veaks osutus, oli tõsiasi, et need kuivad asjad minu mitte-väga-vettpidavas seljakotis ei olnud omakorda kilekotti peidetud. Nii et kuivasid riideid mul ei olnud. Vihma käes saime tol päeval kokku tööd rabada julged 3 tundi ja võibolla ka veidi pealegi. Kui esimese 1,5tunnise vahetuse ajal käis peas mõte „Miks ma seda tegema pean?“ „Tahaks tuppa sooja ja kuiva“, siis pärast lõunat olime juba nii märjad ja väsinud, et peas lülitus tusasus hoopis ülemeeliku lõbususe ja huumoriga ning võtsime kõike nalja ja naeru võtmes. Mis sa siis ikkagi teed – kui on öeldud, et tuleb teha, siis tuleb teha! Ja tuli loota, et järgmisel päeval on ilm parem, töö tehtud ja see päev minevikku jäetud. Ja nii ka läks.
Sarnane pahameel tahtis ka ligi tikkuda, kui tuiskas lund mitu päeva järjest ning nähtavus oli nagu pimedal, ainult et kõik oli valge. Siinkohal toonitan, et ei ole mingi torge pimeda kohta ja olen õnnelik, et minul on nägemisega seni veel kõik korras. Aga see tunne, kui sa oled keset lõputut „valget“, ei saa aru kas liigud või seisad ja kui liigud, siis mis suunas, millise kiirusega ning kus on rada, kus on vall või kus on kuristik. Vanemad suusakuurorti töötajad oskavad rääkida, et mõndadel inimestel hakkab lausa nii paha, et kisub oksendama. Ja ma täiesti mõistan seda tunnet. Kui sa tunned oma kodurada, seda nõlva kust pead alla laskuma, aga sa ei ole isegi mitte 25% kindel, kas sa oled selle nõlva alguses, keskel või lõpuosas ning millises suunas on liikumistrajektoor, siis tahest tahtmata tikub kerge paanika ligi. Kõlab võibolla mõnele jube dramaatiliselt ja „pehmolt“, aga tõsiselt, see on ikka hirmutav. Eriti nõlvadel, kus sa tead, et vajad kiirust tasase ja aeglase koha ületamiseks, aga ei julge seda kiirust sisse võtta kartes, et mingil hetkel oled kurssi grammi võrra vahetanud ja võid hoopis rajalt alla põrutada, kust väljapääsu nendes tingimustes on vähem kui mul võimalust Eesti Vabariigi presidendiks saada. Aga just nendes olukordades võtad end kokku, kalkuleerid parima lahenduse ja võtad vastu otsuse, et elusalt ja tervelt sihtpunkti jõuda.

(Vahemärkus – siinkohal lõppes 24.02 alustatud blogi kirjutamine tänu hilisele kellaajale ning edasine on juba 25.02 õhtune jätk – et ei tekiks segadust)

Mida ma nende punktidega tegelikult tahtsin öelda? Seda, et igas asjas tuleb leida positiivne pool.
Olen siin päev päevalt aina enam hakanud rõõmu tundma sellest, mida ma teen ja kus ma seda teen. Ega ilmaolude vastu ei saa muud moodi kui õigesti riietudes. Kui on vaja vihmas kühveldada, siis lähed ja kühveldad. Kui on vaja läbi udu tööle sõita, siis lähed ja sõidad. Aga iga päev on uus, erinev, toob uusi seiklusi ja vahel ka uusi lifte või mäenõlvasid, kus töö vajab tegemist. Vaheldus, uued ülesanded ja kogemused, nende järele ma siia tulin ja oi-oi kui palju neid juba kogunenud on. Ja kui ilm ongi kehv, siis töökaaslased on ülimalt lahedad, sõbralikud, hea huumor käib iga päevaga kaasas.
Ja mis kõige tähtsam – hommikuse autosõidu ja tihedad liikluses siblimise asemel sõidan ma tööle kõigepealt gondliga, siis viib rajamasin meid edasi ning tagatipuks klammerdad lumelaua jalgade külge ning liugled värskelt groomitud nõlva mööda tööpostile. Samamoodi saab päeval lõunale sõita ning õhtul semudega koju kihutada. Ja just see viimane laskumine on iga päev üks paras lumelaua/suusakross mööda juba pähe kulunud nõlva koduni.

ELU TULEB LÄBI ELADA, MITTE ÜLE ELADA

Just selle lause ütles minu hea sõber ja mõneti ka mentor Silver Leetma mõned päevad enne kursi Austriasse pööramist. Lõpuks tunnen, et on aeg ka seda järgida. Ma pole ammu nii rahul kõigega olnud, mis minu elus toimub, mis ma teen ja mis mind ümbritseb. Jah, võiks veel palju asju paremini olla, aga alati on see „võiks“. Praegu töötan ma talvevõlumaal väga lahedal töökohal, samal sillutades teed tulevasteks hooaegadeks kas siin samas keskuses või mõnes muus Maailma tippu kuuluvas suusakuurortis. Töökaaslaste üle ei saa kohe mitte kurta. Toakaaslane on oma ammune sõber kodumaalt, kellega iga päev on nagu üks stand-up komöödia. Töö, võiks isegi öelda, on lausa lihtne ja nauditav. Süüa saab väga hästi. Küla ja inimesed on nagu filmis, ehtne mägiküla oma ilusate majakeste ja mõnusa atmosfääriga ning inimesed on kõik väga heas tujus, naeratavad ja teretavad. Ja kogu selle seikluse eest saad väga head tasu.

Millegi üle kurta oleks lausa patt!

Kuigi isu töötada ja nõlvadel liuelda ei ole kohe teps mitte raugenud, siis vaikselt liiguvad mõtted juba hooaja järgsetele plaanidele. Esmalt väike puhkus ning seejärel ootab suvi kalli kodumaa rüppes koos discgolfiga, mida vaikselt hakkan juba igatsema. Saab huvitav olema, kuidas 5. mai hommikul asun Järva-Jaani 100 võistlusel täpselt sadat rada läbima, arvestades fakti, et eelnevad 5 kuud ei ole ühtegi ketast lennutanud. Aga Eesti suvi, sõbrad, discgolfarid, ringirändamine, võistluste korraldamine, ise treenimine ja võistlemine – need kõik juba vähem kui 3 kuu pärast.

Palju jäi kindlasti maha laadimata, kuid loodetavasti turgatavad need mõtted peagi ning toimivad seemnena uue mõttevalangu tekkeks. Ehk seekord ei jää üle kuu aja pikkust pausi sisse.

Praegu siinkohal lõpetan. Võtan taaskord kätte juba kord alustatud ning täna tööl uuesti tee minu silme ette leidnud Jesper Parve kirjatüki „Minu Bali“ ning sukeldun tema müstilisse seiklusesse!

PS. Palju õnne kõigile discgolfi Eesti Talviste Meistrivõistluste medalistidele ja teistele, kes tunnevad, et see võistlus õnnestus. Silver, Kristin, Markko – õnnitlused tiitlivõitude puhul! Ilus algus uuele hooajale!
Jälgisin kolm päeva tulemusi ja vestlesin ka Andiga esimesel päeval, kui võistlejad alles rajale asusid ning esimest korda tundsin, et midagi toimub kodumaal, millest puudumine tekitab meelehärmi. Kuna ise ei oleks niikuinii osaleda saanud, oleksin vägagi tahtnud võistlust jälgida ja võibolla, et isegi Facebooki kaudu live-ülekannet teha. Oleks taaskord olnud hea proovikivi ning paljud kodused saanuks võistluse käigul ka liikuvas pildis silma peal hoida. Aga eks suvi tuleb pikka ja jõuab veel.

Siinkohal tänan kõiki, kes endiselt hoiavad silma peal nendel mõnikord isegi segastel mõtete mahalaadimistel ning ootavad juba järgmist. Loodetavasti need heatujulised ja positiivsed mõtted annavad kellegile tõuke midagi sarnast ette võtta või mõnd eluaspekti teistmoodi vaatama hakata.

Paneme veel vingemalt edasi!

Tsüüss!

Anthony