Puuder, puuder ja veel kord puuder – elu parim päev lumelaual ehk vaba päev #3!

Ärgata 8:50 ja olla õnnelik pika une üle – just see näitab, missugune režiim siin peale on lükatud. Proovisime veel edasi magada, kuid und rohkem ei tulnud. 9st hakkas rõdu uksest läbi kostma suusa ja lumelaua plaksumist vastu maad ehk rahvas hakkas liftide juurde järjekorda kogunema. Meie Adami ja Joshiga otsustasime täna mitte mäele kiirustada ja pikutasime veel tugevalt pärast 11 oma voodites, igaüks oma videoid, filme ja blogisid vaadates/kirjutades. Aegajalt käisime rõdul ilmastikuoludega tutvumas ja rahvamassi pidevat suurenemist kahe rõdult nähtava tõstuki järjekorras imestamas. Tänane päev on puhtalt kvaliteedi, mitte kvantiteedi peale üles ehitatud.

Pärast 11 hakkame vaikselt end mäele sättima ning päevaplaani esimeseks verstapostiks on Smokey Kandahar Burgerist energia ammutamine Galzigis asuvas Kandahar restoranis. Vabal päeval tuleb nautida ja oma töötaja soodustus lubab seda maiuspala vintsutada ilma suuremaid süümepiinasid oma rahakoti või pangakonto seisu suhtes tundmata. Ning kuna Adam ostis kohaliku ujula-spa hooaja kaardi ning mina jõusaali kuukaardi esialgu, siis lisaks tööl kulutatavale energiale annab tugev trennitegemine ka võimaluse vabal päeval cheat day eineid lubada.

Kohtume uuesti Joshiga Kandahari restoranis, kus oleme Adamiga juba endale burgerid, friikad ja fueli (meie majapidamises kutsutakse Coca-Colat „fueliks“, lugeda tuleb seda nii nagu kirjutad „fu-el“ – toim.) ette võtnud. Jälgime veidi Anetti ja Ostapenko lahingu seisu Livescore kaudu ja kogume jõudu tänasteks nõlvadeks, mis on vägagi puudrised.

Need tänased nõlvad, need ei ole kohe kindlasti tähistatud rajanumbritega ega ole PistenBully poolt hommikul groomitud. Need kuuluvad off-piste nimetuse alla, peamiselt veidi puisemas piirkonnas. Eesmärk oli siis vähendada sõidutunde päeva kohta, kuid nautida igat runi täiel rinnal. Ja oi, kuidas me seda tegime.
Kokku ilmselt 8-9 sõitu, kõik sarnase mustriga – Osthangbahni alumise jaama juurest algus, metsast välja jõudes väikene lõik tavapärast koduteele jäävat sinist nõlva ja siis tagasi metsa, väikene ots seal ja siis tagasi Galzigi gondli peale. Nende sõitude jooksul sai näha ühte frontflipi, palju hüppeid looduslikelt hüppekatelt, korduvaid lumme kinnijäämisi ja lihtsalt ümberkukkumisi. Aga need seigad kõik on sellise puudri sees ülimalt mõnusad, valutud ja enamjaolt ka humoorikad.

Ega siinkohal rohkem sõnadesse midagi panna polegi – kokkuvõtvalt võib selle päeva kohta öelda üht – PARIM SÕIDUPÄEV SIIANI!

Nagu ikka, kui sõidud sõidetud, laud ja saapad varustuse ruumi kuivama ning suund õhtusöögile. Kõht täis, tagasi koju pikutama. Aga ainult 1,5 tunniks, sest õhtusesse programmi otsustasime lisada ujula külastuse. Oioi, kui õige see otsus oli. Siseruumides suur bassein langeva kosega, õues 25m bassein veidi jahedama veega treenimiseks ning väiksem, soojema veega bassein, kus on mullitav pink  ja „metsik jõgi“. Enamus ajast veetsime metsiku jõe keskel asuvas mullivanni laadsel pingil, jutustasime ja ega ei saanudki aru, kui 2 tundi oli mööda veerenud.

Nüüdseks oleme mõnda aega toas pikutanud, puhanud ja valmistunud homsest algavaks uueks töövahetuseks. Ja nagu kirjutusviisist olete aru saanud, siis see kirjatükk valmis ebaharilikult kohe samal päeval, sest emotsioonid on sedavõrd laes, et pidi need kohe maha laadima.

Et kogu see nauding päris tühja õhuna ei tunduks, lisan mõned liikuva pildi salvestused teile siia vesistamiseks!

Seekord aga sellised jutud, järgmisel vabal päeval loodetavasti veel paremad!

Jutustamiseni,

Anthony