Handyman vol 2 ehk ületunnid, lendav kuller, järjekordne uus lift ja mokk lõhki!

Esimesed seitse tööpäeva läksid ausalt öeldes päris kiirelt ja tempokalt, sest iga päev, iga tegevus  ning iga jaam oli uus, huvitav ja õpetlik. Kogemusi ja tarkuseterasid noppisin siit-sealt, kust vaid sai. Aga kui need seitse päeva läksid linnutiivul, siis esimene vaba päev pärast neid, vot see läks sama kiirelt nagu Elon Muski salajase lastiga rakett taeva poole. Päris ideaalselt see päev välja ei kukkunud, kuid sai natukene vabamalt võtta, nautida häid nõlvasid ja suurepärast seltskonda.

Kuid taaskord jõudis kätte uus hommik, 7:00 heliseb esimene mitmest äratusest ning tuleb oma koivad voodist välja ajada. Siinkohal tuleb endale tuhka pähe raputada.
Kuidas see võimalik on, ma ei tea, aga iga hommik olen mina hiljemalt 7:10 jalul ja toimetan. Tavapärane tualetti külastus, riietumine, võileiva meisterdamine, viimased asjad kotti ja teele. Tundub nagu lihtne ja kiire kava. No kuidas, ma ei saa siiani aru, olen ma iga viimne hommik ajahädas ning torman viimasel hetkel Atsile järgi, otsin veel võtit oma kahekümneseitsmest taskust, et uks lukku panna. Sealt edasi läheb juba kõik libedamalt – varustuse ruumis saabaste vahetus (lauasaapad jätan esialgu lahti ja kinnitan lõplikult gondlis) ja laud näppu ning „ühistranspordi“ peale, mida meie siin tunneme ühisnimetajaga „gondel“! Selle osaga tulen ma kiirelt toime, aga no paki kott kasvõi õhtul kokku, hommikul ikka kuskile lendab see aeg nii, et ise ka aru ei saa.
Aga eks ma annan parima, et selles valdkonnas veel areneda. Seni pole tööle hiljaks jäänud, aga maha olen asju küll kiirustades unustanud. Sellest aga järgnevalt!

Nagu öeldud sai, käes oli kolmapäev, esimene tööpäev neljast järjestikusest. Kui nüüd päris aus olla, siis selle päeva kohta mul ei ole mitte midagi erilist teile pajatada. See oleks sama igav nagu mu gümnnaasiumis kirjutatud kirjandid, mida kallis emakeele õpetaja otsustas alati hindega „2“ või „3“ hinnata. Ja uskuge või mitte, sealt sai alguse minu kirjutamispisik. Kui gümnaasiumi lõpueksami eel olin sunnitud eratunde ja lisakirjandeid kirjutama, et pääseda nendest „koolipoisi hinnete“ pärisorjusest ning lõpuks eksami pea 80 punkti 100st võimalikust sain, avastasin enda jaoks, kui huvitav ja meeldiv tegevus on oma mõtete ning tegevuste kirjapanemine. Loodetavasti seda tuhinat jätkub veel aastateks ja põhjuseid ehk reise või ettevõtmisi, millest kirjutada, ka neid loodetavasti jagub veel pikaks ajaks.

Aga teeme kiire fast forward järgmisesse päeva ehk neljapäeva. Päev tööpõllul algas tavapäraselt, Schindlergrati jaamas toolid liinile, ise ülemisse jaama ja valvepostile istuma. Enne lõunat saan taaskord uued juhised, et kui lõunal käidud, võta suund Arlenmähderisse, seal on abi vaja. Ilmselt siis viimased kuplid vaja veel vahetada. Nii ka siis talitan. Ilmataat on ka veidi parema, selgema ilmaga viimasel ajal õnnistanud, seega lauatamine ühest kohast teise on kohe palju meeldivam tegevus, kui reaalselt on näha ka midagi – kus on maa ja kus on taevas, kus on jää ja kus on lumi, kus on sile ja kus on mogulid. Arlenmähderi alumises jaamas istub üsna igavlevalt Lennart, kes keelitab mõneks ajaks endale seltsi jääma, sest kiiret pole alla garaaži minekuga ja saab törtsu meestejuttu puhuda. Lennarti puhul on tegemist saksa poisiga, kes on üks sõbralikumaid tüüpe, kellega väga hea klapi saavutanud. Tema oli ka see tegelane, kes mind esimesel tööpäeval kogunemiskohast, kus rajamasina (edaspidi PistenBully nime all kutsutava monstrumi) pealt maha hüppasime, alla Arlenmähderi jaama eskortis. Tol päeval oli ju korralik lumetorm alguse saanud ja nähtavus oli olematu.
Igatahes, pärast mõningast lobisemist ja sotsiaalmeedia läbilappamist võtan suuna garaaži, kus vana hea sõber Martin ootab, et järjekordsed tõstukitooli kaitsekuplid ära vahetada. Ja nii me siis töötasime seal, hea muusika ja esimese taseme inglise keeles visatud naljad taustaks. 15:40 paiku tuleb taas suund tõstukiga üles võtta, sest Schindlergratis vaja aidata toolid tuppa tagasi koguda pärast päeva lõppu. Üldiselt on meid seal alustuseks 5 inimest erinevatel positsioonidel, et paar keerukamat momenti murevabalt üle elada. Seejärel saab üldiselt üks inimestest jalga lasta ning selleks on see tegelane, kes peab minema tagasi kuhugi teisele tõstukile päeva lõpetama. Sel korral olin see mina, sest Arlenmähderis ootasid ületunnid. Kui pikalt, seda ma veel ei teadnud. Seega järjekordne lauasõit veidi madalamal asuvasse jaama, järjekordne pooltund Lennartiga valveruumis, kuniks toolid on garaaži ära sõitnud. Nimelt, Arlenmähderis on vähe uuem ja uhkem süsteem, seal vajuta lihtsalt paari nuppu, vaheta rööpad õigele suunale ja toolid sõidutatakse automaatselt varju järgmist hommikut ootama. Kui sellega ühel pool, liiguma garaaži tööpostile. Muusika kõvemaks ja viimased kaks kuplit saavad vahetatud. 

Ning kui sellega ka ühelpool, tuleb ette võtta kottpimedas väike lauasõit auto juurde ja mitte just kõige lihtsamat rada pidi. Taskulampide ja pealampide valgel ukerdame end kuidagi Arlbergerbahni kastikani ja võtame suuna St Antoni küla poole. Lõpuks saab päev õhtusse, varustus kuivama ja koju pessu. Tavalisest 9-tunnisest tööpäevast saab linnulennul 13-tunnine. Kõik tasustatud. Ja kui see aeg möödub kiirelt, produktiivselt ning lõbusalt, siis mis mul selle vastu saab olla. Tööd sai ju siia tegema tuldud. Loomulikult tuleb ka tööväliselt osata elada, aga seda jõuab ka.

Pärast pikale veninud tööpäeva eeldaks, et järgmisel hommikul saab ärkamine olema nende lisatundide võrra keerulisem. Nii aga õnneks ei ole. Krapsakalt taas püsti ning tavapärane marsruut tööpostile. Tööposte aga sellel päeval jagub rohkem kui siia kaasa võetud jalatsipaare või dressipluuse. Inimesed, kes mind hästi tunnevad, seda ilmselt ei usuks, teades minu kirglikku tõmmet ketside ja kapuutsiga dressikate suhtes.
See reedene päev saab tormilise alguse kohe pärast tavapärast Schindlergrati toolide liinile aitamist.  Kohe sellele järgneb käsk võtta suund tagasi Arlenmähderisse, kus eelmisel õhtul veel veidi poolikuks jäänud kuplivahetus lõpule vaja viia. Vaja veel mõned tihendid kinni kruvida ning kõige keerulisem osa – poldiga tooli seljatugi raami külge kinnitada ning saabki viimase tormis kannatada saanu tagasi tööpõllule saata.
Lõunapausile lastakse seekord Lennartiga koos ning tänu Arlenmähderi lifti asukohale, saame lõunatada Ulmer Hütten’is, kuhu tihti sööma ei satu. Tegemist on ehtsa mägipalkmajaga mäeserval, kus hea fiiling, kiire tempo lõunasel ajal ja suurepärane menüü. Mitte, et tavapärases Galzig’is kehva toitu saaks. Kuna Galzig’is on töötajatel oma täiesti eraldatud söögiruum, siis Ulmer Hütten’is on ainult üks reserveeritud laud tavakülastajate keskel ning saab sellist mõnusat turisti-vaibi ka vähe tunda lõunapausil.
Kui kõhud täis, saame mõne kilo võrra raskematena ka suurema hooga tagasi tööpostile laskuda. Tuleb tunnistada, et Lennart tunneb lumelaual end veidi mugavamalt ja kogenumalt, kui mina ja teda on alati hea „jälitada“, kui koos sõitma satume. Hullumeelsed manöövrid, sõiduliinid ja tempo. Selle X-Games’i slopestyle sõidustiiliga jõuamegi kiirelt tagasi tööpostile ning ennäe imet – taaskord saan uue ülesande. Kuplivahetus-partner Martin annab juhiseks suunduda Schindlergrati ja asendada sealseid kolleege, kuni nood lõunal käivad. Tavapärase lõunasöögi järgse tualetikülastusega magan aga stardi maha ja kärsitu Martin on juba sõna otseses mõttes „suusad“ teinud. Hüppan siis mõned minutid hiljem liftile ja katsun laskumisega veidi aega tagasi teha. Mitte, et see nüüd tohutult oluline oleks ja mingeid sanktsioone järgneks. Aga jõudes Arlenmähderi liftiga sihtkohta ehk mäepealsesse jaama, viipab sealses valveboksis istuv Franz, et tule hüppa siit läbi. Ega see vist enam üllatus ei ole, et taaskord on plaanid muutunud ning saan veel omakorda uued juhised. „Ole hea ja sõida Galzig’isse, küsi põhibossilt õhtuse inventuuri jaoks paberid ja too siia!“. Palun tal kiirelt järgi uurida, et mis saab eelmistest juhistest teise jaama mehi lõunale lasta ning saan vastuse, et see on korda aetud, võin hilisemat palvet täitma asuda. No mis saab mul selle vastu olla. Nüüd olen lausa kuller ja saan viie-kuue A4 paberi pärast pika sõidu ette võtta.
Kes veel pole pilti kokku pannud või ehk pole ma päris täpselt seda ka selgitanud – Galzig on St Antoni poolse keskuse nö keskpunkt, mille maapealne jaam asub meie kodust kahe minuti jalutuskäigu kaugusel ning jaam ise paistab rõdult lausa kiviviske kaugusel. Vähemalt minu viske puhul. Mäepealne jaam on aga koduks vähemalt St Antoni, St Christophi ja võimalik, et ka veel mõne muu mäeosa tõstukite kontorile. Sealt läheb ka gondel Vallugale, mis on siis kogu selle keskuse kõige kõrgem mägi, mida väisasime oma esimesel vabal päeval. Lisaks leiab Galzigu top-station’ist paar restorani, baari ja suusa/lumelaua poe. Nii et üsna tähtis koht.
Anyway, paberid väikese otsimise peale kätte saadud, tuleb ette võtta järjekordne retk. Selleks, et Galzig’ist jõuda Arlenmähderisse, tuleb sõita Tanzböhdeni istetõstukiga üles ning sealt valida kas lühem või pikem marsruut. Kuna aega on ja Martin, kellele paberid nagunii vaja toimetada, on tol hetkel Schindlergrati ülemises jaamas valvepostil, võtan ette pikema marsruudi, ehk laskun Tanzböhdenist Schindlergrati, sõidan üles ja kohtun Martiniga. Oma 5 minutit saab seal istutud ja kella löödud, kuni Hartwig lõunalt naaseb ja saame ette võtta järjekordse pika laskumise Arlenmähderi alumisse jaama. Poolel teel alla, enne Arlenmähderi ülemisest jaamast möödumist, teatab Martin, et tänu eelmise päeva tublile tööle ja ületundidele võin ühe vaba sõidu ette võtta, kiiret meil nagunii pole, mine naudi! „Ma käin ülemisest jaamast korra läbi, kohtume mõne aja pärast all!“ Taaskord, mis saab mul selle vastu olla. Eriti veel, kui ees laiub rada #100 – üks parimaid ja mõnusamaid laskumisi siinpool keskust. Ilm on ilus, nõlv heas seisundis ja rahvast mõõdukalt, nagu detsembri alguses Viru Keskuses, enne tõelist jõulushoppingute hulluse algust. Aina parema pöörde võtab see päev.
Kuna nõlv tähistusega 100 jõuab lõpule juba piirkonnas, kus liftitöötajatel on veidi teist värvi joped (detailsemad osad jopel on meie sinise asemel punased) ning „St Anton“ asemel loeb rinnal „Stuben“, imestavad ja asuvad mehed tõstuki järjekorras küsitlema, kas ehk on vaba päev töölt. Ilmselgelt selle tagamõttega, et miks peaks tööriietega sinna sattuma tööajal. Samas küsimuse teine tagamõte seisneb selles, et vabal päeval tööriietega sõitma minna ning järjekorra eiramise eelist kasutada ei tohi. Kuigi viimast ma seal ka ei kasutanud. Vastasin aga meestele viisakalt, et ei ole vaba päev, lihtsalt anti väikene vaba sõidu luba teenete eest, mille peale mehed naeratasid ja lisasid „well then, have a nice ride!“
Ilus ilm, tööalased kohustused näevad ette mööda keskust ringi sõitmist ehk ideaalne võimalus ühendada töö ja lõbu! Lisaks juba üsna jõudsalt paranenud enesekindlus lumelaual annab võimaluse neid nõlvasid täiel rinnal nautida, suurendades sõidukiirust ning kasutades veidi alternatiivsemaid manöövreid. Fun all the way!
Lõpuks siis jõuan tagasi Arlenmähderisse, annan paberid üle Martinile ning kell ongi jõudnud sinna maale, et pärast mõningast puhkamist tuleb uuesti suunduda tagasi Schindlergrati, et päev lõpetada -  järjekorda suunavad piirdeaiad kokku rullida, 16:00 välisuks kinni lükata ja toolid liinilt katuse alla kokku koguda.
Selle tormilise päeva lõpetab tavapärane homerun, mis pärast sellist lumelauatamise märgi all kulgenud tööpäeva on puhas lust. Jalg on soe, tunnetus on hea, mistõttu seda viimast sõitu sobib ilmekalt iseloomustama paari inglasest kolleegi lemmikväljend – JUST SEND IT!
Just selliste kogemuste, tööülesannete ja emotsioonide tõttu julgen ma väita, et selle seikluse ja töö ettevõtmine oli üks parimaid otsuseid, mis ma viimase 10 aasta jooksul, võibolla isegi kogu oma elu jooksul, olen teinud.

Aga pärast neid kahte päeva, võis Ski Centeri ühiselamu toast number 207 leida ühe surmväsinud, kui ülimalt heatujulise noormehe. Jah, isikut tõendavate dokumentide põhjal tuleb tõdeda, et maakera on pärast minu sündi teinud kolmkümmend tiiru ümber päikese, kuid endiselt julgen enda kohta öelda „noormees“! Ja endiselt ei ole ma kohanud ühtegi inimest, kes isegi pärast kahenädalast tutvust pakuks mulle vanuseks üle 27 eluaasta. Viimaseks ohvriks oli inglasest kolleeg Wilf, kellega ühel hommikul kuidagi vanuse teema jutuks tuli – tema esimeseks pakkumiseks oli 25. Pärast eitava vastuse saamist hakkas ta veel vähem pakkuma. Oleks te neid silmi näinud, kui õiget vastust kuulis. Sama nali on ka paari kolleegiga veel juhtunud.

Kuid tuleme tagasi – väsinud noormees. Kätte jõudis reede hommik, viimane tööpäev enne järjekordset vabadust teha oma päevaga mida süda ihkab nendes tingimustes ette võtta. Ja väsimus andis sel hommikul tõesti tunda. Kui mõnel üksikul hommikul olen toast väljumisega isegi enamvähem saanud graafikusse nii, et ei pea päris jopet ukse taga selga panema jne, siis sel hommikul kippus ikka aeg väga kiirelt otsa saama. Kusjuures, mitte ainult mina ei olnud tollel hommikul uimane – nagu hiljem aru saime, oli ka Adam korralikult „tuima pannud“.
Hommikune võileib jõuab nüüdseks juba lõpule enne varustuse ruumi jõudmist, nii palju on arengut toimunud. Halvemal juhul viskan viimase ampsu enne saabaste vahetamist lipsu taha. Seejärel saapad jalga, ustav kirve kujutisega sõiduvahend kaenlasse ja gondli peale. Ning siis avastame Atsiga, et ikka ühe korraliku prohmaka oleme läbi lasnud – mõlemad jätsime kiivrid koos mäeprillidega koju! Eriti valusalt mõjutab see Atsi, kelle kiivri küljes olevad prillid on ka ainukesed. Minul on neid kaasas kaks – erineva klaasiga – ühed päikesepaistelise ilma jaoks, teised pimedama ning tuisusema ilma jaoks. Kes arvab siinkohal, et küll on eputrilla – uskuge mind, suusamäel erinevates tingimustes on prillil ja prillil väga suur vahe. Peaaegu et sama suur vahe nagu loeks vaegnägija ajalehte prillidega või ilma. Ma ei tee nalja. Vähemalt 2 korda päevas vahetan ma neid – hommikul tööle ja õhtul koju sõidan ma ühtede prillidega ning kui päeval on selge taevas ja päike väljas – vahetan kindlasti just värvilise klaasiga prillide vastu.
Aga prillid prillideks, häda pärast saab ka tavaliste päikeseprillidega või üldse ilma sõidetud, kuid teatud tingimustes, eriti lumesajus, võib see võrduda nõelaga silma torkamisega. Mitte, et ma seda kogenud oleks, aga olen üsna kindel, et väga mööda võrdlus see ka polnud.
Hullem aga selle unustamise juures on see, et kiivrita sõitmine on sama harjumatu nagu sõidaks autoga ja ei kinnitaks turvavööd. Pärast esimest paari meetrit saad aru, et midagi on valesti. Ja suusanõlvadel on samamoodi nagu autosõidus – ise võid väga korralik või hea sõitja olla, aga kui keegi teine sulle sisse sõidab, siis saad ikka viga ja mõnikord isegi hullemini, kui ise teelt välja sõites.

Ega’s midagi, tuleb raiuda endale pähe (irooniline, või mis?), et hullu kiirust ei arenda ning mingeid trikke sel päeval ei hakka tegema. Ja olgu etteruttavalt öeldud, et mõlemad elasime selle päeva üle ilma kordagi „mäsa“ panemata.
Tööpäev minu jaoks aga algas taaskord tavapäraselt ning üsna tavapäraseks võib ka vist seda juba nimetada, et pärast lõunasöögilt naasmist, enne kui üldse jõudsin lumelaua jala küljest lahti haakida, sain uued juhised ja suuna. Valluga ankruliftilt pidi keegi varem töölt koju minema ja seal on abi vaja. Kiired arvutused peas tõid naeratuse näole, sest taipasin, et päeva teise poole saan veeta sõbra Wilfiga koos. Vähe sellest, lõpuks sain liftile, kus tööpostil seistes paistab päike peale. Ja nii ma laia naeratusega näol hüppasin Schindlergratis toolile, lasin end sellel 1980ndatest saadik töötaval tõstukil tippu sõidutada ning laskusin sealt vastasnõlval asuva Valluga ankrulifti alumisse jaama.
Ning see õnnes nägu, mis Wilfilt vastu vaatas, tegi tuju heaks. Kuni tööpäeva lõpuni saab hea seltskonnas tööd teha, päikest nautida ja muusikat kuulata.
Kõik muidugi ei saa ju nii roosiline olla ja sellelt tõstukilt sain ka oma esimese „vigastuse“. Okei, võite rahulikumalt kohe hingata, jutumärkidel on siinkohal siiski oma põhjus!

Olukord järgmine – kaks tütarlast koos vanematega tulevad tõstukile nind preilid võtavad siis esimesena ilusti stardirajale kohad sisse, et koos üles minna. Kes suusamägedel käinud on, need teavad, et need tõstukid lasevad vahetpidamata ringiratast, mistõttu vahel võid sattuda pulga või ankru ootele veidi kehval momendil ja esimest ülesseviivat atribuuti ei ole kohe hea haarata, kui koht pole veel päris hästi sisse võetud. Keeruliselt seletatud, aga vast saate aru küll. Igatahes, lasen esimese ankru preilidest mööda ja ütlen, et võtame järgmise. Oodates järgmist ankrut, asub üks preilidest oma suusasaapa klambrit kinnitama, mis toimub aga tol hetkel minu vaatevinklist väljaspool. Samal ajal, kui ankru kätte saan, ümber pööran ja seda preilidele ulatama hakkan, ütleb üks neist „sorry, not ready, next one“, kuid selleks hetkeks olin juba ankru toonud alla ja valmis seda üle andma, nöör samas aina enam pingule tõmbamas. Kiirelt tuleb aga tegevus ümber kalkuleerida, ankur tütarlastel üle pea tõsta ja lahti lasta, et keegi pihta ei saaks ja see saaks siis edasi sõita. Mis aga valesti läks – kõik see toimus nii kiirelt ja sedavõrd kitsastes oludes, et kiiruga ankrut üle tütarlaste peade tõstes suutsin sellega endale vasta hambaid ja huult lüüa ning sellele järgnes üksjagu verd. Nagu ikka huules ei pea haav isegi suur olema, aga verd hakkab sealt igatahes soliidses koguses tulema. Igatahes, paarimees Wilf tormas paari salvrätikuga appi ja võttis ohjad üle, kuniks selle halenaljaka amatöörliku intsidendi haava lappisin.

See intsident pakkus meile kuni õhtuni üsna palju nalja ja seda suuresti selle tõttu, et veidi ennem tolle juhtumist, kui inimesi meie liftil mõnda aega polnud, tegime Wilfiga üleval alla tulevate ankrute peal nö tavapäraseid shadow boxing’u harjutusi ehk vastutuleva ankru alt läbipõiklemisi ja nende vahel poksiliigutusi. Olete näinud küll, kuidas Stallone Rockyt kehastades nööri alt läbi puges nagu põikleks vastase löökide eest ning sellele paar lööki teeb. Just seda sama tegime me nende ankrutega. Wilf aga naeris tagantjärgi „Näe, karma karistas, et siin niimoodi poksid, saad kõige ootamatumal hetkel ise tutaka!“. Ja nii oligi. Aga ei midagi hullu, väike pats kulub ikka vahelduseks ära ja ega see haav suur ka polnud. 

Aga järjekordne tegus päev sai mõnusa homerun sõiduga kroonitud ning sellega ka järjekordne vahetus lõpetatud. Taaskord ees ootamas vaba päev ning kavas on uuesti rünnata Run of Fame’i läbimist. Loodetavasti ilmataat õnnistab seekord meid parema ilmaga ning vajalikud liftid sel teekonnal on avatud.

Kes lugemisega aga siiamaale on jõudnud, siis teile väikene infokilluke siinkohal.
Ilmselt olete aru saanud, et selleks hetkeks, kui see postitus teieni jõuab, on tegelikult meil siin juba aeg päris palju edasi liikunud ehk tegelikult postitan jutustusi minevikust. Selle põhjuseks on tõsiasi, et pärast tööpäevi üritan pidevalt kasvõi vähe haaval kirjutada, kuid enamjaolt vallutab pärast õhtusööki ja kuuma dušši keha selline väsimus ja flegmaatiline seisund, et lihtsalt ei jaksa kirjutada ning pea ei genereeri ka sedavõrd ilmekalt neid lauseid siia ridadeks. Kuid püüan siiski mingit stabiilsust hoida ja kui mitte vahetuste kaupa, siis vähemalt mingi aja tagant tuua kokkuvõtlikumaid postitusi parimatest paladest ja huvitavamatest juhtumitest.

Lisaks, kui on soovi teada saada millegist muust, millest ma veel kirjutanud pole, siis võib alati soovitusi anda ja katsun tuua teieni mahlaka ülevaate sellest teemast, kui võimalik. Olen mõelnud, et mingi hetk, kui olen veidi pikemalt siin olnud ja rohkem ringi jõudnud avastada, et kirjutaks äkki parimatest sõidukohtadest või soovitusi, miks siia tulla jms. Võib jätta oma mõtteid siia kommentaaridesse või kirjutada minule otse, näiteks näoraamatu sõnumitesse.

Lõpetuseks annaksin kaks muusikalist soovitust, kaks artisti ja nende albumit, mis on siin oldud 20 päeva jooksul kõige enam saanud mänguaega minu kõrvaklappides ja kõlarites. Need on mõlemad sellise ülima „heatuju“ vaibi ja fiilinguga ning kuidagi hästi sobivad siin pea igasse päeva. Spotify’st leiab nad mõlemad kenasti üles!

JEREMY LOOPS „Trading Change (Deluxe Edition)“

REBELUTION „Falling into Place“

Kuulake, mõnele meeldib ja mõnele ei meeldi, nii kord muusikaga on. Aga sealt saate aimu, millise vaibiga siin igapäevaselt liiklen!

Luban, et teise vabapäeva „Run of Fame katse 2“ postitus koos videoklippidega tuleb kiiremini, kui te oodata oskate!

Siit on väga hea edasi minna!

Anthony