Lahkumine - osa kaks!

Nagu karta võis, tuleb viimasel päeval ikka mingeid sekeldusi. Ei olnud ka minu viimane päev erand.

Pärast eelmise jutuvestmise lõppu ajas ka Siim kargu alla, käis pesus ja sain mina asjad enamvähem pakitud, ainult nö reisiriided välja jäetud. Kuna Petja uuris natukene maad, olime sunnitud kõigepealt Pyatnitskaja kohvikust läbi hüppama. Seal käidud, segased asjaolud vol.1 korras, lahkusime kursil Ohhotnõi Rjad ja Subway'sse kõhtu täitma. Selle tripi ajal selgus, et nii lihtsalt ilmselt siiski ei pääse. Enne kui toit lauale sai, olid uued juhised saadud - pärast sööki suund Bashmannõi kohvikusse. See tähendas, et täna käime siis kõik kolm põhikohvikut läbi. Sinna neljandasse ei olnudki kogu reisi ajal asja. Ehk siis, suundusime Bashmannõisse. Seal käik oli kiire ja konkreetne. Sealt suundusime juba tagasi hostelisse, enam polnud pärast selliseid jalutuskäike, eriti veel tänase ilmaga, soovi minna lagedale väljakule lisatuult püüdma. Õnneks mõned meened sain juba soetatud, seega mul hullu pole. Siimul on veel aega sinna minna, kui soovi.
Hostelis siis viimasedki riided kohvrisse-kotti, hüvastijätt kohalolijatega, kellest enamusega see kuu aega ka möödus. Järgmine peatus - Tverskaya kohvik. Seal sai kogu päevane triangel veel viimase vindi ehk saime teada, miks Petja ja Kirill mulle pärast Bashmannõist tuhat korda helistanud olid. Õnneks polnud midagi pahasti, pigem arusaamatus meie lendamises ja et ma ei jätnud võimalust "headaega" öelda. Noh, ausalt öeldes ei kippunud väga härrade-prouade koosolekut ka katkestama. See selleks. Peagi tulevad nad Eesti niikuinii. 

Ausalt öeldes, vaatasin ma Tverskaya kohviku köögipoolt ja saali mõttega, et kurb täitsa lahkuda. Ikka väga mõnusad päevad said seal veedetud. Eriti köögis, kuna nagu Petja mainis, oli temalgi huvitav jälgida, kuidas üks kokkamisest väga kauge inimene tema silme all kuu aja jooksul ammutas infot ja kogemusi ja valmistas lõpuks igasugu roogasid. Eriti rahule jään just selle tõttu oma köögitegevusega, et kui esimese kahe nädala jooksul sain paari toidu kohta mõne kommentaari, mis nii hästi välja ei tulnud, siis viimasel nädalal kiitsid nii suurim ülemus kui ka mitmed kolleegid salateid ja suppe maitstes täitsa siiralt, et uskumatult maitsvad olid. Mina igatahes sain innustust kogu köögis möllamisest ja plaanin kindlasti ka lähiajal kodumaal valmistada mõned road, et siis koduste sõprade/tuttavate arvamusi kuulda.

Kui Tverskayal kõhud täis söödud ja üks kosutav õlugi hinge alla lubatud, tegime lõpuks kohustusliku pildi meie vaimse liidri ja juhendaja Petjaga. Leiad mõlemad jäädvustused postituse lõpust. Vaatamata üsna tugevale pikkusevahele olime me igapäevaselt samal lainepikkusel ja koostöö oli vaatamata keeleraskustele ladus ja meeleolu alati lõbus. Õppimise ja koostöö saladus ongi sujuvus ja et saad teha asja mõnu ning rõõmuga, mitte vastu tahtmist. Veelkord kiidan, Petja on üks super kuju ja ma olen täiesti kindel, et Siimul saavad järgmised 6 päeva ilma minu kui rahvuskaaslase toeta vägagi mõnusad olema. Muide, Siimu väikene salasoov, mis sai alguse juba esimesel päeval, mil nägi tänaval reklaami 15.detsembril esinevast Swedish House Mafiast, saab lõpuks siiski teoks. Piisas vaid Petjale mainida, kui tema juba uuris töövälisel ajal kõik vajaliku, reserveeris piletid, konsulteeris veel paar päeva Siimuga ja arutasid erinevaid variante, kuni lõpuks Lev pileteid ostma saadeti. Ka mul oli ülim rõõm näha kaasvõitleja näol seda naeratust ja rahulolu, kui lõpuks pilet käes. Et teil saaks üks kõva pidu olema, Siim! Naudi!

Istun praegu Aeroexpressi rongis, suunaks Sheremetyevo lennujaam. Viimasel jalutuskäigul mööda tuledesäras Tverskaya uulitsat tundus see tänav eelnevatest õhtutest kuidagi eredamalt säravat. Kojusõidu eelne rahuolu. Keha valitseb absoluutne RELAX, mis ilmselt süveneb veelgi, kui lennujaamas on pagas ära antud, Tax Free's shoppingutuur läbitud ning lennueelne õlu näppus!
Kuid päeva tipphetk on alles ees - ei, see ei olegi Tallinnas Lennart Meri Lennujaamas maa puudutamine, vaid minu isal on täna sünnipäev! Ja kui ma reisile eelnevalt sain teada kuupäevad, mil lendan, võisin rahulikumalt hingata, sest nii oma sünnipäeva sain kodumaal veeta kui ka jõuan veel isa õigel päeval õnnitleda.

Rong pidurdab, jõuame lennujaama. Ilmselt pole veel viimane postitus, seega lõppsõna jääb veel õhku...

. . .

Nagu pealkirjast ehk lugesite, siis midagi kahtlast on siin toimumas. Kes alustas aga eelmise postituse lugemisega kõigepealt, siis neile teadmiseks, et ei hakanud pealkirja teiseks pooleks eraldi postitust lahti kruttima. Kuna see postitus oli nagunii interneti puudumise tõttu avalikustamata, jätkan seda edasi hetkel maailma ühest mugavaimast kohast ehk oma kodusest voodist!

Rongilt maha astudes meenus isa soovitus lennata võimalikult kiiresti esimesed väravad ja turvakontrollid läbi, siis saab rahulikumalt hingata ja ei pea järjekordasid taluma. Nii ka talitasin!

Kui teleekraanilt selgitatud, mis terminalist üldse lennuk väljub, suundusin piletit registreerima ja pagasit ära andma. Vot seal alles komejant pihta hakkas. Tänu papa selgitustele suundusin otsejoones õigesse kohta oma varandusega. Valisin järjekorra ja kogusin hinge...sest nagu hiljem selgus, 25,5kg kohvri, seljakoti ja läpakakotiga ringi joostes ikka võtab läbi küll. Vahet pole, et kohver ratastel on. Hingamine taastunud, seisin endiselt samas kohas. Kõrvaljärjekorras silmasin aga tuttavat siluetti. Pead keerates sain kinnitust - jah, tegemist on endise konkurendiga Harjumaa Meistrivõistlustelt erinevatelt aladelt, kel nimeks Alari Arro. Ja minu üks väljaütlemata soove sai teoks - kohata lennujaamas samale lennule suunduvat tuttavat eestlast, kellega 1-2 õlut enne lendu võtta. Aga selle kihisevaga ruttan teemast ette. Pagasit ära andes tekkisid meil mõlemal segadused. Alaril käsipagasiga, mis tohtis ainult 8kg olla, minul aga kohvriga, mille 25,5kg'st tuli 2,5kg eemaldada. Pärast paari minutit aktiivset tuhnimist sai kohvri kaaluks 22,5kg. Success! Pilet käes, kohtusin veidi eemal toolidel Alariga, kes läks uuele katsele oma kergendatud käsipagasi kohvriga.
Lõpuks saime mõlemad kõik korda - piletid käes, kohvrid ära antud, turvakontroll läbitud, lühidalt oma reisi eesmärgid tutvustatud ja suundusime oma värava suunas. Asetasime oma varanduse toolidele, Alari palus üht daami meie asju valvata ja Tax Free'sse shoppama. Ja kui kodustele olid kõik meened-kingid soetatud, oli aeg õhtu oodatuima osa käes - õlu! Kuigi enne veel jäin veel ühe vana konkurendi Viimsi-Olariga jutustama. Poetasime siis Alariga oma ahtrid ühte nurgakesse maha, kust sai mõdu. Ma ei oska nagu sellele ettevõttele seal nime anda - bistroo, kohvik või kes teab mis tseburekiputka see ka oli. Lennujaamas õnneks koledaid ja halbu kohti polnud.

Niisiis võtsime õlled ja arutasime vähe elu ja töö asju. Mis jätkus sama hooga lennukis. Kuna õhkutõus hilines 15min, jäi meil rohkem aega lobisemiseks. Õhku tõustes see tunne aga muutus, kuna peagi sai õlut soetada ning pärast 1-2 komplimenti stjuardessile tõi sama naisterahvas täitsa omast tahtest meile "maja" kulul järgmisedki õlled. Ja lend sujus kiirelt ning jutustades. Kusjuures vägagi vajalikel teemadel, tulevikuks kasulikud soovitused! Eriti Alari enda poolt. Kindlasti pakun välja, kui tööle hakkame.

Ja nüüd ma olen kodus. Kahjuks isa lennujaama uue autoga vastu ei tulnud, seda peame ilmselt veidi kauem ootama nagu ka minu sidrunit! Sain aga isale soovida õnne 53. sünnipäeva puhul ning üle anda veini. Millest nüüd kahjuks ainult mälestus alles. Ning mida tühjendades sai nii mõndagi läbi räägitud. 

"Maapoju tuleb ikka filmi lõpus naerulsui koju"


PS. Ilma eelnevat teksti lugemata, otsustasin täna, 3.01.2018, selle AASTAID "sahtlis" kopitanud kirjatüki teile avaldada. Seda ainult selleks, et üks peatükk saaks lõpuks kaante vahele, tehes ruumi uuele, veel paremale!

Siiralt,
Toosha