Handyman from Estland, Super-Elite Team, pealampidega koju ja häda nr 2!

FINALLY! On esmaspäeva õhtu ja see tähendab ainult üht – esimesed 7!! tööpäeva on möödanik ja käega katsutavas kauguses on esimene day-off! Eelnevalt kirjeldasin esimest nelja sisutihedat ning mitmekülgset tööpäeva ning ega järgnevad kolm ka just igavamate killast olnud. Sügavalt kahtlen, et kuni hooaja lõpuni sedasi jätkub, kuid lootus püsib, ehk vähemalt iga päev ühes samas jaamas üksluiselt manduma ei hakka.

Kui nüüd päris aus olla, siis hetkel, mil avasin rüperaali kaane, sisestasin parooli ning avasin uue postituse jaoks applikatsiooni, ei tulnud absoluutselt meelde, mis täpsemalt üleeilse tööpäeva sisuks oli. Pärast mõningast pingsat mõtlemist ning telefoni fotokogumiku sirvimist sai pilt kokku.
Laupäev, 6. jaanuar, on nähtavasti Austrias püha ning see tähendab ju graafikujärgselt tööl olevatele lihtsurelikele, et seda va krabisevat liigub sel päeval topeltkoguses. Tööpäeva alustades ei tulnud see fakt isegi meelde, kuigi graafikust paistis kenasti erimärgistus selle päeva kohal küll, kuid seda sai ju ammu, eelmisel päeval, viimati vaadatus. Kellel see siis nii meelde jääb.

Aga nagu ikka, algavad tööpäevad äratuskella suurepäraste helide saatel 7:00. Toakaaslasel, 7. jaanuarist alates tuntud ka kui King of the Elves’il, alustab telefon märatsemist veerand tundi hiljem. Tema on meil kiire poiss, mina rohkem selline hommikune tosserdaja (vanaema Ruthile meeldis seda väljendit tihti kasutada). Kasutades suusatamise jälitussõidu termineid, siis mina lähen hommikuti rajale liidrina 15 minutilise edumaaga, kuid juba veidi enne uksest väljumist on Adam minust mööda tuisanud ning üldiselt ootab kas oma voodiserval istudes või lausa ukse taga, täies varustuses, valmis taaskord päkapikke mäest üles saatma.
Vähemalt olen ma nii palju arenenud, et eelmisel õhtul pakin enamus kotti kokku, kahel korral olen suutnud ka hommikuse võileiva eelmisel õhtul valmis meisterdada. Kahel hommikul on aga sündinud tõeline talveime ja võileib valminud lausa viimastel minutitel, tööriietus seljas, saapad jalas. Vot nii kõrgelt olen siin taas hindama hakanud päeva esimest söögikorda. Ja need, kes muretsevad „Kas tõesti ainult ühe võileivaga saab selle mootori tööle?“, ärge muretsege, võiku kõrvale läheb jogurt või mõni frukt ka ikka. Samas, tuleb tõdeda, et on ka juba tulnud ette hommikuid, kus üht-teist maha jääb. Päikeseprillid, kaamera, lõunasöögi talongid – tavaline kiirustamise värk. Eks varsti saab rütmi korralikult sisse ja küll siis kõik ilusti koguaeg oma kohal ka on. Seljakotisko alles otsin parimat süsteemi, kuhu-mida-kuidas pakkida, et oleks igal asjal koht ning iga päev olemas.

Siinkohal pakub ehk mõnele huvi, millest siis koosneb tööpäevaks pungile pakitud seljakott suusakuurortis – vähemalt minul : Salomoni kõrged Goretex matkasaapad, North Face lapakindad (üks parimaid oste enne siia reisimist), kahed mäeprillid (erineva klaasiga, loomulikult), ühed päikeseprillid, 5 erineva otsikuga kruvikeeraja (selline spets suusa/lumelaua hooldamiseks), varuriided (Nike Pro pikkade varrukatega alussärk, t-särk või pikkade varrukatega särk, sokid, müts), rahakott (suhteliselt kasutu siin), võtmed, lõunasöögi talongid, veepudel, õun/banaan, Kalevi kommivabriku tooted, päikese/tuulekreem, akupank ja juhe telefoni laadimiseks, Sony actioncam ja mäekaart (pole vaja läinud veel). Midagi nagu sellesse näiliselt pisikesse Burtoni seljakotti nagu mahub. 

Kui selle loetelu peale kellegil tekib küsimusi, et „miks“, siis kirjuta kommentaaridesse ja vastan meeleldi.

Anyway, nagu ikka, hommikul 7-8 minutine sõit gondliga üles, rajamasinaga üles Cristophbahni juurde ja päev võib alata. Üldiselt siis kes laua, kes suuskadega, oma jaama suunas. Kui just ei tule mõnd kohustust ennem seal nelja tõstuki lõpp-punkti poolt moodustuvas ristmikus ära toimetada.

Viimase kolme päeva jooksul on neid toimetusi olnud iga päev erinevates kohtades, erinevatel aegadel ja väga erinevat sorti. Mõned siis kronoloogiliselt... Ja siit siis algab osa, mis kinnitab veelgi, et esimese seitsme päeva jooksul olen ma saanud olla tõeline handyman, keda kõrgemad võllid kutsuvad, kui on vaja midagi ära teha või parandada.

Kuna parimad palad jäetakse alati lõppu, alustan pühapäevast. Päev algas juba mõneti kodutõstukina tunduval Schindlergrat’il. Toolid liinile sõidutatud, suund tippu, veidi lumelükkamist ja siis „positsioonil“ ehk jälgides inimeste mahatulemist tõstukilt – kõige tuimem osa tööpäevast, mil tegutseda saab alles siis, kui keegi jääb mahatulekuga hiljaks, jääb kinni, mõni tool ei funktsioneeri vajalikult moel või midagi veel ulmelisemat.
Enne lõunale asumist saan aga juhised, et kui söömas käidud, võta suund Arlenmähderi tõstuki alumisse jaama, vajatakse abi. Hää küll, 15min laskumine lõunale, kõht punni ja suund „käega näidatud suunas“. Arlenmähderi tõstukile jõudes selgub, et ühe vähe kõrgema kaliibriga lifteri Martiniga tuleb võtta suund toolide garaaži ehk pm tõstukijaama all asuvasse hangaari, kus siis selle lifti toole töövälisel ajal hoitakse. Enne sinna jõudmist kohtan loomulikult oma toakaaslast koos taaskord külla sõitnud puuküürnikuga – esimene siis nautimas oma töölt vaba päeva. Aga see selleks. Suundume hangaari. Kontorist tass kohvi ja tööle. Ja töö, mis ees ootas, lõi minul silmad särama – saab jälle midagi uut teha. 

Kes eelmist postitust luges, siis teisel tööpäeval vallutas kogu meie piirkonna „toores“ lumetorm ning Arlenmähderi toolid said selles üsna kõvasti rappida. Kuue tooli plastikust kuplid tuli maha kanda, osad neist olid täitsa pilbasteks. Ja nii me siis paigaldasime ca 3 tunni vältel kaks uut kuplit. Lihtne, veel vähem füüsiliselt kerge, see nikerdamine ei olnud. Aga mis peamine, jällegi üks uus kogemus olemas, põhimõtteliselt sai selgeks, kuidas see kupli vahetamine enamvähem algusest lõpuni õiges järjekorras käib.
Selle kuplivahetuse põhimeistriks oli Martin, kelle juhiste järgi juba esimesel päeval toimetasin. Kui tol päeval jättis ta plähmerdaja, tohutu jutupauniku (eriti valjuhäälse veel) ning närvilise mulje, siis iga järgneva kokkupuutega on ta aina lahedamaks muutunud. Viskab nalja, toimetab ja on selline väga kohusetundlik vana. Inglise keel on nagu on, aga nii on ta suhteliselt enamus kolleegidel siin. On ka umbkeelseid ja on ka väga arusaadava inglise keele oskusega. Aga fakt, et Martin ise helistas Schindlegrati ja palus mind endale appi, annab märku, et ju olen mingil määral end hea töötaja ning abilisena end tõestanud. Koostöö sujus, kuplid said vahetatud ja järjekordne „We are Super-Elite Team, supa!“ lendas tema suust. Teeb tuju heaks küll

Esmaspäev, viimane seitsmest järjestikusest tööpäevast, oli võibolla üks kõige sündmustevaesemaid seni. Kuid ootusärevus ja töötahe oli suur, sest silmapiiril paistis esimene vaba päev! Aina enam hakkab tunduma, et Schindlergrati tõstukist võib saada see peamine jaam, kus päevad mööduma hakkavad.

Nagu ennist mainisin, tuleb parimad palad alati lõppu jätta. Nii jõuamegi tagasi laupäeva juurde. Kohalikel on laupäev püha, mis tähendab topelt tasustatud tööpäeva. Tööpäev möödus taaskord Schindlergrati tõstukil ja seda kuni 18:00’ni, mis tähendas esimesi ületunde. Pärast ametlikku tööpäeva lõppu ja tõstuki sulgemist ootas ees veel veidi lumelükkamist. See aga osutus väga piinarikkaks tegevuseks ja seda ühel väga karmil põhjusel. Kes pealkirja hoolikalt luges, see ilmselt ootab, kuna tuleb siis see „häda nr 2“ ning mida see tähendama peaks. Eks mõni juba aimab, aga laupäeva õhtul see siis tuligi.
Nimelt, veidi rohkem kui pool tundi enne sealt 2645meetri peal asuvast jaamast kodu poole laskuma asumist, otsustas organism, et nüüd on lõunasöök kenasti seeditud ja oleks aeg külastada seda tuba, kus isegi kuningas üksi ja jala käib. Ja seda lausa nii hullusti, et korduvalt tuli peatada töötegemine, sulgeda silmad ja sügavate sisse-välja hingamistega mediteerida sellest raskest momendist üle. Miks seda probleemi „lahendama“ ei tõtanud, te küsite? Sest Schindlergrati mäepealses jaamas puudub vastav tuba! Ja nii ma siis võitlesin. Vapralt. Kuni kell sai 18:00 ja oli aeg vahetada saapad, kinnitada pea külge lamp ning laskuda koduküla suunas. Jah, täpselt nii, laskumine totaalses õhtupimeduses, kojusõidu kestvuseks 15+ minutit. Lumelauda jalgade külge kinnitades olin enam kui 100% kindel, et esimese lumevalli või moguli otsa sõites on sellega korras ning tuleb pikk pesuõhtu. Aga etskae – nii, kui laskuma asusime, sai organism siiski aru, et tuleb see piin lõpetada ja oodata, kuni õige aeg lõpuks käes. Laskumine ise oli loomulikult taaskord omaette kogemus. Ainsaks valgusekiireks väikese pealambi poolt lumistele nõlvadele manatud heledam ovaal, jõudsime Hartwigiga õnnelikult St Antonisse, klassikaline „high five“ sõidu lõpus ja jooksujalul koju, et see õudus lõpetada.

Mõni kindlasti arvab, et poleks pidanud nii täpselt ja pikalt sellisest asjast kirjutama, aga uskuge mind – minule endale, toakaaslasele ja kolleegidele pakkus see ikka kõvasti ainest naerda ja arutada, mida kõike siin ka läbi ei pea kogema.

Aga need olidki seekordsed jutud! Seitse esimest tööpäeva on edukalt läbi. Palju erinevaid ülesandeid edukalt lõpule viidud, tõstukeid-jaamasid läbi käidud, uusi oskusi õpitud ning väga suur distants lumelaual läbitud. Motivatsioon ja töötahe ei ole grammigi langenud, pigem ootan igal hommikul, mis uus päeva taaskord endaga toob ning millisesse jaama seekord saadetakse.

Kuid need ülesanded jäävad nüüd üheks päevaks tahaplaanile ning ees ootamas esimene vaba päev, mil saab oma vaba tahte järgi ärgata, mäele asuda, sõidutrajektoore valida ja mida kõike veel.

Selleks korraks kõik, jutupliiats sai tühjaks. Uni on siin pärast pikki päevi aina magusam ja juba viimased tund aega see juba piinabki.

Järgmiste pajatamisteni!

Anthony