Kolmas töövahetus tõi lumeuputuse!

Run of Fame seljatatud, alustame uue töövahetusega ning ühtlasi ka uue nädalaga. Mitte, et siin nädalapäevadel mingit erilist vahet oleks või enam aru saaks, mis päev on. Okei, tegelikult vahe on, laupäeval ja pühapäeval on üldiselt rahvast ikkagi rohkem selle keskuse maagilisi võlusid nautimas.

Taaskord käes vahetuse esimene tööpäev, hommikul vara tuleb selga ajada tööriided ning asuda varustuse järele. Muideks, minul on tööriietega vedanud, sest sain omale uhiuue Goretex jope ning püksid, mis peavad suurepäraselt igasugusele ilmale vastu. Tuul, vihm, need alumiste kihtideni ei jõua, mis on ülimalt tähtis siinsetes oludes töötades.
Esmaspäevane päev tuleb vägagi uimane ja inimesi on vähe. Seetõttu kipub pärast lõunasööki Schindlergrati ülemises jaamas postil istudes uni kiirelt silma. Kuna inimesi on vähe, siis on ka üsna vähe, mida jälgida ning hakkab üsna kergelt igav. Õnneks, minule kui tööhoolikule, tuleb enne päeva lõppu teade, et pärast Schindleri alumises jaamas toolide kokkukogumise „poolaega“ saan suunduda Arlenmähderisse, kus asendan Lennartit, kes peab esmaabi kursusele minema. Vähemalt üks ületund ootamas.
Õnneks midagi väga hullu teha pole vaja – natukene lund lükata ja vaadata, kuidas PistenBully üleliigset lund lifti ümbrusest mängleva kergusega minema toimetab ning ongi tööpäev koos ületunniga lõpule jõudnud. Kuna Arlenmähderi jaamast kuidagi mööda nõlvasid koju jõuda pole võimalik, tuleb suunduda auto poole. Siinkohal aga läheb juba huvitavamaks.
Nagu ikka, tuleb autoni aga esmalt jõuda ning seda teeme ikkagi laskudes oma ustavate suuskade/lumelaudadega mööda kitsast teed. Kolme peale on meil ainult üks valgusallikas, mis teeb liikumise omajagu keeruliseks. Jõuame siiski tervetena autotee äärde. Tavapärasest teeäärses „taskus“ aga autot ootamas pole. Olgu siinkohal ära märgitud, et kuna ülejäänud kahest pikema staažiga kolleegist kumbki autoga ei tulnud, tuli auto neil „tellida“ ehk lasta teistel kolleegidel meieni toimetada. Selline see süsteem juba kord on, kui vaja pikemalt töötada ja „Arlekast“ koju saada.
Igatahes, mehed arvavad, et ju siis jäeti paarikümne meetri kaugusele veidi suuremasse „taskusse“ liikumisvahend ootama. Jõuame sinna ja ennäe imet – autot pole!
Kolleegid asuvad siis oma imelikus keeles midagi seletama ja telefonikõnesid tegema. Ühel hetkel aga rohkem kõnesid ei tehta. Ootame. 10 minutit. Veel 10 minutit. Võimalik, et veel 10 minutit. Kella ei vaadanud, aga mööduvaid autosid jälgides ning seda ühte õiget oodates vähemalt tundus nii.
Ja siis lõpuks pöörab üks valge kastikas meie ette. See üks ja õige. Tuleb välja, et üks kõrgemaid ninasid roolis, teeb siin taksot oma alluvatele. Vähemalt saame lõpuks sooja autosse ning suunaga kodu poole.
Nagu ikka sellistel päevadel, palun Adamil oma õhtusöögi koju kaasa haarata, et tööpäevast väsinud keha tankida ja tellitud toit raisku ei läheks.

Järgmisest päevast aga läheb käest ära. Alguse saab korralik lumevalang, millel (etteruttavalt ära spoilides) ei paista otsa ega äärt. Sellistel päevadel väga sõidunaudingut nõlvadel ei saa, sest nähtavus on sama, nagu keset ööd ilma tulesid põlema panemata üritada kodus tualetti külastada. Tead küll, kus õige koht asub, aga ikka on tunne, et iga sammuga astud trepiastmest mööda või ei taha sihtmärki. Ainus vahe, et praegusel juhul on pimeduse asemel kõik valge ja puudub arusaam liikumissuunast, kiirusest, nõlva kaldest ja kõigest muust.
Grupina liikudes jõuame siiski Schindlergrati, kus juba eos on teada, et sel päeval toole välja ei saada. Teostame mõned hooldustööd, kuid 1,5 tunni järel saan käsu suunduda teiste lifti juurde. Mis ees ootab, pole aimugi. Kuidagi läbi tuisu, peamiselt jalutades kohale jõudes selgub, et saan enamuse ülejäänud päevast järjekordses töötoas midagi väga igavat teha. Vähemalt saab töötunnid kätte ja rahulikult omaette toimetada, muusikat kuulata ning vähe energiat nõudva tööga tegeleda. Mis tegevus oli, selle jätan enda teada. Vastasel juhul ei jõuaks neid kommentaare ära lugeda, mille laviini alla jääksin. Vahele jäi loomulikult lõunapaus, pärast mida suundusin tõstukile, et oma sooja töötuppa tagasi jõuda, kuid see sõit tõstukile oli üsna ebameeldiv. Pane kokku kehv nähtavus ning mogulisse sõidetud nõlv ning lihtsa matemaatika abiga saad tulemiks „mats ja maaühendus“. Seni siin oldud aja jooksul üks valusamaid, sest pärast seda andsid tunda nii üks hüppeliiges kui ka juba 3 korda opereeritud õlg. Just selle õla pärast muretsen kõige rohkem ning seetõttu katsun ka pidevalt sõidukiirusega mitte liialt priisata. Kahjuks ei olegi alati vaja suurt kiirust, piisab vaid ühest salakavalast mogulist ja leiadki end väga ebragraatsilise õhulennu järel lund otse kandikult maitsmast.
Kui aga lõpuks jõuan töötuppa ning saan ka oma ülesandega ühele poole, ilmub nagu võluväel just sel hetkel noormees ülevalt korruselt valveruumist ja palub endale appi. Teadmata, mis väljas toimub, pakin end ennatlikult soojalt riidesse ning suundun õue. Ja oi-oi, selle kahe varjus veedetud tunniga on ilm veel keerulisemaks muutunud. Lund sajab maapinnaga paralleelselt, tuul puhub minema kõik, mis pole tugevalt lume sisse või ketiga kinnitatud. Isegi minul oma 90kg kehakaalu + paari kilo jagu seljas olevate riietega on keeruline ühe koha peal seista.
Igatahes, lifti mootoriruum sai kenasti suurema lumerünnaku eest kaitstud, mõned hooldustööd tehtud, seejärel alumisse jaama, seal sama teema ning koju. Ja sel päeval oli kojusõit eriline! Esimest korda sain kogeda tõelist puudrit puude vahel märgistatud rajalt eemal. Sunniviisiliselt. Rohkem sõnu kirjeldamaks polegi vaja.

Kolmapäevast sai senise töösuhte kõige lühem tööpäev. Kuna töötajaid on palju, aga töötavaid lifte vähe, siis saadeti paljud varakult koju ära. Minu päev algas järjekordse uue lifti juures lumelükkamis teenust osutamas ja seda lund oli ikka ebamaises koguses kogunenud. Pärast viie mehega jaama puhastamist veetsime ca tund aega valveruumis soojenedes, seejärel lubati lõunale, pärast mida anti käsk koju minna. Minu palvele mingit tööd leida vastati kahjuks eitavalt, seega 12st leidsin end juba toast, kiire pesu ja blogi kirjutama.
Umbes kahe tunni pärast kuulsin koridoris kedagi ust avamas ning leidsin sealt naabertoa Nicki, kelle esimesed laused olid „Oh, you were sent home early, too? Wanna go shreddin the powder?“. No kuidas saaks siis „ei“ öelda. Loomulikult läksime metsa vahele värsket puudrit nautima. Seal lustides tekkis tõepoolest tunne, et olen talvevõlumaal! Kohev ja õhkõrn lumi pea kahemeetrise kihina, lihtsalt tuiska läbi. Kui kukud, siis valus pole. Lisan siia juurde ka video Nicki arvamuse puudrist liikuva pildi näol. Videos algselt kõlav ebatsensuurne väljend on parema tuleviku nimel ja autori heaolu seisukohast vaigistatud. Aga see lihtsalt on näitamist väärt. 

Pärast mõnusat kahetunnist trenni puudris suundume Square Bar’i väikesele õllele ning kui Adam ükskord töölt tagasi jõuab, liigume tavapärase kolmemehe rivina õhtusöögile.
Päeva lõpetab korralik trenn jõusaalis. Soetasin endale kuukaardi ning asusin taaskord sõber Arturi poolt juba suvel koostatud treeningplaani täitma. Motivatsioon on laes. Pooltel päevadel saab tööl kõvasti füüsilist parandatud, peamiselt lumelükkamise raames, kuid kergemate päevade järel on mõnus veidi lisa teha.

Vahetuse viimane päev möödub taaskord väga rahulikult. Hommikul ootab kogunemispaigas meid St Christophi küla seeniortöötaja Rudi, kelle juhtimisel sõidame autoga juba mainitud küla suunas, et veeretada see viimane päev õhtusse Maiensee liftil. Kuna eelmise tööpäeva lõpust selle päeva hommikuni on lakkamatult taevast valget kulda alla sadanud, saame hommikul omajagu labidate ja sahkadega oma füüsilist seisundit parandada. Kui sul seltskonnaks selle tegevuse juures on Adam, Obi ja Wilf, siis möödub see kõik suure nalja ja naeru saatel. Mõned tõestusmaterjalid ka videote kujul.

Ülejäänud päeva võtaks kokku üsna lihtsalt – tuim passimine. Rahvast palju pole. Päeva esimeses pooles annan vahelduva eduga mõned „nööbid“ või „puglad“ ülespoole minna soovijatele kätte ning pärastlõuna veedan sama lifti teises otsas väikeses hütis valvates, et kõik sujuks laitmatult. Mõned korrad tuleb lifti seiskudes välja joosta ja probleem lahendada, aga that’s about it!

Ja nii jõuabki kätte see neli päeva oodatud hetk – õhtu enne järjekordset vaba päeva! Peame plaani järgmiseks päevaks, kirjutan veidi eelnevaid postitusi ja vaatan Youtube’is pakutavat.

Nii see elukene meil siin veereb – ettearvamatult, tegusalt ja lõbusalt.
Ütleks nii, et ei saa kurta!

Järgmiste lugudeni!

Anthony