Backflip, esimene puuder ja 191cm masinasse!

7:15 heliseb äratuskell ja saan esimest aimu, millised need hommikud siin on. Toakaaslane, põhimõtteliselt Saku oma poiss, Mullaka kuningas ehk hea sõber Adam asub tööriideid selga ajama. Umbes 7:50 tuleb olla valmis Galzigbahni tipus, kust siis meie „regiooni“ mehed oma tööpostidele suunduvad. Teades ennast ja oma viimase poole aasta uneharjumusi, tikub kerge kahtlus ja kartus, kuidas sellega siis järgmise 4 kuu jooksul olema saab. Samas, üldiselt režiimi sisse saades loksub iga asi oma kohale ja peaks need hommikud ka mõistlikud ning talutavad olema. Eriti, kui tööpäevad kattuvad ja kaks mölafoni voodite kõrval oma alarme kuulutama hakkavad. 

Egas muud midagi, teki nurga alt soovin Kombele head tööpäeva ja küsin põrandal madratsil lebavalt „puuk-üürnikult“, kuidas edasi talitame – kas magame veidi või ajame elu sisse, et esimestena tõstukitel olla. Ühehäälsel hääletusel otsustame, et edasi ei maga, kuid esimestena tõstukile ka ei jõua. Suuresti minu hommikune probleem see ka on – aega on palju, aga unelev toimetamine ja kella liikumise kiirus ei ole teps mitte omavahel heas seoses.

Aadu töö seisneb peamiselt – nagu meie seda omavahel nimetame – päkapikkudele pulga ulatamises ehk laste nõlval nööp-liftil toimetades ja pisipõnnide nende jaoks kõrgustesse viivale atribuudile aitamises. Kärutame siis Jani ustava Volvoga St Christophi külakesse, kus saame lõpuks hommikukohvi ja samuti mäepiletid. Kahe sõõmuga maitsev cappuccino lipsu taha ja mäele.
Ega kui Eesti ilmad ja palgad ei luba kahe talve jooksul lumelauda garaaži kapi otsast alla võtta, siis esimesed sõidud sellise mastaabiga mäel on ikka väikestviisi eneseotsingud. Õnneks sellega on nagu Papa Endenil selle kossuvärgiga – anna hetk ja juba on 90% endisest vormist tagasi. Esimeseks päevaks oli hea saada seltsiliseks pigem alustava lauduri staatusega, ei kippunud väga kihutama ega tohutuid trikke proovima. Seiklus saab jätkuda vähemalt esimese tööpäevani.

Sama päeva õhtupoolikul jõuan ka personaliosakonna pomo jutule, et kätte saada tööriided, erinevad juhised, IT osakonnast wifi kood (loomulikult esimesed 3 päeva see ei toiminud) ning kõrvalhoonest ka hooajapääsme kogu keskuse tõstukitele. Õhtu lõpetame uue aasta alguse tähistamise noodi all ehk pitsade ja radleri seltsis. Aasta esimese päeva jutt sellega otsa saabki. Teadmatuses, kuhu hommikul tööle paigutatakse ja mida tegema hakkan, tõmban über-paksu teki üle kõrvade.

Hetkeks, mil seda kirjatükki üheks „eeposeks“ kokku hakkan sulatama, on tööpäevi seljataha jäänud sama palju kui jookseksin võidu 5-mehelises võidujooksus – neli! Kõiki neid eraldi lahti hekseldama hakates jääks sellest blogist pigem tööpäeviku mulje. Püüab siis lühidalt kokku pigistada. Eos tunnen, et sellega „feilin“.

Päev 1 on seni ainus päev, mille olen veetnud ühel samal tõstukil ehk peamiselt selle mäepealses jaamas veetes. Ülesanded ja kogemused siiski erilised. Tuleme selle päeva puhul korraks täitsa algusesse, sest selle esimene osa kordus ka kahel järgneval hommikul. Pärast ärkamist, koti ja enese kokkupakkimist, suund töötajate varustuseruumi. Lauasaapad jalga, laud näppu ja gondli peale. Galzigbahni bergstation’is ehk lõpp-punktis kogunevad teatud tõstukite mehed ja ootavad rajamasina saabumist, mis toimetab siis meid Christophbahni lõppjaama, kust laiali valgutakse nagu vihm kolmanda päeva lõpus minu Goretex materjaliga kaetud tööriietelt. Aga selleni veel jõuame.
Esimese päeva veedan siis Arlenmähderbahnil, mille alguspunkt on põhimõtteliselt suusakuurorti mõistes tupikus – kui sinna nõlva mööda jõuad ja see tõstuk ei peaks töötama, oled, viisakalt öeldes, plindris! Anyway, energiapomm Martin annab esimesed juhised kätte ja paneb oodatult lund lükkama, sest paari eelneva päeva ning ööga on tohutus koguses lund alla sadanud, erandiks polnud ka aasta esimese ja teise päeva vaheline öö. Kui hommikuvõimlemine sooritatud, liigume tõstukiga bergstation’i, kus saan kohe rakmed külge ja austria-inglise keelsete juhiste kohaselt tuleb kuhugi torni ronima hakata. Kui küsiti kõrgusekartuse kohta, vastasin sakukale kohaselt „No problem!“. Ja nii ma siis ronisingi ülevaltpoolt lugedes esimese tõstukiliinide tugiposti otsa, et tuulemõõdik jääst puhastada. Ise seda esialgu teha ei saa, igaksjuhuks teeb Martin lihtsad asjad ise ära, küll kollanokk veel jõuab. Elus-terve, jõuan tornist alla, korraks jaamas üles soojeneda, saan juhised tagasi õue liikuda ning jaama taga kuue kinnituisanud ukse eest lume ära lükata. Kui esimese viie uksega veel probleeme ei tekkinud, siis kuuenda juures sain aru, et midagi on valesti. Väljas tuiskas korralik lumetorm, merepinnast oli kõrgust 2200m kanti – no katsu sa seal kohe lund rookima hakata. Eriti, kui uks on meetrise lumevalli ette saanud. Kõige hullemini aga mõjus ilmselt just altitude ehk hingamine läks paigast, kui nii lubate seda sõnastada. Selle viimase ukse lahtikaevamiseks pidin kasutama kolme time-outi, sest pärast 5-6 minutit oled ikka täitsa võhmal. Ahjaa, by the way, hommikune töölesõit lauaga oli ka omamoodi katsumus, sest lumetormis on nähtavus lauaprillidega ja ilma lähedane pimeda omale. Ja nii järgmised kolm päeva. Tööle, lõunale, tagasi tööle ja koju – iga kord sama jama. Aga jah, uksed said lõpuks lumevangist vabastatud ja pärastlõuna toolil istutud. Just täpselt nii palju teha oligi.

Huvitava, aga loogilise faktina, tooks välja selle, et lumetormi ajal liigutakse töölt „koju“ gruppidena – et keegi töötajatest kuskile kadunuks ei jää. Eriti uued, kes nõlvadega päris sina peal ei ole. Just nii mind kaks esimest päeva ka eskorditi mööda homerun’i koduküla poole. Esimese päeva saldosse jäi tuule poolt rajale ette puhutud lumevalli tõttu üks tagurpidi salto ja juba kolmandat päeva kange kael, teisel päeval aga töökaaslase paanikaatakk – nimelt sõitis ta suuskadel järgmise nuki taha ootama, aga mina lumelauaga ei saanud piisavalt hoogu ja pidin jala järgi tulema. Kui aga kahekesi liigud ja teist meest tormis enda taga ei näe, tuleb karjuda, kas mees ikka veel läheduses on. Meid eraldas vaevu 20meetrit, aga näha polnud muud kui valget. Maa on valge, taevas on valge, õhk on valge – mõni pidi selle peale isegi oksele hakkama. Aju ei saa aru, mis toimub, kus on maa ja kus on taevas, kui suur on kiirus ja kas liigud edasi või tagasi. Sama on juba mitmel korral minuga juhtunud – seni veel „sõber Robert“ külla pole tulnud. 

Aga vaatamata sellele ühele maaühendusele pole rohkem õnnetusi juhtunud. Kõik, kes te portselanmehe tervise pärast muretsete – nagu imikudki kõndima õppides – oskan juba viga saamata kukkuda. Okei, see kael, elab selle pisiasja üle.

Teine tööpäev oli siiani kõige sündmusterohkem ja võib öelda, et vägevam. Uus jaam, uued ülesanded. Schindlergratbahni nimi võib siin päris tuttavaks saada ja ise loodan ka, et sinna suunatakse aina rohkem ja rohkem. Ennelõunase perioodi peale kahes vahetuses ligi 3 tundi veetsin 2650meetri kõrgusel merepinnast, taaskord tugiposti-torni otsas. Kõrgusest ja lumetormist tingituna oli torn totaalselt jäävangi jäänud ja minu ning Michaeli töö oli kõik see likvideerida vajalikelt osadelt. Nii me siis turnisimegi nagu kaks Mikit kahe torni otsas ja jagasime haamrihoope ühele ning teisele poole. Siiani kirun, et kiivri küljes käiv kaamera tuppa jäi. Enam sellist päeva ei juhtu, et kaamera koju jääks. Kui tornid puhastatud, liikusime Ulmer Hütten’sse lõunale. Olgu öeldud, et lõunad on siin vähemalt esimese nelja päeva jooksul kogetud kahes kohas väga head. Mis peamine – hind on ainult 1.50eur. Ja seda supi, prae ja salati eest. Salatit võta palju süda ihkab. Kes mind hästi tunnevad, need teavad – süüa mulle meeldib, see on kindel! Aga mis lõunasöögi ajal selle palkamaja teisel pool toimus, mõjutas isegi samal ajal toimuma pidanud Tour de Ski etappi. Astudes kõnealusest hoonest välja, nägime maja ees kõiki suusa/lumelauahoidikuid pikali maas, suusad ja lauad mööda „õue“ laiali. Tuule kiiruseks juba teist päeva järjest vahelduva eduga üle 30m/s!! Läbi selle valge kardina jõudsime kuidagi oma jaama tagasi, kus ülejäänud päev mööduski suhteliselt ootusärevuses – mis nüüd edasi siis saab. Umbes 95% keskuse tõstukitest suleti ja neid siin on kokku üle 300! Sõber Adam oma lastetõstuki sai ainult pooleks tunniks sulgeda ja seejärel taas avada, sest tema külas, all orus, see torm nii tugev polnud. Meie aga istusime ca 2km kõrgusel, tuul katusepleki vahel vilistades. Järsku paistsid kaks liikuvad inimkeha jaama ukse taga. Abielupaar Bristolist oli jäänud rajale tormivangi ja otsisid ulualust. Selle nad said ning seda järgnevaks ca 4 tunniks. Mõni tund hiljem liitusid sakslastest/austerlastest isa-poeg. Ja nii me siis seal istusime. Lõpuks saime Hartwigiga suunduda koduküla poole ja just sel sõidul siis see meeleheitlik „ANTHONY!“ hüüdmine ka aset leidis. Kuid selle lumetormi ning keskuse sulgemise juures oli ka üks väga-väga suur positiivne külg – homerun’ile jääb pikk laskumine, millest esimene osa on üks must (suusakeskuste mõistes rasksusastmelt kõrgeim) nõlv ja seda ei olnud MITTE KEEGI sõita saanud. Sellest kojusõidust sai mu elu kõige vingem lauasõidu kogemus, sellist puudrit pole minu keha, jalad ja laud kunagi kogeda saanud!

Kolmas päeva algas taaskord erinevatel liftidel abistades ning lõppes Adami kõrvalliftil samamoodi nööptõstukil nö. pulka kätte ulatades. Päev aga lõppes kohutavas vihmasajus, terve keskus ja kaasaarvatud meie küla sai üle ujutatud, nii et õhtusöögilt tuppa 207 jõudsid kaks läbiligunenud „lifterit“.

Neljas päev – taaskord alustasin ühel tõstukil ja lõpetasin Schindleril. Selle tipus lund lükata oli endalegi üllatuseks meeldiv tegevus. Igatahes parem kui päev läbi istuda mõne teise tõstuski jaamas ja vaadata, et kõik inimesed korralikult toolile istuvad või nööbiga üles minnes pikali ei kuku. Eks staatilise ja liikuva pildi kujul näeb materjali esimese töövahetuse lõppedes valmivas postituses. Seniks saab vahelduva eduga teaser’eid näga instagarami konto alt.

Täna sai ka kaks vitaalset fakti selgeks – esimene vaba päev tuleb uue nädala teisipäeval, mis minu arvutuste kohaselt tähendab veel 3 tööpäeva ehk kokku 7-päevast vahetust kohe pakkudelt startides. Lisaks sai toa- ja rahvuskaaslane oma vaba päeva samuti teisipäeva peale vahetatud, mis tähendab, et ka see mure sai lahendatud ja edaspidi saame vabal päeval koos erinevaid keskuse nurkasid uudistama minna.

Nelja päeva kokkuvõtteks võiks öelda, et minust on siin vist saanud tööandja ideaalne tööhobune – kõik mis ette on söödetud ja ära palutud teha – tehtud on saanud ilma mingi vaidluseta. Meetri sügavusele sulalumme kinni lükatud piirdevõrk välja kaevata, erinevates jaamades erinevates tingimustes erinevatelt pindadelt kõrgustelt lumelükkamine, tõstuki masinaruumi – täpsemalt toole jaamas uuele ringile saatva masinavärgi – sisse ronimine lumepuhastamise eesmärgil ning nagu juba mainitud sai – tugevas lumetormis peadpööritavas kõrguses sirguva torni otsa ronimine – kõik saab tehtud!

Aga nagu arvata oli – midagi „lühidat“ siit küll ei tulnud. Aga vähemalt on midagi hommikuse kohvi kõrvale lugeda. Nagu Moskva seikluste aegu nii mõneltki kuulsin, siis just sellise rolli minu blogi olla saanud. Käesoleva teose jaoks läks ilmselt kahte tassi vaja. Pange see teine tassitäis minu arvele.

Ja nagu selle režiimi saamisega juba tänaseks lood on – kell näitab 22:54 ehk uni on viimased 45min juba silmadele lisaraskust aina juurde poetanud.

Tunne on hea, tuju on hea, kolm päeva veel ja siis saab lustida!

„Selle pealt on hea edasi minna!“ – J. Känd

Kõike head, edu teile!

Anton aus Tirol