Eessõna
30 aastasena võid elus vastu võtta ikka huvitavaid otsuseid. Kes laskub ühele põlvele, kes saab teise lapse, kes asub maja ehitama, kes otsustab Septembris mitte juua või hakkab üldse karsklaseks ning kes proovib esimest korda lumelauaga sõita.
Põhjust paanikaks pole - ükski neist ei kehti minu kohta.
Ligi 11 aastat tagasi otsustasin esimest korda avalikult oma mõtteid kirja panna - nii sündiski Sultani blogi! Algus oli krobeline, esimeses, 4. märtsil 2007 aastal avalikustatud postituses olin isegi kahtlev, kui kaua sellel ettevõtmisel eluiga on antud. Praeguse seisuga on see "elu" mitmel korral üle elanud koomaseisundi, kuid lõpuks taas ärkab sügavast mustast august.
30 aastasena otsustasin taaskord oma mõtteid kirja panna. Ning nagu ka eelnevalt, ei karda ma neid teistele jagada. Kes saab kõhutäie naerda, kes saab ilkuda, kes ahhetada, kes kadedusest laimiroheliseks muunduda ning kes takka kiita ja uut portsu oodata.
Ega muidu siia ju midagi ei tuleks, kui poleks, millest sõnakombinatsioone eeposteks vorpida.
30 aastasena otsustasin ka midagi veidi suuremat ning mõne arust isegi uskumatumat.
Mis esialgu tundus lihtlabase naljana, sai väga ruttu reaalseks ettevõtmiseks. 15. detsembril 2017, nähes sõbra Instagramis story's St Antoni lumiseid nõlvasid, meie lipuvärvi-sinist taevast ja eredalt siravat päikest, kirjutasin kadedusehoos talle "Kas sul lumelükkajat või abilist ei ole sinna vaja?" (ja noh natukene veel mingit tähtsusetut mula. Naljast sai tõsine vestlus. Tõsisest vestlusest sai minu CV'ga vürtsitatud e-mail. E-mailist sai telefonikõne. Telefonikõnest sai töövestlust. Töövestlusest sai teine töövestlus. Teisest töövestlusest sai lennupiletid. Lennupiletitest sai reaalsus. Reaalsus, et vana-aasta saadan ära ning uue võtan vastu Austrias, maailma TOP5 suusakuurortis - St Anton am Arlbergis! Ning mitte ainult aastavahetuses pole asi - järgnevad 4 kuud mööduvad selle sama sõbraga tuba jagades ning üheskoos tööpõldu kündes!
Just selline seiklus ajendas mind taaskord oma tegemisi, mõtteid ning kogemusi kirja panema. Eks igaüks arvab, mis ta tahab, aga kui kunagi blogiga alustasin, siis kõige suurema kaaluga põhjuseks oli võimalus aastate pärast oma tegemisi ja mõtteid taaskord lugeda, veidi nende üle naerda või imestada ning meenutada.
Aga miks mitte neid ka teieni tuua. Peamiselt sõnades, vahel ka piltide ja videotega kaunistades. Samas, kes kadeduseussi haigusesse nakatuda ei karda, leiab paremalt paneelist Instagrami konto, kuhu peamiselt story'desse värskeid jäädvustusi laekub.
So, welcome aboard, to follow my journey in the "winter wonderland"!
Parimate soovidega,
Anthony
30 aastasena võid elus vastu võtta ikka huvitavaid otsuseid. Kes laskub ühele põlvele, kes saab teise lapse, kes asub maja ehitama, kes otsustab Septembris mitte juua või hakkab üldse karsklaseks ning kes proovib esimest korda lumelauaga sõita.
Põhjust paanikaks pole - ükski neist ei kehti minu kohta.
Ligi 11 aastat tagasi otsustasin esimest korda avalikult oma mõtteid kirja panna - nii sündiski Sultani blogi! Algus oli krobeline, esimeses, 4. märtsil 2007 aastal avalikustatud postituses olin isegi kahtlev, kui kaua sellel ettevõtmisel eluiga on antud. Praeguse seisuga on see "elu" mitmel korral üle elanud koomaseisundi, kuid lõpuks taas ärkab sügavast mustast august.
30 aastasena otsustasin taaskord oma mõtteid kirja panna. Ning nagu ka eelnevalt, ei karda ma neid teistele jagada. Kes saab kõhutäie naerda, kes saab ilkuda, kes ahhetada, kes kadedusest laimiroheliseks muunduda ning kes takka kiita ja uut portsu oodata.
Ega muidu siia ju midagi ei tuleks, kui poleks, millest sõnakombinatsioone eeposteks vorpida.
30 aastasena otsustasin ka midagi veidi suuremat ning mõne arust isegi uskumatumat.
Mis esialgu tundus lihtlabase naljana, sai väga ruttu reaalseks ettevõtmiseks. 15. detsembril 2017, nähes sõbra Instagramis story's St Antoni lumiseid nõlvasid, meie lipuvärvi-sinist taevast ja eredalt siravat päikest, kirjutasin kadedusehoos talle "Kas sul lumelükkajat või abilist ei ole sinna vaja?" (ja noh natukene veel mingit tähtsusetut mula. Naljast sai tõsine vestlus. Tõsisest vestlusest sai minu CV'ga vürtsitatud e-mail. E-mailist sai telefonikõne. Telefonikõnest sai töövestlust. Töövestlusest sai teine töövestlus. Teisest töövestlusest sai lennupiletid. Lennupiletitest sai reaalsus. Reaalsus, et vana-aasta saadan ära ning uue võtan vastu Austrias, maailma TOP5 suusakuurortis - St Anton am Arlbergis! Ning mitte ainult aastavahetuses pole asi - järgnevad 4 kuud mööduvad selle sama sõbraga tuba jagades ning üheskoos tööpõldu kündes!
Just selline seiklus ajendas mind taaskord oma tegemisi, mõtteid ning kogemusi kirja panema. Eks igaüks arvab, mis ta tahab, aga kui kunagi blogiga alustasin, siis kõige suurema kaaluga põhjuseks oli võimalus aastate pärast oma tegemisi ja mõtteid taaskord lugeda, veidi nende üle naerda või imestada ning meenutada.
Aga miks mitte neid ka teieni tuua. Peamiselt sõnades, vahel ka piltide ja videotega kaunistades. Samas, kes kadeduseussi haigusesse nakatuda ei karda, leiab paremalt paneelist Instagrami konto, kuhu peamiselt story'desse värskeid jäädvustusi laekub.
So, welcome aboard, to follow my journey in the "winter wonderland"!
Parimate soovidega,
Anthony
1 comment:
Põnev! Lech am Zürs ja St Anton on ühed mu lemmikuimad suusakuurordid, kus ma kunagi käinud olen (elasin 2014a talvel-kevadel Vorarlbergis) ja hea meelega loeks, kuidas seal kuurortides töötamine kulgeb. Saaks enda kogemusega võrrelda ;)
Post a Comment