Et kuhugi (elus) jõuda, pead ületama rohkelt katsumusi

31.12.2017

Kätte jõudnud aasta viimane päev, mil enamus inimesi Maarjamaal valmistuvad õhtuseks tähistamiseks, saavad kokku oma sõprade ning lähedastega, et saata vana oma teed ja võtta vastu uus – uued ettevõtmised, uued eesmärgid, uued katsumused ees ootamas!

Kell on liikunud veidi üle esimese verstaposti aasta viimasest päevast ja jõuan viimaks teki alla, panen telefonist oma 4-5 äratust alates 4:10’st, et 4:30 isaga Lennart Meri lennujaama poole teele asuda. Esimest korda ärgates otsin paaniliselt oma telefoni, et vaadata kella – 3:10. Unesegasena mõtlen, miks küll otsustas see 30 aastat üle elanud (jah, just see on vast korrektne väljend selle aja kohta) organism pärast 2 tundi ärgata. Siis taipan, et mingi osa kehast nõuab selle 89kilose kogu liigutamist tualettruumi kaaluvähendamise eesmärgil. Mõeldud-tehtud!

 Pärast põgusat alumise korruse külastamist teki alla jõudes pakub aju välja, et äkki ei riskiks ja püüaks järelejäänud tunnikese vastu pidada. „Mõte hea“, jõuan endamisi otsusele. Järgmisel hetkel toimub aga totaalne shut down ning näen und, kuidas isaga oleme mingisugusel laevareisil, käes pilet kajutinumbriga 3368 ning rinnus hirm, et jään lennust maha. Kuhu lendamas olin või mis üldse toimus – jäi selles unenäos veidi ebaselgeks ka peategelasele. Selle hirmu saatel avan silmad ja mõtlen esimese asjana „Kuidas ma nüüd Austriasse jõuan?“. Sellele mõttele järgneb aga shokeeriv avastus, mille esitasin endale taaskord küsimuse vormis – „Miks on mul telefon käes, käsi rinnal?“. Vaatan telefoni, kust silmipimestava valguse saatel kumavad vastu numbrid - 4:55. Oleks te vaid näinud neid esimesi samme, mille saatel isa äratama jooksin. Isegi see Bolt-poiss oleks kadestanud, kuidas lamadesstardist esimesed paar meetrit ning nendele järgnenud kurv võeti.

Ükskordki saan olla enda üle uhke, et kohvrid said eelmisel õhtul pakitud ning välisukse juurde valmis pandud! Sel varahommikul oli see suureks abiks hoidmaks elus lootust, et veel jõuab lennule. Papa juhtimisel mööda musta jääga kaetud Saku-Tallinn kiirdteed tuisates oli eesmärgiks 5:23 – just siis pidi sulguma pagasi üleandmine ning check-in. Viimane sai õnneks eelneval päeval interneti imeliste võlude abiga teostatud, kuid ilma pagasita oleks sel reisil sama palju mõtet nagu kinkida kurdile raadio. Õnneks selle kiiruskatse (ja siinkohal ei pea silmas ülemõistuse sõidukiirusega liialdamist) läbisime edukalt ning pärast mõningasi sekeldusi Finnairi check-in lauas teenindanud naisterahvaga sain isale viimase karukallistuse teha ning suunduda turvakontrolli, kus ootas aasta viimasele päevale kohaselt juba järgmine katsumus.

Kui lähed 4 kuuks välismaale, võtad ilmselgelt endaga kaasa kogu oma vara, mida plaanid sel perioodil kasvõi korragi kasutada. Vähemalt nii arvan mina. Kuna elektroonikat äraantavas pagasis lennukeid laadivatele töötajatele loobitavaks anda ei soovi mingi hinna eest, pakkisin oma seljakotti kogu tehnikapargi, mis selleks reisiks vähegi vajalik tundus olevat. Kuid see rüperaalist ja akupankadest kuni 10+ meetri jagu juhtmetest pungil seljakott ei meeldinud lennujaama turvatöötajatele ning neid abistavale aparaadile, mis tolle koti kolm korda kõrvalrajale tõukas. Kes hiljuti uuenenud Tallinna Lennujaama kaudu on õhureisile asunud, teab täpselt, milline uhke uus turvakontroll meid seal ees ootab ning kui teie käsipagasist leidub elektroonikavidinaid, lükkab masin selle eraldi „laskumisele“, kust väga viisakas ja tore naisterahvas siis vähemalt minu reisipauna jälle vastu võttis ning läbi kompis. 3 korrast piisas, tädi enam selle kotiga tegemist teha ei tahtnud ning päästis mu järgnevast 13st kellavaatamisest. Vähe sellest – teeme veel siinkohal tagasipõike 1. ja 2. kotikontrolli vahelisse hetke, mil murelik isa helistas, et uurida meie lahkuminekule järgnenud tegevuse käiku. Kõne lõpus teatas ta, et minu kullakallis väikevend olevat eelneval õhtul enne magamajäämist pikalt nutnud, kuna ma nii pikaks ajaks temast kaugele reisin ja me ei saa koos midagi peale telefonis vestlemise teha. Ja nii ma seisin seal, punaste, kergelt niiskete silmadega ja ootasin, et kogu selle hommikuse lendudele tormava rahvamassi keskel saaksin oma välja praagitud elektroonikapargi tagasi seljakotti pakkida ning loomulikult kõige kaugemasse väravasse joosta, et siis lõpuks veidi enam kui pooleks tunniks oma istmik maha toetada ja veidi rahulikumalt hingata. 

Tänud sulle, kallis isa, aga oleksid natukene hiljem selle teate edastada.

Ehk siis aasta viimane päev algas kahe närvivapustuse, ühe viisakas vormis ebavajaliku ning tujurikkuva vestlusega Finnairi check-in’is ning pisarais silmadega.

Jah, siinkohal tunnistan, et olen kergelt pehme südamega ja mis minu vennasse puutub, siis pigistab ikka kraani vahelt niiskuse silma küll, kui ta sinu seiklusele minemise pärast nutab.

Edasi sujus kõik üsna rahulikult – 25min lend Helsinki-Vantaa lennujaama, kohv ja kolmnurkvõileib 12.70eur eest, 2h45min lend Münheni, kusjuures tol lennul üritasin väevõimuga ärkvel püsida, et mitte sööki maha magada – sain ainult tassi kohvi. Asi seegi!
Vastupidiselt Finnairi töötaja kartusele jõudis ka minu „eripagas“ ehk lumelauakott ilusti Münheni lennujaama välja. Kauni päikesepaiste käes asusin terminali ees ootama oma kodumaiste juurtega „Uberit“, kes mind ja minu „printsessilikult suurt pagasit“ ca 350km kaugusele Austria poole toimetama asus. Tee peal kerge pitsa ja coca ning lõpuks pärastlõunal 4 paiku olimegi St Antoni suusakülakeses kohal. Enne aastavahetuse melusse sukeldumist saime Adamiga omale täiesti uue toa ehk tema kolis oma vanast toast välja. Tutvusin paljude kolleegide/korrusekaaslastega, käisime burgerit söömas, tühjendasime mõned pudelid-purgid ning päeva lõpetuseks ilutulestik ja lasershow St Anton’i peaväljakul. 

Aasta 2018 oli kätte jõudnud ning uus seiklus võis alata!

Kui jõudsid selle kirjatüki lugemisega siiani välja – aplodeerin!

Kui endiselt ei tea, miks ma 4 kuuks Austriasse kolisin – tune in for the next episode!

PS. Nagu varasemad jälgijad teavad või siis terasemad avastavad, siis viimane postitus oli sarnaselt „seikluselt“. Tol korral oli seikluse pikkuseks 1 kuu ning asukohaks Moskva. St Antonisse jõudes süttis minus taaskord see kirg panna kirja kõik, mis sel ettevõtmisel toimuvast võiks kodustele huvi pakkuda.
Ainult ühe erinevusega – sel korral viin ma ka alustatu lõpule!

Ning lõpetuseks tsiteeriks oma head sõpra, mentorit ja kuldsuud, keda suurem üldsus Eestis tunneb artistinimega Jako Känd : „Need olid siis seekordsed jutud, varsti juba jälle!“

Auf Wiedersehen!

A.