Katse läbida „Run of Fame“ #1 ehk esimene vaba päev!

Kui arvad, et pärast seitset järjestikkust tööpäeva suusakuurortis, mis on füüsiliselt päris kurnav, magad esimese vaba päeva hommikul pikalt. Ei, probleem pole, vähemalt veel, režiimis. Küsimus on hoopis päevad – teisipäev on meie majas üks kahest pesupäevast ja musta pesu, mis vajaks veidi värskendamist, on nende kokku kaheksa ja poole päevaga kogunenud küllaga. Et pesu pestud saaks (jah, me ei pea siin ise masina kallale asuma), tuleb teisipäeva ja/või neljapäeva hommikul 7:00-7:30 vahel ülatada musta pesu kott koos kahe ja poole eurikuga (loe : euroga – toim.) koristusosakonna tädile. Tema käest saab ka puhta voodipesu, keda huvitab. Aga seda ainult iga teine neljapäev. Selle eest õnneks kukrut kergendama ei pea.
Igatahes, esimene vaba päev algas 7:00 äratuse ja musta pesu koti koridori toimetamisega. Adam suutis kenasti edasi tukkuda oma 2 tunnikest, erinevalt minust. Silm oli tuhm, aga magama ei jäänud. Nii ma siis pärast mõningast vähkremist võtsin oma ustava nutiseadme kätte ja hakkasin sotsiaalmeediat rullima.

Kella 9 paiku võttis julguse kokku taaskord külla sõitnud puuküürnik, kes olevat maja ees üle tunni aega parajaks teinud, sest väidevatalt polnud piisavalt julgust meid tülitada. Nooh, ka variant, ütleks selle peale.

Vähem kui tunni pärast olid kõik riides ja asusime ellu viima üht meeldejäävat päeva, mis esiti kõlaks nagu üks halb anekdoot – 3 eestlast ja 1 lõuna-aafriklane Austria suusakuurortis! Eestlased lumelaudadel, LAV-poiss suuskadel. Kohe hommikul saime aga esimese tagasilöögi – mitmed Run of Fame rajale jäävad tõstukid on tugeva tuule tõttu suletud. No hää küll, eks siis läheme shreddime niisama tavapärasest veidi erinevatel radadel ehk nendel, mis igapäevase tööalase liikumise tõttu ette ei jää. Enamjaolt veidi märgistatud rajast nihkes, et värskemat lund nautida ning veidi adrenaliinirikkamaid trajektoore läbida.

Jõuame pärast paari edukat ja nauditavat run’i Stubeni kanti, kus meie seltskond ühel hetkel halenaljakalt kahte lehte lüüakse – Adam ja Jan pääsevad järjekordse istetõstuki järjekorda, minu ja Joshi ehk LAV-kuti eest lastakse ribikardin ette, ainsad sõnad, mis sellele eelnevad - „Excuse me!“. No kui nii, siis nii. Sissepääsuga õnnistatud mehed siiski väljuvad järjekorrast teise ukse kaudu ning edasisteks juhisteks anti – minge bussi peale ja sõitke tagasi St Christophi või St Antoni. Taaskord siis põhjuseks liiga tugev tuul, mida tegelikult juba esimesel ülessõidul sama tõstukiga tundsime. Tool sai tuule käes sellise hoo sisse, et paaril korral vaatasime põhimõtteliselt otse alla maa poole.

Ega siis muud üle jäänudki, kui tuli bussi ootama asuda. Aga nähes seda massi, mis sinna peatusesse kogunema hakkas, saime kohe aru, et siin sõltub kõik kohavalikust ja õnnest, kuhu buss end täpsemalt pargib. Esialgu tundus, et „parkisime“ end õigesse kohta – buss parkis oma ukse enamvähem meie ette, kuid siis selgus järgmine tagasilöök – suusad-lauad tuleb bussi taga olevasse korvi sõidu ajaks paigutada. Selge, selle bussi peale me ei mahtunud.
Hakkasime siis juba ühe teise töötaja – Oliveri ja tema pundiga takso peale mõtlema, klapime summa ja saame siit minema, sest järgmine buss St Antoni tuleb tunni aja pärast. Aga etskae, taamal paistis St Christophi buss, nagu õnnistus kõrgematelt jõududelt. Pean silmas siis busside sõidugraafiku koostajat. Sellele bussile lubati õnneks varustusega sisse astuda ning rahvastki oli selle peal veel mõistuse piires. Aga mitte enam pärast seda, kui meie oma jala olime peale saanud. Järsku avastas ka selle õnnistuse veel oma 50 inimest, kellest vähemalt 30 jäid nukralt uste sulgumist asfaldilt jälgima.

St Christophist saime Christophbahniga üles lõpuks, väike laskumine ja restosse keha kosutama. Tavapärase töötajate lõuna asemel lubame endale hoopis resto-buffee poole pealt korraliku Smokey Bacon burgeri, friikad ja kosutava Radleri. Töötajatele on hind ka igati mõistlik, võib ju vabal päeval lubada.

Pärast lõunat avastasime, et ilm on sedavõrd paranenud, et paljud liftid on taas avatud. Samas hoones, kus lõunatasime, asub ka Valluga lifti jaam ning otsustasime kohe mitte allapoole laskuma hakata, vaid laseme toidul veidi settida ning võtame veel kaks sõitu kõrgemale.
Valluga on siis selle mäe nimi, mille tippu suunduma hakkasime. Kõigepealt tuleb võtta ette sõit kuni (vist) 43le inimesele mõeldud gondliga, millega pääsed Valluga mäe esimesse jaama, kus muuseas asub ka restoran. See meid aga ei huvitanud. Kui tahad aga päris Valluga tippu jõuda, kus ootamas vaateplatvorm, siis tuleb ette võtta kahe minuti pikkune sõit sellise pisema gondliga, mis mahutab keskmiselt kuus täiskasvanud inimkeha. Ja me räägime siinkohal ikkagi sihvakatest eurooplastest, eksole.  

Aga kui kord vaateplatvormile jõuad ja seda ilusal päikesepaistelisel, pilvitul päeval, siis avaneb sulle vaade viiele erinevale riigile. Jah, viie riigi pinnale jäävat pinda näeb selle merepinnast 2811 meetri kõrguse mäe tipust. Austria, Saksamaa, Itaalia, Šveits ja Liechtenstein. Ja see vaade on võimas! Tegelikult näed sealt ainult lumiseid mäetippe, kuid vägev siiski.
Kui vaade nähtud, kohustuslikud turistipildid tehtud, tuled selle sammuse pisikese uberikuga taaskord ühe taseme võrra alla, kuhu pidid ka suusad-lauad maha jätma. Sellelt tasemelt saad taaskord sõiduvahendi jalgade külge kinnitada ning laskuma asuda. Ja seda me ka tegime!

Kuid noh, ega siin rohkem nagu midagi polegi sõnadesse panna. Edasi naudime jätkuvat päikesepaistet, tavapäraste sõidutrajektooride äärseid veidi puudrisemaid ja vähemkatutatumaid nõlvasid, kuniks kellaaeg annab juhised viimaseks laskumiseks.

Kahju on sellest, et Run of Fame jäi tegemata, kuid nii palju, kui ma praeguseks aru olen saanud, peaks mõned vabad päevad järgneva veidi alla nelja kuuga veel tulema. Ehk siis õnnestub veidi paremini.

St Antoni suusakuurortil on olemas täitsa enda äpp, mille saad panna oma päevast liikumist trackima ja igasugu muud huvitavat infot koguma. Lisavidinaid on sellel ka üsna palju juures. Kõnealuse äppi järgi liikusime päevaga üle 60km, millest mäest alla liikumist oli ilmselt tugevad 30-35km. Olen üsna kindel, et see ununeb järgmise vaba päeva järel, mil saame rääkida juba veidi tummisematest arvudest!

Aga ega siis päev nii roosiline ka polnud. Nüüd järgneb aga väikene kirjeldus sellest, mille eest siin kahjuks ei õnnestu pageda.

Päeva viimane run oli tavapärane, igatööpäevane, homerun ehk sellest me siiski vabal päeval ei pääsenud. Sellele laskumisele jääb igaks õhtuks totaalseks jäänõlvaks ärasõidetud must rada. Kes suusakuurorti keelega päris sina peal pole, siis nendele infoks – nõlvad ehk rajad märgistatakse alati numbrite ja värvidega, iga värv sümboliseerib siis raja raskusastet. St Antonis on kasutusel kolm värvi – sinine, punane ja must, vastavalt kergemast raskemaks. Igatahes, too must osa on igal õhtul sellises seisus, et mingit naudingut sealt ei saa, pigem tahaks sealt kuidagi kiirelt üle lennata, kuid kiirust sellel osal ei julge ka kõige kogenumad sõitjad arendada, sõltumata jalgade küljes olevast sõiduvahendist. Kuid sellele mustale järgneb alati rahulik lauge sinine osa, selline mõnus mahalaadimine ja sujuv kulgemine. Sellel annab ka kiirust veidi julgemalt arendada. Seda ma ka iga õhtu teen. Sel õhtul aga otsustas minu trajektoori ohustada üks naissoost suusasõber, mille peale olin sunnitud kiire tasakaalu ümberjaotuse ja suunamuutuse tegema. See lõppes aga liigse raskuse esijalale asetamisega, mis põhjustas lumelaua nina lume alla sukeldumise ning selle tagajärjeks oli üks mehine „mats ja maaühendus“. Vanast suusakepist ise konstrueeritud selfiestick kaameraga lendas selle kümnepallisüsteemis 7.5-8 punkti (Adami hinnang – toim.) väärilise frontflipi käigus nelja tuule poole, kiivri küljes olnud prillid lahkusid oma tavapäraselt positsioonilt. Jalgadele kahjuks seda „trikki“ maanduda ei õnnestunud (siis oleks Adamilt ka täied 10 punga saanud), kuid tänu kogemustele (loe : oskusele hoida juba korduvalt opereeritud õlga) suutsin end lendamise käigus sedavõrd kerra tõmmata, et esimese kontakti lumega tegi minu vasak kannikas. Kuidas? Ise ka ei tea! Õnneks jäid kõik kohad terveks, järgmisel hommikul ei andnud isegi tagumine ots tundemärke, et seda eelneval õhtul ebaotstarbekalt kasutatud sai. Õnnelik õnnetus. Eriti sellise kiiruse pealt.

Arvate, et olen praeguseks kiirust seetõttu vähendanud? Hell no! Suurendanud? Oooo jaaaa!

Selline sai siis meie anekdoodi vääriliselt kirju taustaga seltskonna vaba päeva veetmine. Järgmine ainult 4 tööpäeva pärast. Siis juba uued seiklused, uued jutud, uued rajad ning uued maaühendused.

Lõpetuseks mõned klipid sellest päevast. Et noh, kui kadeduse-rohelus juba piisavalt tume ei ole.

Lähen täidan jutupliiatsit, järgmiste lugudeni!

Antonios (just nii kutsub mind siin Hartwig)


LISATUD 14.1.2018 õhtul :