14. jaanuari hommikul ärkasime kerges ootusärevuses ja
kibelesime mäele, kuigi keha tahtis veel veidi und vaadata. Eesmärk oli esimese
vaba päeva agenda teisel katsel ära täita ning seda kolme mehe jõul. Nagu meil
need vabad päevad kokku on langenud või kokku sobitatud, kaks eestlast ja
lõuna-aafriklane asusid taaskord hommikul vara mäele, et Run of Fame läbida. Ilmateade
lubab kaunist päikesepaistet kogu päevaks ja lumeolud peaks ka olema väga head.
(LISATUD) Et oleks lihtsam jälgida, kus liigume ja millest räägime, siis lisan siia ka St Antoni kaardi, kus liftid ja nõlvade numbrid ning külade nimed peal.
Saadame Joshi väikese jalutuskäigu kaugusele oma varustust
tooma ning ise asume riietuma. Nagu ikka, kerge hommikuamps hamba alla ja oma
varustuse järgi. Saame Joshiga Rendlbahni gondli juures kokku ning alustame oma
rännakut Run of Fame ühte kahest stardipunktist. Vahepeal saab ka selgeks, et
pärast Rendli läbimist liitub meie pundiga põhijaama ehk Galzigi juurest
austraallane snowmakeri ametit pidav
Dave.
Rännak Rendli tippu võtab üksjagu aega, sest sinna tuleb meie juurest sõita kõigepealt gondliga pikalt, seejärel alla minuti kestev laskumine, sõit pika ning väga aeglase istetõstukiga, seejärel taaskord lühikene laskumine ja uuesti aeglane vana istetõstuk ning lõpuks leiad end tipust. Kiire pilt uhke Run of Fame stardi/finishipunkti tähistaval toolil ja alustame laskumist.
Rännak Rendli tippu võtab üksjagu aega, sest sinna tuleb meie juurest sõita kõigepealt gondliga pikalt, seejärel alla minuti kestev laskumine, sõit pika ning väga aeglase istetõstukiga, seejärel taaskord lühikene laskumine ja uuesti aeglane vana istetõstuk ning lõpuks leiad end tipust. Kiire pilt uhke Run of Fame stardi/finishipunkti tähistaval toolil ja alustame laskumist.
Rendli poolel on üldiselt nõlvad väga heas seisus, sest
suurem osa rahvast sinna ei roni mingil põhjusel. Nõlvad on tegelikult väga hea
profiiliga, laiad ka, seega sõidunaudingut saab kuhjaga. Laskumine Rendli
tipust alla St Antoni külasse on parajalt pikk, kuid nauditav tänu vähesele
sõitjate arvule ning kiirused sellel homeruni
rajal on suured! Ruumi ja kaldenurka uhamiseks on küll ja veel.
Alla jõudes tuleb ette võtta väikene jalutuskäik, sest
Rendli ja Galzigi vahel päris sõita pole võimalik ning tuleb St Antoni südamest
läbi jalutada, noh nii kahe minuti teekond. Kohtume Dave’iga, viskame nukid ja
hüppame Galzigi gondli peale. Edasi liigume juba mööda tavapärast rada läbi
Tanzbödeni ja Schindlergrati, kuniks jõuame Schindleri mäe tippu ja siis juba
ootab ees, võib etteruttavalt öelda, päeva parim nõlv! Schindlerist laskudes
ootavad ees nõlvad 85 ja 100, mis kokku moodustavad ühe pikima laskumise kogu
keskuse peale. Pärast Ulmer Hütte’t 85lt 100le üleminev rada pakub kõvasti lõbu
märgistatud raja kõrval. Looduslikud halfpipe’d,
looduslikud hüpped, igasugu lõbu kerge puudrikatte all.
Selle laskumise järel lahkume kodustelt nõlvadelt ning
võtame suuna Stubenist Flexenbahni gondliga Zürsi poole ning seal eksime
esimest korda rajalt, mis tähendab palju kaotatud minuteid ning ühte üleliigset
liftisõitu.
Kogu rännakut pole samas mõistlik siia sõnades kokku võtta,
seega võtame kokku, millised külad läbi selle retke jooksul läbi saab käidud
ning mõned ohukohad tulevastele rändajatele.
Alustades Rendlist, tuleb läbida St Anton, Stubenisse
otseselt sisse ei jõua, kuid selle aladelt sõidad läbi. Seejärel Zürs, Zug,
Lech ning lõpuks Warth. Tee peale jääb mitu vana ning aeglast istetõstukit,
samas ka mõne uuemad ja mugavamad gondlid, kuid enamjaolt on see päev ja sõit
seda väärt, et Run of Fame läbi teha.
Kuid silmas tuleks pidada, et seda ei tasuks kindlasti ette
võtta nädalavahetusel, sest mõne tõstuki järjekorras saate päris palju trügida
ja oodata. Üheks selliseks on kindlasti 1980’test aastatest töötav Madloch
kahekohaline istetõstuk. Selle järjekorra ala pole absoluutselt piiratud ega
mingil moel reguleeritud inimlikuks läbimiseks ning sõit on pikk. Kuigi
otseselt tõstuk aeglane ei ole, siis kahekohaliste toolide tõttu liigub see
mass nädalavahetustel ikka väga-väga aeglaselt.
Samuti tasuks selleks retkeks valida ilus päikesepaisteline
ilm, sest vastasel juhul võib sõitmine ja tõstukitel istumine muutuda
piinarikkaks. Meie sõidupäev oli küll vägagi päikesepaisteline, kuid vaatamata
sellele oli meie plaanis väikene viga sees, mida ette näha ei osanud.
Tagantjärele tarkusena jäi meile mulje, et läbides Run of
Fame vastassuunas ehk alustades hommikul vara Warthist, saate palju rohkem
päikesepaistelisi nõlvasid ning see tähendab automaatselt palju rohkem paremas
seisus nõlvasid. Nimelt, läbides rada Rendlist Warthi, jäävad paljud pikad
laskumised varjulisele mäeküljele ning selle tohutu massi läbimisel muutuvad
need täielikeks jääväljadeks. Just nendel nõlvadel mõistsime Atsiga, et meie
lauad vajavad kiirelt hooldust, sest kui libisemise osas polnudki väga
probleemi, siis pidamine oli olematu ehk laua kandid olid täiesti nürid. See
oli ka üheks aspektiks, mis meie sõidunaudingut üsna palju pärssis.
Seega jõudsime järeldusele, et enne hooaja lõppu, ühel ilusal päikeserohkel päeval läheme Run of Fame läbima vastassuunas. Rada on teistpidi läbimiseks samamoodi märgistatud nagu esimesel korral, lihtsalt läbida tuleb kõik vastupidi ja ilmselt saab ka palju uusi nõlvasid ära testida.
Seega jõudsime järeldusele, et enne hooaja lõppu, ühel ilusal päikeserohkel päeval läheme Run of Fame läbima vastassuunas. Rada on teistpidi läbimiseks samamoodi märgistatud nagu esimesel korral, lihtsalt läbida tuleb kõik vastupidi ja ilmselt saab ka palju uusi nõlvasid ära testida.
Ahjaa, ühe väga-väga-väga suure apsaka lasime veel sel
päeval läbi. Nimelt, kuna tahtsime ikkagi võimalikult kiirelt selle challenge’i ära teha ja kaugemates
külades ei orienteerunud ka nii hästi, et teaks, kui palju ajaliselt veel sõita
tuleb, siis lükkasime lõunapausi aina edasi. Peamiselt sel põhjusel, et
Warthist veel tagasi Lechi ja sealt bussile jõuda. Kuna päris tagasi koju
laskumiseks aega ei oleks jätkunud, siis esialgne varuplaan nägi ette
bussipeatuse leidmist ning seejärel kiiret lõunat enne kojusõitu. Kahjuks
kukkus ka see varuplaan läbi ja pidime leppima nigela hommikusöögi järel alles
õhtusöögiga. Õnneks mingid snäkid olid teele kaasa varutud, kuid ka selles
osakonnas lekkimisime nagu karile sõitnud laev.
Kuid kokkuvõttes võib öelda, et lõpp hea – kõik hea! Run of
Fame sai läbitud, jõudsime kenasti Lechi, bussi peale ja saime ka istekohad,
mis olid sel teekonnal tagasi St Antoni väga vitaalse tähtsusega. Buss täitus
pärast Lechi iga peatusega aina rohkem ja seda 40+min sõitu ei oleks pärast
sellist päeva enam jalgadel jaksanud üle elada. Adam kustus lausa paari
minutise sõidu järel pea vastu aknaklaasi tuttu. Just nii läbi see meid
võttiski.
Kindel on see, et vastassuunas läbimist me niipea ette ei
võta, kuid enne hooaja lõppu tuleb ka see pull ära teha. Tegelikult näeb nii
palju erinevaid külasid ja nõlvasid ning ühtaegu on eesmärgipärane sõitmine
päevaks garanteeritud.
Aga nagu ikka, sellise päeva teeb alati grammi võrra veel
paremaks hea seltskond ja mõnus huumor. Mõlemaga olid lood sel korral vägagi
titi-miti.
Selline ta siis oli, ei muud kui järgmist vaba päeva ootama!
Lõpetuseks väikene fotojäädvustus poolel teel sihtpunkti ning päeva kokkuvõte toakaaslase poolt.
Tsüüss!
Anthony
No comments:
Post a Comment