Sunday, January 21, 2018

Run of Fame completed ehk vaba päev #2!



14. jaanuari hommikul ärkasime kerges ootusärevuses ja kibelesime mäele, kuigi keha tahtis veel veidi und vaadata. Eesmärk oli esimese vaba päeva agenda teisel katsel ära täita ning seda kolme mehe jõul. Nagu meil need vabad päevad kokku on langenud või kokku sobitatud, kaks eestlast ja lõuna-aafriklane asusid taaskord hommikul vara mäele, et Run of Fame läbida. Ilmateade lubab kaunist päikesepaistet kogu päevaks ja lumeolud peaks ka olema väga head.

(LISATUD) Et oleks lihtsam jälgida, kus liigume ja millest räägime, siis lisan siia ka St Antoni kaardi, kus liftid ja nõlvade numbrid ning külade nimed peal.


Saadame Joshi väikese jalutuskäigu kaugusele oma varustust tooma ning ise asume riietuma. Nagu ikka, kerge hommikuamps hamba alla ja oma varustuse järgi. Saame Joshiga Rendlbahni gondli juures kokku ning alustame oma rännakut Run of Fame ühte kahest stardipunktist. Vahepeal saab ka selgeks, et pärast Rendli läbimist liitub meie pundiga põhijaama ehk Galzigi juurest austraallane snowmakeri ametit pidav Dave. 
Rännak Rendli tippu võtab üksjagu aega, sest sinna tuleb meie juurest sõita kõigepealt gondliga pikalt, seejärel alla minuti kestev laskumine, sõit pika ning väga aeglase istetõstukiga, seejärel taaskord lühikene laskumine ja uuesti aeglane vana istetõstuk ning lõpuks leiad end tipust. Kiire pilt uhke Run of Fame stardi/finishipunkti tähistaval toolil ja alustame laskumist.

Rendli poolel on üldiselt nõlvad väga heas seisus, sest suurem osa rahvast sinna ei roni mingil põhjusel. Nõlvad on tegelikult väga hea profiiliga, laiad ka, seega sõidunaudingut saab kuhjaga. Laskumine Rendli tipust alla St Antoni külasse on parajalt pikk, kuid nauditav tänu vähesele sõitjate arvule ning kiirused sellel homeruni rajal on suured! Ruumi ja kaldenurka uhamiseks on küll ja veel.

Alla jõudes tuleb ette võtta väikene jalutuskäik, sest Rendli ja Galzigi vahel päris sõita pole võimalik ning tuleb St Antoni südamest läbi jalutada, noh nii kahe minuti teekond. Kohtume Dave’iga, viskame nukid ja hüppame Galzigi gondli peale. Edasi liigume juba mööda tavapärast rada läbi Tanzbödeni ja Schindlergrati, kuniks jõuame Schindleri mäe tippu ja siis juba ootab ees, võib etteruttavalt öelda, päeva parim nõlv! Schindlerist laskudes ootavad ees nõlvad 85 ja 100, mis kokku moodustavad ühe pikima laskumise kogu keskuse peale. Pärast Ulmer Hütte’t 85lt 100le üleminev rada pakub kõvasti lõbu märgistatud raja kõrval. Looduslikud halfpipe’d, looduslikud hüpped, igasugu lõbu kerge puudrikatte all.

Selle laskumise järel lahkume kodustelt nõlvadelt ning võtame suuna Stubenist Flexenbahni gondliga Zürsi poole ning seal eksime esimest korda rajalt, mis tähendab palju kaotatud minuteid ning ühte üleliigset liftisõitu.

Kogu rännakut pole samas mõistlik siia sõnades kokku võtta, seega võtame kokku, millised külad läbi selle retke jooksul läbi saab käidud ning mõned ohukohad tulevastele rändajatele.
Alustades Rendlist, tuleb läbida St Anton, Stubenisse otseselt sisse ei jõua, kuid selle aladelt sõidad läbi. Seejärel Zürs, Zug, Lech ning lõpuks Warth. Tee peale jääb mitu vana ning aeglast istetõstukit, samas ka mõne uuemad ja mugavamad gondlid, kuid enamjaolt on see päev ja sõit seda väärt, et Run of Fame läbi teha.

Kuid silmas tuleks pidada, et seda ei tasuks kindlasti ette võtta nädalavahetusel, sest mõne tõstuki järjekorras saate päris palju trügida ja oodata. Üheks selliseks on kindlasti 1980’test aastatest töötav Madloch kahekohaline istetõstuk. Selle järjekorra ala pole absoluutselt piiratud ega mingil moel reguleeritud inimlikuks läbimiseks ning sõit on pikk. Kuigi otseselt tõstuk aeglane ei ole, siis kahekohaliste toolide tõttu liigub see mass nädalavahetustel ikka väga-väga aeglaselt.

Samuti tasuks selleks retkeks valida ilus päikesepaisteline ilm, sest vastasel juhul võib sõitmine ja tõstukitel istumine muutuda piinarikkaks. Meie sõidupäev oli küll vägagi päikesepaisteline, kuid vaatamata sellele oli meie plaanis väikene viga sees, mida ette näha ei osanud.

Tagantjärele tarkusena jäi meile mulje, et läbides Run of Fame vastassuunas ehk alustades hommikul vara Warthist, saate palju rohkem päikesepaistelisi nõlvasid ning see tähendab automaatselt palju rohkem paremas seisus nõlvasid. Nimelt, läbides rada Rendlist Warthi, jäävad paljud pikad laskumised varjulisele mäeküljele ning selle tohutu massi läbimisel muutuvad need täielikeks jääväljadeks. Just nendel nõlvadel mõistsime Atsiga, et meie lauad vajavad kiirelt hooldust, sest kui libisemise osas polnudki väga probleemi, siis pidamine oli olematu ehk laua kandid olid täiesti nürid. See oli ka üheks aspektiks, mis meie sõidunaudingut üsna palju pärssis.

Seega jõudsime järeldusele, et enne hooaja lõppu, ühel ilusal päikeserohkel päeval läheme Run of Fame läbima vastassuunas. Rada on teistpidi läbimiseks samamoodi märgistatud nagu esimesel korral, lihtsalt läbida tuleb kõik vastupidi ja ilmselt saab ka palju uusi nõlvasid ära testida.

Ahjaa, ühe väga-väga-väga suure apsaka lasime veel sel päeval läbi. Nimelt, kuna tahtsime ikkagi võimalikult kiirelt selle challenge’i ära teha ja kaugemates külades ei orienteerunud ka nii hästi, et teaks, kui palju ajaliselt veel sõita tuleb, siis lükkasime lõunapausi aina edasi. Peamiselt sel põhjusel, et Warthist veel tagasi Lechi ja sealt bussile jõuda. Kuna päris tagasi koju laskumiseks aega ei oleks jätkunud, siis esialgne varuplaan nägi ette bussipeatuse leidmist ning seejärel kiiret lõunat enne kojusõitu. Kahjuks kukkus ka see varuplaan läbi ja pidime leppima nigela hommikusöögi järel alles õhtusöögiga. Õnneks mingid snäkid olid teele kaasa varutud, kuid ka selles osakonnas lekkimisime nagu karile sõitnud laev.

Kuid kokkuvõttes võib öelda, et lõpp hea – kõik hea! Run of Fame sai läbitud, jõudsime kenasti Lechi, bussi peale ja saime ka istekohad, mis olid sel teekonnal tagasi St Antoni väga vitaalse tähtsusega. Buss täitus pärast Lechi iga peatusega aina rohkem ja seda 40+min sõitu ei oleks pärast sellist päeva enam jalgadel jaksanud üle elada. Adam kustus lausa paari minutise sõidu järel pea vastu aknaklaasi tuttu. Just nii läbi see meid võttiski.

Kindel on see, et vastassuunas läbimist me niipea ette ei võta, kuid enne hooaja lõppu tuleb ka see pull ära teha. Tegelikult näeb nii palju erinevaid külasid ja nõlvasid ning ühtaegu on eesmärgipärane sõitmine päevaks garanteeritud.

Aga nagu ikka, sellise päeva teeb alati grammi võrra veel paremaks hea seltskond ja mõnus huumor. Mõlemaga olid lood sel korral vägagi titi-miti.

Selline ta siis oli, ei muud kui järgmist vaba päeva ootama!

Lõpetuseks väikene fotojäädvustus poolel teel sihtpunkti ning päeva kokkuvõte toakaaslase poolt.

Tsüüss!
Anthony




No comments: