Viimast korda tervitan teid Fabrika Hostelist Moskvas. Viimane päev on käes. Emotsionaalne ja üllatavalt raske. Aga lubage, ma võtan siin oldud aja kokku lühidalt ja nii, nagu hetkel mäletan, tuues välja ka kogu selle siin veedetud kuu highlight'id ja meeldejäävaimad tegelased.
Viskasin kiire pilgu peale esimesele postitusele Moskvast ehk nö "shokipostitusele". Tuleb tõdeda, et nii mõnigi õhku visatud arvamus ja ootus läks täide ja vastupidi. Näiteks olen veidi pettunud, et alkoholide kohta ei õppinud väga midagi, aga eks see jääb individuaalseks õppimiseks siis. Nimelt alkoholikoolitused/loengud ei olnud väga produktiivsed oma kella 8se algusaja ning liiga sorava venekeelse ettevuristamise tõttu. Lisaks on mingi kamm siin alkolitsentsiga ja üheski kohvikus polnud ühtegi pudelit, mis tähendab, et ka mingit praktikat ei saanud jookide valmistamise ja selle käigus siis ka jookide kohta õppimise osas.
Aga peab rahul olema, et ootused hosteli muutumises kodusemaks, toakaaslastega sõbrunemise ja keeleõppe osas osutusid üsna reaalseteks. Hostel ei olnud paari päevaga enam nii õudne koht. Vaatamata olematule madratsile ja kääbuskasvu voodile, millesse sattusin, said siin ikkagi kuu aega magusad unenäod nähtud ja piisavalt välja puhatud. Seltskond kogu hostelis oli 95% ulatuses väga mõnus, sõbralik ja ühtehoidev. Meidki Siimuga üritati mitme pidustuse hõlma kaasata, aga väga ei klappinud. Peamisteks põhjusteks meie omaette graafik, veidi keelebarjäär (mis ühel õhtul siiski totaalselt kadus) ja ka nö omaette hoidmine tänu Kanguri mängudele.
Aga peab rahul olema, et ootused hosteli muutumises kodusemaks, toakaaslastega sõbrunemise ja keeleõppe osas osutusid üsna reaalseteks. Hostel ei olnud paari päevaga enam nii õudne koht. Vaatamata olematule madratsile ja kääbuskasvu voodile, millesse sattusin, said siin ikkagi kuu aega magusad unenäod nähtud ja piisavalt välja puhatud. Seltskond kogu hostelis oli 95% ulatuses väga mõnus, sõbralik ja ühtehoidev. Meidki Siimuga üritati mitme pidustuse hõlma kaasata, aga väga ei klappinud. Peamisteks põhjusteks meie omaette graafik, veidi keelebarjäär (mis ühel õhtul siiski totaalselt kadus) ja ka nö omaette hoidmine tänu Kanguri mängudele.
Esimene inimene, kelle tahan ära mainida, on toakaaslane Miša. Ukraina kutt, kes töötab Moskvas ilmselt mingil ehitusega seotud alal. Esimesest päevast peale kohe käpp pihku, uurib, kuidas läheb ja õhtuti enne magamajäämist, kui see juhtus juhuslikult enamvähem samal ajal ja viibisime kolmekesi toas, tahtis juttu rääkida, uuris Eesti kohta, rääkis enda kodumaast ja üleüldse oli selline seltsiv. Ülimalt sõbralik. Tänu temale ma esimesel õhtul pärast esimest "ehmatust" maha rahunesin ja kõike veidi kainema pilguga vaatama suutsin hakata. Ja eriti muhedaks muutus tüüp, kui oli veidi "pidune" ja õhtu oli oma parimaid tuure kogumas. Siimu õpetatud Eesti keelsed fraasid olid kerged tulema, peamiselt siis sellised, mida tavaliselt kõik nooremapoolsed välismaalased esimesena tahavad õppida. Ma neid siia kirjutama ei hakka. Miša on üks "viispluss" vana!
Siimuga sattusime eile kohvikus päeva vaikselt lõpetama asudes mõtlema, ilmselt tänu minu viimastele hetkedele leti taga toimetades, et kui erinevalt näed sa elus kohti, inimesi ja asju esimesel kohtumisel/saabumisel võrreldes näiteks nädal hilisemaga. Kes aru ei saanud mu keerukast mõttekäigust, siis järgnevalt näiteid paar.
Esimesel päeval, kui astusin Aeroexpress rongilt maha ja asusin suurlinna õhku ahmides otsima Kirilli, kes pidi vastu tulema, tundus juba see Belorusskii Vaksal kuidagi nii teistmoodi ja selle ette astudes oleks nagu mingis sipelgapesas maandunud. Kirilliga mööda Tverskajat kohviku poole sõites tundusid kõik majad nii suured, sõitsime mööda laiasid tänavaid siia-sinna, liiklus oli täiesti kohutav, agressiivne ja üks paras sõelumine. Ja siis kohvik - esmalt ma istusin (nüüdseks tuntud kui) lauda number 2, laud tassiti sööki-jooki ääreni täis ja nii ma siis veetsin seal oma läpaka taga tund-poolteist ilmselt. Korra külastasin ka tualetti. Siim veel esitas küsimuse eile, kas ma mäletan, kes tol päeval tööl olid. Absoluutselt ei mäleta. Ma vist olin nii krampis ja pinges omadega, mõttes ainult "mis mind küll ees ootab ja kuidas ma vene keelses keskkonnas hakkama saan?". Mäletan ainult Kirilli, Nataliat ja autojuht Šašat, kes mu hostelisse toimetas.
Esimesel päeval, kui astusin Aeroexpress rongilt maha ja asusin suurlinna õhku ahmides otsima Kirilli, kes pidi vastu tulema, tundus juba see Belorusskii Vaksal kuidagi nii teistmoodi ja selle ette astudes oleks nagu mingis sipelgapesas maandunud. Kirilliga mööda Tverskajat kohviku poole sõites tundusid kõik majad nii suured, sõitsime mööda laiasid tänavaid siia-sinna, liiklus oli täiesti kohutav, agressiivne ja üks paras sõelumine. Ja siis kohvik - esmalt ma istusin (nüüdseks tuntud kui) lauda number 2, laud tassiti sööki-jooki ääreni täis ja nii ma siis veetsin seal oma läpaka taga tund-poolteist ilmselt. Korra külastasin ka tualetti. Siim veel esitas küsimuse eile, kas ma mäletan, kes tol päeval tööl olid. Absoluutselt ei mäleta. Ma vist olin nii krampis ja pinges omadega, mõttes ainult "mis mind küll ees ootab ja kuidas ma vene keelses keskkonnas hakkama saan?". Mäletan ainult Kirilli, Nataliat ja autojuht Šašat, kes mu hostelisse toimetas.
Ja kui ma läksin nädal hiljem Siimule vastu, kes samuti ahmis oma esimesed sõõmud Moskva õhku Aeroexpressilt maha astudes. Ma läksin Tverskaja kohvikust talle ise vastu ja otsustasin metroo asemel jala minna. Nüüd tundus kogu Tverskaja tänav palju arusaadavam, kuigi õhtupimeduses oli muidugi kõik ka hoopist teistes värvides kui tol keskpäeval Kirilliga sõiduradade vahel sõeludes. Vaksalgi tundus hoopis teistmoodi. Kuidagi nii mõnus tunne oli seista seal väravas, otsides selle ulmelise rahvamassi seest sõpra kodumaalt. Siim tuligi, nagu talle kombeks, mütsita (imestan, kuna Moskvas on enamus ajast jube külm olnud) ja silmad uitasid ringi nagu eksinud kutsikal. Esimese shoki leevendamiseks otsustasin Siimu jala kohvikusse toimetada, et ta saaks kohe natuke nägema, kus me asume jne. Ja seejärel sai temagi oma esimese kogemuse kohvikust, millest on tal ka hoopis teistmoodi pilt ees kui praegu. Ta küll mäletab, kes tööl olid, aga kogu kohvik tundus nii teistmoodi ja võõras.
Tegelikult on siinkohal hea võtta teema kokku järgnevalt - selle kuu ajaga muutus Moskva kohaks, kus oleks nagu pikalt elanud. Muidugi, tuttav on nö kodukandi ümbruskond, mis meie õnneks oli ka kogu linna südamik. Jala linna avastama minek polnud mingi probleem ja uitama minnes polnud vähimatki hirmu, nagu võibolla enne reisi ehk korra võis pealuust läbi käia. Suurlinn ikkagi ju.
Samas me jõudsime selle koos veedetud kolme nädala jooksul ka nii palju ära näha, kilomeetreid maha kõndida, 5 kaubanduskeskust risti-rästi läbi jalutada ja kahel korral ka Euroopa tippkorvpalli nautida.
Ma olin täna hommikul sunnitud 8.00 ärkama, et minna Tallinn-Moskva rongile vastu ja võtta sealt üks pakk. Loomulikult ei olnud ma just selles vaksalis käinud. Leningradskii Vaksalist jutt. Uuringute järel selgus, et metroojaamaks selle lähedal on Komsomolskaja ja vaksal ise on üks kolmest kõrvutiasetsevast. Klapid pähe, soojalt sisse pakituna astusin õue. Kusjuures viimastel päevadel on telefoni ilmateate app olnud väga abiks, sest kuigi tavatemperatuuriks näitab -8 kuni -12, siis RealFeel näitas taaskord numbriks -20C! Eriti meie kodusillal on seda tunda, kõndides õhtul töölt koju, paiskub näkku lõikav tuul nagu ninjamõõk. Anyways, jõudsin siis pool tundi enne rongi saabumist Komsomolskaja peatusesse. Ja vot sellisesse metroojaama ma veel sattunud polnud. Kuna tegemist oli hommikuga, eriti veel tööpäeval, kui ronge saabub kolme vaksali peale pooles tunnis ilmselt rohkem kui Tallinnas on trolli- ja trammiliine, oli liikumine tagasihoidlikult öeldes raskendatud. Õue jõudes selgus tõsiasi, et majadel ei olegi peal kirjas, mis vaksal on. Oma 15 minutid tuiasin ühest majast teise maja uksele ja no ei leia. Külma närvi säilitades lõpuks leidsin, sain hommikuse kohvi, sain oma paki kätte ja suunduda tagasi hostelisse. Sooja hostelisse. Väljas on ikka kuradi külm, kuigi ma riietun alati väga korrektselt ja kõik kohad on sisse pakitud, lõikab siinne vikat ikka vihaselt. Aga järjekordne "ekskurssioon tundmatusse" edukalt läbitud.
Ma ilmselt kirjutan lennujaamas veel, kuna taaskord on pea tuhandeid mõtteid täis, mis lihtsalt vajavad mahalaadimist. Kasvõi juba enesele tuleviku lugemise ja meenutamise jaoks.
Ma mainisin postituse alguses emotsionaalsust. Lahkan selle teema ka veidi avatumaks ja riskin sellega, et mõne arvamus minust võib muutuda päris tõsiselt. Pigem selle suunas, et "mis pehmo tal nüüd peale tuli...", aga f*ck it!
Veel käimasolev reis oma 1 kuu pikkuse kestvusega on pikim aeg, mis ma kunagi kodust järjest eemal olen veetnud. 25 aastasena see pole küll tea mis aeg ja näitaja, paljud elavad juba pead alaspidi jne. Aga kuidagi eriline on see mulle, kui siiski endiselt vanemate ja ühelt poolt vanavanematega koos elades. Ja ma ei hakka selgitama, miks ma endiselt seal elan ja et ma tegelikult tahan küll omaette elada. Ajad on lihtsalt sellised, et ei pea vajalikuks muuta seda seisu.
Aga tulles tagasi...Selle kuu aja jooksul käis isa Moskvas, mis andis nii mulle kui ka Siimule palju juurde, kuna saime meie ühisest tulevasest projektist rääkida, saime oma siinolemisega seotud muresid kurta ja pajatada, kuidas nö kuluaaride taga asjad tegelikult toimivad siin.
Selle kuu jooksul eile aga kodustest kedagi muud näinud rohkem kui venda Skype vahendusel 2 minutiks ja sedagi halva kvaliteediga. Ma kardan, et koju jõudes esimene kohtumine vennaga saab olema kõige emotsionaalsem. Ma ei tea, miks just nii, aga viimase nädala jooksul iga hommik metroos istudes olen just sellele mõelnud. Mul ei ole isegi pärast pikka mõtlemist mingit selgitust sellele, lihtsalt mingi eriline vennaarmastuse asi vist, mida sõnadesse ei pane.
Selle kuu jooksul eile aga kodustest kedagi muud näinud rohkem kui venda Skype vahendusel 2 minutiks ja sedagi halva kvaliteediga. Ma kardan, et koju jõudes esimene kohtumine vennaga saab olema kõige emotsionaalsem. Ma ei tea, miks just nii, aga viimase nädala jooksul iga hommik metroos istudes olen just sellele mõelnud. Mul ei ole isegi pärast pikka mõtlemist mingit selgitust sellele, lihtsalt mingi eriline vennaarmastuse asi vist, mida sõnadesse ei pane.
Ma pole veel midagi pakkinud, kohe hakkan sellega tegelema. Ilmselt hostelist väljudes ja hiljemalt Aeroexpressil istudes jõuab lõpuks kohale see teistmoodi tunne, et kogu see seiklus on lõpuks läbi. Veel istun oma voodis ja kirjutaks nagu tavalist puhkepäevast postitust. Siim magab ka tavapäraselt, iga 5 minuti tagant asendit vahetades. Peab vist minema padja viimast korda pea alt ära kiskuma. Päris naljakas, kui kurjaks ta eelmine kord unesegasena sai.
See reis on olnud üks suur eneseavastamine ja -avamine. Sest kui ennast ei ava uutele kogemustele ja katsumustele, ei saa neid ka kuidagi sisse ammutada ja talletada. Ja oi-oi, kui palju uut siin kogesin. Ma julgen lubada, et Anthony Enden, kellega te edaspidi kohtute, on päris kõvasti muutunud versioon endisest. Kui see võibolla esialgu välja ei paista, siis ega ma seda ei üritagi nüüüd kohe välja näidata, kuid ma tunnen, et teatud olukordades käitun ma edaspidi absoluutselt teisiti. Tolerantsus, sallivus ja suhtlemisoskus on kindlasti omadused, mis said tubli täiendust.
Ma tahtsin ühest inimesest selle eelneva lõiguga seoses siia lõppu veel rääkida. Selleks on minu ja Siimu suurim õpetaja ja koolitaja selle aja jooksul - Petja. Või siis Pjotr. Tema on Tverskaja kohviku nö autoriteet, kelle juhendamiselt see "laev sõidab". Pärast paari päeva tema käe all ja korraks ka teistes kohvikutes viibides oli selge, et temalt õpib kõige rohkem. Ilmselt seetõttu tundusid päevad teistes kohvikutes sedavõrd ebameeldivamad ka. Tema juhendamisoskus ja tema rahulikkus meid juhendades ning samal ajal kogu ülejäänud töö ohjes hoidmine oli lihtsalt imestusväärne. Midagi uut õpetades ja selgitades üritas ta end teha võimalikult arusaadavaks, aidates käte-jalgadega kaasa, et midagi ei läheks keelebarjääri tõttu tõlkes kaduma. Ja kunagi ei löönud ta käega "ah, need eestlased ei saa ikka aru". Tema ülesanne oli anda oma teadmised nii hästi kui võimalik, meile edasi. Sest mida ta pidevalt korrutas, oli fakt, et meist saavad nö partnerid, küll väga suure vahemaaga, aga siiski kolleegid, kes töötavad ühise nime all. Ja just temalt õppisin ma, mismoodi olla üks tõeline juht, liider ja õpetaja.
Ma tahtsin ühest inimesest selle eelneva lõiguga seoses siia lõppu veel rääkida. Selleks on minu ja Siimu suurim õpetaja ja koolitaja selle aja jooksul - Petja. Või siis Pjotr. Tema on Tverskaja kohviku nö autoriteet, kelle juhendamiselt see "laev sõidab". Pärast paari päeva tema käe all ja korraks ka teistes kohvikutes viibides oli selge, et temalt õpib kõige rohkem. Ilmselt seetõttu tundusid päevad teistes kohvikutes sedavõrd ebameeldivamad ka. Tema juhendamisoskus ja tema rahulikkus meid juhendades ning samal ajal kogu ülejäänud töö ohjes hoidmine oli lihtsalt imestusväärne. Midagi uut õpetades ja selgitades üritas ta end teha võimalikult arusaadavaks, aidates käte-jalgadega kaasa, et midagi ei läheks keelebarjääri tõttu tõlkes kaduma. Ja kunagi ei löönud ta käega "ah, need eestlased ei saa ikka aru". Tema ülesanne oli anda oma teadmised nii hästi kui võimalik, meile edasi. Sest mida ta pidevalt korrutas, oli fakt, et meist saavad nö partnerid, küll väga suure vahemaaga, aga siiski kolleegid, kes töötavad ühise nime all. Ja just temalt õppisin ma, mismoodi olla üks tõeline juht, liider ja õpetaja.
Ja kogu selle õppeprotsessi käigus õppisime üksteist aina rohkem tundma ja Petjaski avanes vabam ning lõbusam pool. Mida aeg edasi, seda rohkem oli köögis südamest naeru ja huumorit. Ilmselt parimateks ja meeldejäävaimateks momentideks jäävad need, mil Siimuga omavahel eesti keeles jutustasime ja seda pealt kuulnud Petja mööda marssides vahele segas matkides Peter Griffini itaalia keelt "biipadi-baapadi-buupadi. biipa-baapa".
Petja vanust ei teadnud ma eilseni ja seni arvasin, et ta on kas veidi vanem või minu vanune. Tegelikult on peagi saamas 24seks!
Selle reisi tõeline Mentor!
Siim ärkas ja ühtlasi on ka mu lõputu mõttelend löönud pidurid peale.
Ma ei eeldagi, et eelnenud postituse sisus mingi loogiline järg või ülesehitus peaks olema. Nagu ma olen korduvalt maininud, tegemist on suures osas mõttevalangute mahalaadimisega ning need mõtted on mul peas juba segamini nagu käiks keegi aegajalt mikseriga kõrvade kaudu segamas.
Ma ei eeldagi, et eelnenud postituse sisus mingi loogiline järg või ülesehitus peaks olema. Nagu ma olen korduvalt maininud, tegemist on suures osas mõttevalangute mahalaadimisega ning need mõtted on mul peas juba segamini nagu käiks keegi aegajalt mikseriga kõrvade kaudu segamas.
Hetkel siis kõik. Pakin kohvri ja sätime veidikeseks veel välja jalutama, jõuluturult veel viimaseid kinke ja meeneid soetama. Kuid kindlasti mitte viimaste korda Venemaa pinnalt ei kirjuta.
Stay tuned, 'cause I ain't finished yet! :D
Stay tuned, 'cause I ain't finished yet! :D
Toosha, out!
No comments:
Post a Comment