Täna õhtupoolikul taaskord kümneid meetreid maapinna all perroonil metrood oodates sattusime kaasvõitleja Siimuga arutama, et alati, kui oled kuskil veidi pikemat aega reisil või mingi pikem projekt käsil, siis momendis olles tundub, nagu kogu see asi veniks nagu püksikumm. Ja siis me mõtleme järjekordse 3-päevase kohvikus veedetud "töö-õppimis-tsükli" järel, et küll läks kiiresti. Sama igal õhtul, kui avastame, et järjekordne nädal on möödunud. Täna mõtlesin endamisi, et alles see oli, kui Petjaga käisime Ohhotnõi Rjadis söömas ja hiljem Kremli Relvamuuseumis. Ja alles see oli, kui ma võtsin Siimu Belorusskii Vaksalis vastu kui vana sõbra, keda pole ammu näinud. No, ausalt öeldes see nii oli ka. Lihtsalt, ammu näinud tähendas meie mõistes maikuus toimunud Keila KK hooaja lõpumängu E,E vastu. Ja vanad sõbrad - no meie sõprus seni suhteliselt korvpalli tasemel olnud. Ja nüüd oleme pea kolm nädalat koos elanud, lugematuid kilomeetreid maha jalutanud, lugematuid kordi visanud oma labaseid põhinalju "kurnik nastojassi", "opatskii popatskii", "kisslõi ogurets sasat" jne.
Järele on jäänud 3 tegusat päeva Tverskaya kohviku köögis ja leti taga - õnneks koos. Kolmapäeva õhtul annan kulbi ja noa sümboolselt kaasvõitlejale üle ning lõpetan oma elukooli esimese suurema semestri pealkirjaga "Kaks kanget üle 190cm Venemaal". Ja mul on tunne, et kui see kõik lõpuks läbi saab, ütlevad Petja ja Siim mõlemad mulle hindeks - "Toože pitjorka!". Seda sama tuleb ka Siimu kohta öelda, sest senise kahe ja poole nädala jooksul on ta olnud nii vääriliseks kaaslaseks sel retkel kui ka hakkajaks elukooli õpilaseks sel semestril. Ja teda ju ootavad ees kuus päeva elukooli ilma kaasvõitlejata. Sama saatus, mis minul, kuid pööratud versioonis.
Petjale viskan samuti tugeva "pitjorka" hindeks, sest tema külalislahkus, õpetlikkus (kui sellist sõna üldse saab kasutada), rahulikkus ja rõõmsameelsus muutsid siinses keskkonnas kogu õppe- ja tutvumisprotsessi ülimalt meeldivaks. Sest esialgu tundus kogu üritus, nagu oleks Estonian Airi lennul löödud üks lahti, tiritud ava juurde, loetud sõnad peale "hoia paremale poole, küll tuul su õigesse kohta kannab" ja siis jalaga ahtrisse antud. Ning siis tuli Petja, pumpas täis suure madratsi ja muutis maandumise pehmeks.
. . .
Viimase postituse lõpetasin eelmise day-off'i poole peal.
Kohtusime siis Tverskaya kohvikus isaga, sõime kõhud täis ja käisime järgmises ostukeskuses "Atrium". Leidsin lõpuks, mida vajasin ja lõpetasin nö shoppingu. Jäänud vaid meened kodumaistele. Nende peale polnud veel mõtlema hakanud.
Kuna minu tervis (loe: kõht) ei soovinud sel hetkel väga toitu vastu võtta, hoidusin söögikohtadest. Siim aga pakkus välja, et süüa midagi korralikku. Il Patio tundus selleks piisavalt hea koht (sama koht, kus esimesel puhkepäeval Petjaga einestasime). Atriumi Il Patio ääreni täis, otsustasime võtta suuna metrooga Ohhotnõi Rjadi ja proovida sealses sama keti restos õnne. Pärast 5 min ootamist saime laua. Ja ei pidanud taaskord pettuma. Oli hea vahelduseks rahulikult istuda, lobiseda-muljetada, silmailu ning toitu nautida. Õhtul suundusin suurte ootustega hostelis oma arvutiga elutuppa, et jälgida Eesti - Šveitsi saalihoki MM lahingut. Pettusin. Ei midagi halba poiste kohta, aga kahju, et ainus mäng mida täies mahus nägin, pidi just see mäng olema. Kogu turniiri ainus kaotus.
Kurvana suundusin unele.
Järgnevad kaks päeva möödusid peamiselt köögis Tverskaya tänaval. Neljapäev ilma Siimuta, reede Siimuga. Üleüldse on kõik muutunud kõvasti produktiivsemaks ja õppimine aktiivsemaks. Praktiseerides õpib ju kordades paremini. Vähemalt mul tekib nii piltmälu kui ka liigutusmälu (+ mingid imelised seosed, arusaadavad vaid endale), et kuidas ma seda esimesel korral tegin, nii teen ka nüüd. Ja kui lõpptulemus on iga kord sarnane ning maitse kiiduväärt, on ju kõik hästi.
Neljapäevane tööpäev oli muidugi taaskord ülehelikiirusel möödunud selleks hetkeks, kui kell sai 18.30 ja suunaks oli metroopeatus "Mayakovskaya", et Siimuga järjekordsele CSKA Euroliiga mängule suunduda. Sel korral vastaseks Besiktas. Piletid käes, suundusime ametlikku fännipoodi, kus saime pettumuse osaliseks - mängusärke pole. Siiski ülearuse nukruse maha mattes, suundusime rõõmsal sammul Megasport Arenale ning piletite lunastamise hetkest alates oli selline väikene ekstra kihelus naha vahel - mängu vaatame teisest reast! Tuleks vaid täismaja.
Muidugi ei tulnud. Ligilähedalegi mitte. Publik oli sel korral veidi teistmoodi hääletanud end. Vastupidiselt Partizani mängul toimunud fännigruppide sõbralikele hüüetele ja muidu soliidsele kaasaelamisele oli sel korral kuulda vilekoori igal vastaste rünnakul ja fännid ei karjunud üksteise suunas väga midagi. Türklased üritasid alguses laulujoru üles kiskuda, aga see jäi suhtkoht sama mannetuks kui Kasatšoki Jüri igal korral Superstaari saate eelvoorus. Mäng ise oli muidugi haarav, CSKA ei tahtnud jällegi mängu kiirelt ära otsustada. Kui seni arvasin, et lihtsalt telekast tundub, et CSKA mäng käib nagu cruise control'i peal, siis sama tunne valdas mind mõlemal mängul saalis. Ja ikkagi võetakse suhteliselt kindel võit.
Iga vähegi korvpalli armastav lugeja ilmselt saab aru, mis tunne võis mind vallata neid mänge saalis oma silmaga jälgides. Kui sul on platsil ikkagi sellised nimed nagu Teodosic ja tema sööduoskus, Weems ja tema enesekindlus ning NBA'lik aura, Krstic ja tema low-post game ning Jackson ja tema pallikäsitlus - täielik maiuspala silmadele.
Selleks korraks aga korvpalliga ühelpool. Suured tänud papale ja tema tutvustele piletite eest. Jääb ainult jaanuarini oodata, saab fännisärgid ka kätte. Kui tutvusi on, tuleb ju neid ära kasutada. Kui ikka fännipoes pole, peab fänn selle kuskilt teist kaudu välja ajama.
Tegelikult on natukene kurb, et kojusõit juba vähem kui nelja päeva pärast mind ootab. Viimased päevad Tverskayal ja Pjatniskayal on juba olnud nauditavad. Eks iga päev tulevad need momendid, mida Siimuga nimetame "Kopli tramm nr4'ks" ehk tipptunnid klientide massi mõistes. Tulevad ka momendid, kus jalad ja silmad ütlevad "Fatal Error! Perform restart or go to "Hibernation" mode!". Kuid need pisimured kõrvale lükates tunduvad need 13-14 tunnised tööpäevad ikkagi sellise seltskonnaga sedavõrd uues kohas mõnusad ja lõbusad. Iga päevaga koguneb enesekindlust ja aina rohkem saab kolleegide naljadest aru ning ise ka väikesed vimkad sisse visata. Eriti viimane päev Pjatnitskayal, kus üksteise tögamine ja üleüldine huumor käib hommikust õhtuni. Kusjuures tööpäeva lõpus särki vahetades avastasid kolm kolleegi mu kerel asuva tattoo ja emotsioonid vaheldusid WAU-momendist küsimuseni "Tõ eta v zone delal?", millele muidugi järgnes korralik kajakas. Zona tähendab siis nende slängis (peaks olema släng) vanglat.
Ja iga päeva lõpusirgel ehk hostelis pikutades vahetame ka Siimuga muljeid, kui oleme erinevates kohvikutes päeva veetnud. Ta on palju veetnud päevi selliste tegelastega, kellega ma olen heal juhul 1 päeva koos töötanud. Läbi tema jutu avastan, kuidasi ikkagi siin töötavad ühtlaselt hea huumorisoonega ja pullid kujud. Ja mis kõige tähtsam, sõbralikud ja abivalmid kujud.
Kindla peale jääme neid kõiki hea sõnaga meenutama ja tegelikult juba oleme ka mõelnud, et ega poleks midagi vastu, kui jaanuaris peaks kaheks nädalaks tagasi tulema. Praeguse seisuga seda pole aga vaja. Nii et kutid, kellega kolmapäeval veel koos "puldis" olen ja kellega neljapäeval enne lahkumist kohtun, saavad minu poolt igatahes verbaalselt tunnustatud külalislahkuse ja abivalmiduse eest.
Enne veel, kui otsad kokku tõmban, tulen tagasi tänasesse päeva. Ajaliselt siiski eilsesse. Pühapäev ehk see nädala kõige püham puhkepäev sattus ka meie puhkepäevaks. Algas taaskord pika unega, netis uudiste uurimisega, enese kasimisega ning suund taaskord linna. Sel korral küll üksi, kuna katsed Siimu "mõistlikul" ajal jalule saada luhtusid. Tema neist mäletab vaid ühte, kui tuimalt padja pea alt ära kiskusin. Mees oli nii tige, et jätsin ta sinna paika, tagastasin padja ja suundusin jala linna poole. Pakkisin end külma ilma kartuses tugevalt sisse. Õues selgus, et panin täppi.
Mu viimase puhkepäeva soov oli päevavalges väljuda hostelist ja lihtsalt jalutada, et seda linna viimast korda oma päevases säras endasse ahmida. Külastasin meie "poolsaare" tipus olevat laevamonumenti, millele küll päris ligi ei saanud. Seejärel suundusin jala üle Kremli ühte külge puudutava silla ning mööda müüri pargipoolset külge Ohhotnõi Rjadi. Subways kõht täis tangitud, tutvusin kohaliku jõuluturuga Punase väljaku läheduses. Mõned meened endale ja paarile kodumaa kodanikule - check! Pikalt veetsin aega Punase väljaku uisuplatsi ääres. Igatsus hokitrennide ja -mängude järele on ikka päris suur. Tahtsingi lihtsalt inimesi uisutamas näha.
Üleüldse see jalutuskäik oli endale vajalik - et lihtsalt natukene pead puhastada, mõtteid mõlgutada ja seda jõulueelset melu veidi nautida - justnimelt, ma täitsa naudin seda kerget ärevust, samas pühademeeleolu. Mis siis, et Venemaal see ei püha pole just nii nagu meil, aga siiski. Endal on ju tunne, et koju jõudes hakkab pihta.
Õhtul käisime Siimuga taaskord Il Patios õhtustamas. Oli vaja lihtsalt aeg maha võtta ja nautida head toitu.
2.51 tõmban lõpuks otsad kokku ja pöördun unedemaale. Kolm viimast päeva köögis ning suundungi kodumaale.
Väsimuse tõttu jätan mõned teemad täna veel kajastamata, postitus niigi pikaks veninud ja uni pressib peale.
Ei, veel pole kõik. Postitusi tuleb veel. Pilte tuleb lähiajal üks ports.
Ja nagu ma lubasin, püüan kodumaal blogisoont mitte läbi lõigata.
Head und!
Toosha, out!
No comments:
Post a Comment