Privetik, kodused ja kaasrändurid välisriikides!
Enne, kui lähen viimase 3 päeva lahkamise kallale, tahaksin edastada mõned tänusõnad ja tervitused.
Ma tahan juba praegu tänada kõiki teid, kes te olete viitsinud üldse neid peatühjendamispostitusi lugeda ja hiljem ka tagasisidet anda. Sellistel "eneseavastamis", "silmaringiavardamis" ja "proovilepaneku" retkedel on hea teada, et kodukülas/riigis ja ka igal pool mujal on toetavad sõbrad, kellele läheb korda, millega tegeled ja kes ei suuda järgmist kirjutist ära oodata. Sõna üles teie auks!
Ja teiseks, saadaksin tervitused kahele väga tähtsalte preilile ning ühele noormehele, kes otsustasid mitmed kuud tagasi astuda välja avaldusega, nagu seda tegi LeBron James ja ütlesid "We have decided to take our talents to Sweden!". Kuna viimase, ma pakuks, et juba 7 aasta jooksul on enamus tähtpäevad ja suuremad pidustused möödunud just ühes kindlas seltskonnas kõigi oma parimatega, siis oli korraks juba hirm, et mõned põhiliikmed sel aastal on jõulude ja aastavahetuse ajal välismaal. Õnneks nii ei lähe. Peab meeldima, seega 21.detsembril kohtume teiega.
Veel saadaks jõudu-jaksu Eesti Saalihokikoondist esindavatele houmidele ja et see Šveits täna langeks!
Niisiis, tulles tagasi Moskva elu juurde, siis taaskord on kõvasti muutunud. Selja taha jäänud 1 väga ebameeldiv tööpäeva, 2 väga meeldivat, samas rasket tööpäeva ning nende päevade sisse mitmeid telefoni- ja skype'i kõnesid kodumaale "kõrgematele juhtivüksustele". Pühapäeval nimelt olin siis esimest korda tööl Старая Басманная tänava kohvikus ja see oli ilmselt senistest tööpäevadest kõige inetum. Hommik niivõrd hullu ei tõotanud, aga mida päev edasi, seda hullemaks läks. Pisiasjadesse ei lasku, aga taaskord kasutati teiste töötajate poolt ära nagu oleksin mingi must tööjõud neil. Õhtu lõpuks läks asi nii kaugele, et keeldusin kliente teenindamast ja panin natukene iseloomu maksma. Hoidsin siiski piisavalt vaos, et mingeid suuremaid konflikte töötajate ja kohalike ülemustega mitte üles kruttida.
Muide, sama päev tegelikult algas juba halvasti - nimelt ei saanud ma aru, kummal pool teed ma siis uues kohas metroojaamast väljusin ning seetõttu ei olnud aimu ka, kuhu poole jalutada. Kohaliku korrakaitsja käest küsides (kes muide pühapäeva hommikul 9.45 paiku patseeris sellise näoga ringi, et on paar kangemat lonksu hinge alla äratuseks timminud) "kuhu poole jääb "Staraja Basmannaja" tänav?" sain vastuseks "Oiii, ja nesnaaju". No selge, otsisin mingi kaardi tänavalt, ei olnud sellest ka kasu. Ja nii ma kõndisingi umbes 1km vales suunas, kuna umbes sellised vahed siin metroojaamadel on. Ja sama maa siis tagasi. Kusjuures, kui nüüd päris aus olla, siis soov tualetti külastada tekkis juba metroost väljudes. Kujutage siis natukene ette, kui väga ma tahtsin õige koha üles leida. No lõpuks siis jõudsin, veidi hiljem kui pidanuks, aga keegi ei pannud pahaks.
Tööpäevale järgnes hostelisse jõudes pikem skype vestlus, et natukene asju selgemaks rääkida kodumaa kaudu, sest sellisel moel, nagu pühapäevane ja mõni varasemgi tööpäev möödunud olid, ei ole õppimisest väga haisugi. Tahaks ikka vähe aktiivsemalt toimetada.
Ja nagu võluväel oli järgmiseks päevaks Tverskajal ootamas juba täiesti teised lood. Ei tea, kas just eelmise õhtu jutuajamise tõttu, kuna see jutt nii kiiresti siia ei saanud jõuda. Aga enne kohviku avamist vedas Petja mind kööki ja pani toimetama. Ja nii saigi minust esimest päeva kokk - Повар Энден. Justnimelt, valmistasime üheskoos supi, seadsime valmis kõik vajaliku puljongiks, kokkasime hommikusööki ja käisime üle päevasalati valmistamise. Täiesti tegus tööpäeva. Samas ülimalt väsitav, eriti kui pead pool päeva veetma kuuma pliidi ääres, ega temperatuur köögis väga madal nagu olegi. Ja veel jooksed ringi seal. Ja enne kui aru sain, oli kell pool5 ning ma polnud lõunasöögi peale jõudnud mõeldagi. Õhtu lõpuks vähe asi rahunes, aga kuna jäin 7st nö köögipoolele üksi, sain väikese kolleegipoolse abiga suurimast "trammist" ka kenasti jagu. Ja esimese tööpäeva kokana võiski heas mõttes korstnasse kirjutada. Õhtu lõpuks oli energia üsna null, samas tuju jälle laes ja tunne, et oleks nagu millegi suurega hakkama saanud. Premeerisin end mõne pirukaviiluga, koduteele kaasa kuum kakao, uksest väljudes klapid pähe Looptroopi saundiga - lihtsalt ideaalne lõpp ideaalsele päevale.
Korraks veel tagasi tulla eelmise päeva juurde, siis sai vahepeal Petjale räägitud, et ehk saab ta kosta mu eest bossile ja lasta graafikut muuta, sest sinna pühapäevasesse kohta ei kipu üldse enam tagasi ja järgmine päev oleks pidanud sinna minema. Tõin just põhjuseks välja hea klapi ja koostöö temaga ning võimaluse siin vähemalt midagi õppida. Ja õhtuks oligi graafikut oluliselt muudetud. Siim ei pea oma kassiallergiaga ega mina lihtsalt omast tahtest Старая Басманная'le minema. Ja järgmine tööpäev on ka meil koos samas kohas.
Ja see järgmine tööpäev ehk eilne oli samuti super, taaskord köögis, seekord kolmekesi ehk Siimu lülitasime ka appi. Ja kolmekesi köögis läks loomulikult huumoriks asi ära. Märksõnadeks erinevad keeled, palju hakkimist-koorimist-kokkamist. Produktiivne päev taaskord. Ainsa miinusena oli taaskord probleeme tervisega - kõht oli nii korrast ära et veel. Õhtuks, kui hostelisse jõudsime, andis veidi järgi. Ja muidugi, nagu kord ja kohus, enne puhkepäeva tuli paar mõdu tuua.
Järjekordsed kolm igas erinevas mõttes ja suunas õpetlikku päeva on seega minevik. Ja nüüd nagu tunduvad tööpäevad olevat mingil moel kasulikud ja sisutihedad. Ja ma loodan, et see saab heaks aluseks ka Siimule, et kui ma siit 13ndal tiivad kodumaa poole võtan, siis saaks tema oma viimasel nädalal veel eriti korralikku "kooli" ja tuleks tagasi isegi suurema kogemustepagasiga kui mina.
Täna on 5. detsember. Minu kotimatka algab 13. detsembri õhtutundidel. Mõnes mõttes ootan, mõnes mõttes võiks vabalt veel edasi siin olla. Pärast tänast on järele jäänud kaks kolmepäevast töövahetust ning pühapäeval viimane puhkepäev. Viimane ehk 13's on juba töövaba päev nagunii.
Täna täitub mul kolmas nädal peatükist "Elukool Moskvas". Loomulikult ei kahetse ma karvavõrdki, et võtsin vastu otsuse oma vana töö sinnapaika jätta ja kuuks ajaks Moskvasse kolida. Okei, kurb on küll, et mõned sõbrad vanast töökohast nüüd veidi kaugemal on ja 5 päeva nädalas ei kohtu, aga no mis sa teed. Lisaks kogemustele, mis siin veedetud aeg mulle tulevase töö mõttes annab, on need 3 nädalat muutnud ilmselt mind ennast tohutult. Ei kujuta muidugi ette, kuidas need kolm nädalat täitsa üksi, ilma Siimu lisandumiseta oleks möödunud ja mõjunud. Aga hea, et ta tuli. Kusjuures eile tööl mõtlesin, et viimati kohtusime temaga kevadel Keilas nende hooaja lõpumängul, kui Keila KK ja Ei, Emotsioon sõbralikus madinas mõõõtu võtsid. Ja nüüdseks oleme 2 nädalat pea iga päev koos töötanud, tööle-tagasi trippinud, vabu päevi veetnud kilomeetreid kaubanduskeskustes maha jalutades ja õhtuti toas pikutades, einestades ja blogi kirjutades. Ja tundub, nagu oleks juba ei tea kui pikalt läbi käinud ja üksteist tundnud. Muidugi on tööpäevade jooksul tulnud kõige jutuks, nagu oleme korduvalt taaskord avastanud, kui väike meie Eesti ikka on ja et kõik teavad kõiki.
Nüüd on aga lugu nii, et kell on 15.02 meie vabal päeval, mis tähendab, et tuleb otsad kokku tõmmata ja liigutama hakata. Tänases päevakavas on ilmselt avastada veel mingi uus "suur kogum erinevaid poode". Kui saame oma vajalikud asjad soetatud, saame pühapäeval poed vast plaanist välja jätta. Mõne tunni pärast jõuab minu kallis isa Moskvasse, kellega kohtume 6-7 paiku. Pidavat head paremat kodumaalt tooma. Ja õhtul hostelisse naastes on kindlasti plaanis varem valmis varutud snäki seltsis elada kaasa omadele Šveitsis ehk Šveits vs Eesti saalihoki MM lahing. Otsustav lahing. All or nothing.
Ja homme taaskord tööle. Õnneks saame mitu tundi varem minema, kuna õhtul ootab meid taaskord Megasport Arena ja korvpalli Euroliiga - CSKA Moscow vs Istanbuli Besiktas. Kvaliteetõhtu kavas!
Aga seekord siis nii. Nagu legendaarne Aide Vungo on aastaid juba Saku Gümnaasiumi sööklas pika vahetunni lõpul ringi kõndides hüüdnud "HAKKAME LÕPETAMAAA! Enden, mida sina siin nii rahulikult istud, tundi ei hakka?". Lõpetama peab hakkama tõesti.
Veel mõned postitused on selle järelejäänud nädala jooksul kindlasti tulemas.
Ja palun hoidke seda talvist ilma, kuni ma koju jõuan. Ei taha seda lörtsi kogeda enam kodumaal, mida praegu siin niigi trotsin.
Hoidke saba rõngas ja peace out!
Toosha, na uulitsa!
Enne, kui lähen viimase 3 päeva lahkamise kallale, tahaksin edastada mõned tänusõnad ja tervitused.
Ma tahan juba praegu tänada kõiki teid, kes te olete viitsinud üldse neid peatühjendamispostitusi lugeda ja hiljem ka tagasisidet anda. Sellistel "eneseavastamis", "silmaringiavardamis" ja "proovilepaneku" retkedel on hea teada, et kodukülas/riigis ja ka igal pool mujal on toetavad sõbrad, kellele läheb korda, millega tegeled ja kes ei suuda järgmist kirjutist ära oodata. Sõna üles teie auks!
Ja teiseks, saadaksin tervitused kahele väga tähtsalte preilile ning ühele noormehele, kes otsustasid mitmed kuud tagasi astuda välja avaldusega, nagu seda tegi LeBron James ja ütlesid "We have decided to take our talents to Sweden!". Kuna viimase, ma pakuks, et juba 7 aasta jooksul on enamus tähtpäevad ja suuremad pidustused möödunud just ühes kindlas seltskonnas kõigi oma parimatega, siis oli korraks juba hirm, et mõned põhiliikmed sel aastal on jõulude ja aastavahetuse ajal välismaal. Õnneks nii ei lähe. Peab meeldima, seega 21.detsembril kohtume teiega.
Veel saadaks jõudu-jaksu Eesti Saalihokikoondist esindavatele houmidele ja et see Šveits täna langeks!
Niisiis, tulles tagasi Moskva elu juurde, siis taaskord on kõvasti muutunud. Selja taha jäänud 1 väga ebameeldiv tööpäeva, 2 väga meeldivat, samas rasket tööpäeva ning nende päevade sisse mitmeid telefoni- ja skype'i kõnesid kodumaale "kõrgematele juhtivüksustele". Pühapäeval nimelt olin siis esimest korda tööl Старая Басманная tänava kohvikus ja see oli ilmselt senistest tööpäevadest kõige inetum. Hommik niivõrd hullu ei tõotanud, aga mida päev edasi, seda hullemaks läks. Pisiasjadesse ei lasku, aga taaskord kasutati teiste töötajate poolt ära nagu oleksin mingi must tööjõud neil. Õhtu lõpuks läks asi nii kaugele, et keeldusin kliente teenindamast ja panin natukene iseloomu maksma. Hoidsin siiski piisavalt vaos, et mingeid suuremaid konflikte töötajate ja kohalike ülemustega mitte üles kruttida.
Muide, sama päev tegelikult algas juba halvasti - nimelt ei saanud ma aru, kummal pool teed ma siis uues kohas metroojaamast väljusin ning seetõttu ei olnud aimu ka, kuhu poole jalutada. Kohaliku korrakaitsja käest küsides (kes muide pühapäeva hommikul 9.45 paiku patseeris sellise näoga ringi, et on paar kangemat lonksu hinge alla äratuseks timminud) "kuhu poole jääb "Staraja Basmannaja" tänav?" sain vastuseks "Oiii, ja nesnaaju". No selge, otsisin mingi kaardi tänavalt, ei olnud sellest ka kasu. Ja nii ma kõndisingi umbes 1km vales suunas, kuna umbes sellised vahed siin metroojaamadel on. Ja sama maa siis tagasi. Kusjuures, kui nüüd päris aus olla, siis soov tualetti külastada tekkis juba metroost väljudes. Kujutage siis natukene ette, kui väga ma tahtsin õige koha üles leida. No lõpuks siis jõudsin, veidi hiljem kui pidanuks, aga keegi ei pannud pahaks.
Tööpäevale järgnes hostelisse jõudes pikem skype vestlus, et natukene asju selgemaks rääkida kodumaa kaudu, sest sellisel moel, nagu pühapäevane ja mõni varasemgi tööpäev möödunud olid, ei ole õppimisest väga haisugi. Tahaks ikka vähe aktiivsemalt toimetada.
Ja nagu võluväel oli järgmiseks päevaks Tverskajal ootamas juba täiesti teised lood. Ei tea, kas just eelmise õhtu jutuajamise tõttu, kuna see jutt nii kiiresti siia ei saanud jõuda. Aga enne kohviku avamist vedas Petja mind kööki ja pani toimetama. Ja nii saigi minust esimest päeva kokk - Повар Энден. Justnimelt, valmistasime üheskoos supi, seadsime valmis kõik vajaliku puljongiks, kokkasime hommikusööki ja käisime üle päevasalati valmistamise. Täiesti tegus tööpäeva. Samas ülimalt väsitav, eriti kui pead pool päeva veetma kuuma pliidi ääres, ega temperatuur köögis väga madal nagu olegi. Ja veel jooksed ringi seal. Ja enne kui aru sain, oli kell pool5 ning ma polnud lõunasöögi peale jõudnud mõeldagi. Õhtu lõpuks vähe asi rahunes, aga kuna jäin 7st nö köögipoolele üksi, sain väikese kolleegipoolse abiga suurimast "trammist" ka kenasti jagu. Ja esimese tööpäeva kokana võiski heas mõttes korstnasse kirjutada. Õhtu lõpuks oli energia üsna null, samas tuju jälle laes ja tunne, et oleks nagu millegi suurega hakkama saanud. Premeerisin end mõne pirukaviiluga, koduteele kaasa kuum kakao, uksest väljudes klapid pähe Looptroopi saundiga - lihtsalt ideaalne lõpp ideaalsele päevale.
Korraks veel tagasi tulla eelmise päeva juurde, siis sai vahepeal Petjale räägitud, et ehk saab ta kosta mu eest bossile ja lasta graafikut muuta, sest sinna pühapäevasesse kohta ei kipu üldse enam tagasi ja järgmine päev oleks pidanud sinna minema. Tõin just põhjuseks välja hea klapi ja koostöö temaga ning võimaluse siin vähemalt midagi õppida. Ja õhtuks oligi graafikut oluliselt muudetud. Siim ei pea oma kassiallergiaga ega mina lihtsalt omast tahtest Старая Басманная'le minema. Ja järgmine tööpäev on ka meil koos samas kohas.
Ja see järgmine tööpäev ehk eilne oli samuti super, taaskord köögis, seekord kolmekesi ehk Siimu lülitasime ka appi. Ja kolmekesi köögis läks loomulikult huumoriks asi ära. Märksõnadeks erinevad keeled, palju hakkimist-koorimist-kokkamist. Produktiivne päev taaskord. Ainsa miinusena oli taaskord probleeme tervisega - kõht oli nii korrast ära et veel. Õhtuks, kui hostelisse jõudsime, andis veidi järgi. Ja muidugi, nagu kord ja kohus, enne puhkepäeva tuli paar mõdu tuua.
Järjekordsed kolm igas erinevas mõttes ja suunas õpetlikku päeva on seega minevik. Ja nüüd nagu tunduvad tööpäevad olevat mingil moel kasulikud ja sisutihedad. Ja ma loodan, et see saab heaks aluseks ka Siimule, et kui ma siit 13ndal tiivad kodumaa poole võtan, siis saaks tema oma viimasel nädalal veel eriti korralikku "kooli" ja tuleks tagasi isegi suurema kogemustepagasiga kui mina.
Täna on 5. detsember. Minu kotimatka algab 13. detsembri õhtutundidel. Mõnes mõttes ootan, mõnes mõttes võiks vabalt veel edasi siin olla. Pärast tänast on järele jäänud kaks kolmepäevast töövahetust ning pühapäeval viimane puhkepäev. Viimane ehk 13's on juba töövaba päev nagunii.
Täna täitub mul kolmas nädal peatükist "Elukool Moskvas". Loomulikult ei kahetse ma karvavõrdki, et võtsin vastu otsuse oma vana töö sinnapaika jätta ja kuuks ajaks Moskvasse kolida. Okei, kurb on küll, et mõned sõbrad vanast töökohast nüüd veidi kaugemal on ja 5 päeva nädalas ei kohtu, aga no mis sa teed. Lisaks kogemustele, mis siin veedetud aeg mulle tulevase töö mõttes annab, on need 3 nädalat muutnud ilmselt mind ennast tohutult. Ei kujuta muidugi ette, kuidas need kolm nädalat täitsa üksi, ilma Siimu lisandumiseta oleks möödunud ja mõjunud. Aga hea, et ta tuli. Kusjuures eile tööl mõtlesin, et viimati kohtusime temaga kevadel Keilas nende hooaja lõpumängul, kui Keila KK ja Ei, Emotsioon sõbralikus madinas mõõõtu võtsid. Ja nüüdseks oleme 2 nädalat pea iga päev koos töötanud, tööle-tagasi trippinud, vabu päevi veetnud kilomeetreid kaubanduskeskustes maha jalutades ja õhtuti toas pikutades, einestades ja blogi kirjutades. Ja tundub, nagu oleks juba ei tea kui pikalt läbi käinud ja üksteist tundnud. Muidugi on tööpäevade jooksul tulnud kõige jutuks, nagu oleme korduvalt taaskord avastanud, kui väike meie Eesti ikka on ja et kõik teavad kõiki.
Nüüd on aga lugu nii, et kell on 15.02 meie vabal päeval, mis tähendab, et tuleb otsad kokku tõmmata ja liigutama hakata. Tänases päevakavas on ilmselt avastada veel mingi uus "suur kogum erinevaid poode". Kui saame oma vajalikud asjad soetatud, saame pühapäeval poed vast plaanist välja jätta. Mõne tunni pärast jõuab minu kallis isa Moskvasse, kellega kohtume 6-7 paiku. Pidavat head paremat kodumaalt tooma. Ja õhtul hostelisse naastes on kindlasti plaanis varem valmis varutud snäki seltsis elada kaasa omadele Šveitsis ehk Šveits vs Eesti saalihoki MM lahing. Otsustav lahing. All or nothing.
Ja homme taaskord tööle. Õnneks saame mitu tundi varem minema, kuna õhtul ootab meid taaskord Megasport Arena ja korvpalli Euroliiga - CSKA Moscow vs Istanbuli Besiktas. Kvaliteetõhtu kavas!
Aga seekord siis nii. Nagu legendaarne Aide Vungo on aastaid juba Saku Gümnaasiumi sööklas pika vahetunni lõpul ringi kõndides hüüdnud "HAKKAME LÕPETAMAAA! Enden, mida sina siin nii rahulikult istud, tundi ei hakka?". Lõpetama peab hakkama tõesti.
Veel mõned postitused on selle järelejäänud nädala jooksul kindlasti tulemas.
Ja palun hoidke seda talvist ilma, kuni ma koju jõuan. Ei taha seda lörtsi kogeda enam kodumaal, mida praegu siin niigi trotsin.
Hoidke saba rõngas ja peace out!
Toosha, na uulitsa!
No comments:
Post a Comment