Ilusat laupäeva õhtut!
Nagu näete, on jutupliiats tõesti veidi kokku kuivanud ja eks ilmselt peamiseks põhjuseks on selliste uute ja värskete kogemuste vähenemine, ikkagi üle kahe nädala siin juba toimetanud. Siiski püüan ikka mõne päeva tagant vähe lobiseda.
Viimasest pajatamisest on siis möödas juba 4 päeva...eks? 27ndal, kui viimati kirjutasin, ei olnud just tuju ja miski eriti heas seisus. Nüüdseks on see olukord ja halva tuju põhjustanud asjaolud korda aetud. Nimelt tundus mulle ja Siimule, et tööl olles ei toimu õpetamise ja koolitamise protsess nii nagu võiks, enamus ajast teeme lihtsalt musta tööd, mida me oskame nagunii. Nõusid tassida, laudu puhastada ja muidu sellist tavatööd oskab vast igaüks. Klientide suhtlemis pole siin nii jubedalt nüüd vaja harjutada, kuna pigem tekivad keelelised sekeldused ja nii meile kui ka kliendile ebameeldivad olukorrad kui tekib keelebarjäär. Rohkem ootasime, et siin viibitud aja jooksul õpime palju kokanduse poolel ja jookide tegemist. Seni on selle osakaal jäänud üsna väikeseks. Aga võtsime kätte ja teavitasime vajalikke isikuid. Asi paraneb.
Eks homme ole näha, kuidas siis asjalood paranevad. Pidasime ka mu isaga siin üks päev pikalt aru, just siis kui kurtsime kergelt asjade käigu kohta. Ilmselt tuleme jaanuaris uuesti siia, küll lühemaks ajaks aga selle võrra aktiivsemalt toimetame ka. Eks see näis ka hiljem siis. Oleme kõigepealt ühe aja ära.
Täna on siis 1.detsember. Aeg on ikka päris vingelt lennanud. Nagu lendasid eelmise kolm tööpäeva vahemikus teisipäev-neljapäev. Need tööpäevad olid juba vähe omamoodi, kuna teisipäeval oli Siim Pyatnitskajas ja mina ikka Tverskajas. Neljapäeval aga vastupidi. Kuigi Pyatnitskajas tuleb tund varem kohal olla ehk tööpäev kestab 14 tundi, lendas seal aeg kõvasti kiiremini. Eks uus koht, uus seltskond ja aktiivsem päevakava olid selles süüdi. Lõpuks sai siis õige inimese käe all kohvi tegemist õppida. Misha on siis Nikolai töötajate nö "kohvimeister", kes on asjaga vist kõige kauem kokku puutunud ja kõik teised töötajad välja koolitanud. Piisas kahest korrast tal ette näidata, ühe korra nö kätt hoides aidata teha cappuccinot ja kui juba järgmisel korral tegin ise kliendile nii cappuccinot kui ka lattet, sain Mishalt üllatunud näo, püstise pöidla ja suured kiitused. Ja vot nii vähe oligi vaja, et poindile pihta saada. Eks nüüd tuleb lihtsalt kõvasti praktiseerida.
Neljapäeva õhtul, nagu ikka kolme-päevase töötsükli lõppedes oli aeg õlle järgi minna. Päeva jooksul facebooki teel sai kokku lepitud, et pärast tööd kohtume kodukandi poes ja soetame head paremat, õhtul siis mõnusam oleks hostelis tiksuda. Õhtu venis taaskord pikaks, nagu puhkepäeva eelselt kombeks. Reede hommikul saime korralikult välja magada.
Reede ja laupäev ehk eile ja täna käisime taaskord kaubanduskeskusi "läbi tõmbamas". Õnneks oskame poodides käies piduri kenasti peal hoida, muidu oleks pangakontol alles tuul ja rahalõhngi haihtunud. Metropolis, Evropeisky (vol.2) said Siimuga põhjalikult läbi käidud. Mõned sisseostu ka tehtud, mina endale hunniku sokke, Nike Kobe'i seeriast Therma-Fit dressikas ja Quiksilveri müts. Juba esimesel käigul soetasin Pull&Bear'st pusa. Siim leidis sel korral Bershkast endale kampsun-kardigani. Aga sellega pole me veel lõpetanud. Lihtsalt ei saa kohe ka päris triiki ära osta. Ehk kukuvad lähipäevil korralikud tipid ka tööl, saab julgemalt mõned hilbud veel soetada. Silmapiiril on nii mõndagi.
Eile õhtul, kui kahes suuremas keskuses käidud, suundus Siim metroolt veidi varem maha ja hosteli poole, ise otsustasin Ohhotnõi Rjadis kerge tiiru veel teha. Kuidagi mõnus on see vaikselt läheneva jõulumeeleolu peale hiilimine ja rahva sagimine, kusjuures need meie läbi käidud kaubanduskeskused on siin eriti ilusad, puhtad ja esinduslikud. Lihtsalt läbijalutamisekski mõnusad.
Enamus aega möödub kusjuures meeldivate toodete hindade üleskirjutamisega, et hiljem võrrelda kodumaa ja USA hindadega.
Pärast pikka poodides tuulamist võtsin poest veel mõned õlled ja suupisted, kuna Kirill helistas enne hostelisse jõudmist ja informeeris teisest järjestikkusest puhkepäevast, mille ta meile oli võimaldanud. Suunurgad kõrvuni lendasin hostelisse sisse ja informeerisin ka Siimu. Mees suundus, ilma pikemalt mõtlemata, samuti poodi keelekaste järele. Ja järgnev oli juba ajalugu. Hostelikaaslastega mängisime vene keeles Maffia kaardimängu, käisime vahepeal meie hoodi keldripoes õlut juurde ostmas ja siis jätkasime tiksumist elutoas. "Õhtu" lõppes hommikutundidel 5-6 vahel, kusjuures kui tuba tühjaks valgus ja ise ka asjad ära viisin, avastasin viimase väsinud sõdurina Siimu elutoa diivanilt liikumatult lebamast. Mees oli oma muusikakuulamisel täitsa ära kustunud, ajasin siis poisi püsti ja saatsin oma koikusse puhkama. Sellest härral aga endal mälupilt puudub. Hommikul avastasin, et unesegasena ei saanud ta oma pagasiga eriti hästi hakkama, kuna iPadi laadija rippus mu voodi küljes ja kõrvaklapid keset toa põrandat. Härra oli pisut väsinud ja muutus hooletuks.
Hommikul ei olnud mul taaskord eriti pikka und, 10 paiku korraks luugid lahti ja 12st lõplikult üleval. Siimu pidin kuskil 4 paiku päeval vägisi üles peksma, sest muidu mees jalgu alla ei oleks võtnud enne õhtut. Õhtupooliku veetsime Ohhotnõi Rjadis tuuseldades, seejärel külastasime uuesti Punast Väljakut, kuhu oli suur-suur liuväli püsti aetud täpselt "GUM'i" kaubanduskeskuse ukse ette. Vägev asi. Venelased ikka teevad kõike kohe suurelt, kui üldse tegema hakkavad. Üleüldse jõululaadad ja meeleolu kipub siin vaikselt võimust võtma.
Käisime ka väikese tiiru uuesti "GUM'is" ja sealt suundusime ekskursioonile "Uita mööda Moskvat ja vaata, kuhu jõuad". Jõudsime suure tiiruga lõpuks "TSUM" kaubakeskusesse ja no see oli seni kõike fäänsim keskus, kus käinud oleme. Ainult bränditooted. Allpool leiduv pilt ühe auto kõrval näitab täpselt ära, mis teema oli.
Ja pärast TSUM'iga põgusalt tutvumist tegime ühe suure tiiru, mille jooksul midagi eriti huvitavat ei avastanud.
Õhtu lõpetuseks Ohhotnõi Rjadist läbi, Dunkin Donuts'ist sõõrikuid ja hostelisse puhkama.
Ma nüüd võtsin telefonist lahti märksõnad, mis linnas jalutades üles kirjutasin, et neist kindlasti teile pajatada ja meelest ei läheks. Te ei kujuta ette, mitu korda on linnas jalutades tulnud ette olukordi, kus näen või kogen midagi, mille peale automaatselt lööb silme ette järgmised paar klippi legendaarsest teleseriaalist (video peaks algama 3.45 pealt, kus tulevad just silmas peetud ütlused) : http://youtu.be/nQTCUU4N7DU?t=3m45s
Esiteks, siin Moskvas on inimeste abistamine kuidagi eriti teemasse tõusnud - ühel päeval aitasin 15 minuti jooksul ühel naisterahval metroojaamas kohvrit tassida trepist üles, tõstsin ühel härral maha kukkunud ajalehe üles. Kusjuures kuidagi eriti tihti on inimestel mu läheduses asjad kukkunud ja olen aidanud üles. Ei tea, mis toimub. Magnetväljad või mingi keiss.
Teiseks, eile õhtul üksi Ohhotnõi Rjadis jalutades nägin ühte naisterahvast, kellel oli nii suur telefon/tablet, et ta pidi seda reaalselt KAHE KÄEGA pea juures hoidma. Preili ise oli nii nääpsuke, et oleks vist pidanud aitama ka teda, hoidma tal seda kõrva juures, käed võivad ära väsida ja siis pillab kalli aparaadi üldse maha. Oh seda õudust.
Kolmandaks, pean taaskord mainima, et linnapilt on täiesti uskumatu ikka. Kui Siimuga koos tööl oleme, tööle läheme/töölt tuleme või siis need luksuspäevad ehk vabad päevad kaubanduskeskustes - silmailu on siin nii elus kui elutus vormis tohutus koguses. Iga päevaga süveneb ülivõrdes arvamus vene naissugupoole esindajatest. No kui kaunid, hoolitsetud ja stiilselt riides. Ja elutu all mõtlen ma linnapildis nii ehitisi kui ka autosid. See on ikka ebareaalne, millist mootorit siin liigub, enamus hotellide-poodide-kohvikute ees seisvate mustade mersude-lexuste-buumerite roolis istub sohver ja ootab auto omanikku, et ta järgmisse sihtpunkti sõidutada. Meie aga kõnnime mööda linna, küll pead ülespoole paindes ja imeteleme suuri uhkeid hooneid, järgmisel hetkel linnapildis kõike maadligi liikuvat ilu silmadega ahmides. "Uuuhh, kuda nii hull sai?" on meil siin juba päris igapäevaseks küsimuseks saanud.
Minu jaoks on nüüdseks möödas umbestäpselt kaks ja pool nädalat. Jäänud on nii ümmarguselt 12 päeva, millest kindlasti plaan võtta kõik mis vähegi võimalik. Sest kui nüüd arvutada, nendest 12'st päevast 2-3 on ilmselt vabad päevad ja viimane ehk 13's detsember, minu kojulennu päev, ma ilmselt väga tööd ei tee ja uut ei õpi.
Iga õhtu magama jäädes siiski mõtlen, kui palju on see reis juba juurde andnud, kui palju uut infot on silmadest-kõrvadest läbi voolanud. Peaasi, et see kõik nüüd teisest otsast välja ei voolaks ja jääks ikka ajusoppidesse tallele mõneks ajaks, kuni kõike praktikas saab käiku lasta. Ausalt öeldes mõtlen ma vägagi positiivselt juba tuleviku suhtes, et jaanuaris võimalusel ikka uuesti siia nii 10-12ks päevaks tulla. Ja siis juba veebruaris loodetavasti Tallinnas möllama hakata.
Ma ei hakka seda pikka-pikka teksti enam üle lugema, seega kui leiate siit mingeid trüki/faktivigu, siis võite kommentaaridesse postitada. Kuna mõtteid on nii palju, mida korraga kirja panna ja taustaks mängib muusika, siis olen ma osanud mõnikord ikka tõelise hapukapsasupi kokku kirjutada ilma, et ise oleks aru saanud. Seega on alati teretulnud, kui mingile jamale tähelepanu juhite, et ka teised saaksid asjalikku juttu lugeda.
Ma tunnen, et mul on praegu ka veel teemasid, mida tahaks kirjutada, aga säästan sel korral. Kirjutan omal märksõnad taaskord üles ja järgmine kord pajatan.
Seekord lõpetan taaskord väikese pildikoguga vahepealsetest tegemistest ja nagu näha saate, on palju pilte toitudest. Põhjuseks muidugi fakt, et need on mu enda kätetöö! Ja maitsesid ka hästi. Peagi saate kodumaal testida ning oma hinnangu anda.
Olge mõnusad ja pidage seal tormises Eestis kenasti vastu!
PS. käesolev postitus jõudis teieni Rihanna uue albumi "Unapologetic" saatel meie hubasest "elutoast". Kohe suundun oma Dunkin Donutsite kallale ja hakkan Lakers vs Nuggets mängu vaatama.
Head piltide vaatamist!
Toosha, out!
Nagu näete, on jutupliiats tõesti veidi kokku kuivanud ja eks ilmselt peamiseks põhjuseks on selliste uute ja värskete kogemuste vähenemine, ikkagi üle kahe nädala siin juba toimetanud. Siiski püüan ikka mõne päeva tagant vähe lobiseda.
Viimasest pajatamisest on siis möödas juba 4 päeva...eks? 27ndal, kui viimati kirjutasin, ei olnud just tuju ja miski eriti heas seisus. Nüüdseks on see olukord ja halva tuju põhjustanud asjaolud korda aetud. Nimelt tundus mulle ja Siimule, et tööl olles ei toimu õpetamise ja koolitamise protsess nii nagu võiks, enamus ajast teeme lihtsalt musta tööd, mida me oskame nagunii. Nõusid tassida, laudu puhastada ja muidu sellist tavatööd oskab vast igaüks. Klientide suhtlemis pole siin nii jubedalt nüüd vaja harjutada, kuna pigem tekivad keelelised sekeldused ja nii meile kui ka kliendile ebameeldivad olukorrad kui tekib keelebarjäär. Rohkem ootasime, et siin viibitud aja jooksul õpime palju kokanduse poolel ja jookide tegemist. Seni on selle osakaal jäänud üsna väikeseks. Aga võtsime kätte ja teavitasime vajalikke isikuid. Asi paraneb.
Eks homme ole näha, kuidas siis asjalood paranevad. Pidasime ka mu isaga siin üks päev pikalt aru, just siis kui kurtsime kergelt asjade käigu kohta. Ilmselt tuleme jaanuaris uuesti siia, küll lühemaks ajaks aga selle võrra aktiivsemalt toimetame ka. Eks see näis ka hiljem siis. Oleme kõigepealt ühe aja ära.
Täna on siis 1.detsember. Aeg on ikka päris vingelt lennanud. Nagu lendasid eelmise kolm tööpäeva vahemikus teisipäev-neljapäev. Need tööpäevad olid juba vähe omamoodi, kuna teisipäeval oli Siim Pyatnitskajas ja mina ikka Tverskajas. Neljapäeval aga vastupidi. Kuigi Pyatnitskajas tuleb tund varem kohal olla ehk tööpäev kestab 14 tundi, lendas seal aeg kõvasti kiiremini. Eks uus koht, uus seltskond ja aktiivsem päevakava olid selles süüdi. Lõpuks sai siis õige inimese käe all kohvi tegemist õppida. Misha on siis Nikolai töötajate nö "kohvimeister", kes on asjaga vist kõige kauem kokku puutunud ja kõik teised töötajad välja koolitanud. Piisas kahest korrast tal ette näidata, ühe korra nö kätt hoides aidata teha cappuccinot ja kui juba järgmisel korral tegin ise kliendile nii cappuccinot kui ka lattet, sain Mishalt üllatunud näo, püstise pöidla ja suured kiitused. Ja vot nii vähe oligi vaja, et poindile pihta saada. Eks nüüd tuleb lihtsalt kõvasti praktiseerida.
Neljapäeva õhtul, nagu ikka kolme-päevase töötsükli lõppedes oli aeg õlle järgi minna. Päeva jooksul facebooki teel sai kokku lepitud, et pärast tööd kohtume kodukandi poes ja soetame head paremat, õhtul siis mõnusam oleks hostelis tiksuda. Õhtu venis taaskord pikaks, nagu puhkepäeva eelselt kombeks. Reede hommikul saime korralikult välja magada.
Reede ja laupäev ehk eile ja täna käisime taaskord kaubanduskeskusi "läbi tõmbamas". Õnneks oskame poodides käies piduri kenasti peal hoida, muidu oleks pangakontol alles tuul ja rahalõhngi haihtunud. Metropolis, Evropeisky (vol.2) said Siimuga põhjalikult läbi käidud. Mõned sisseostu ka tehtud, mina endale hunniku sokke, Nike Kobe'i seeriast Therma-Fit dressikas ja Quiksilveri müts. Juba esimesel käigul soetasin Pull&Bear'st pusa. Siim leidis sel korral Bershkast endale kampsun-kardigani. Aga sellega pole me veel lõpetanud. Lihtsalt ei saa kohe ka päris triiki ära osta. Ehk kukuvad lähipäevil korralikud tipid ka tööl, saab julgemalt mõned hilbud veel soetada. Silmapiiril on nii mõndagi.
Eile õhtul, kui kahes suuremas keskuses käidud, suundus Siim metroolt veidi varem maha ja hosteli poole, ise otsustasin Ohhotnõi Rjadis kerge tiiru veel teha. Kuidagi mõnus on see vaikselt läheneva jõulumeeleolu peale hiilimine ja rahva sagimine, kusjuures need meie läbi käidud kaubanduskeskused on siin eriti ilusad, puhtad ja esinduslikud. Lihtsalt läbijalutamisekski mõnusad.
Enamus aega möödub kusjuures meeldivate toodete hindade üleskirjutamisega, et hiljem võrrelda kodumaa ja USA hindadega.
Pärast pikka poodides tuulamist võtsin poest veel mõned õlled ja suupisted, kuna Kirill helistas enne hostelisse jõudmist ja informeeris teisest järjestikkusest puhkepäevast, mille ta meile oli võimaldanud. Suunurgad kõrvuni lendasin hostelisse sisse ja informeerisin ka Siimu. Mees suundus, ilma pikemalt mõtlemata, samuti poodi keelekaste järele. Ja järgnev oli juba ajalugu. Hostelikaaslastega mängisime vene keeles Maffia kaardimängu, käisime vahepeal meie hoodi keldripoes õlut juurde ostmas ja siis jätkasime tiksumist elutoas. "Õhtu" lõppes hommikutundidel 5-6 vahel, kusjuures kui tuba tühjaks valgus ja ise ka asjad ära viisin, avastasin viimase väsinud sõdurina Siimu elutoa diivanilt liikumatult lebamast. Mees oli oma muusikakuulamisel täitsa ära kustunud, ajasin siis poisi püsti ja saatsin oma koikusse puhkama. Sellest härral aga endal mälupilt puudub. Hommikul avastasin, et unesegasena ei saanud ta oma pagasiga eriti hästi hakkama, kuna iPadi laadija rippus mu voodi küljes ja kõrvaklapid keset toa põrandat. Härra oli pisut väsinud ja muutus hooletuks.
Hommikul ei olnud mul taaskord eriti pikka und, 10 paiku korraks luugid lahti ja 12st lõplikult üleval. Siimu pidin kuskil 4 paiku päeval vägisi üles peksma, sest muidu mees jalgu alla ei oleks võtnud enne õhtut. Õhtupooliku veetsime Ohhotnõi Rjadis tuuseldades, seejärel külastasime uuesti Punast Väljakut, kuhu oli suur-suur liuväli püsti aetud täpselt "GUM'i" kaubanduskeskuse ukse ette. Vägev asi. Venelased ikka teevad kõike kohe suurelt, kui üldse tegema hakkavad. Üleüldse jõululaadad ja meeleolu kipub siin vaikselt võimust võtma.
Käisime ka väikese tiiru uuesti "GUM'is" ja sealt suundusime ekskursioonile "Uita mööda Moskvat ja vaata, kuhu jõuad". Jõudsime suure tiiruga lõpuks "TSUM" kaubakeskusesse ja no see oli seni kõike fäänsim keskus, kus käinud oleme. Ainult bränditooted. Allpool leiduv pilt ühe auto kõrval näitab täpselt ära, mis teema oli.
Ja pärast TSUM'iga põgusalt tutvumist tegime ühe suure tiiru, mille jooksul midagi eriti huvitavat ei avastanud.
Õhtu lõpetuseks Ohhotnõi Rjadist läbi, Dunkin Donuts'ist sõõrikuid ja hostelisse puhkama.
Ma nüüd võtsin telefonist lahti märksõnad, mis linnas jalutades üles kirjutasin, et neist kindlasti teile pajatada ja meelest ei läheks. Te ei kujuta ette, mitu korda on linnas jalutades tulnud ette olukordi, kus näen või kogen midagi, mille peale automaatselt lööb silme ette järgmised paar klippi legendaarsest teleseriaalist (video peaks algama 3.45 pealt, kus tulevad just silmas peetud ütlused) : http://youtu.be/nQTCUU4N7DU?t=3m45s
Esiteks, siin Moskvas on inimeste abistamine kuidagi eriti teemasse tõusnud - ühel päeval aitasin 15 minuti jooksul ühel naisterahval metroojaamas kohvrit tassida trepist üles, tõstsin ühel härral maha kukkunud ajalehe üles. Kusjuures kuidagi eriti tihti on inimestel mu läheduses asjad kukkunud ja olen aidanud üles. Ei tea, mis toimub. Magnetväljad või mingi keiss.
Teiseks, eile õhtul üksi Ohhotnõi Rjadis jalutades nägin ühte naisterahvast, kellel oli nii suur telefon/tablet, et ta pidi seda reaalselt KAHE KÄEGA pea juures hoidma. Preili ise oli nii nääpsuke, et oleks vist pidanud aitama ka teda, hoidma tal seda kõrva juures, käed võivad ära väsida ja siis pillab kalli aparaadi üldse maha. Oh seda õudust.
Kolmandaks, pean taaskord mainima, et linnapilt on täiesti uskumatu ikka. Kui Siimuga koos tööl oleme, tööle läheme/töölt tuleme või siis need luksuspäevad ehk vabad päevad kaubanduskeskustes - silmailu on siin nii elus kui elutus vormis tohutus koguses. Iga päevaga süveneb ülivõrdes arvamus vene naissugupoole esindajatest. No kui kaunid, hoolitsetud ja stiilselt riides. Ja elutu all mõtlen ma linnapildis nii ehitisi kui ka autosid. See on ikka ebareaalne, millist mootorit siin liigub, enamus hotellide-poodide-kohvikute ees seisvate mustade mersude-lexuste-buumerite roolis istub sohver ja ootab auto omanikku, et ta järgmisse sihtpunkti sõidutada. Meie aga kõnnime mööda linna, küll pead ülespoole paindes ja imeteleme suuri uhkeid hooneid, järgmisel hetkel linnapildis kõike maadligi liikuvat ilu silmadega ahmides. "Uuuhh, kuda nii hull sai?" on meil siin juba päris igapäevaseks küsimuseks saanud.
Minu jaoks on nüüdseks möödas umbestäpselt kaks ja pool nädalat. Jäänud on nii ümmarguselt 12 päeva, millest kindlasti plaan võtta kõik mis vähegi võimalik. Sest kui nüüd arvutada, nendest 12'st päevast 2-3 on ilmselt vabad päevad ja viimane ehk 13's detsember, minu kojulennu päev, ma ilmselt väga tööd ei tee ja uut ei õpi.
Iga õhtu magama jäädes siiski mõtlen, kui palju on see reis juba juurde andnud, kui palju uut infot on silmadest-kõrvadest läbi voolanud. Peaasi, et see kõik nüüd teisest otsast välja ei voolaks ja jääks ikka ajusoppidesse tallele mõneks ajaks, kuni kõike praktikas saab käiku lasta. Ausalt öeldes mõtlen ma vägagi positiivselt juba tuleviku suhtes, et jaanuaris võimalusel ikka uuesti siia nii 10-12ks päevaks tulla. Ja siis juba veebruaris loodetavasti Tallinnas möllama hakata.
Ma ei hakka seda pikka-pikka teksti enam üle lugema, seega kui leiate siit mingeid trüki/faktivigu, siis võite kommentaaridesse postitada. Kuna mõtteid on nii palju, mida korraga kirja panna ja taustaks mängib muusika, siis olen ma osanud mõnikord ikka tõelise hapukapsasupi kokku kirjutada ilma, et ise oleks aru saanud. Seega on alati teretulnud, kui mingile jamale tähelepanu juhite, et ka teised saaksid asjalikku juttu lugeda.
Ma tunnen, et mul on praegu ka veel teemasid, mida tahaks kirjutada, aga säästan sel korral. Kirjutan omal märksõnad taaskord üles ja järgmine kord pajatan.
Seekord lõpetan taaskord väikese pildikoguga vahepealsetest tegemistest ja nagu näha saate, on palju pilte toitudest. Põhjuseks muidugi fakt, et need on mu enda kätetöö! Ja maitsesid ka hästi. Peagi saate kodumaal testida ning oma hinnangu anda.
Olge mõnusad ja pidage seal tormises Eestis kenasti vastu!
PS. käesolev postitus jõudis teieni Rihanna uue albumi "Unapologetic" saatel meie hubasest "elutoast". Kohe suundun oma Dunkin Donutsite kallale ja hakkan Lakers vs Nuggets mängu vaatama.
Head piltide vaatamist!
Toosha, out!
Erinevate kohvijookide valmistamine ei ole üldse nii lihtne, kui esialgu tundub. Aga luban, et kodumaal hakkate kvaliteetseid Lattesid ja Cappuccinosid saama.
Ilmselt suurim heameel on mul justnimelt salatite valmistamise üle, kuna kodus pole kunagi olnud viitsimist ise kokata ja seetõttu pole ka oskusi. Nüüd on põhjus õppida ja tänu sellele ka põhjus kodus harjutada. Pildil Kana-Teriyaki salat, muidugi made by me!
Järjekordne masterpiece, millega maha sain. Sel korral on valmisproduktiks Suvikõrvitsa salat kitsejuustuga.
Hommikusöögid on ka käppas. Jah, nii hale kui see ka pole, ei ole ma senise 25 eluaasta jooksul endale isegi praemune ja pudru teinud rohkem kordi kui kahe käe näppudel kokku saab lugeda. Nüüd see viga on parandatud ja edaspidi hakkan ka neid ise tegema.
Pea igal õhtul peatume ikka korra meie kodusillal, et seda võimsat tuledes Kremlit imetleda. Ja ega nutitelefonilt, isegi 8 megapikslise kaameraga, ei saa nõuda paremat kvaliteeti. Peate ise siia tulema ja kaema.
Vot niimoodi jälgisime Euroliiga kohtumist Siena Montepaschi vs Malaga Unicaja vahel...
..kus see mees jälle Pärnu Koljatile kohaselt võimsalt laamendas!
Proovisime siis paljukiidetud KFC ära - ei jäänud rahule. Ülehaibitud. Subway tegi silmad pikalt ette.
Kremli külje alla Punasele Väljakule, taustal paistva GUM kaubakeskuse ukse ette, ehitati mõne päevaga võimas liuväli, mida ümbritsevad mitmed majakesed, kust saab soetada kõike alates jõulutoodetest ja suupistetest kuni Sochi olümpia meeneteni. Jah, juba on Sochi meeneid müügil igal pool ja igasugu tooteid.
Kohtasime linnas sihitult ringi jalutades kodumaiseid staarartiste.
Seni läbikäidud kaubakeskustest uhkeima, TSUM'i uste vahel seisis just selline kaunitar. Ilma naljata, Bentley on siinses linnapildis üsna tavaline nähtus.
Ja just niimoodi me Siimuga oma teise järjestikkuse puhkepäeva lõpetamegi.
No comments:
Post a Comment