usaldus

ma olen hiljuti täheldanud, et inimesed räägivad oma muredest ja tõsisematel teemadel pigem näost näkku kui mõne kommunikatsioonivahendi teel. ma hindan seda, see näitab ühe inimese usaldust teise vastu.

mina ei usalda juba ammu neti ega telefonivestlusi, eriti veel mingitel tähtsatel teemadel. peamiselt õpid enda kogemusest, tihtipeale ka kõrvalseisjana näed, kuidas kellelegi tõmmatakse jälle vesi peale. arvab, et räägib ühe inimesega, tegelikult on ümber korda 5.

silmast silma rääkimine nõuab julgust, ausust...võite täiendada, mida veel, need mu arust peamised. aga kui suudad kokku võtta ja sõnad suust väljuvad, on kergendus kordades suurem kui näiteks telefoni teel rääkides. alati jääb hinge närima, kas ta sai õigesti aru, kas äkki läks midagi vahepealt kaotsi või kas oli keegi veel läheduses ja kuulis pealt. vahetus suhtluses näed sa kuulaja või rääkija emotsioone, miski ei jää varjatuks, raskem on teeselda kuulajal, et teda ei huvita ja kui teda ei huvitagi, saad kohe pidama, ei pea jätkama.

miks ma midagi sellist siia lisasin? aga lihtsalt sel põhjusel, et ka teie, mõned üksikud kes te siin käite ehk võibolla kunagi kogemata satute ja muud variandid...et ka teie hindaks seda rohkem. ei ole enam võimalik meenutada, kui palju sai kunagi ühe või teise lähedase sõbraga lihtsalt jalutatud ja arutatud maailmaasju (loe: (sõprus)suhteprobleeme, koduseid jamasid jne) ja kui lihtne oli näost näkku rääkida, ei pea midagi diliitima, ei pea korduvalt üle ütlema, lihtsalt räägid ja saab ühe korraga aru, ei teki trükivigu, ei ole mingit lost in transition momenti, kõik mis välja ütlesid, seda enam tagasi ei võta, ei ole mingeid netiühenduse probleeme, ei ole levikatkestusi jne. suhtlus on vahetu, emotsioonirikas, üheselt arusaadav, selge. punkt!

ja miks ma veel kirjutan seda ja just praegu? aga just selle pärast, et siiani usaldatakse mind ja räägitakse muredest või lugusid, mida teab vaid käputäis inimesi. ja kui see on räägitud ja käputäiele lisandub üks ehk mina, siis seal see tee ka lõpeb, ei ole allamäge veerevat lumepalli mis aina uusi kuulajaid kogub. ainult üks. lihtsalt elu on õpetanud, et usaldus on midagi, mida on tõepoolest raske tagasi võita. ja kui usaldus on olemas ja veel niivõrd tugev, siis ära seda käest anna. seda võib kunagi vastupidises suunas vaja minna.

läbi sel aastal üle elatud seikade olen ma aina enam õppinud hindama inimeste usaldatavust. usaldasin laenu inimesele korra, sain tagasi. kiirelt. tundus usaldusväärne. laenasin teist korda, rohkem. siiamaani pole tagastanud. tegutsesin liiga tormakalt. eriti praegusel ajal, mil raha on rohkem väärt, kui sinna peale on trükitud. nüüd lubas õnneks ära tasuda, olen õppetunni saanud.

mul hakkab tööpäeva läbi saama, muidu ilmselt keerutaks veelgi.

usaldage, ja saate ise usaldatud. siis saate teada, kui hea tunne on olla usaldatud. raske on hoida kellelegi tähtsat ja salajast infot, kuid kuulates saate aidata, jagatud mure on pool muret või kuidas see oligi. rääkides hakkab kergem, kuulates raskem, aga nii saabki asi võrdsemaks.

piish!