Monday, February 28, 2011

asjad liiguvad õiges suunas!

andke andeks, kallid üksikud lugejad, kes te siin hommikukohvi kõrvale end lõbustamas käite, aga kui ma liiga palju spordist kirjutan, siis pole midagi teha, see on ikkagi üks suurimaid osasid mu elust ikka veel. ja jääb olema. vähemalt järgmiseks viieks aastaks.

mulle meeldib, kui asjad toimivad nii, nagu sa tahad. vähemalt mõnes valdkonnas. ja need positiivsed sõnumid/näitajad annavad ainult hoogu juurde uuteks muutusteks. tänasest olen ma ühest pahest jälle võõrutusel ja see tuleb ainult kasuks. kuigi suvi on tulekul, mõnusad rannapäevad ja grillõhtud on kindlasti kohad, kus "vindiga" keelekaste võiks lausa ojadena kurgust alla libiseda, siis sellel on ka piirangud peal. mitte, et nüüd vägisi hoian eemale ja keelan endal vahel lõõgastuda, aga lihtsalt mind state on juba sedamoodi paika loksunud, et viimasel ajal enam üldse ei tõmba. aasta 2011 sai käima lükatud paari suurema tähistamise ja väljaskäiguga, mille järelpäevad ei olnud üldse lõbusad.
okei, mis neist ikka pikemalt lobiseda, eks suhtkoht igaüks teab, mida silmas pean. mul lihtsalt sai neist siiber. punkt!

viimasel ajal liigub vormikõver nii palliplatsil kui jäises ovaalis ainult ülespoole. mõlemad alad täiendavad üksteist - hoki annab võhma ja jõudu juurde jalgadesse + ülejäänd keha saab ka rohkem koormust kui kossus. nii et üldiselt on see uue ala lisamine kindlasti kasuks tulnud. koss pole kannatand ka väga, piisavalt saanud mõlemas trennis käia kuna päevad ka ei kattu.

igatahes, miks ma üldse rääkima hakkasin. sain täna kõne ja kahjuks viimase hetke pakkumise, mida ei olnud enam võimalik vastu võtta aga kindlasti muutis see mu tulevikuplaane, kuna pakkumine jäi veel õhku. pakuti siis võimalust astuda saam ülespoole ehk esiliigasse. olevat minusugust abiks vaja olnud, kuna enda mehed sel positsioonil ja kindla ülesandega olid audis...ilmselt vigastusega, kui vanust arvesse võtta. olevat kõne võtnud härral meeles, et olin täitsa okei mänguoskusega ja just selline keda oleks hooaja teiseks pooleks vaja. meelitatud, mis ma muud ütlen. selle nimel tööd ju teengi. ja ei, ärge arvake, et see on mingi ood iseendale. ma lihtsalt austan inimesi, kes oma arvamust julgevad otse välja öelda ja hindavad seda mida teed.
igatahes nüüd tean, et pärast seda hooaega võivad muutused toimuda ja ma usun, et ainult positiivsed, sest seda sammu ma olen oodanud ja teen kõik, et see teoks saaks.
ma tean küll, mis ma kanntama pean selle sammu tegemisel, aga no ilmselgelt on see köömes. niigi kaua sai oodatud, on aeg edasi liikuda.

pärast tänast võib selgelt ja julgelt mainida, et järgmine hooaeg tuleb päris mitu muutust mu kossuelus....vähemalt praegu tundub. kui kõik peaks minema nii nagu ootused on. mitmel rindel.

hea küll, saku trenn oli täna jälle vähe korralikumast klassist. viskan horisontaali ja värskena uuele kuule vastu. märtsis tulekul palju uut.
lisaks tarbimisharjumuste muutustele on ees ootamas norra reis, mitmed otsustavad mängud ja võibolla ka mitu tähtsat otsust suve suhtes.

piishaut!
a.

Wednesday, February 16, 2011

heiterid...

ma alustan sellega, et tänan teid ja teie olemasolu. te tähendate mulle väga palju, sest ilma teie idiootsete märkuste, mõnituste ja kommentaarideta ei oleks mul ilmselt enam viitsimist samamoodi hullult edasi pushida. alati peab olema mingi ora perses, mingi okas hinges, mille pärast jääb tunne, nagu oleks midagi tegemata ja kellelegi tõestamata.
seda, et endale tuleb tõestada terve elu, ma tean ja arvestan pidevalt. mu terve elu on endaga võitlus. ja selles võitluses olen ma viimase aastaga kindlalt seljavõidus.

päris palju on viimaste aastate jooksul mainitud mulle (ja võibolla olen ma seda juba siin maininud, praegu olen piisavalt udu, et täpsemalt mäletada), et ma tundun ülbe ja ego ja et maailm nagu tiirleks minu ümber aga seda üldiselt kuni mind ei tunta lähemalt. viimane näost-näkku selline ülestunnistus oli taanis ja seda oli päris hea kuulda. mulle meeldib, et ma kõigile ei meeldi, nii oleks suht õudne elada. arvake minust mis te tahate, väga ei lähe korda kuni te mind tundma õpite ja siis tõesti oskate arvamust avaldada.

nii et heiterid, jätkake samas vaimus. eriti need spordi teemal kräunuvad kõutsid, laske tulla. valan õli tulle ja ütlen paljudes kohtades, et unistuseks on olümpial osaleda sportlasena. ja ma juba kujutan ette, et see võib nii mitmeski kohas kõva naeru esile tuua. no worries, i'm a professional dreamer nagu LTR oma uues singlis ütleb.

ja muide, tujukad inimesed, fuck off, minge kuskile punkrisse, pange tuli kustu, kuulake oma emopleilisti ja tujutsege seal kuni tekib vajadus jälle normaalselt sotsialiseeruda inimestega, aga ärge tulge positiivsete inimeste ilusaid talvepäevi rikkuma oma tujukusega. nagu nimme on alati vaja tulla ja hakata esinema oma teistsuguse olemisega, et hoolivad sõbrad küsiks sult "mis viga, midagi halvasti?" ja siis saad vastata embakumba kas "ah, pole sinu asi" või "ei ole midagi"...või siis üldse kolmanda variandina pakun välja "sitt tuju, aga ma ei taha rääkida"!
kurat kui sul on paha tuju aga sa ei taha rääkida, siis hoia see enda teada ja käitu nendega normaalselt, kellega biifi pole ja kes on head semud! ma soovitan, kui on emotuju, mine oma häppi pleissi, kuula oma lemmiklugusid (kindlasti mitte sita-tuju kategooriast) ja tantsi või laula või tee midagi rõõmsat ja unusta see ära.
kui mul on sitt tuju või mure, nagu see kuu oli üks päev peavalu selle üle, kas tänu oma kulutustele üldse see kuu rahaliselt välja tulen, siis panin pleierist viimase aja "top songs" pleilisti peale, pesin hambad ja läksin magama!
järgmine päev ei mäletanud sellest teemast enam midagi ja elasin lillelist elu edasi.

vot nii käib sitast tujust ülesaamine. ei tasu üle stressata ja mõelda nende asjade peale iga jumala hetk vaid mine oma asjadega edasi ja kui see pask uuesti kaela tuleb, küll siis on aega jälle lahendada ja muretseda. elu on liiga lühike, eriti noorus, et seda üle külvata negatiivsete mõtetega.
uskuge mind, ma arvasin, et kooliaeg ongi stress ja räme porr, vanemaks saades teenid raha ja oled oma aja peremees. sellele mõttele tõmbasin pärast 1-2 aastat pärast kooli lõppu juba vee peale! nii et nautige. ma praegu saan lõpuks nautida, mis siis et vahepeal on suht mõõnaperioode, aga nendega ei tasu liiga üle end koormata, tuleb kiiresti edasi minna ja üle saada.

ja alati tuleb tunda seda õiget hetke, millal sellise teemaga pidurit tõmmata ja mitte liiga sisse elada.

tegelikult algas mõttelend üldse teisel teemal, aga nagu öeldakse, üks asi viib teiseni ja mõnikord lihtsalt suundudki natukene teistele rööbastele. vähemalt sai midagigi jälle ära öeldud, äkki keegi leiab midagi esialgu teravat ka enda kohta, aga loodetavasti pikemas perspektiivis mõjuvat.

aga nüüd aitab!
piish!

Sunday, February 13, 2011

kuhjumine...

lihtsalt nii närvi ajab, et on sada asja, millega tahaks tegeleda, aga on nii vähe aega, et see soov ellu viia.

loetlen mõned ette :
töö
teine töö
sõbrad linnas
sõbrad teistes linnades
põhisõbrad sakus
kuultuuriüritused

ja nüüd kõige tähtsamad:
korvpall linnas
korvpall sakus
jäähoki
kergejõustik (tahaks comebacki teha)
jõusaal

ja kõige-kõige olulisemad:
mu kallis preili ja vanemad-pisivend sakus!

linna kolimine on mõne asja toonud nii ligidale ja nii igapäevaseks
samas mõne asja nii ära lõiganud ja päris harjumatu on nii. ilmselgelt ma tegelen liiga paljude asjadega ja sellepärast ma peangi igas oma tegevuses veidikene kannatama. loogiline on, et jätaks mõne hobi kõrvale, jääks teiste jaoks rohkem aega ja keskendumist.
aga no ma lihtsalt faking ei oska nii. ma olen lapsest saadik elanud nii...ilmselt algas see 5 aastaselt kui isa pani kossutrenni. sealt edasi on kool-võistlused-trennid-laagrid-reisid ja muud asjad koguaeg aina kuhjunud. nüüd, kui vaba aeg on täiesti enda kätes ja kõik hobid-vabaajasisustus enda otsustada, ei oska ma muud moodi kui kõike seda kokku kuhjata.
võib vist võrdluse tõmmata siin mõni päev tagasi discovery pealt nähtud dokist, kus näitas shoppamishulluse käes vaevlevat naist, kes lihtsalt ei osanud olla ilma et uusi riideid koguaeg soetaks.
ideaalne näide - eelmine nädal kolmapäev! õhtul oli hokimäng, päeval ei olnud midagi muud plaanis. magasin kaua - loogiline, vaba päev, puhkad välja. enne 12 sain luugid lahti, tuigerdasin, sõin, mängisin xboxi, aga mingi hetk kiskus igavaks. ja ei osanudki enam midagi peale hakata. läks samamoodi edasi, vaatamata sellele, et enam ei viitsinud. aga muudmoodi ei osanud ka. sakus oleks ilmselt läinud jõusaali ja teinud kerge trenni...või mänginud väikse vennaga või läinud jalutama...aga linnas on need asjad nagu ära lõigatud.

raske on olla aktiivne, aga samas, siiani olen täitsa eeskujulikult hakkama saanud. saan ka edaspidi.

täna sai antud lubadus, et suve poole hakkan natukene jälle kergejõustiku suunalist trenni tegema, ehk jõuan veel liivakasti või matile hüppama mõne korra, sain treeningpartneri ka juba sebitud. ootan põnevusega. seni paugutan täiel rinnal hoki ja kossuga.
btw, hokis on nüüd värava arve avatud, eile loodusliku jää hokiliigas aruküla ja uudeküla vastu kahe mängu peale kolm kolli! väga rahul. uuest nädalast veel uued uisud ka jalas, aina paremaks läheb.

kaon nüüd nba lainele ja siis juba uueks töönädalaks puhkama.

piish!