heiterid...

ma alustan sellega, et tänan teid ja teie olemasolu. te tähendate mulle väga palju, sest ilma teie idiootsete märkuste, mõnituste ja kommentaarideta ei oleks mul ilmselt enam viitsimist samamoodi hullult edasi pushida. alati peab olema mingi ora perses, mingi okas hinges, mille pärast jääb tunne, nagu oleks midagi tegemata ja kellelegi tõestamata.

seda, et endale tuleb tõestada terve elu, ma tean ja arvestan pidevalt. mu terve elu on endaga võitlus. ja selles võitluses olen ma viimase aastaga kindlalt seljavõidus.

päris palju on viimaste aastate jooksul mainitud mulle (ja võibolla olen ma seda juba siin maininud, praegu olen piisavalt udu, et täpsemalt mäletada), et ma tundun ülbe ja ego ja et maailm nagu tiirleks minu ümber aga seda üldiselt kuni mind ei tunta lähemalt. viimane näost-näkku selline ülestunnistus oli taanis ja seda oli päris hea kuulda. mulle meeldib, et ma kõigile ei meeldi, nii oleks suht õudne elada. arvake minust mis te tahate, väga ei lähe korda kuni te mind tundma õpite ja siis tõesti oskate arvamust avaldada.

nii et heiterid, jätkake samas vaimus. eriti need spordi teemal kräunuvad kõutsid, laske tulla. valan õli tulle ja ütlen paljudes kohtades, et unistuseks on olümpial osaleda sportlasena. ja ma juba kujutan ette, et see võib nii mitmeski kohas kõva naeru esile tuua. no worries, i'm a professional dreamer nagu LTR oma uues singlis ütleb.

ja muide, tujukad inimesed, fuck off, minge kuskile punkrisse, pange tuli kustu, kuulake oma emopleilisti ja tujutsege seal kuni tekib vajadus jälle normaalselt sotsialiseeruda inimestega, aga ärge tulge positiivsete inimeste ilusaid talvepäevi rikkuma oma tujukusega. nagu nimme on alati vaja tulla ja hakata esinema oma teistsuguse olemisega, et hoolivad sõbrad küsiks sult "mis viga, midagi halvasti?" ja siis saad vastata embakumba kas "ah, pole sinu asi" või "ei ole midagi"...või siis üldse kolmanda variandina pakun välja "sitt tuju, aga ma ei taha rääkida"!

kurat kui sul on paha tuju aga sa ei taha rääkida, siis hoia see enda teada ja käitu nendega normaalselt, kellega biifi pole ja kes on head semud! ma soovitan, kui on emotuju, mine oma häppi pleissi, kuula oma lemmiklugusid (kindlasti mitte sita-tuju kategooriast) ja tantsi või laula või tee midagi rõõmsat ja unusta see ära.

kui mul on sitt tuju või mure, nagu see kuu oli üks päev peavalu selle üle, kas tänu oma kulutustele üldse see kuu rahaliselt välja tulen, siis panin pleierist viimase aja "top songs" pleilisti peale, pesin hambad ja läksin magama!

järgmine päev ei mäletanud sellest teemast enam midagi ja elasin lillelist elu edasi.

vot nii käib sitast tujust ülesaamine. ei tasu üle stressata ja mõelda nende asjade peale iga jumala hetk vaid mine oma asjadega edasi ja kui see pask uuesti kaela tuleb, küll siis on aega jälle lahendada ja muretseda. elu on liiga lühike, eriti noorus, et seda üle külvata negatiivsete mõtetega.

uskuge mind, ma arvasin, et kooliaeg ongi stress ja räme porr, vanemaks saades teenid raha ja oled oma aja peremees. sellele mõttele tõmbasin pärast 1-2 aastat pärast kooli lõppu juba vee peale! nii et nautige. ma praegu saan lõpuks nautida, mis siis et vahepeal on suht mõõnaperioode, aga nendega ei tasu liiga üle end koormata, tuleb kiiresti edasi minna ja üle saada.

ja alati tuleb tunda seda õiget hetke, millal sellise teemaga pidurit tõmmata ja mitte liiga sisse elada.

tegelikult algas mõttelend üldse teisel teemal, aga nagu öeldakse, üks asi viib teiseni ja mõnikord lihtsalt suundudki natukene teistele rööbastele. vähemalt sai midagigi jälle ära öeldud, äkki keegi leiab midagi esialgu teravat ka enda kohta, aga loodetavasti pikemas perspektiivis mõjuvat.

aga nüüd aitab!

piish!