homecoming...

kui olen eksinud teelt
ei tea mis taga, mis ees
siis tunnen et südame sees on kodutee...

kurb on lahkuda, lõpuks ometi üks tõeline puhkus, kus õppisin nii mõndagi

~õppisin hindama vaikust

~hakkasin lõplikult tundma mõnu õhtusest raamatu lugemisest

~eriti hea on, kui seda eelmist saab teostada soojal õhtul verandal või rõdul veiniklaasi seltsis

~sain taaskord kinnitust tõsiasjale, et mingit moodi olen ma mereinimene, nii rahustav on rannas magada

~üks puhkuse parimaid päevi oli laevasõit skiathos-alonissos-skopelos-skiathos, põhjuseid mitu, leiad ühest eelnenud kirjutisest

~ja mis peamine - PUHKUS tähendab PUHKUST ehk puhata tuleb, magada tuleb, süüa tuleb, rilääääks!

samas naasen ma kodumaale hea tujuga, reis oli hea, piisavalt pikk, ilmad olid megahead, puhatud sai!

kodus ootavad vanemad ja üks väikemees, kes pidavat ikka pidevalt "enna, enna" hüüdma ja minust rääkima...ma tõsiselt igatsen väikest vennat!

ma loodan, et tööle minnes on ka värskem ja mõnusam tunne jälle, töötahet ehk juures!

ja eelkõige tahan ma ühte inimest näha, keda olen venna kõrval vast kõige rohkem igatsenud! :*

hakkamegi thessalonikisse jõudma, väike cappuccino freddo ja jalutuskäik, elu ju praegu käib suurlinnades. 4.55 stardib siis esimene lend praha suunas, sealt lendan edasi...mingi aeg

igatahes 14.30 peaks kodumaad puudutama, see you then!

jaasas!

viimane meenutus semudele...