Lõpp paistab, seega võtan kokku - esimene osa

Viimast korda tervitan teid Fabrika Hostelist Moskvas. Viimane päev on käes. Emotsionaalne ja üllatavalt raske. Aga lubage, ma võtan siin oldud aja kokku lühidalt ja nii, nagu hetkel mäletan, tuues välja ka kogu selle siin veedetud kuu highlight'id ja meeldejäävaimad tegelased.

Viskasin kiire pilgu peale esimesele postitusele Moskvast ehk nö "shokipostitusele". Tuleb tõdeda, et nii mõnigi õhku visatud arvamus ja ootus läks täide ja vastupidi. Näiteks olen veidi pettunud, et alkoholide kohta ei õppinud väga midagi, aga eks see jääb individuaalseks õppimiseks siis. Nimelt alkoholikoolitused/loengud ei olnud väga produktiivsed oma kella 8se algusaja ning liiga sorava venekeelse ettevuristamise tõttu. Lisaks on mingi kamm siin alkolitsentsiga ja üheski kohvikus polnud ühtegi pudelit, mis tähendab, et ka mingit praktikat ei saanud jookide valmistamise ja selle käigus siis ka jookide kohta õppimise osas.
Aga peab rahul olema, et ootused hosteli muutumises kodusemaks, toakaaslastega sõbrunemise ja keeleõppe osas osutusid üsna reaalseteks. Hostel ei olnud paari päevaga enam nii õudne koht. Vaatamata olematule madratsile ja kääbuskasvu voodile, millesse sattusin, said siin ikkagi kuu aega magusad unenäod nähtud ja piisavalt välja puhatud. Seltskond kogu hostelis oli 95% ulatuses väga mõnus, sõbralik ja ühtehoidev. Meidki Siimuga üritati mitme pidustuse hõlma kaasata, aga väga ei klappinud. Peamisteks põhjusteks meie omaette graafik, veidi keelebarjäär (mis ühel õhtul siiski totaalselt kadus) ja ka nö omaette hoidmine tänu Kanguri mängudele. 

Esimene inimene, kelle tahan ära mainida, on toakaaslane Miša. Ukraina kutt, kes töötab Moskvas ilmselt mingil ehitusega seotud alal. Esimesest päevast peale kohe käpp pihku, uurib, kuidas läheb ja õhtuti enne magamajäämist, kui see juhtus juhuslikult enamvähem samal ajal ja viibisime kolmekesi toas, tahtis juttu rääkida, uuris Eesti kohta, rääkis enda kodumaast ja üleüldse oli selline seltsiv. Ülimalt sõbralik. Tänu temale ma esimesel õhtul pärast esimest "ehmatust" maha rahunesin ja kõike veidi kainema pilguga vaatama suutsin hakata. Ja eriti muhedaks muutus tüüp, kui oli veidi "pidune" ja õhtu oli oma parimaid tuure kogumas. Siimu õpetatud Eesti keelsed fraasid olid kerged tulema, peamiselt siis sellised, mida tavaliselt kõik nooremapoolsed välismaalased esimesena tahavad õppida. Ma neid siia kirjutama ei hakka. Miša on üks "viispluss" vana!

Siimuga sattusime eile kohvikus päeva vaikselt lõpetama asudes mõtlema, ilmselt tänu minu viimastele hetkedele leti taga toimetades, et kui erinevalt näed sa elus kohti, inimesi ja asju esimesel kohtumisel/saabumisel võrreldes näiteks nädal hilisemaga. Kes aru ei saanud mu keerukast mõttekäigust, siis järgnevalt näiteid paar.
Esimesel päeval, kui astusin Aeroexpress rongilt maha ja asusin suurlinna õhku ahmides otsima Kirilli, kes pidi vastu tulema, tundus juba see Belorusskii Vaksal kuidagi nii teistmoodi ja selle ette astudes oleks nagu mingis sipelgapesas maandunud. Kirilliga mööda Tverskajat kohviku poole sõites tundusid kõik majad nii suured, sõitsime mööda laiasid tänavaid siia-sinna, liiklus oli täiesti kohutav, agressiivne ja üks paras sõelumine. Ja siis kohvik - esmalt ma istusin (nüüdseks tuntud kui) lauda number 2, laud tassiti sööki-jooki ääreni täis ja nii ma siis veetsin seal oma läpaka taga tund-poolteist ilmselt. Korra külastasin ka tualetti. Siim veel esitas küsimuse eile, kas ma mäletan, kes tol päeval tööl olid. Absoluutselt ei mäleta. Ma vist olin nii krampis ja pinges omadega, mõttes ainult "mis mind küll ees ootab ja kuidas ma vene keelses keskkonnas hakkama saan?". Mäletan ainult Kirilli, Nataliat ja autojuht Šašat, kes mu hostelisse toimetas.

Ja kui ma läksin nädal hiljem Siimule vastu, kes samuti ahmis oma esimesed sõõmud Moskva õhku Aeroexpressilt maha astudes. Ma läksin Tverskaja kohvikust talle ise vastu ja otsustasin metroo asemel jala minna. Nüüd tundus kogu Tverskaja tänav palju arusaadavam, kuigi õhtupimeduses oli muidugi kõik ka hoopist teistes värvides kui tol keskpäeval Kirilliga sõiduradade vahel sõeludes. Vaksalgi tundus hoopis teistmoodi. Kuidagi nii mõnus tunne oli seista seal väravas, otsides selle ulmelise rahvamassi seest sõpra kodumaalt. Siim tuligi, nagu talle kombeks, mütsita (imestan, kuna Moskvas on enamus ajast jube külm olnud) ja silmad uitasid ringi nagu eksinud kutsikal. Esimese shoki leevendamiseks otsustasin Siimu jala kohvikusse toimetada, et ta saaks kohe natuke nägema, kus me asume jne. Ja seejärel sai temagi oma esimese kogemuse kohvikust, millest on tal ka hoopis teistmoodi pilt ees kui praegu. Ta küll mäletab, kes tööl olid, aga kogu kohvik tundus nii teistmoodi ja võõras.

Tegelikult on siinkohal hea võtta teema kokku järgnevalt - selle kuu ajaga muutus Moskva kohaks, kus oleks nagu pikalt elanud. Muidugi, tuttav on nö kodukandi ümbruskond, mis meie õnneks oli ka kogu linna südamik. Jala linna avastama minek polnud mingi probleem ja uitama minnes polnud vähimatki hirmu, nagu võibolla enne reisi ehk korra võis pealuust läbi käia. Suurlinn ikkagi ju.

Samas me jõudsime selle koos veedetud kolme nädala jooksul ka nii palju ära näha, kilomeetreid maha kõndida, 5 kaubanduskeskust risti-rästi läbi jalutada ja kahel korral ka Euroopa tippkorvpalli nautida.

Ma olin täna hommikul sunnitud 8.00 ärkama, et minna Tallinn-Moskva rongile vastu ja võtta sealt üks pakk. Loomulikult ei olnud ma just selles vaksalis käinud. Leningradskii Vaksalist jutt. Uuringute järel selgus, et metroojaamaks selle lähedal on Komsomolskaja ja vaksal ise on üks kolmest kõrvutiasetsevast. Klapid pähe, soojalt sisse pakituna astusin õue. Kusjuures viimastel päevadel on telefoni ilmateate app olnud väga abiks, sest kuigi tavatemperatuuriks näitab -8 kuni -12, siis RealFeel näitas taaskord numbriks -20C! Eriti meie kodusillal on seda tunda, kõndides õhtul töölt koju, paiskub näkku lõikav tuul nagu ninjamõõk. Anyways, jõudsin siis pool tundi enne rongi saabumist Komsomolskaja peatusesse. Ja vot sellisesse metroojaama ma veel sattunud polnud. Kuna tegemist oli hommikuga, eriti veel tööpäeval, kui ronge saabub kolme vaksali peale pooles tunnis ilmselt rohkem kui Tallinnas on trolli- ja trammiliine, oli liikumine tagasihoidlikult öeldes raskendatud. Õue jõudes selgus tõsiasi, et majadel ei olegi peal kirjas, mis vaksal on. Oma 15 minutid tuiasin ühest majast teise maja uksele ja no ei leia. Külma närvi säilitades lõpuks leidsin, sain hommikuse kohvi, sain oma paki kätte ja suunduda tagasi hostelisse. Sooja hostelisse. Väljas on ikka kuradi külm, kuigi ma riietun alati väga korrektselt ja kõik kohad on sisse pakitud, lõikab siinne vikat ikka vihaselt. Aga järjekordne "ekskurssioon tundmatusse" edukalt läbitud.

Ma ilmselt kirjutan lennujaamas veel, kuna taaskord on pea tuhandeid mõtteid täis, mis lihtsalt vajavad mahalaadimist. Kasvõi juba enesele tuleviku lugemise ja meenutamise jaoks.

Ma mainisin postituse alguses emotsionaalsust. Lahkan selle teema ka veidi avatumaks ja riskin sellega, et mõne arvamus minust võib muutuda päris tõsiselt. Pigem selle suunas, et "mis pehmo tal nüüd peale tuli...", aga f*ck it!

Veel käimasolev reis oma 1 kuu pikkuse kestvusega on pikim aeg, mis ma kunagi kodust järjest eemal olen veetnud. 25 aastasena see pole küll tea mis aeg ja näitaja, paljud elavad juba pead alaspidi jne. Aga kuidagi eriline on see mulle, kui siiski endiselt vanemate ja ühelt poolt vanavanematega koos elades. Ja ma ei hakka selgitama, miks ma endiselt seal elan ja et ma tegelikult tahan küll omaette elada. Ajad on lihtsalt sellised, et ei pea vajalikuks muuta seda seisu.

Aga tulles tagasi...Selle kuu aja jooksul käis isa Moskvas, mis andis nii mulle kui ka Siimule palju juurde, kuna saime meie ühisest tulevasest projektist rääkida, saime oma siinolemisega seotud muresid kurta ja pajatada, kuidas nö kuluaaride taga asjad tegelikult toimivad siin.
Selle kuu jooksul eile aga kodustest kedagi muud näinud rohkem kui venda Skype vahendusel 2 minutiks ja sedagi halva kvaliteediga. Ma kardan, et koju jõudes esimene kohtumine vennaga saab olema kõige emotsionaalsem. Ma ei tea, miks just nii, aga viimase nädala jooksul iga hommik metroos istudes olen just sellele mõelnud. Mul ei ole isegi pärast pikka mõtlemist mingit selgitust sellele, lihtsalt mingi eriline vennaarmastuse asi vist, mida sõnadesse ei pane.

Ma pole veel midagi pakkinud, kohe hakkan sellega tegelema. Ilmselt hostelist väljudes ja hiljemalt Aeroexpressil istudes jõuab lõpuks kohale see teistmoodi tunne, et kogu see seiklus on lõpuks läbi. Veel istun oma voodis ja kirjutaks nagu tavalist puhkepäevast postitust. Siim magab ka tavapäraselt, iga 5 minuti tagant asendit vahetades. Peab vist minema padja viimast korda pea alt ära kiskuma. Päris naljakas, kui kurjaks ta eelmine kord unesegasena sai. 

See reis on olnud üks suur eneseavastamine ja -avamine. Sest kui ennast ei ava uutele kogemustele ja katsumustele, ei saa neid ka kuidagi sisse ammutada ja talletada. Ja oi-oi, kui palju uut siin kogesin. Ma julgen lubada, et Anthony Enden, kellega te edaspidi kohtute, on päris kõvasti muutunud versioon endisest. Kui see võibolla esialgu välja ei paista, siis ega ma seda ei üritagi nüüüd kohe välja näidata, kuid ma tunnen, et teatud olukordades käitun ma edaspidi absoluutselt teisiti. Tolerantsus, sallivus ja suhtlemisoskus on kindlasti omadused, mis said tubli täiendust.

Ma tahtsin ühest inimesest selle eelneva lõiguga seoses siia lõppu veel rääkida. Selleks on minu ja Siimu suurim õpetaja ja koolitaja selle aja jooksul - Petja. Või siis Pjotr. Tema on Tverskaja kohviku nö autoriteet, kelle juhendamiselt see "laev sõidab". Pärast paari päeva tema käe all ja korraks ka teistes kohvikutes viibides oli selge, et temalt õpib kõige rohkem. Ilmselt seetõttu tundusid päevad teistes kohvikutes sedavõrd ebameeldivamad ka. Tema juhendamisoskus ja tema rahulikkus meid juhendades ning samal ajal kogu ülejäänud töö ohjes hoidmine oli lihtsalt imestusväärne. Midagi uut õpetades ja selgitades üritas ta end teha võimalikult arusaadavaks, aidates käte-jalgadega kaasa, et midagi ei läheks keelebarjääri tõttu tõlkes kaduma. Ja kunagi ei löönud ta käega "ah, need eestlased ei saa ikka aru". Tema ülesanne oli anda oma teadmised nii hästi kui võimalik, meile edasi. Sest mida ta pidevalt korrutas, oli fakt, et meist saavad nö partnerid,  küll väga suure vahemaaga, aga siiski kolleegid, kes töötavad ühise nime all. Ja just temalt õppisin ma, mismoodi olla üks tõeline juht, liider ja õpetaja. 

Ja kogu selle õppeprotsessi käigus õppisime üksteist aina rohkem tundma ja Petjaski avanes vabam ning lõbusam pool. Mida aeg edasi, seda rohkem oli köögis südamest naeru ja huumorit. Ilmselt parimateks ja meeldejäävaimateks momentideks jäävad need, mil Siimuga omavahel eesti keeles jutustasime ja seda pealt kuulnud Petja mööda marssides vahele segas matkides Peter Griffini itaalia keelt "biipadi-baapadi-buupadi. biipa-baapa".

Petja vanust ei teadnud ma eilseni ja seni arvasin, et ta on kas veidi vanem või minu vanune. Tegelikult on peagi saamas 24seks!

Selle reisi tõeline Mentor!

Siim ärkas ja ühtlasi on ka mu lõputu mõttelend löönud pidurid peale.
Ma ei eeldagi, et eelnenud postituse sisus mingi loogiline järg või ülesehitus peaks olema. Nagu ma olen korduvalt maininud, tegemist on suures osas mõttevalangute mahalaadimisega ning need mõtted on mul peas juba segamini nagu käiks keegi aegajalt mikseriga kõrvade kaudu segamas.

Hetkel siis kõik. Pakin kohvri ja sätime veidikeseks veel välja jalutama, jõuluturult veel viimaseid kinke ja meeneid soetama. Kuid kindlasti mitte viimaste korda Venemaa pinnalt ei kirjuta.

Stay tuned, 'cause I ain't finished yet! :D

Toosha, out!

Palju pole jäänud, õnneks ja kahjuks

Täna õhtupoolikul taaskord kümneid meetreid maapinna all perroonil metrood oodates sattusime kaasvõitleja Siimuga arutama, et alati, kui oled kuskil veidi pikemat aega reisil või mingi pikem projekt käsil, siis momendis olles tundub, nagu kogu see asi veniks nagu püksikumm. Ja siis me mõtleme järjekordse 3-päevase kohvikus veedetud "töö-õppimis-tsükli" järel, et küll läks kiiresti. Sama igal õhtul, kui avastame, et järjekordne nädal on möödunud. Täna mõtlesin endamisi, et alles see oli, kui Petjaga käisime Ohhotnõi Rjadis söömas ja hiljem Kremli Relvamuuseumis. Ja alles see oli, kui ma võtsin Siimu Belorusskii Vaksalis vastu kui vana sõbra, keda pole ammu näinud. No, ausalt öeldes see nii oli ka. Lihtsalt, ammu näinud tähendas meie mõistes maikuus toimunud Keila KK hooaja lõpumängu E,E vastu. Ja vanad sõbrad - no meie sõprus seni suhteliselt korvpalli tasemel olnud. Ja nüüd oleme pea kolm nädalat koos elanud, lugematuid kilomeetreid maha jalutanud, lugematuid kordi visanud oma labaseid põhinalju "kurnik nastojassi", "opatskii popatskii", "kisslõi ogurets sasat" jne.

Järele on jäänud 3 tegusat päeva Tverskaya kohviku köögis ja leti taga - õnneks koos. Kolmapäeva õhtul annan kulbi ja noa sümboolselt kaasvõitlejale üle ning lõpetan oma elukooli esimese suurema semestri pealkirjaga "Kaks kanget üle 190cm Venemaal". Ja mul on tunne, et kui see kõik lõpuks läbi saab, ütlevad Petja ja Siim mõlemad mulle hindeks - "Toože pitjorka!". Seda sama tuleb ka Siimu kohta öelda, sest senise kahe ja poole nädala jooksul on ta olnud nii vääriliseks kaaslaseks sel retkel kui ka hakkajaks elukooli õpilaseks sel semestril. Ja teda ju ootavad ees kuus päeva elukooli ilma kaasvõitlejata. Sama saatus, mis minul, kuid pööratud versioonis.
Petjale viskan samuti tugeva "pitjorka" hindeks, sest tema külalislahkus, õpetlikkus (kui sellist sõna üldse saab kasutada), rahulikkus ja rõõmsameelsus muutsid siinses keskkonnas kogu õppe- ja tutvumisprotsessi ülimalt meeldivaks. Sest esialgu tundus kogu üritus, nagu oleks Estonian Airi lennul löödud üks lahti, tiritud ava juurde, loetud sõnad peale "hoia paremale poole, küll tuul su õigesse kohta kannab" ja siis jalaga ahtrisse antud. Ning siis tuli Petja, pumpas täis suure madratsi ja muutis maandumise pehmeks.

. . .

Viimase postituse lõpetasin eelmise day-off'i poole peal.
Kohtusime siis Tverskaya kohvikus isaga, sõime kõhud täis ja käisime järgmises ostukeskuses "Atrium". Leidsin lõpuks, mida vajasin ja lõpetasin nö shoppingu. Jäänud vaid meened kodumaistele. Nende peale polnud veel mõtlema hakanud.
Kuna minu tervis (loe: kõht) ei soovinud sel hetkel väga toitu vastu võtta, hoidusin söögikohtadest. Siim aga pakkus välja, et süüa midagi korralikku. Il Patio tundus selleks piisavalt hea koht (sama koht, kus esimesel puhkepäeval Petjaga einestasime). Atriumi Il Patio ääreni täis, otsustasime võtta suuna metrooga Ohhotnõi Rjadi ja proovida sealses sama keti restos õnne. Pärast 5 min ootamist saime laua. Ja ei pidanud taaskord pettuma. Oli hea vahelduseks rahulikult istuda, lobiseda-muljetada, silmailu ning toitu nautida. Õhtul suundusin suurte ootustega hostelis oma arvutiga elutuppa, et jälgida Eesti - Šveitsi saalihoki MM lahingut. Pettusin. Ei midagi halba poiste kohta, aga kahju, et ainus mäng mida täies mahus nägin, pidi just see mäng olema. Kogu turniiri ainus kaotus.
Kurvana suundusin unele.

Järgnevad kaks päeva möödusid peamiselt köögis Tverskaya tänaval. Neljapäev ilma Siimuta, reede Siimuga. Üleüldse on kõik muutunud kõvasti produktiivsemaks ja õppimine aktiivsemaks. Praktiseerides õpib ju kordades paremini. Vähemalt mul tekib nii piltmälu kui ka liigutusmälu (+ mingid imelised seosed, arusaadavad vaid endale), et kuidas ma seda esimesel korral tegin, nii teen ka nüüd. Ja kui lõpptulemus on iga kord sarnane ning maitse kiiduväärt, on ju kõik hästi.
Neljapäevane tööpäev oli muidugi taaskord ülehelikiirusel möödunud selleks hetkeks, kui kell sai 18.30 ja suunaks oli metroopeatus "Mayakovskaya", et Siimuga järjekordsele CSKA Euroliiga mängule suunduda. Sel korral vastaseks Besiktas. Piletid käes, suundusime ametlikku fännipoodi, kus saime pettumuse osaliseks - mängusärke pole. Siiski ülearuse nukruse maha mattes, suundusime rõõmsal sammul Megasport Arenale ning piletite lunastamise hetkest alates oli selline väikene ekstra kihelus naha vahel - mängu vaatame teisest reast! Tuleks vaid täismaja.
Muidugi ei tulnud. Ligilähedalegi mitte. Publik oli sel korral veidi teistmoodi hääletanud end. Vastupidiselt Partizani mängul toimunud fännigruppide sõbralikele hüüetele ja muidu soliidsele kaasaelamisele oli sel korral kuulda vilekoori igal vastaste rünnakul ja fännid ei karjunud üksteise suunas väga midagi. Türklased üritasid alguses laulujoru üles kiskuda, aga see jäi suhtkoht sama mannetuks kui Kasatšoki Jüri igal korral Superstaari saate eelvoorus. Mäng ise oli muidugi haarav, CSKA ei tahtnud jällegi mängu kiirelt ära otsustada. Kui seni arvasin, et lihtsalt telekast tundub, et CSKA mäng käib nagu cruise control'i peal, siis sama tunne valdas mind mõlemal mängul saalis. Ja ikkagi võetakse suhteliselt kindel võit.
Iga vähegi korvpalli armastav lugeja ilmselt saab aru, mis tunne võis mind vallata neid mänge saalis oma silmaga jälgides. Kui sul on platsil ikkagi sellised nimed nagu Teodosic ja tema sööduoskus, Weems ja tema enesekindlus ning NBA'lik aura, Krstic ja tema low-post game ning Jackson ja tema  pallikäsitlus - täielik maiuspala silmadele.
Selleks korraks aga korvpalliga ühelpool. Suured tänud papale ja tema tutvustele piletite eest. Jääb ainult jaanuarini oodata, saab fännisärgid ka kätte. Kui tutvusi on, tuleb ju neid ära kasutada. Kui ikka fännipoes pole, peab fänn selle kuskilt teist kaudu välja ajama.

Tegelikult on natukene kurb, et kojusõit juba vähem kui nelja päeva pärast mind ootab. Viimased päevad Tverskayal ja Pjatniskayal on juba olnud nauditavad. Eks iga päev tulevad need momendid, mida Siimuga nimetame "Kopli tramm nr4'ks" ehk tipptunnid klientide massi mõistes. Tulevad ka momendid, kus jalad ja silmad ütlevad "Fatal Error! Perform restart or go to "Hibernation" mode!". Kuid need pisimured kõrvale lükates tunduvad need 13-14 tunnised tööpäevad ikkagi sellise seltskonnaga sedavõrd uues kohas mõnusad ja lõbusad. Iga päevaga koguneb enesekindlust ja aina rohkem saab kolleegide naljadest aru ning ise ka väikesed vimkad sisse visata. Eriti viimane päev Pjatnitskayal, kus üksteise tögamine ja üleüldine huumor käib hommikust õhtuni. Kusjuures tööpäeva lõpus särki vahetades avastasid kolm kolleegi mu kerel asuva tattoo ja emotsioonid vaheldusid WAU-momendist küsimuseni "Tõ eta v zone delal?", millele muidugi järgnes korralik kajakas. Zona tähendab siis nende slängis (peaks olema släng) vanglat.
Ja iga päeva lõpusirgel ehk hostelis pikutades vahetame ka Siimuga muljeid, kui oleme erinevates kohvikutes päeva veetnud. Ta on palju veetnud päevi selliste tegelastega, kellega ma olen heal juhul 1 päeva koos töötanud. Läbi tema jutu avastan, kuidasi ikkagi siin töötavad ühtlaselt hea huumorisoonega ja pullid kujud. Ja mis kõige tähtsam, sõbralikud ja abivalmid kujud.

Kindla peale jääme neid kõiki hea sõnaga meenutama ja tegelikult juba oleme ka mõelnud, et ega poleks midagi vastu, kui jaanuaris peaks kaheks nädalaks tagasi tulema. Praeguse seisuga seda pole aga vaja. Nii et kutid, kellega kolmapäeval veel koos "puldis" olen ja kellega neljapäeval enne lahkumist kohtun, saavad minu poolt igatahes verbaalselt tunnustatud külalislahkuse ja abivalmiduse eest.

Enne veel, kui otsad kokku tõmban, tulen tagasi tänasesse päeva. Ajaliselt siiski eilsesse. Pühapäev ehk see nädala kõige püham puhkepäev sattus ka meie puhkepäevaks. Algas taaskord pika unega, netis uudiste uurimisega, enese kasimisega ning suund taaskord linna. Sel korral küll üksi, kuna katsed Siimu "mõistlikul" ajal jalule saada luhtusid. Tema neist mäletab vaid ühte, kui tuimalt padja pea alt ära kiskusin. Mees oli nii tige, et jätsin ta sinna paika, tagastasin padja ja suundusin jala linna poole. Pakkisin end külma ilma kartuses tugevalt sisse. Õues selgus, et panin täppi.
Mu viimase puhkepäeva soov oli päevavalges väljuda hostelist ja lihtsalt jalutada, et seda linna viimast korda oma päevases säras endasse ahmida. Külastasin meie "poolsaare" tipus olevat laevamonumenti, millele küll päris ligi ei saanud. Seejärel suundusin jala üle Kremli ühte külge puudutava silla ning mööda müüri pargipoolset külge Ohhotnõi Rjadi. Subways kõht täis tangitud, tutvusin kohaliku jõuluturuga Punase väljaku läheduses. Mõned meened endale ja paarile kodumaa kodanikule - check! Pikalt veetsin aega Punase väljaku uisuplatsi ääres. Igatsus hokitrennide ja -mängude järele on ikka päris suur. Tahtsingi lihtsalt inimesi uisutamas näha.
Üleüldse see jalutuskäik oli endale vajalik - et lihtsalt natukene pead puhastada, mõtteid mõlgutada ja seda jõulueelset melu veidi nautida - justnimelt, ma täitsa naudin seda kerget ärevust, samas pühademeeleolu. Mis siis, et Venemaal see ei püha pole just nii nagu meil, aga siiski. Endal on ju tunne, et koju jõudes hakkab pihta.
Õhtul käisime Siimuga taaskord Il Patios õhtustamas. Oli vaja lihtsalt aeg maha võtta ja nautida head toitu.

2.51 tõmban lõpuks otsad kokku ja pöördun unedemaale. Kolm viimast päeva köögis ning suundungi kodumaale.
Väsimuse tõttu jätan mõned teemad täna veel kajastamata,  postitus niigi pikaks veninud ja uni pressib peale.

Ei, veel pole kõik. Postitusi tuleb veel. Pilte tuleb lähiajal üks ports.
Ja nagu ma lubasin, püüan kodumaal blogisoont mitte läbi lõigata.

Head und!

Toosha, out!

Päevad pole vennad ja asjadest tuleb rääkida

Privetik, kodused ja kaasrändurid välisriikides!

Enne, kui lähen viimase 3 päeva lahkamise kallale, tahaksin edastada mõned tänusõnad ja tervitused.
Ma tahan juba praegu tänada kõiki teid, kes te olete viitsinud üldse neid peatühjendamispostitusi lugeda ja hiljem ka tagasisidet anda. Sellistel "eneseavastamis", "silmaringiavardamis" ja "proovilepaneku" retkedel on hea teada, et kodukülas/riigis ja ka igal pool mujal on toetavad sõbrad, kellele läheb korda, millega tegeled ja kes ei suuda järgmist kirjutist ära oodata. Sõna üles teie auks!
Ja teiseks, saadaksin tervitused kahele väga tähtsalte preilile ning ühele noormehele, kes otsustasid mitmed kuud tagasi astuda välja avaldusega, nagu seda tegi LeBron James ja ütlesid "We have decided to take our talents to Sweden!". Kuna viimase, ma pakuks, et juba 7 aasta jooksul on enamus tähtpäevad ja suuremad pidustused möödunud just ühes kindlas seltskonnas kõigi oma parimatega, siis oli korraks juba hirm, et mõned põhiliikmed sel aastal on jõulude ja aastavahetuse ajal välismaal. Õnneks nii ei lähe. Peab meeldima, seega 21.detsembril kohtume teiega.
Veel saadaks jõudu-jaksu Eesti Saalihokikoondist esindavatele houmidele ja et see Šveits täna langeks!

Niisiis, tulles tagasi Moskva elu juurde, siis taaskord on kõvasti muutunud. Selja taha jäänud 1 väga ebameeldiv tööpäeva, 2 väga meeldivat, samas rasket tööpäeva ning nende päevade sisse mitmeid telefoni- ja skype'i kõnesid kodumaale "kõrgematele juhtivüksustele". Pühapäeval nimelt olin siis esimest korda tööl Старая Басманная tänava kohvikus ja see oli ilmselt senistest tööpäevadest kõige inetum. Hommik niivõrd hullu ei tõotanud, aga mida päev edasi, seda hullemaks läks. Pisiasjadesse ei lasku, aga taaskord kasutati teiste töötajate poolt ära nagu oleksin mingi must tööjõud neil. Õhtu lõpuks läks asi nii kaugele, et keeldusin kliente teenindamast ja panin natukene iseloomu maksma. Hoidsin siiski piisavalt vaos, et mingeid suuremaid konflikte töötajate ja kohalike ülemustega mitte üles kruttida.
Muide, sama päev tegelikult algas juba halvasti - nimelt ei saanud ma aru, kummal pool teed ma siis uues kohas metroojaamast väljusin ning seetõttu ei olnud aimu ka, kuhu poole jalutada. Kohaliku korrakaitsja käest küsides (kes muide pühapäeva hommikul 9.45 paiku patseeris sellise näoga ringi, et on paar kangemat lonksu hinge alla äratuseks timminud) "kuhu poole jääb "Staraja Basmannaja" tänav?" sain vastuseks "Oiii, ja nesnaaju". No selge, otsisin mingi kaardi tänavalt, ei olnud sellest ka kasu. Ja nii ma kõndisingi umbes 1km vales suunas, kuna umbes sellised vahed siin metroojaamadel on. Ja sama maa siis tagasi. Kusjuures, kui nüüd päris aus olla, siis soov tualetti külastada tekkis juba metroost väljudes. Kujutage siis natukene ette, kui väga ma tahtsin õige koha üles leida. No lõpuks siis jõudsin, veidi hiljem kui pidanuks, aga keegi ei pannud pahaks.
Tööpäevale järgnes hostelisse jõudes pikem skype vestlus, et natukene asju selgemaks rääkida kodumaa kaudu, sest sellisel moel, nagu pühapäevane ja mõni varasemgi tööpäev möödunud olid, ei ole õppimisest väga haisugi. Tahaks ikka vähe aktiivsemalt toimetada.
Ja nagu võluväel oli järgmiseks päevaks Tverskajal ootamas juba täiesti teised lood. Ei tea, kas just eelmise õhtu jutuajamise tõttu, kuna see jutt nii kiiresti siia ei saanud jõuda. Aga enne kohviku avamist vedas Petja mind kööki ja pani toimetama. Ja nii saigi minust esimest päeva kokk - Повар Энден. Justnimelt, valmistasime üheskoos supi, seadsime valmis kõik vajaliku puljongiks, kokkasime hommikusööki ja käisime üle päevasalati valmistamise. Täiesti tegus tööpäeva. Samas ülimalt väsitav, eriti kui pead pool päeva veetma kuuma pliidi ääres, ega temperatuur köögis väga madal nagu olegi. Ja veel jooksed ringi seal. Ja enne kui aru sain, oli kell pool5 ning ma polnud lõunasöögi peale jõudnud mõeldagi. Õhtu lõpuks vähe asi rahunes, aga kuna jäin 7st nö köögipoolele üksi, sain väikese kolleegipoolse abiga suurimast "trammist" ka kenasti jagu. Ja esimese tööpäeva kokana võiski heas mõttes korstnasse kirjutada. Õhtu lõpuks oli energia üsna null, samas tuju jälle laes ja tunne, et oleks nagu millegi suurega hakkama saanud. Premeerisin end mõne  pirukaviiluga, koduteele kaasa kuum kakao, uksest väljudes klapid pähe Looptroopi saundiga - lihtsalt ideaalne lõpp ideaalsele päevale.
Korraks veel tagasi tulla eelmise päeva juurde, siis sai vahepeal Petjale räägitud, et ehk saab ta kosta mu eest bossile ja lasta graafikut muuta, sest sinna pühapäevasesse kohta ei kipu üldse enam tagasi ja järgmine päev oleks pidanud sinna minema. Tõin just põhjuseks välja hea klapi ja koostöö temaga ning võimaluse siin vähemalt midagi õppida. Ja õhtuks oligi graafikut oluliselt muudetud. Siim ei pea oma kassiallergiaga ega mina lihtsalt omast tahtest Старая Басманная'le minema. Ja järgmine tööpäev on ka meil koos samas kohas.
Ja see järgmine tööpäev ehk eilne oli samuti super, taaskord köögis, seekord kolmekesi ehk Siimu lülitasime ka appi. Ja kolmekesi köögis läks loomulikult huumoriks asi ära. Märksõnadeks erinevad keeled, palju hakkimist-koorimist-kokkamist. Produktiivne päev taaskord. Ainsa miinusena oli taaskord probleeme tervisega - kõht oli nii korrast ära et veel. Õhtuks, kui hostelisse jõudsime, andis veidi järgi. Ja muidugi, nagu kord ja kohus, enne puhkepäeva tuli paar mõdu tuua.

Järjekordsed kolm igas erinevas mõttes ja suunas õpetlikku päeva on seega minevik. Ja nüüd nagu tunduvad tööpäevad olevat mingil moel kasulikud ja sisutihedad. Ja ma loodan, et see saab heaks aluseks ka Siimule, et kui ma siit 13ndal tiivad kodumaa poole võtan, siis saaks tema oma viimasel nädalal veel eriti korralikku "kooli" ja tuleks tagasi isegi suurema kogemustepagasiga kui mina.

Täna on 5. detsember. Minu kotimatka algab 13. detsembri õhtutundidel. Mõnes mõttes ootan, mõnes mõttes võiks vabalt veel edasi siin olla. Pärast tänast on järele jäänud kaks kolmepäevast töövahetust ning pühapäeval viimane puhkepäev. Viimane ehk 13's on juba töövaba päev nagunii.

Täna täitub mul kolmas nädal peatükist "Elukool Moskvas". Loomulikult ei kahetse ma karvavõrdki, et võtsin vastu otsuse oma vana töö sinnapaika jätta ja kuuks ajaks Moskvasse kolida. Okei, kurb on küll, et mõned sõbrad vanast töökohast nüüd veidi kaugemal on ja 5 päeva nädalas ei kohtu, aga no mis sa teed. Lisaks kogemustele, mis siin veedetud aeg mulle tulevase töö mõttes annab, on need 3 nädalat muutnud ilmselt mind ennast tohutult. Ei kujuta muidugi ette, kuidas need kolm nädalat täitsa üksi, ilma Siimu lisandumiseta oleks möödunud ja mõjunud. Aga hea, et ta tuli. Kusjuures eile tööl mõtlesin, et viimati kohtusime temaga kevadel Keilas nende hooaja lõpumängul, kui Keila KK ja Ei, Emotsioon sõbralikus madinas mõõõtu võtsid. Ja nüüdseks oleme 2 nädalat pea iga päev koos töötanud, tööle-tagasi trippinud, vabu päevi veetnud kilomeetreid kaubanduskeskustes maha jalutades ja õhtuti toas pikutades, einestades ja blogi kirjutades. Ja tundub, nagu oleks juba ei tea kui pikalt läbi käinud ja üksteist tundnud. Muidugi on tööpäevade jooksul tulnud kõige jutuks, nagu oleme korduvalt taaskord avastanud, kui väike meie Eesti ikka on ja et kõik teavad kõiki.

Nüüd on aga lugu nii, et kell on 15.02 meie vabal päeval, mis tähendab, et tuleb otsad kokku tõmmata ja liigutama hakata. Tänases päevakavas on ilmselt avastada veel mingi uus "suur kogum erinevaid poode". Kui saame oma vajalikud asjad soetatud, saame pühapäeval poed vast plaanist välja jätta. Mõne tunni pärast jõuab minu kallis isa Moskvasse, kellega kohtume 6-7 paiku. Pidavat head paremat kodumaalt tooma. Ja õhtul hostelisse naastes on kindlasti plaanis varem valmis varutud snäki seltsis elada kaasa omadele Šveitsis ehk Šveits vs Eesti saalihoki MM lahing. Otsustav lahing. All or nothing.
Ja homme taaskord tööle. Õnneks saame mitu tundi varem minema, kuna õhtul ootab meid taaskord Megasport Arena ja korvpalli Euroliiga - CSKA Moscow vs Istanbuli Besiktas. Kvaliteetõhtu kavas!

Aga seekord siis nii. Nagu legendaarne Aide Vungo on aastaid juba Saku Gümnaasiumi sööklas pika vahetunni lõpul ringi kõndides hüüdnud "HAKKAME LÕPETAMAAA! Enden, mida sina siin nii rahulikult istud, tundi ei hakka?". Lõpetama peab hakkama tõesti.

Veel mõned postitused on selle järelejäänud nädala jooksul kindlasti tulemas.
Ja palun hoidke seda talvist ilma, kuni ma koju jõuan. Ei taha seda lörtsi kogeda enam kodumaal, mida praegu siin niigi trotsin.

Hoidke saba rõngas ja peace out!

Toosha, na uulitsa!

Muutustega Idarindel ja topeltpuhkus

Ilusat laupäeva õhtut!
Nagu näete, on jutupliiats tõesti veidi kokku kuivanud ja eks ilmselt peamiseks põhjuseks on selliste uute ja värskete kogemuste vähenemine, ikkagi üle kahe nädala siin juba toimetanud. Siiski püüan ikka mõne päeva tagant vähe lobiseda.
Viimasest pajatamisest on siis möödas juba 4 päeva...eks? 27ndal, kui viimati kirjutasin, ei olnud just tuju ja miski eriti heas seisus. Nüüdseks on see olukord ja halva tuju põhjustanud asjaolud korda aetud. Nimelt tundus mulle ja Siimule, et tööl olles ei toimu õpetamise ja koolitamise protsess nii nagu võiks, enamus ajast teeme lihtsalt musta tööd, mida me oskame nagunii. Nõusid tassida, laudu puhastada ja muidu sellist tavatööd oskab vast igaüks. Klientide suhtlemis pole siin nii jubedalt nüüd vaja harjutada, kuna pigem tekivad keelelised sekeldused ja nii meile kui ka kliendile ebameeldivad olukorrad kui tekib keelebarjäär. Rohkem ootasime, et siin viibitud aja jooksul õpime palju kokanduse poolel ja jookide tegemist. Seni on selle osakaal jäänud üsna väikeseks. Aga võtsime kätte ja teavitasime vajalikke isikuid. Asi paraneb.
Eks homme ole näha, kuidas siis asjalood paranevad. Pidasime ka mu isaga siin üks päev pikalt aru, just siis kui kurtsime kergelt asjade käigu kohta. Ilmselt tuleme jaanuaris uuesti siia, küll lühemaks ajaks aga selle võrra aktiivsemalt toimetame ka. Eks see näis ka hiljem siis. Oleme kõigepealt ühe aja ära.

Täna on siis 1.detsember. Aeg on ikka päris vingelt lennanud. Nagu lendasid eelmise kolm tööpäeva vahemikus teisipäev-neljapäev. Need tööpäevad olid juba vähe omamoodi, kuna teisipäeval oli Siim Pyatnitskajas ja mina ikka Tverskajas. Neljapäeval aga vastupidi. Kuigi Pyatnitskajas tuleb tund varem kohal olla ehk tööpäev kestab 14 tundi, lendas seal aeg kõvasti kiiremini. Eks uus koht, uus seltskond ja aktiivsem päevakava olid selles süüdi. Lõpuks sai siis õige inimese käe all kohvi tegemist õppida. Misha on siis Nikolai töötajate nö "kohvimeister", kes on asjaga vist kõige kauem kokku puutunud ja kõik teised töötajad välja koolitanud. Piisas kahest korrast tal ette näidata, ühe korra nö kätt hoides aidata teha cappuccinot ja kui juba järgmisel korral tegin ise kliendile nii cappuccinot kui ka lattet, sain Mishalt üllatunud näo, püstise pöidla ja suured kiitused. Ja vot nii vähe oligi vaja, et poindile pihta saada. Eks nüüd tuleb lihtsalt kõvasti praktiseerida.
Neljapäeva õhtul, nagu ikka kolme-päevase töötsükli lõppedes oli aeg õlle järgi minna. Päeva jooksul facebooki teel sai kokku lepitud, et pärast tööd kohtume kodukandi poes ja soetame head paremat, õhtul siis mõnusam oleks hostelis tiksuda. Õhtu venis taaskord pikaks, nagu puhkepäeva eelselt kombeks. Reede hommikul saime korralikult välja magada.
Reede ja laupäev ehk eile ja täna käisime taaskord kaubanduskeskusi "läbi tõmbamas". Õnneks oskame poodides käies piduri kenasti peal hoida, muidu oleks pangakontol alles tuul ja rahalõhngi haihtunud. Metropolis, Evropeisky (vol.2) said Siimuga põhjalikult läbi käidud. Mõned sisseostu ka tehtud, mina endale hunniku sokke, Nike Kobe'i seeriast Therma-Fit dressikas ja Quiksilveri müts. Juba esimesel käigul soetasin Pull&Bear'st pusa. Siim leidis sel korral Bershkast endale kampsun-kardigani. Aga sellega pole me veel lõpetanud. Lihtsalt ei saa kohe ka päris triiki ära osta. Ehk kukuvad lähipäevil korralikud tipid ka tööl, saab julgemalt mõned hilbud veel soetada. Silmapiiril on nii mõndagi.
Eile õhtul, kui kahes suuremas keskuses käidud, suundus Siim metroolt veidi varem maha ja hosteli poole, ise otsustasin Ohhotnõi Rjadis kerge tiiru veel teha. Kuidagi mõnus on see vaikselt läheneva jõulumeeleolu peale hiilimine ja rahva sagimine, kusjuures need meie läbi käidud kaubanduskeskused on siin eriti ilusad, puhtad ja esinduslikud. Lihtsalt läbijalutamisekski mõnusad.
Enamus aega möödub kusjuures meeldivate toodete hindade üleskirjutamisega, et hiljem võrrelda kodumaa ja USA hindadega.
Pärast pikka poodides tuulamist võtsin poest veel mõned õlled ja suupisted, kuna Kirill helistas enne hostelisse jõudmist ja informeeris teisest järjestikkusest puhkepäevast, mille ta meile oli võimaldanud. Suunurgad kõrvuni lendasin hostelisse sisse ja informeerisin ka Siimu. Mees suundus, ilma pikemalt mõtlemata, samuti poodi keelekaste järele. Ja järgnev oli juba ajalugu. Hostelikaaslastega mängisime vene keeles Maffia kaardimängu, käisime vahepeal meie hoodi keldripoes õlut juurde ostmas ja siis jätkasime tiksumist elutoas. "Õhtu" lõppes hommikutundidel 5-6 vahel, kusjuures kui tuba tühjaks valgus ja ise ka asjad ära viisin, avastasin viimase väsinud sõdurina Siimu elutoa diivanilt liikumatult lebamast. Mees oli oma muusikakuulamisel täitsa ära kustunud, ajasin siis poisi püsti ja saatsin oma koikusse puhkama. Sellest härral aga endal mälupilt puudub. Hommikul avastasin, et unesegasena ei saanud ta oma pagasiga eriti hästi hakkama, kuna iPadi laadija rippus mu voodi küljes ja kõrvaklapid keset toa põrandat. Härra oli pisut väsinud ja muutus hooletuks.
Hommikul ei olnud mul taaskord eriti pikka und, 10 paiku korraks luugid lahti ja 12st lõplikult üleval. Siimu pidin kuskil 4 paiku päeval vägisi üles peksma, sest muidu mees jalgu alla ei oleks võtnud enne õhtut. Õhtupooliku veetsime Ohhotnõi Rjadis tuuseldades, seejärel külastasime uuesti Punast Väljakut, kuhu oli suur-suur liuväli püsti aetud täpselt "GUM'i" kaubanduskeskuse ukse ette. Vägev asi. Venelased ikka teevad kõike kohe suurelt, kui üldse tegema hakkavad. Üleüldse jõululaadad ja meeleolu kipub siin vaikselt võimust võtma.
Käisime ka väikese tiiru uuesti "GUM'is" ja sealt suundusime ekskursioonile "Uita mööda Moskvat ja vaata, kuhu jõuad". Jõudsime suure tiiruga lõpuks "TSUM" kaubakeskusesse ja no see oli seni kõike fäänsim keskus, kus käinud oleme. Ainult bränditooted. Allpool leiduv pilt ühe auto kõrval näitab täpselt ära, mis teema oli.
Ja pärast TSUM'iga põgusalt tutvumist tegime ühe suure tiiru, mille jooksul midagi eriti huvitavat ei avastanud.
Õhtu lõpetuseks Ohhotnõi Rjadist läbi, Dunkin Donuts'ist sõõrikuid ja hostelisse puhkama.

Ma nüüd võtsin telefonist lahti märksõnad, mis linnas jalutades üles kirjutasin, et neist kindlasti teile pajatada ja meelest ei läheks. Te ei kujuta ette, mitu korda on linnas jalutades tulnud ette olukordi, kus näen või kogen midagi, mille peale automaatselt lööb silme ette järgmised paar klippi legendaarsest teleseriaalist (video peaks algama 3.45 pealt, kus tulevad just silmas peetud ütlused) : http://youtu.be/nQTCUU4N7DU?t=3m45s

Esiteks, siin Moskvas on inimeste abistamine kuidagi eriti teemasse tõusnud - ühel päeval aitasin 15 minuti jooksul ühel naisterahval metroojaamas kohvrit tassida trepist üles, tõstsin ühel härral maha kukkunud ajalehe üles. Kusjuures kuidagi eriti tihti on inimestel mu läheduses asjad kukkunud ja olen aidanud üles. Ei tea, mis toimub. Magnetväljad või mingi keiss.
Teiseks, eile õhtul üksi Ohhotnõi Rjadis jalutades nägin ühte naisterahvast, kellel oli nii suur telefon/tablet, et ta pidi seda reaalselt KAHE KÄEGA pea juures hoidma. Preili ise oli nii nääpsuke, et oleks vist pidanud aitama ka teda, hoidma tal seda kõrva juures, käed võivad ära väsida ja siis pillab kalli aparaadi üldse maha. Oh seda õudust.
Kolmandaks, pean taaskord mainima, et linnapilt on täiesti uskumatu ikka. Kui Siimuga koos tööl oleme, tööle läheme/töölt tuleme või siis need luksuspäevad ehk vabad päevad kaubanduskeskustes - silmailu on siin nii elus kui elutus vormis tohutus koguses. Iga päevaga süveneb ülivõrdes arvamus vene naissugupoole esindajatest. No kui kaunid, hoolitsetud ja stiilselt riides. Ja elutu all mõtlen ma linnapildis nii ehitisi kui ka autosid. See on ikka ebareaalne, millist mootorit siin liigub, enamus hotellide-poodide-kohvikute ees seisvate mustade mersude-lexuste-buumerite roolis istub sohver ja ootab auto omanikku, et ta järgmisse sihtpunkti sõidutada. Meie aga kõnnime mööda linna, küll pead ülespoole paindes ja imeteleme suuri uhkeid hooneid, järgmisel hetkel linnapildis kõike maadligi liikuvat ilu silmadega ahmides. "Uuuhh, kuda nii hull sai?" on meil siin juba päris igapäevaseks küsimuseks saanud.

Minu jaoks on nüüdseks möödas umbestäpselt kaks ja pool nädalat. Jäänud on nii ümmarguselt 12 päeva, millest kindlasti plaan võtta kõik mis vähegi võimalik. Sest kui nüüd arvutada, nendest 12'st päevast 2-3 on ilmselt vabad päevad ja viimane ehk 13's detsember, minu kojulennu päev, ma ilmselt väga tööd ei tee ja uut ei õpi.
Iga õhtu magama jäädes siiski mõtlen, kui palju on see reis juba juurde andnud, kui palju uut infot on silmadest-kõrvadest läbi voolanud. Peaasi, et see kõik nüüd teisest otsast välja ei voolaks ja jääks ikka ajusoppidesse tallele mõneks ajaks, kuni kõike praktikas saab käiku lasta. Ausalt öeldes mõtlen ma vägagi positiivselt juba tuleviku suhtes, et jaanuaris võimalusel ikka uuesti siia nii 10-12ks päevaks tulla. Ja siis juba veebruaris loodetavasti Tallinnas möllama hakata.

Ma ei hakka seda pikka-pikka teksti enam üle lugema, seega kui leiate siit mingeid trüki/faktivigu, siis võite kommentaaridesse postitada. Kuna mõtteid on nii palju, mida korraga kirja panna ja taustaks mängib muusika, siis olen ma osanud mõnikord ikka tõelise hapukapsasupi kokku kirjutada ilma, et ise oleks aru saanud. Seega on alati teretulnud, kui mingile jamale tähelepanu juhite, et ka teised saaksid asjalikku juttu lugeda.

Ma tunnen, et mul on praegu ka veel teemasid, mida tahaks kirjutada, aga säästan sel korral. Kirjutan omal märksõnad taaskord üles ja järgmine kord pajatan.
Seekord lõpetan taaskord väikese pildikoguga vahepealsetest tegemistest ja nagu näha saate, on palju pilte toitudest. Põhjuseks muidugi fakt, et need on mu enda kätetöö! Ja maitsesid ka hästi. Peagi saate kodumaal testida ning oma hinnangu anda.

Olge mõnusad ja pidage seal tormises Eestis kenasti vastu!

PS. käesolev postitus jõudis teieni Rihanna uue albumi "Unapologetic" saatel meie hubasest "elutoast". Kohe suundun oma Dunkin Donutsite kallale ja hakkan Lakers vs Nuggets mängu vaatama.

Head piltide vaatamist!
Toosha, out!

Erinevate kohvijookide valmistamine ei ole üldse nii lihtne, kui esialgu tundub. Aga luban, et kodumaal hakkate kvaliteetseid Lattesid ja Cappuccinosid saama.

 Ilmselt suurim heameel on mul justnimelt salatite valmistamise üle, kuna kodus pole kunagi olnud viitsimist ise kokata ja seetõttu pole ka oskusi. Nüüd on põhjus õppida ja tänu sellele ka põhjus kodus harjutada. Pildil Kana-Teriyaki salat, muidugi made by me!

Järjekordne masterpiece, millega maha sain. Sel korral on valmisproduktiks Suvikõrvitsa salat kitsejuustuga.

Hommikusöögid on ka käppas. Jah, nii hale kui see ka pole, ei ole ma senise 25 eluaasta jooksul endale isegi praemune ja pudru teinud rohkem kordi kui kahe käe näppudel kokku saab lugeda. Nüüd see viga on parandatud ja edaspidi hakkan ka neid ise tegema.

Pea igal õhtul peatume ikka korra meie kodusillal, et seda võimsat tuledes Kremlit imetleda. Ja ega nutitelefonilt, isegi 8 megapikslise kaameraga, ei saa nõuda paremat kvaliteeti. Peate ise siia tulema ja kaema. 

 Vot niimoodi jälgisime Euroliiga kohtumist Siena Montepaschi vs Malaga Unicaja vahel...

 ..kus see mees jälle Pärnu Koljatile kohaselt võimsalt laamendas!

 Proovisime siis paljukiidetud KFC ära - ei jäänud rahule. Ülehaibitud. Subway tegi silmad pikalt ette.

 Kremli külje alla Punasele Väljakule, taustal paistva GUM kaubakeskuse ukse ette, ehitati mõne päevaga võimas liuväli, mida ümbritsevad mitmed majakesed, kust saab soetada kõike alates jõulutoodetest ja suupistetest kuni Sochi olümpia meeneteni. Jah, juba on Sochi meeneid müügil igal pool ja igasugu tooteid.

Kohtasime linnas sihitult ringi jalutades kodumaiseid staarartiste.

 Seni läbikäidud kaubakeskustest uhkeima, TSUM'i uste vahel seisis just selline kaunitar. Ilma naljata, Bentley on siinses linnapildis üsna tavaline nähtus.

 Ja just niimoodi me Siimuga oma teise järjestikkuse puhkepäeva lõpetamegi.