Handyman vol 2 ehk ületunnid, lendav kuller, järjekordne uus lift ja mokk lõhki!

Esimesed seitse tööpäeva läksid ausalt öeldes päris kiirelt ja tempokalt, sest iga päev, iga tegevus  ning iga jaam oli uus, huvitav ja õpetlik. Kogemusi ja tarkuseterasid noppisin siit-sealt, kust vaid sai. Aga kui need seitse päeva läksid linnutiivul, siis esimene vaba päev pärast neid, vot see läks sama kiirelt nagu Elon Muski salajase lastiga rakett taeva poole. Päris ideaalselt see päev välja ei kukkunud, kuid sai natukene vabamalt võtta, nautida häid nõlvasid ja suurepärast seltskonda.

Kuid taaskord jõudis kätte uus hommik, 7:00 heliseb esimene mitmest äratusest ning tuleb oma koivad voodist välja ajada. Siinkohal tuleb endale tuhka pähe raputada.
Kuidas see võimalik on, ma ei tea, aga iga hommik olen mina hiljemalt 7:10 jalul ja toimetan. Tavapärane tualetti külastus, riietumine, võileiva meisterdamine, viimased asjad kotti ja teele. Tundub nagu lihtne ja kiire kava. No kuidas, ma ei saa siiani aru, olen ma iga viimne hommik ajahädas ning torman viimasel hetkel Atsile järgi, otsin veel võtit oma kahekümneseitsmest taskust, et uks lukku panna. Sealt edasi läheb juba kõik libedamalt – varustuse ruumis saabaste vahetus (lauasaapad jätan esialgu lahti ja kinnitan lõplikult gondlis) ja laud näppu ning „ühistranspordi“ peale, mida meie siin tunneme ühisnimetajaga „gondel“! Selle osaga tulen ma kiirelt toime, aga no paki kott kasvõi õhtul kokku, hommikul ikka kuskile lendab see aeg nii, et ise ka aru ei saa.
Aga eks ma annan parima, et selles valdkonnas veel areneda. Seni pole tööle hiljaks jäänud, aga maha olen asju küll kiirustades unustanud. Sellest aga järgnevalt!

Nagu öeldud sai, käes oli kolmapäev, esimene tööpäev neljast järjestikusest. Kui nüüd päris aus olla, siis selle päeva kohta mul ei ole mitte midagi erilist teile pajatada. See oleks sama igav nagu mu gümnnaasiumis kirjutatud kirjandid, mida kallis emakeele õpetaja otsustas alati hindega „2“ või „3“ hinnata. Ja uskuge või mitte, sealt sai alguse minu kirjutamispisik. Kui gümnaasiumi lõpueksami eel olin sunnitud eratunde ja lisakirjandeid kirjutama, et pääseda nendest „koolipoisi hinnete“ pärisorjusest ning lõpuks eksami pea 80 punkti 100st võimalikust sain, avastasin enda jaoks, kui huvitav ja meeldiv tegevus on oma mõtete ning tegevuste kirjapanemine. Loodetavasti seda tuhinat jätkub veel aastateks ja põhjuseid ehk reise või ettevõtmisi, millest kirjutada, ka neid loodetavasti jagub veel pikaks ajaks.

Aga teeme kiire fast forward järgmisesse päeva ehk neljapäeva. Päev tööpõllul algas tavapäraselt, Schindlergrati jaamas toolid liinile, ise ülemisse jaama ja valvepostile istuma. Enne lõunat saan taaskord uued juhised, et kui lõunal käidud, võta suund Arlenmähderisse, seal on abi vaja. Ilmselt siis viimased kuplid vaja veel vahetada. Nii ka siis talitan. Ilmataat on ka veidi parema, selgema ilmaga viimasel ajal õnnistanud, seega lauatamine ühest kohast teise on kohe palju meeldivam tegevus, kui reaalselt on näha ka midagi – kus on maa ja kus on taevas, kus on jää ja kus on lumi, kus on sile ja kus on mogulid. Arlenmähderi alumises jaamas istub üsna igavlevalt Lennart, kes keelitab mõneks ajaks endale seltsi jääma, sest kiiret pole alla garaaži minekuga ja saab törtsu meestejuttu puhuda. Lennarti puhul on tegemist saksa poisiga, kes on üks sõbralikumaid tüüpe, kellega väga hea klapi saavutanud. Tema oli ka see tegelane, kes mind esimesel tööpäeval kogunemiskohast, kus rajamasina (edaspidi PistenBully nime all kutsutava monstrumi) pealt maha hüppasime, alla Arlenmähderi jaama eskortis. Tol päeval oli ju korralik lumetorm alguse saanud ja nähtavus oli olematu.
Igatahes, pärast mõningast lobisemist ja sotsiaalmeedia läbilappamist võtan suuna garaaži, kus vana hea sõber Martin ootab, et järjekordsed tõstukitooli kaitsekuplid ära vahetada. Ja nii me siis töötasime seal, hea muusika ja esimese taseme inglise keeles visatud naljad taustaks. 15:40 paiku tuleb taas suund tõstukiga üles võtta, sest Schindlergratis vaja aidata toolid tuppa tagasi koguda pärast päeva lõppu. Üldiselt on meid seal alustuseks 5 inimest erinevatel positsioonidel, et paar keerukamat momenti murevabalt üle elada. Seejärel saab üldiselt üks inimestest jalga lasta ning selleks on see tegelane, kes peab minema tagasi kuhugi teisele tõstukile päeva lõpetama. Sel korral olin see mina, sest Arlenmähderis ootasid ületunnid. Kui pikalt, seda ma veel ei teadnud. Seega järjekordne lauasõit veidi madalamal asuvasse jaama, järjekordne pooltund Lennartiga valveruumis, kuniks toolid on garaaži ära sõitnud. Nimelt, Arlenmähderis on vähe uuem ja uhkem süsteem, seal vajuta lihtsalt paari nuppu, vaheta rööpad õigele suunale ja toolid sõidutatakse automaatselt varju järgmist hommikut ootama. Kui sellega ühel pool, liiguma garaaži tööpostile. Muusika kõvemaks ja viimased kaks kuplit saavad vahetatud. 

Ning kui sellega ka ühelpool, tuleb ette võtta kottpimedas väike lauasõit auto juurde ja mitte just kõige lihtsamat rada pidi. Taskulampide ja pealampide valgel ukerdame end kuidagi Arlbergerbahni kastikani ja võtame suuna St Antoni küla poole. Lõpuks saab päev õhtusse, varustus kuivama ja koju pessu. Tavalisest 9-tunnisest tööpäevast saab linnulennul 13-tunnine. Kõik tasustatud. Ja kui see aeg möödub kiirelt, produktiivselt ning lõbusalt, siis mis mul selle vastu saab olla. Tööd sai ju siia tegema tuldud. Loomulikult tuleb ka tööväliselt osata elada, aga seda jõuab ka.

Pärast pikale veninud tööpäeva eeldaks, et järgmisel hommikul saab ärkamine olema nende lisatundide võrra keerulisem. Nii aga õnneks ei ole. Krapsakalt taas püsti ning tavapärane marsruut tööpostile. Tööposte aga sellel päeval jagub rohkem kui siia kaasa võetud jalatsipaare või dressipluuse. Inimesed, kes mind hästi tunnevad, seda ilmselt ei usuks, teades minu kirglikku tõmmet ketside ja kapuutsiga dressikate suhtes.
See reedene päev saab tormilise alguse kohe pärast tavapärast Schindlergrati toolide liinile aitamist.  Kohe sellele järgneb käsk võtta suund tagasi Arlenmähderisse, kus eelmisel õhtul veel veidi poolikuks jäänud kuplivahetus lõpule vaja viia. Vaja veel mõned tihendid kinni kruvida ning kõige keerulisem osa – poldiga tooli seljatugi raami külge kinnitada ning saabki viimase tormis kannatada saanu tagasi tööpõllule saata.
Lõunapausile lastakse seekord Lennartiga koos ning tänu Arlenmähderi lifti asukohale, saame lõunatada Ulmer Hütten’is, kuhu tihti sööma ei satu. Tegemist on ehtsa mägipalkmajaga mäeserval, kus hea fiiling, kiire tempo lõunasel ajal ja suurepärane menüü. Mitte, et tavapärases Galzig’is kehva toitu saaks. Kuna Galzig’is on töötajatel oma täiesti eraldatud söögiruum, siis Ulmer Hütten’is on ainult üks reserveeritud laud tavakülastajate keskel ning saab sellist mõnusat turisti-vaibi ka vähe tunda lõunapausil.
Kui kõhud täis, saame mõne kilo võrra raskematena ka suurema hooga tagasi tööpostile laskuda. Tuleb tunnistada, et Lennart tunneb lumelaual end veidi mugavamalt ja kogenumalt, kui mina ja teda on alati hea „jälitada“, kui koos sõitma satume. Hullumeelsed manöövrid, sõiduliinid ja tempo. Selle X-Games’i slopestyle sõidustiiliga jõuamegi kiirelt tagasi tööpostile ning ennäe imet – taaskord saan uue ülesande. Kuplivahetus-partner Martin annab juhiseks suunduda Schindlergrati ja asendada sealseid kolleege, kuni nood lõunal käivad. Tavapärase lõunasöögi järgse tualetikülastusega magan aga stardi maha ja kärsitu Martin on juba sõna otseses mõttes „suusad“ teinud. Hüppan siis mõned minutid hiljem liftile ja katsun laskumisega veidi aega tagasi teha. Mitte, et see nüüd tohutult oluline oleks ja mingeid sanktsioone järgneks. Aga jõudes Arlenmähderi liftiga sihtkohta ehk mäepealsesse jaama, viipab sealses valveboksis istuv Franz, et tule hüppa siit läbi. Ega see vist enam üllatus ei ole, et taaskord on plaanid muutunud ning saan veel omakorda uued juhised. „Ole hea ja sõida Galzig’isse, küsi põhibossilt õhtuse inventuuri jaoks paberid ja too siia!“. Palun tal kiirelt järgi uurida, et mis saab eelmistest juhistest teise jaama mehi lõunale lasta ning saan vastuse, et see on korda aetud, võin hilisemat palvet täitma asuda. No mis saab mul selle vastu olla. Nüüd olen lausa kuller ja saan viie-kuue A4 paberi pärast pika sõidu ette võtta.
Kes veel pole pilti kokku pannud või ehk pole ma päris täpselt seda ka selgitanud – Galzig on St Antoni poolse keskuse nö keskpunkt, mille maapealne jaam asub meie kodust kahe minuti jalutuskäigu kaugusel ning jaam ise paistab rõdult lausa kiviviske kaugusel. Vähemalt minu viske puhul. Mäepealne jaam on aga koduks vähemalt St Antoni, St Christophi ja võimalik, et ka veel mõne muu mäeosa tõstukite kontorile. Sealt läheb ka gondel Vallugale, mis on siis kogu selle keskuse kõige kõrgem mägi, mida väisasime oma esimesel vabal päeval. Lisaks leiab Galzigu top-station’ist paar restorani, baari ja suusa/lumelaua poe. Nii et üsna tähtis koht.
Anyway, paberid väikese otsimise peale kätte saadud, tuleb ette võtta järjekordne retk. Selleks, et Galzig’ist jõuda Arlenmähderisse, tuleb sõita Tanzböhdeni istetõstukiga üles ning sealt valida kas lühem või pikem marsruut. Kuna aega on ja Martin, kellele paberid nagunii vaja toimetada, on tol hetkel Schindlergrati ülemises jaamas valvepostil, võtan ette pikema marsruudi, ehk laskun Tanzböhdenist Schindlergrati, sõidan üles ja kohtun Martiniga. Oma 5 minutit saab seal istutud ja kella löödud, kuni Hartwig lõunalt naaseb ja saame ette võtta järjekordse pika laskumise Arlenmähderi alumisse jaama. Poolel teel alla, enne Arlenmähderi ülemisest jaamast möödumist, teatab Martin, et tänu eelmise päeva tublile tööle ja ületundidele võin ühe vaba sõidu ette võtta, kiiret meil nagunii pole, mine naudi! „Ma käin ülemisest jaamast korra läbi, kohtume mõne aja pärast all!“ Taaskord, mis saab mul selle vastu olla. Eriti veel, kui ees laiub rada #100 – üks parimaid ja mõnusamaid laskumisi siinpool keskust. Ilm on ilus, nõlv heas seisundis ja rahvast mõõdukalt, nagu detsembri alguses Viru Keskuses, enne tõelist jõulushoppingute hulluse algust. Aina parema pöörde võtab see päev.
Kuna nõlv tähistusega 100 jõuab lõpule juba piirkonnas, kus liftitöötajatel on veidi teist värvi joped (detailsemad osad jopel on meie sinise asemel punased) ning „St Anton“ asemel loeb rinnal „Stuben“, imestavad ja asuvad mehed tõstuki järjekorras küsitlema, kas ehk on vaba päev töölt. Ilmselgelt selle tagamõttega, et miks peaks tööriietega sinna sattuma tööajal. Samas küsimuse teine tagamõte seisneb selles, et vabal päeval tööriietega sõitma minna ning järjekorra eiramise eelist kasutada ei tohi. Kuigi viimast ma seal ka ei kasutanud. Vastasin aga meestele viisakalt, et ei ole vaba päev, lihtsalt anti väikene vaba sõidu luba teenete eest, mille peale mehed naeratasid ja lisasid „well then, have a nice ride!“
Ilus ilm, tööalased kohustused näevad ette mööda keskust ringi sõitmist ehk ideaalne võimalus ühendada töö ja lõbu! Lisaks juba üsna jõudsalt paranenud enesekindlus lumelaual annab võimaluse neid nõlvasid täiel rinnal nautida, suurendades sõidukiirust ning kasutades veidi alternatiivsemaid manöövreid. Fun all the way!
Lõpuks siis jõuan tagasi Arlenmähderisse, annan paberid üle Martinile ning kell ongi jõudnud sinna maale, et pärast mõningast puhkamist tuleb uuesti suunduda tagasi Schindlergrati, et päev lõpetada -  järjekorda suunavad piirdeaiad kokku rullida, 16:00 välisuks kinni lükata ja toolid liinilt katuse alla kokku koguda.
Selle tormilise päeva lõpetab tavapärane homerun, mis pärast sellist lumelauatamise märgi all kulgenud tööpäeva on puhas lust. Jalg on soe, tunnetus on hea, mistõttu seda viimast sõitu sobib ilmekalt iseloomustama paari inglasest kolleegi lemmikväljend – JUST SEND IT!
Just selliste kogemuste, tööülesannete ja emotsioonide tõttu julgen ma väita, et selle seikluse ja töö ettevõtmine oli üks parimaid otsuseid, mis ma viimase 10 aasta jooksul, võibolla isegi kogu oma elu jooksul, olen teinud.

Aga pärast neid kahte päeva, võis Ski Centeri ühiselamu toast number 207 leida ühe surmväsinud, kui ülimalt heatujulise noormehe. Jah, isikut tõendavate dokumentide põhjal tuleb tõdeda, et maakera on pärast minu sündi teinud kolmkümmend tiiru ümber päikese, kuid endiselt julgen enda kohta öelda „noormees“! Ja endiselt ei ole ma kohanud ühtegi inimest, kes isegi pärast kahenädalast tutvust pakuks mulle vanuseks üle 27 eluaasta. Viimaseks ohvriks oli inglasest kolleeg Wilf, kellega ühel hommikul kuidagi vanuse teema jutuks tuli – tema esimeseks pakkumiseks oli 25. Pärast eitava vastuse saamist hakkas ta veel vähem pakkuma. Oleks te neid silmi näinud, kui õiget vastust kuulis. Sama nali on ka paari kolleegiga veel juhtunud.

Kuid tuleme tagasi – väsinud noormees. Kätte jõudis reede hommik, viimane tööpäev enne järjekordset vabadust teha oma päevaga mida süda ihkab nendes tingimustes ette võtta. Ja väsimus andis sel hommikul tõesti tunda. Kui mõnel üksikul hommikul olen toast väljumisega isegi enamvähem saanud graafikusse nii, et ei pea päris jopet ukse taga selga panema jne, siis sel hommikul kippus ikka aeg väga kiirelt otsa saama. Kusjuures, mitte ainult mina ei olnud tollel hommikul uimane – nagu hiljem aru saime, oli ka Adam korralikult „tuima pannud“.
Hommikune võileib jõuab nüüdseks juba lõpule enne varustuse ruumi jõudmist, nii palju on arengut toimunud. Halvemal juhul viskan viimase ampsu enne saabaste vahetamist lipsu taha. Seejärel saapad jalga, ustav kirve kujutisega sõiduvahend kaenlasse ja gondli peale. Ning siis avastame Atsiga, et ikka ühe korraliku prohmaka oleme läbi lasnud – mõlemad jätsime kiivrid koos mäeprillidega koju! Eriti valusalt mõjutab see Atsi, kelle kiivri küljes olevad prillid on ka ainukesed. Minul on neid kaasas kaks – erineva klaasiga – ühed päikesepaistelise ilma jaoks, teised pimedama ning tuisusema ilma jaoks. Kes arvab siinkohal, et küll on eputrilla – uskuge mind, suusamäel erinevates tingimustes on prillil ja prillil väga suur vahe. Peaaegu et sama suur vahe nagu loeks vaegnägija ajalehte prillidega või ilma. Ma ei tee nalja. Vähemalt 2 korda päevas vahetan ma neid – hommikul tööle ja õhtul koju sõidan ma ühtede prillidega ning kui päeval on selge taevas ja päike väljas – vahetan kindlasti just värvilise klaasiga prillide vastu.
Aga prillid prillideks, häda pärast saab ka tavaliste päikeseprillidega või üldse ilma sõidetud, kuid teatud tingimustes, eriti lumesajus, võib see võrduda nõelaga silma torkamisega. Mitte, et ma seda kogenud oleks, aga olen üsna kindel, et väga mööda võrdlus see ka polnud.
Hullem aga selle unustamise juures on see, et kiivrita sõitmine on sama harjumatu nagu sõidaks autoga ja ei kinnitaks turvavööd. Pärast esimest paari meetrit saad aru, et midagi on valesti. Ja suusanõlvadel on samamoodi nagu autosõidus – ise võid väga korralik või hea sõitja olla, aga kui keegi teine sulle sisse sõidab, siis saad ikka viga ja mõnikord isegi hullemini, kui ise teelt välja sõites.

Ega’s midagi, tuleb raiuda endale pähe (irooniline, või mis?), et hullu kiirust ei arenda ning mingeid trikke sel päeval ei hakka tegema. Ja olgu etteruttavalt öeldud, et mõlemad elasime selle päeva üle ilma kordagi „mäsa“ panemata.
Tööpäev minu jaoks aga algas taaskord tavapäraselt ning üsna tavapäraseks võib ka vist seda juba nimetada, et pärast lõunasöögilt naasmist, enne kui üldse jõudsin lumelaua jala küljest lahti haakida, sain uued juhised ja suuna. Valluga ankruliftilt pidi keegi varem töölt koju minema ja seal on abi vaja. Kiired arvutused peas tõid naeratuse näole, sest taipasin, et päeva teise poole saan veeta sõbra Wilfiga koos. Vähe sellest, lõpuks sain liftile, kus tööpostil seistes paistab päike peale. Ja nii ma laia naeratusega näol hüppasin Schindlergratis toolile, lasin end sellel 1980ndatest saadik töötaval tõstukil tippu sõidutada ning laskusin sealt vastasnõlval asuva Valluga ankrulifti alumisse jaama.
Ning see õnnes nägu, mis Wilfilt vastu vaatas, tegi tuju heaks. Kuni tööpäeva lõpuni saab hea seltskonnas tööd teha, päikest nautida ja muusikat kuulata.
Kõik muidugi ei saa ju nii roosiline olla ja sellelt tõstukilt sain ka oma esimese „vigastuse“. Okei, võite rahulikumalt kohe hingata, jutumärkidel on siinkohal siiski oma põhjus!

Olukord järgmine – kaks tütarlast koos vanematega tulevad tõstukile nind preilid võtavad siis esimesena ilusti stardirajale kohad sisse, et koos üles minna. Kes suusamägedel käinud on, need teavad, et need tõstukid lasevad vahetpidamata ringiratast, mistõttu vahel võid sattuda pulga või ankru ootele veidi kehval momendil ja esimest ülesseviivat atribuuti ei ole kohe hea haarata, kui koht pole veel päris hästi sisse võetud. Keeruliselt seletatud, aga vast saate aru küll. Igatahes, lasen esimese ankru preilidest mööda ja ütlen, et võtame järgmise. Oodates järgmist ankrut, asub üks preilidest oma suusasaapa klambrit kinnitama, mis toimub aga tol hetkel minu vaatevinklist väljaspool. Samal ajal, kui ankru kätte saan, ümber pööran ja seda preilidele ulatama hakkan, ütleb üks neist „sorry, not ready, next one“, kuid selleks hetkeks olin juba ankru toonud alla ja valmis seda üle andma, nöör samas aina enam pingule tõmbamas. Kiirelt tuleb aga tegevus ümber kalkuleerida, ankur tütarlastel üle pea tõsta ja lahti lasta, et keegi pihta ei saaks ja see saaks siis edasi sõita. Mis aga valesti läks – kõik see toimus nii kiirelt ja sedavõrd kitsastes oludes, et kiiruga ankrut üle tütarlaste peade tõstes suutsin sellega endale vasta hambaid ja huult lüüa ning sellele järgnes üksjagu verd. Nagu ikka huules ei pea haav isegi suur olema, aga verd hakkab sealt igatahes soliidses koguses tulema. Igatahes, paarimees Wilf tormas paari salvrätikuga appi ja võttis ohjad üle, kuniks selle halenaljaka amatöörliku intsidendi haava lappisin.

See intsident pakkus meile kuni õhtuni üsna palju nalja ja seda suuresti selle tõttu, et veidi ennem tolle juhtumist, kui inimesi meie liftil mõnda aega polnud, tegime Wilfiga üleval alla tulevate ankrute peal nö tavapäraseid shadow boxing’u harjutusi ehk vastutuleva ankru alt läbipõiklemisi ja nende vahel poksiliigutusi. Olete näinud küll, kuidas Stallone Rockyt kehastades nööri alt läbi puges nagu põikleks vastase löökide eest ning sellele paar lööki teeb. Just seda sama tegime me nende ankrutega. Wilf aga naeris tagantjärgi „Näe, karma karistas, et siin niimoodi poksid, saad kõige ootamatumal hetkel ise tutaka!“. Ja nii oligi. Aga ei midagi hullu, väike pats kulub ikka vahelduseks ära ja ega see haav suur ka polnud. 

Aga järjekordne tegus päev sai mõnusa homerun sõiduga kroonitud ning sellega ka järjekordne vahetus lõpetatud. Taaskord ees ootamas vaba päev ning kavas on uuesti rünnata Run of Fame’i läbimist. Loodetavasti ilmataat õnnistab seekord meid parema ilmaga ning vajalikud liftid sel teekonnal on avatud.

Kes lugemisega aga siiamaale on jõudnud, siis teile väikene infokilluke siinkohal.
Ilmselt olete aru saanud, et selleks hetkeks, kui see postitus teieni jõuab, on tegelikult meil siin juba aeg päris palju edasi liikunud ehk tegelikult postitan jutustusi minevikust. Selle põhjuseks on tõsiasi, et pärast tööpäevi üritan pidevalt kasvõi vähe haaval kirjutada, kuid enamjaolt vallutab pärast õhtusööki ja kuuma dušši keha selline väsimus ja flegmaatiline seisund, et lihtsalt ei jaksa kirjutada ning pea ei genereeri ka sedavõrd ilmekalt neid lauseid siia ridadeks. Kuid püüan siiski mingit stabiilsust hoida ja kui mitte vahetuste kaupa, siis vähemalt mingi aja tagant tuua kokkuvõtlikumaid postitusi parimatest paladest ja huvitavamatest juhtumitest.

Lisaks, kui on soovi teada saada millegist muust, millest ma veel kirjutanud pole, siis võib alati soovitusi anda ja katsun tuua teieni mahlaka ülevaate sellest teemast, kui võimalik. Olen mõelnud, et mingi hetk, kui olen veidi pikemalt siin olnud ja rohkem ringi jõudnud avastada, et kirjutaks äkki parimatest sõidukohtadest või soovitusi, miks siia tulla jms. Võib jätta oma mõtteid siia kommentaaridesse või kirjutada minule otse, näiteks näoraamatu sõnumitesse.

Lõpetuseks annaksin kaks muusikalist soovitust, kaks artisti ja nende albumit, mis on siin oldud 20 päeva jooksul kõige enam saanud mänguaega minu kõrvaklappides ja kõlarites. Need on mõlemad sellise ülima „heatuju“ vaibi ja fiilinguga ning kuidagi hästi sobivad siin pea igasse päeva. Spotify’st leiab nad mõlemad kenasti üles!

JEREMY LOOPS „Trading Change (Deluxe Edition)“

REBELUTION „Falling into Place“

Kuulake, mõnele meeldib ja mõnele ei meeldi, nii kord muusikaga on. Aga sealt saate aimu, millise vaibiga siin igapäevaselt liiklen!

Luban, et teise vabapäeva „Run of Fame katse 2“ postitus koos videoklippidega tuleb kiiremini, kui te oodata oskate!

Siit on väga hea edasi minna!

Anthony

Katse läbida „Run of Fame“ #1 ehk esimene vaba päev!

Kui arvad, et pärast seitset järjestikkust tööpäeva suusakuurortis, mis on füüsiliselt päris kurnav, magad esimese vaba päeva hommikul pikalt. Ei, probleem pole, vähemalt veel, režiimis. Küsimus on hoopis päevad – teisipäev on meie majas üks kahest pesupäevast ja musta pesu, mis vajaks veidi värskendamist, on nende kokku kaheksa ja poole päevaga kogunenud küllaga. Et pesu pestud saaks (jah, me ei pea siin ise masina kallale asuma), tuleb teisipäeva ja/või neljapäeva hommikul 7:00-7:30 vahel ülatada musta pesu kott koos kahe ja poole eurikuga (loe : euroga – toim.) koristusosakonna tädile. Tema käest saab ka puhta voodipesu, keda huvitab. Aga seda ainult iga teine neljapäev. Selle eest õnneks kukrut kergendama ei pea.
Igatahes, esimene vaba päev algas 7:00 äratuse ja musta pesu koti koridori toimetamisega. Adam suutis kenasti edasi tukkuda oma 2 tunnikest, erinevalt minust. Silm oli tuhm, aga magama ei jäänud. Nii ma siis pärast mõningast vähkremist võtsin oma ustava nutiseadme kätte ja hakkasin sotsiaalmeediat rullima.

Kella 9 paiku võttis julguse kokku taaskord külla sõitnud puuküürnik, kes olevat maja ees üle tunni aega parajaks teinud, sest väidevatalt polnud piisavalt julgust meid tülitada. Nooh, ka variant, ütleks selle peale.

Vähem kui tunni pärast olid kõik riides ja asusime ellu viima üht meeldejäävat päeva, mis esiti kõlaks nagu üks halb anekdoot – 3 eestlast ja 1 lõuna-aafriklane Austria suusakuurortis! Eestlased lumelaudadel, LAV-poiss suuskadel. Kohe hommikul saime aga esimese tagasilöögi – mitmed Run of Fame rajale jäävad tõstukid on tugeva tuule tõttu suletud. No hää küll, eks siis läheme shreddime niisama tavapärasest veidi erinevatel radadel ehk nendel, mis igapäevase tööalase liikumise tõttu ette ei jää. Enamjaolt veidi märgistatud rajast nihkes, et värskemat lund nautida ning veidi adrenaliinirikkamaid trajektoore läbida.

Jõuame pärast paari edukat ja nauditavat run’i Stubeni kanti, kus meie seltskond ühel hetkel halenaljakalt kahte lehte lüüakse – Adam ja Jan pääsevad järjekordse istetõstuki järjekorda, minu ja Joshi ehk LAV-kuti eest lastakse ribikardin ette, ainsad sõnad, mis sellele eelnevad - „Excuse me!“. No kui nii, siis nii. Sissepääsuga õnnistatud mehed siiski väljuvad järjekorrast teise ukse kaudu ning edasisteks juhisteks anti – minge bussi peale ja sõitke tagasi St Christophi või St Antoni. Taaskord siis põhjuseks liiga tugev tuul, mida tegelikult juba esimesel ülessõidul sama tõstukiga tundsime. Tool sai tuule käes sellise hoo sisse, et paaril korral vaatasime põhimõtteliselt otse alla maa poole.

Ega siis muud üle jäänudki, kui tuli bussi ootama asuda. Aga nähes seda massi, mis sinna peatusesse kogunema hakkas, saime kohe aru, et siin sõltub kõik kohavalikust ja õnnest, kuhu buss end täpsemalt pargib. Esialgu tundus, et „parkisime“ end õigesse kohta – buss parkis oma ukse enamvähem meie ette, kuid siis selgus järgmine tagasilöök – suusad-lauad tuleb bussi taga olevasse korvi sõidu ajaks paigutada. Selge, selle bussi peale me ei mahtunud.
Hakkasime siis juba ühe teise töötaja – Oliveri ja tema pundiga takso peale mõtlema, klapime summa ja saame siit minema, sest järgmine buss St Antoni tuleb tunni aja pärast. Aga etskae, taamal paistis St Christophi buss, nagu õnnistus kõrgematelt jõududelt. Pean silmas siis busside sõidugraafiku koostajat. Sellele bussile lubati õnneks varustusega sisse astuda ning rahvastki oli selle peal veel mõistuse piires. Aga mitte enam pärast seda, kui meie oma jala olime peale saanud. Järsku avastas ka selle õnnistuse veel oma 50 inimest, kellest vähemalt 30 jäid nukralt uste sulgumist asfaldilt jälgima.

St Christophist saime Christophbahniga üles lõpuks, väike laskumine ja restosse keha kosutama. Tavapärase töötajate lõuna asemel lubame endale hoopis resto-buffee poole pealt korraliku Smokey Bacon burgeri, friikad ja kosutava Radleri. Töötajatele on hind ka igati mõistlik, võib ju vabal päeval lubada.

Pärast lõunat avastasime, et ilm on sedavõrd paranenud, et paljud liftid on taas avatud. Samas hoones, kus lõunatasime, asub ka Valluga lifti jaam ning otsustasime kohe mitte allapoole laskuma hakata, vaid laseme toidul veidi settida ning võtame veel kaks sõitu kõrgemale.
Valluga on siis selle mäe nimi, mille tippu suunduma hakkasime. Kõigepealt tuleb võtta ette sõit kuni (vist) 43le inimesele mõeldud gondliga, millega pääsed Valluga mäe esimesse jaama, kus muuseas asub ka restoran. See meid aga ei huvitanud. Kui tahad aga päris Valluga tippu jõuda, kus ootamas vaateplatvorm, siis tuleb ette võtta kahe minuti pikkune sõit sellise pisema gondliga, mis mahutab keskmiselt kuus täiskasvanud inimkeha. Ja me räägime siinkohal ikkagi sihvakatest eurooplastest, eksole.  

Aga kui kord vaateplatvormile jõuad ja seda ilusal päikesepaistelisel, pilvitul päeval, siis avaneb sulle vaade viiele erinevale riigile. Jah, viie riigi pinnale jäävat pinda näeb selle merepinnast 2811 meetri kõrguse mäe tipust. Austria, Saksamaa, Itaalia, Šveits ja Liechtenstein. Ja see vaade on võimas! Tegelikult näed sealt ainult lumiseid mäetippe, kuid vägev siiski.
Kui vaade nähtud, kohustuslikud turistipildid tehtud, tuled selle sammuse pisikese uberikuga taaskord ühe taseme võrra alla, kuhu pidid ka suusad-lauad maha jätma. Sellelt tasemelt saad taaskord sõiduvahendi jalgade külge kinnitada ning laskuma asuda. Ja seda me ka tegime!

Kuid noh, ega siin rohkem nagu midagi polegi sõnadesse panna. Edasi naudime jätkuvat päikesepaistet, tavapäraste sõidutrajektooride äärseid veidi puudrisemaid ja vähemkatutatumaid nõlvasid, kuniks kellaaeg annab juhised viimaseks laskumiseks.

Kahju on sellest, et Run of Fame jäi tegemata, kuid nii palju, kui ma praeguseks aru olen saanud, peaks mõned vabad päevad järgneva veidi alla nelja kuuga veel tulema. Ehk siis õnnestub veidi paremini.

St Antoni suusakuurortil on olemas täitsa enda äpp, mille saad panna oma päevast liikumist trackima ja igasugu muud huvitavat infot koguma. Lisavidinaid on sellel ka üsna palju juures. Kõnealuse äppi järgi liikusime päevaga üle 60km, millest mäest alla liikumist oli ilmselt tugevad 30-35km. Olen üsna kindel, et see ununeb järgmise vaba päeva järel, mil saame rääkida juba veidi tummisematest arvudest!

Aga ega siis päev nii roosiline ka polnud. Nüüd järgneb aga väikene kirjeldus sellest, mille eest siin kahjuks ei õnnestu pageda.

Päeva viimane run oli tavapärane, igatööpäevane, homerun ehk sellest me siiski vabal päeval ei pääsenud. Sellele laskumisele jääb igaks õhtuks totaalseks jäänõlvaks ärasõidetud must rada. Kes suusakuurorti keelega päris sina peal pole, siis nendele infoks – nõlvad ehk rajad märgistatakse alati numbrite ja värvidega, iga värv sümboliseerib siis raja raskusastet. St Antonis on kasutusel kolm värvi – sinine, punane ja must, vastavalt kergemast raskemaks. Igatahes, too must osa on igal õhtul sellises seisus, et mingit naudingut sealt ei saa, pigem tahaks sealt kuidagi kiirelt üle lennata, kuid kiirust sellel osal ei julge ka kõige kogenumad sõitjad arendada, sõltumata jalgade küljes olevast sõiduvahendist. Kuid sellele mustale järgneb alati rahulik lauge sinine osa, selline mõnus mahalaadimine ja sujuv kulgemine. Sellel annab ka kiirust veidi julgemalt arendada. Seda ma ka iga õhtu teen. Sel õhtul aga otsustas minu trajektoori ohustada üks naissoost suusasõber, mille peale olin sunnitud kiire tasakaalu ümberjaotuse ja suunamuutuse tegema. See lõppes aga liigse raskuse esijalale asetamisega, mis põhjustas lumelaua nina lume alla sukeldumise ning selle tagajärjeks oli üks mehine „mats ja maaühendus“. Vanast suusakepist ise konstrueeritud selfiestick kaameraga lendas selle kümnepallisüsteemis 7.5-8 punkti (Adami hinnang – toim.) väärilise frontflipi käigus nelja tuule poole, kiivri küljes olnud prillid lahkusid oma tavapäraselt positsioonilt. Jalgadele kahjuks seda „trikki“ maanduda ei õnnestunud (siis oleks Adamilt ka täied 10 punga saanud), kuid tänu kogemustele (loe : oskusele hoida juba korduvalt opereeritud õlga) suutsin end lendamise käigus sedavõrd kerra tõmmata, et esimese kontakti lumega tegi minu vasak kannikas. Kuidas? Ise ka ei tea! Õnneks jäid kõik kohad terveks, järgmisel hommikul ei andnud isegi tagumine ots tundemärke, et seda eelneval õhtul ebaotstarbekalt kasutatud sai. Õnnelik õnnetus. Eriti sellise kiiruse pealt.

Arvate, et olen praeguseks kiirust seetõttu vähendanud? Hell no! Suurendanud? Oooo jaaaa!

Selline sai siis meie anekdoodi vääriliselt kirju taustaga seltskonna vaba päeva veetmine. Järgmine ainult 4 tööpäeva pärast. Siis juba uued seiklused, uued jutud, uued rajad ning uued maaühendused.

Lõpetuseks mõned klipid sellest päevast. Et noh, kui kadeduse-rohelus juba piisavalt tume ei ole.

Lähen täidan jutupliiatsit, järgmiste lugudeni!

Antonios (just nii kutsub mind siin Hartwig)


LISATUD 14.1.2018 õhtul :

 

Handyman from Estland, Super-Elite Team, pealampidega koju ja häda nr 2!

FINALLY! On esmaspäeva õhtu ja see tähendab ainult üht – esimesed 7!! tööpäeva on möödanik ja käega katsutavas kauguses on esimene day-off! Eelnevalt kirjeldasin esimest nelja sisutihedat ning mitmekülgset tööpäeva ning ega järgnevad kolm ka just igavamate killast olnud. Sügavalt kahtlen, et kuni hooaja lõpuni sedasi jätkub, kuid lootus püsib, ehk vähemalt iga päev ühes samas jaamas üksluiselt manduma ei hakka.

Kui nüüd päris aus olla, siis hetkel, mil avasin rüperaali kaane, sisestasin parooli ning avasin uue postituse jaoks applikatsiooni, ei tulnud absoluutselt meelde, mis täpsemalt üleeilse tööpäeva sisuks oli. Pärast mõningast pingsat mõtlemist ning telefoni fotokogumiku sirvimist sai pilt kokku.
Laupäev, 6. jaanuar, on nähtavasti Austrias püha ning see tähendab ju graafikujärgselt tööl olevatele lihtsurelikele, et seda va krabisevat liigub sel päeval topeltkoguses. Tööpäeva alustades ei tulnud see fakt isegi meelde, kuigi graafikust paistis kenasti erimärgistus selle päeva kohal küll, kuid seda sai ju ammu, eelmisel päeval, viimati vaadatus. Kellel see siis nii meelde jääb.

Aga nagu ikka, algavad tööpäevad äratuskella suurepäraste helide saatel 7:00. Toakaaslasel, 7. jaanuarist alates tuntud ka kui King of the Elves’il, alustab telefon märatsemist veerand tundi hiljem. Tema on meil kiire poiss, mina rohkem selline hommikune tosserdaja (vanaema Ruthile meeldis seda väljendit tihti kasutada). Kasutades suusatamise jälitussõidu termineid, siis mina lähen hommikuti rajale liidrina 15 minutilise edumaaga, kuid juba veidi enne uksest väljumist on Adam minust mööda tuisanud ning üldiselt ootab kas oma voodiserval istudes või lausa ukse taga, täies varustuses, valmis taaskord päkapikke mäest üles saatma.
Vähemalt olen ma nii palju arenenud, et eelmisel õhtul pakin enamus kotti kokku, kahel korral olen suutnud ka hommikuse võileiva eelmisel õhtul valmis meisterdada. Kahel hommikul on aga sündinud tõeline talveime ja võileib valminud lausa viimastel minutitel, tööriietus seljas, saapad jalas. Vot nii kõrgelt olen siin taas hindama hakanud päeva esimest söögikorda. Ja need, kes muretsevad „Kas tõesti ainult ühe võileivaga saab selle mootori tööle?“, ärge muretsege, võiku kõrvale läheb jogurt või mõni frukt ka ikka. Samas, tuleb tõdeda, et on ka juba tulnud ette hommikuid, kus üht-teist maha jääb. Päikeseprillid, kaamera, lõunasöögi talongid – tavaline kiirustamise värk. Eks varsti saab rütmi korralikult sisse ja küll siis kõik ilusti koguaeg oma kohal ka on. Seljakotisko alles otsin parimat süsteemi, kuhu-mida-kuidas pakkida, et oleks igal asjal koht ning iga päev olemas.

Siinkohal pakub ehk mõnele huvi, millest siis koosneb tööpäevaks pungile pakitud seljakott suusakuurortis – vähemalt minul : Salomoni kõrged Goretex matkasaapad, North Face lapakindad (üks parimaid oste enne siia reisimist), kahed mäeprillid (erineva klaasiga, loomulikult), ühed päikeseprillid, 5 erineva otsikuga kruvikeeraja (selline spets suusa/lumelaua hooldamiseks), varuriided (Nike Pro pikkade varrukatega alussärk, t-särk või pikkade varrukatega särk, sokid, müts), rahakott (suhteliselt kasutu siin), võtmed, lõunasöögi talongid, veepudel, õun/banaan, Kalevi kommivabriku tooted, päikese/tuulekreem, akupank ja juhe telefoni laadimiseks, Sony actioncam ja mäekaart (pole vaja läinud veel). Midagi nagu sellesse näiliselt pisikesse Burtoni seljakotti nagu mahub. 

Kui selle loetelu peale kellegil tekib küsimusi, et „miks“, siis kirjuta kommentaaridesse ja vastan meeleldi.

Anyway, nagu ikka, hommikul 7-8 minutine sõit gondliga üles, rajamasinaga üles Cristophbahni juurde ja päev võib alata. Üldiselt siis kes laua, kes suuskadega, oma jaama suunas. Kui just ei tule mõnd kohustust ennem seal nelja tõstuki lõpp-punkti poolt moodustuvas ristmikus ära toimetada.

Viimase kolme päeva jooksul on neid toimetusi olnud iga päev erinevates kohtades, erinevatel aegadel ja väga erinevat sorti. Mõned siis kronoloogiliselt... Ja siit siis algab osa, mis kinnitab veelgi, et esimese seitsme päeva jooksul olen ma saanud olla tõeline handyman, keda kõrgemad võllid kutsuvad, kui on vaja midagi ära teha või parandada.

Kuna parimad palad jäetakse alati lõppu, alustan pühapäevast. Päev algas juba mõneti kodutõstukina tunduval Schindlergrat’il. Toolid liinile sõidutatud, suund tippu, veidi lumelükkamist ja siis „positsioonil“ ehk jälgides inimeste mahatulemist tõstukilt – kõige tuimem osa tööpäevast, mil tegutseda saab alles siis, kui keegi jääb mahatulekuga hiljaks, jääb kinni, mõni tool ei funktsioneeri vajalikult moel või midagi veel ulmelisemat.
Enne lõunale asumist saan aga juhised, et kui söömas käidud, võta suund Arlenmähderi tõstuki alumisse jaama, vajatakse abi. Hää küll, 15min laskumine lõunale, kõht punni ja suund „käega näidatud suunas“. Arlenmähderi tõstukile jõudes selgub, et ühe vähe kõrgema kaliibriga lifteri Martiniga tuleb võtta suund toolide garaaži ehk pm tõstukijaama all asuvasse hangaari, kus siis selle lifti toole töövälisel ajal hoitakse. Enne sinna jõudmist kohtan loomulikult oma toakaaslast koos taaskord külla sõitnud puuküürnikuga – esimene siis nautimas oma töölt vaba päeva. Aga see selleks. Suundume hangaari. Kontorist tass kohvi ja tööle. Ja töö, mis ees ootas, lõi minul silmad särama – saab jälle midagi uut teha. 

Kes eelmist postitust luges, siis teisel tööpäeval vallutas kogu meie piirkonna „toores“ lumetorm ning Arlenmähderi toolid said selles üsna kõvasti rappida. Kuue tooli plastikust kuplid tuli maha kanda, osad neist olid täitsa pilbasteks. Ja nii me siis paigaldasime ca 3 tunni vältel kaks uut kuplit. Lihtne, veel vähem füüsiliselt kerge, see nikerdamine ei olnud. Aga mis peamine, jällegi üks uus kogemus olemas, põhimõtteliselt sai selgeks, kuidas see kupli vahetamine enamvähem algusest lõpuni õiges järjekorras käib.
Selle kuplivahetuse põhimeistriks oli Martin, kelle juhiste järgi juba esimesel päeval toimetasin. Kui tol päeval jättis ta plähmerdaja, tohutu jutupauniku (eriti valjuhäälse veel) ning närvilise mulje, siis iga järgneva kokkupuutega on ta aina lahedamaks muutunud. Viskab nalja, toimetab ja on selline väga kohusetundlik vana. Inglise keel on nagu on, aga nii on ta suhteliselt enamus kolleegidel siin. On ka umbkeelseid ja on ka väga arusaadava inglise keele oskusega. Aga fakt, et Martin ise helistas Schindlegrati ja palus mind endale appi, annab märku, et ju olen mingil määral end hea töötaja ning abilisena end tõestanud. Koostöö sujus, kuplid said vahetatud ja järjekordne „We are Super-Elite Team, supa!“ lendas tema suust. Teeb tuju heaks küll

Esmaspäev, viimane seitsmest järjestikusest tööpäevast, oli võibolla üks kõige sündmustevaesemaid seni. Kuid ootusärevus ja töötahe oli suur, sest silmapiiril paistis esimene vaba päev! Aina enam hakkab tunduma, et Schindlergrati tõstukist võib saada see peamine jaam, kus päevad mööduma hakkavad.

Nagu ennist mainisin, tuleb parimad palad alati lõppu jätta. Nii jõuamegi tagasi laupäeva juurde. Kohalikel on laupäev püha, mis tähendab topelt tasustatud tööpäeva. Tööpäev möödus taaskord Schindlergrati tõstukil ja seda kuni 18:00’ni, mis tähendas esimesi ületunde. Pärast ametlikku tööpäeva lõppu ja tõstuki sulgemist ootas ees veel veidi lumelükkamist. See aga osutus väga piinarikkaks tegevuseks ja seda ühel väga karmil põhjusel. Kes pealkirja hoolikalt luges, see ilmselt ootab, kuna tuleb siis see „häda nr 2“ ning mida see tähendama peaks. Eks mõni juba aimab, aga laupäeva õhtul see siis tuligi.
Nimelt, veidi rohkem kui pool tundi enne sealt 2645meetri peal asuvast jaamast kodu poole laskuma asumist, otsustas organism, et nüüd on lõunasöök kenasti seeditud ja oleks aeg külastada seda tuba, kus isegi kuningas üksi ja jala käib. Ja seda lausa nii hullusti, et korduvalt tuli peatada töötegemine, sulgeda silmad ja sügavate sisse-välja hingamistega mediteerida sellest raskest momendist üle. Miks seda probleemi „lahendama“ ei tõtanud, te küsite? Sest Schindlergrati mäepealses jaamas puudub vastav tuba! Ja nii ma siis võitlesin. Vapralt. Kuni kell sai 18:00 ja oli aeg vahetada saapad, kinnitada pea külge lamp ning laskuda koduküla suunas. Jah, täpselt nii, laskumine totaalses õhtupimeduses, kojusõidu kestvuseks 15+ minutit. Lumelauda jalgade külge kinnitades olin enam kui 100% kindel, et esimese lumevalli või moguli otsa sõites on sellega korras ning tuleb pikk pesuõhtu. Aga etskae – nii, kui laskuma asusime, sai organism siiski aru, et tuleb see piin lõpetada ja oodata, kuni õige aeg lõpuks käes. Laskumine ise oli loomulikult taaskord omaette kogemus. Ainsaks valgusekiireks väikese pealambi poolt lumistele nõlvadele manatud heledam ovaal, jõudsime Hartwigiga õnnelikult St Antonisse, klassikaline „high five“ sõidu lõpus ja jooksujalul koju, et see õudus lõpetada.

Mõni kindlasti arvab, et poleks pidanud nii täpselt ja pikalt sellisest asjast kirjutama, aga uskuge mind – minule endale, toakaaslasele ja kolleegidele pakkus see ikka kõvasti ainest naerda ja arutada, mida kõike siin ka läbi ei pea kogema.

Aga need olidki seekordsed jutud! Seitse esimest tööpäeva on edukalt läbi. Palju erinevaid ülesandeid edukalt lõpule viidud, tõstukeid-jaamasid läbi käidud, uusi oskusi õpitud ning väga suur distants lumelaual läbitud. Motivatsioon ja töötahe ei ole grammigi langenud, pigem ootan igal hommikul, mis uus päeva taaskord endaga toob ning millisesse jaama seekord saadetakse.

Kuid need ülesanded jäävad nüüd üheks päevaks tahaplaanile ning ees ootamas esimene vaba päev, mil saab oma vaba tahte järgi ärgata, mäele asuda, sõidutrajektoore valida ja mida kõike veel.

Selleks korraks kõik, jutupliiats sai tühjaks. Uni on siin pärast pikki päevi aina magusam ja juba viimased tund aega see juba piinabki.

Järgmiste pajatamisteni!

Anthony