Teemu Selänne ehk veebruarikuu nõidus jätkub!

Uus aasta, siiski ei ole postituste sagedus kasvanud, seega pean taaskord vabandama...kõige rohkem enda ees! Kuid uuel aastal olen alustanud enese muutmisega : aastat alustasin mitme eksami läbimisega, kahjuks küll töötuks jäänud, kuid otsin uut kohta. Koolis võtan akadeemilise ning katsun vanu aineid läbida. Samuti kodus olen proovinud õhku puhastada, tiba on paranenud, palju on veel teha samas.
Siiski, mis täna siis juhtus! 06.02.2009 läheb ajalookirjetesse kui "third straight year injured"-kuu. Nimelt sai ilusa ilma ja hea seisundi tõttu saku jäähokiväljakul mindud natukene litrit taguma pärast ühte vahele jäänud aastat. Suur lumesadu muidu on väga teretulnud minu poolt, täna tõi see aga palju meelehärmi ja lisatööd platsipuhastamisel. A oleks siis see suurimaks mureks jäänud!
EI!
Juhtus ikka midagi, kui mäng käima panna. Nimelt siis õnnetu kokkupõrge minu suu ja Kristjan Puu käes olnud hokikaika laba eestvedamisel. Pauk käis - jutt muutus! Esmalt käisin keelega kikud üle, siis põlvitamine ja mõned oiged/karjed pigem vihast enda suunas kui Kribu suunas...valu ei olnud ka väga hull õnneks. Olin nimelt ühe ülemise esiklahvi võrra vaesemaks jäänud. Aga mis ma ikka oskan öelda, Robin leidis platsilt mu hamba üles - TERVE HAMBA! Koos juurega tuli raibe välja, oma paari sentimeetrine on üks esihammas, see mis nähtaval on, moodutab mingi 1/3 heal juhul kogu hambast. Seega kogemus missugune! Õnneks oli hammas olemas, pidevalt hoidsin jääd peal, kiirelt toimetati mind koju, sealt sain Tõnismäe Polikliinikusse ja hammas pandi mõne ajaga tagasi. Nüüd tuleb vaid rahu anda ja loodetavasti kasvab kenasti paika.
Seega nüüdsest AMETLIKULT mina, Anthony Enden, vihkan veebruari! Järgneval aastal kavatsen midagi ette võtta, et see üle elada terve nahaga!
PS! Mainin juba ette ära, et postituse lõppu tuleb pilt "õnnelik Anthony 10 minutit pärast õnnetust", seega nõrganärvilised ja väiksematki verd kartvad neiud/noormehed scrollige end siis ettevaatlikult allapoole!

Lähiajal kavatsen tibakene olnust, olevast ja tulevast pajatada lähemalt, peaks vaba aega tiba tekkima nüüd küll.
Kuid siiski ei ole ma väga masenduses. Miinuspoolel on mõnda aega vedeltoidule/püreele/vedelikule toetumine, närimisest ei ole juttugi, lisaks veel valu ja eemalolek mängudest, treeningutest. Viimasest kahest on eriti kahju, kuna vorm oli juba vägagi heal järjel ja mängud tulid kenasti välja.
Kuid siiski on paljutki, mis mind naeratama paneb...nüüd siis väheke teise visuaalse tulemusega on naeratus, kuid siiski naeratus südamest. Seda põhjustavad mu sõbrad, kes isegi peale südaööd uurisid telefoni teel, kuidas seisund on ja toetavad. Mitte et ma seda praegu ilgelt vajaks, tegelikult ei ole ju valu üldse nii hull kui arvasin ja händlin kenasti - ärge muretsege!
Ja tegelikult...viimasel ajal on olnud põhjust rõõmus olla ja ma soovin, et see ka nii jääks!

Siin siis pilt, panen igaks juhuks siiski leebema versiooni ehk mis on tehtud paar tundi peale õnnetust hambaarsti kabineti ukse taga. Ei ole väga hull, kuid loodetavasti paneb teid mõtlema oma hammaste heaolu ning turvalisuse üle. Mina ja Mirko igatahes edaspidi mängime korvpalli hambakaitsmetega, mis lähiajal peaksime kätte saama! Soovitan soojalt igale spordialale, kus on kehakontakti iga 25 sekundi jooksul ning liigutused on jõulised ja teravad. Tegelt ka, see hambateema täna ei olnud väga naljakas, pani tõsiselt mõtlema, et milline naeratus võib mul küll paari kuu pärast olla.


Updates on my health coming hopefully every day!
Pce out...and take care of your teeth!

Alchemist - Hold You Down (ft. Illa Ghee, Prodigy & Nina Sky)