mis siis et keegi normaalne ja kooliealine siin kunagi ei käi, tunnen ma vajadust oma viga tunnistada, et te saaksite sellest õppida.
ma sain gümnaasiumis ja ka põhikoolis üsna kergelt kõigega läbi. tööd lükkasin edasi, mõnikord valetasin end võistlustele, mõnikord lihtsalt palusin õppimisaega. ja kui ka läksin tööd tegema, siis üldiselt sooritasin nad edukalt ja ilma eelneva suurema tuupimiseta. tunnis sain kõigest hästi aru ja kodutöid ei viitsinud teha. ja ikkagi lõpetasin kõik ained alati hinnetega 4-5 ja lõpuks ka kenade tulemustega ka eksamid.
kui pärast gümnaasiumi kohe minna ülikooli, siis hoidke selle eest, mis mina tegin. nagu juba aru saate, siis ma lasin ülikoolis üsna sama hooga edasi. ainuke vahe on selles, et seal ei saa töid edasi lükata, ei saa töid järgi teha, ei saa kodutöid hiljem esitada ega ka üldiselt parandada kui kehvasti läks. kui jätad ülikoolis mingi vahe sisse, on raske end tagasi rööbastele sundida. tunned, nagu oleks terve kursuse puudunud. pean tunnistama, et ilma mõnusate ja hoolitsevate kursakaaslaste, kes üritasid kogu seltskonda koos hoida, ei oleks ma vist enam ülikooli nimekirjaski. just täpselt nii laisk olen ma olnud. käimas on 4s aasta alates ülikooli astumisest ja pilk minu silmade läbi ei ole muud kui tume kui öösel surnuaias.
ja nüüd lõpuks olen ma pärast mitmeid üsna tõsiseid jutuajamisi oma vanematega sunnitud tõdema, et ma olen olnud laisk, elanud elu üsna lõbusalt ja nii, kuidas mulle meeldib. nad pidid midagi ette võtma, et see "miski" mu kahe kõrva vahel jälle tööle panna ja inimeseks hakata. ajad on rasked, tuleb õppida elama, perena kokku hoidma. ega vanemadki nooremaks saa, ikka ainult vanemaks. isalgi täitub hirmuäratavalt suur number pühapäeval. ma pean tõesti oma pähklikese peas jälle õigetpidi tööle saama. lõbus ahv, kes seni taldrikuid kokku lõi, peab kaduma ja ruumi tegema.
kui eksamid ei õnnestu, muutub elu uuest aastast radikaalselt. siis pean sunniviisiliselt hakkama täiskasvanu elu elama ja see hirmutab mind. ma küll ei kardaks seda muidu, aga senise eluviisiga saab see raske olema, puhtalt finantsiliselt. oma finantsi kasutamist pean tõsiselt õppima, muidu ei pruugi sellest august välja tullagi.
it's the final call for the plane called "changes". if i miss it, there might not be another flight coming. and staying in here would end in a disaster.
ps. irooniline, et just hommikul sattusin kuulama lugu, kus kaunis eesti naishääl laulis "kõik mis sa teed, teed kõik endale"! ja mis ma oskan öelda, peab paika! true story!
Ines - Iseendale
6 comments:
ülikooli tulles on ikka väga kerge jätkata sama rada, mis keskkoolis sisse on harjunud. peaasi on seda viga endale teadvustada, mida sa ka ilmselgelt teed. nüüd saab ehk ainult paremaks minna :)!
Paljudel on tulnud see üle elada, et ülikoolis peab tõepoolest tööd tegema. Erinevalt alg-, põhi- ja keskkoolist, kus sai loomuliku intelligentsi tuultes purjetada. Aga suur osa saab selle üleminekuga lõpuks ka hakkama. Kui aus olla, siis mina suutsin ennast tõeliselt kokku võtta alles lõputööd tehes, ja kui peale kaitsmist suured onud kätt surusid ja magistrikraad ausalt väljateenitud oli, ei suutnud ma pisaraid tagasi hoida, sest esimest korda tundsin, et olen millegi suurega ise hakkama saanud. Eneseusk ja -kindlus kasvasid mühinal. Edu sulle, saad kindlasti hakkama!
ma mõistan teid, olen tõesti üritanud kätte võtta. selle semestri algus oli juba paljulubav, aga tööle asumine uues kohas rikkus absoluutselt kõik ära ja sessi eel ootab ees suur tuupimine. aga ma olen võitleja, küll hakkama saan. püsige lainel ;)
Äpu üritab ühe korra veel:
Oeh. Nii tuttav oli seda kõike siit lugeda. Ma ei ole kohe kindlasti kõige usinam üliõpilane olnud aga ometi lõpetasin baka eelmisel aastal edukalt, küllap suutsin ennast õigel ajal kokku võtta lihtsalt. Samas kui käia ülikoolis, tööl ja tegeleda aktiivselt ka hobidega siis on ilmselt paratamatus, et aeg-ajalt tuleb valikuid teha, kõike suurepäraselt teha ei suudaks vist ka Chuck Norris. Pea vastu! Kui mina hakkama sain...saavad kõik teised ka:)
Mulle väga innustav ! (Y)
Post a Comment