somebody stop this rollercoaster!

Viimase paari päeva kergele tujulangusele ja feik-rõõmusolemisele pani täna õhtul nagu I'le täpi peale minu kallis isa, keda ma nii väga respekteerin ja armastan. Vahel ta lihtsalt suudab oma keerutavate tulevikujuttude ja muude teemadega nii valel ajal ja nii valesti peale lennata. Aga samas, kui me ei kohtu päeva jooksul rohkem kui 10 minutit, siis kust peakski ta teadma, et käsil on halb periood, tuju pole just eriti ülev ning pea on mõtteid täis - "mis edasi saab?". Just seda sama küsis ka tema.

Ja point ei ole selles, et isa oli halb ja tuli valel ajal vestlusele, vaid miks peavad alati kõik mured ja negatiivsed vestlused-juhtumised-mõtted ühel ajal tulema nagu lasteaialapsed jalutades käsikäes!?

Loodetavasti toob see hetkel veel "ilus" jõulukuu vastuse nii mõnelegi küsimusele, mõned muudatused pean enda peas tegema ning prioriteedid mõõnes valdkonnas paika panema, et uuel aastal veidi rahulikumalt ja kindlamalt edasi elada. Ehk kaoksid siis ka need jutumärgid sellelt eelpool mainitud sõnalt.


Ma olen esimese kuue jõulukuu päevaga teha mitu uue aasta lubadust, mis vajavad elluviimist. True story!

~kuidagi sümboliseerib seda, mis praegu mu mõistus öelda võiks, kui ta oskaks rääkida

Sellisteks hetkedeks on mul õnneks olemas üks pala, mis veidikene lõdvestab ja rahustab, selline chillaax lugu ja üks fraasidest sealt, mis tegelikult peab paika, sest praegu 22 aastasena mõtlen, et elu on ikka liiga kiirelt läinud, kohustused tulid tormijooksuna peale.

i'd like to make myself believe that planet earth turns slowly

Owl City - Fireflies