Hard knock life...

kuidagi aegumatu biit tundub olevat, ei väsi eales...

Kevin Durant's 35th Hour...

A little sneak-peak to KD's everyday life during the offseason...
siin esimesed 4 osa, peatselt viies ka tulemas...

You have no idea how much...

...i want to get back on the court!
...i want to have the same facilities and possibilities as these guys do!

never stop practicing!

Wings...

I touched the net, Mom I touched the net!
this is the best day of my life!

Amazing...

Never gave in, never gave up, I'm the only thing I'm afraid of...

Tonight i will be magnificent...

...i will be better than i've ever been!


motivatsioonivaramu saab lisa ka muusika näol.

järgnev lugu närib lihtsalt end sinu sisse oma maheda biidi ja uskumatult tabavate sõnadega ning kirsiks tordil hoiab mikrit enda käes kaunis räpipreili.
läheb kindlalt kategooriasse erik lutsu kullafond!

Motivatsioon

alustan uut labelit nimega "motivatsioon". siia alla saab edaspidi kogutud peamiselt videoid kõvema klassi pallurite videoid treeningutest ja muud sellist kama. kõike seda enda arendamise mõttes, et mõnikord lüüa taaskord videod lahti, leida harjutusi mida trennis teha. samas ka mõtted sellel, et mingi aeg plaan ju hakata noortele trenni andma, saab ka nippe ja harjutusi, mida nendele ette sööta.

pikemat juttu polegi, videod räägivad enda eest.

mainin veel ette ära, et esimesed kaks videot on lebroni ja duranti ühistest treeningutest. ja nii väga kui mu arvamus ka lebronist poleks langenud, tõestab see mees, et kui ikka teha oma asja, siis teha seda hingega ja vaatamata oma lollidele otsustele teha mingi "the decision" saade ja suure hurraaga Miamiga liituda, siis see mees on ikkagi üks parimatest ja suureks eeskujuks paljudele palluritele.

egas muud kui head vaatamist.

24 aastat - sport oli, on ja jääb...

homme on üks omamoodi päev - 11.11.11! ja sel päeval täitub mul juba uskumatud 24 eluaastat. kakskümmend neli....mõens mõttes on seda palju.
aga 23 oli üks kuradima ilus vanus. eile õhtul hakkasin aastale tagasi mõtlema, sellele kui palju ma muutusin inimesena ja kui palju asju jõudis juhtuda.

üks järeldus, milleni ma eile õhtul Mirkoga rääkides jõudsin...pärast täna neli nädalat tagasi üle elatud põlveoperatsiooni jõudis lõplikult kohale, et kui ma vahepeal lasin sportides veidikene lõdvaks ja mängudel ei andnud päris 100% endast, siis edaspidi tuleb seda teha. vaatamata sellele, et 24 pole veel mingi vanus ja sporti jõuab veel erinevatel tasemetel teha aastakümneid, siis pärast sellist vigastust hakkab peas taaskord kella lööma juba ammu mällu sööbinud lause ühest inspireerivast reklaamist:

"What is "Love"?  Love is playing every game as if it's your last!"

Michael Jordan



vaadates platsi äärest oma sõprade mängu emotsioonitute vormis on nii hea tunne näha, kuidas kutid naudivad seda, mis platsil toimub, sest seltskond on hea, pinget ega kohustust pole, mingeid raame pole. juhendajat pole ja sedamööda pole ka kartust kellegi otsuste ja arvamuste vastu eksida. ja põhjuseks mis lubab kõigil kuttidel platsil endast kõik anda, on see et pingilt tuleb iga kord võrdväärne vahetus ja väljakul oleva 5 mängija tase on stabiilne vaheta kes tahes sisse. vot just selle tunde pärast tahan ma kiiresti terveks saada, et siis juba täiel rinnal nautida igat mängu.

tegelikult pondiks, miks Ei, Emotsiooni kaudu seda lahkama hakkasin, on aina enam kasvav tahe treenida ja seda nii, et sellest kasu oleks. enam ei roni trenni sita enesetundega (ja seda saan ju ise sättida, millal lähen - individuaaltrenni võlu), sest sellest trennist ei ole üldiselt kasu. kui trenni minna, siis töötahe suur ja siht kindel. ei lobise, ei uimerda, pigem pleier pähe, kodus kava vihikusse kirja, et saalis kohe asja kallale asuda.

kuna teemaks oli future plans, siis olgu see ka meenutatud. ma olen viimased....mitu aastat olnud kindel, et mu elu algas sportlaste lapsena, mu ellu tuli aktiivne sport viiesena esimesse kossutrenni astudes ja mu elu kulgeb sellest saadik spordiga käsikäes 'til death do us part! ma ei ole matnud maha lootusi midagi suurt korda saata sportlasena ja väljundid selleks on täitsa olemas. ja kui see kell ka lõpuks kukub, siis on aeg keegi teine suurte saavutusteni juhendada. just nii näen ma enda tulevikku ette. sportlane/treener suhtes läbi kogu elu.

ja ausalt öeldes olen ma viimasel ajal natukene andnud järgi sellele mõttele, et ma kossutreeneri tööd ei tahaks teha veel niipea..vähemalt mitte pisipõnnidele, kes alles asja juurde asuvad. ma meenutasin neid aegu ja neid inimesi, kes mind esimestel pallurisammudel juhendasid ja toetasid. need inimesed olid suurepärased suhtlejad, suurepärased kasvatajad. koguaeg nägu naerul, üritasid oma asja rõõmu ja lustiga edasi anda. praeguseks ma tean, et üks neist meestest on mu endise kodulinna esindusmeeskonna abitreener. seda, kas ta veel noori juhendab, ma enam ei tea. viimati kohtusin omal ajal meie noorte junnide peatreeneriks olnud mehega (kes samas oli ju ka isa hea sõber ja käisime nende perega tihti läbi) aastal 2003 vist, kui isa koondisega Tamperes mängis ja me oma TTÜ pundiga vaatamas olime. pärast seda reisi polegi ma oma vana kodulinna külastanud. 8 aastat!!! ma tahaks selle reisi korra ette võtta, kohtuda oma vana treeneri ja tema abiga ka mõne vana tiimikaaslasega. vanalt treenerilt tahaks lihtsalt uurida, kuidas ta omal ajal meile seda särtsu ja lusti sisse süstis. sest kui ma ikka järgmise aastanumbri sees tõesti hakkan noortele trenni andma, siis kelle käest veel õpetussõnu küsida, kui mitte oma esimese treeneri käest.

ausalt öeldes, põhjus miks ma põlgasin pikalt noortetreeneri positsiooni, eriti just nende alles alustavate põnnide...mind tõukas eemale kartus, et jube närvirakkude kadu ja möll on sellise väikese pätikarja kantseldamine. lisahoogu andis asjale paar kokkupuudet just selliste väänikutega, andes sakus 2001 poistele trenni ja olles abitreenerina kevadel soomes kaasas. need väiksed olid ikka tõsised väänikud, nii kui silma alt minema said. ja sel reisil nägin, kuidas mu kunagine vastane noorteklasside ajast nautis väikeste pädadega tegelemist ja nende juhendamist.

ma kaldun arvama, et suurima tõuke sellele meelemuutusele on andnud mu väikevenna! vanust on tal alles 2 aastat ja 8 kuud, aga selle ajaga on ta minu suhtumist ja mu arvamusi palju muutnud. nähes vahetus läheduses pealt oma venna kasvamist ja arenemist, sain ma lõpuks aru, et ega need noored pallurid kasvavad ja arenevad trennis just täpselt nii, nagu sina neid juhendad. ja kui sa ei lase neil loomadeks muutuda ja trennis on pidevalt piisavalt range kord, samas lõbus meeleolu, siis võib see töö isegi meeldiv olla.

võibolla ma olen natukene liiga karmilt end väljendanud, et nagu ma ei tahaks üldse noortega tegeleda ja mitte mingil juhul mingit väikeste punti enda alla võtta. pigem on see olnud "mitte-mu-esimene-valik". aga mida aeg edasi, mida kauem ma siin kontoris esmaspäevast reedeni istun, seda enam hakkan ma reaalselt kaaluma mõtet võtta vastu ilmselt varsti pakutav treenerikoht. peaasi et istuvast kontoritööst ja kinnisest ruumsit välja saada. ja kui see lõpuks juhtub, siis ma annan tõesti kõik, et ma enam sellise kontoritöö peale ei satu. ainus siseruum kus edaspidi töötamisest rõõmu tunnen, on spordisaal. vahet pole, kas võimla, jõusaal või ujula. kas staadion või metsarada. peaasi, et seal sportida saab.

ausalt öeldes ma alustasin kogu seda teksti hoopis teise pealkirja ja mõttega, lõpuks päädis see selle mõttekogumini. ja teemaks taaskord ainult sport. aga nii ju ongi...palju muud mul praegu elus ei ole, mis mind liikumas ja rõõmsana hoiab.

ja asjad, millest ma tahtsin veel rääkida ehk järgmise aasta suurplaanid, luban nendest ka peagi pajatada.

taastusravi ootab. tööd juba piisavalt tehtud tänaseks.

piishhh,

sultan.

Võta vaevaks tänada oma isa...

väljavõte Õhtulehest 1. juuni 2002:


Poeg Anthony astub isa jälgedes
“Mina pole teda kunagi korvpalli juurde sundinud,” räägib rahvuskoondise peatreener Heino Enden oma 14aastasest pojast Anthony’st , kes kuulub omaealiste Eesti paremikku.
“Ta sattus korvpalli juurde täpselt nagu mina. Mu isa töötas tüdrukute treenerina, olin kolme-nelja-aastane, kui laagrites platsi kõrval palli hakkasin patsutama. Kõik läks justkui iseenesest. Nii ka poisiga. Kui Soomes treeneri- ja mängijaametit pidasin, tegutses ta saalis omaette, kuni ükskord avastasin, et ta on ise meeste pealt õige põrgatuse ära õppinud,” kirjeldab Enden.

“Kui ta tahab, võib temast sirguda hea korvpallur, tal on mängunägemist, arstide sõnul võib ta sirguda kahemeetriseks. Mina ei nõua, et ta selle tee valiks. Aga kui nii otsustab, siis käigu valitud teed korralikult.”


. . . .


kahemeetriseks ei sirgunud...


ausalt öeldes...miks ma selle nüüd leidsin. eile tööl oli tühjus, vaikus, otsustasin papa kohta kirjutatud artikleid läbi lugeda. nagu kodusest elust olen juba tähele pannud, eriti pärast venna sündi, siis väga palju...isegi enamus omadusi olen isalt kaasa saanud. ja ka nende kohekohe 24 isa käe all elatud aastaga enamus õppinud ju teda jälgides. ma olen korduvalt endamisi mõelnud, et mida ma teeks ilma oma isata. ta on mu tugisammas, mu mentor, praeguses seisus võiks isegi tõmmata paralleeli kui "klienditoe töötajaga", kellega võtan kohe ühendust, kui probleeme tekib. alati olemas...kui ise pole millegi sellisega hakkama saanud, mille tõttu ta keelduks või eiraks. kindlasti on ka põhjus selles, et tema on ainus vanem, kes on mul olnud algusest peale olemas ja koguaeg kättesaadav.

tulemas on isadepäev...ja täpselt kuu aega hiljem tema sünnipäev. ma teen need kaks päeva talle sedavõrd meeldejäävaks, et ta ikka teaks, kui tähtis, et ta mul ja mu vennal olemas on!

tehke teiegi sama oma isale, sest nagu öeldakse "you never realize what you have until it's gone..."

Olen aastaid...

..üht paberit ma kandnud taskus,
nimesid sel tõmban maha, tundub et mu oma vastutus.
Järjest vähem jäänud ässasid varukasse...

Ja tegelikult aeg-ajalt satun avastama, kui palju on sel "paberil" nimesid, kelle nime pole küll veel pidanud maha tõmbama, aga kelle nimi on "tolmukihi all". mõnel kindla põhjusega, mõnel lihtsalt..mõneks ajaks teiste nimede tõttu varju jäänud. nendelt tolmu pealt puhumine ja kontakti taastamine on üldiselt värskendav ja tujutõstev tegevus, mõnikord tulebki see väikene paus suhtluses kasuks. värskendab. on taas nagu millestki rääkida.
üldiselt, need nimed mu "paberil" pigem jäävadki tolmu alla mõneks ajaks, ma pole väga mahatõmbaja inimene. vähesed nimed, mille olen pidanud täiesti jäljetult kaotama, olles kindel, et sellega pole tahtmist/vajadust kunagi enam tegemist teha. kahjuks on ka selliseid ette tulnud. ka hiljuti.

ma olen seda ilmselt korduvalt maininud ja mainin ka ühe korra veel. ma hindan ausust, ma hindan otse näost näkku probleemide lahendamist ja arvamuste avaldamist. ma arvan et ma pole ainus, kes ei salli seljataga rääkimist, backstabbimist, eriti ei salli ma aga salatsemist ja kõrvalepõiklemist. eriti ei suudaks ma sellist asja uskuda inimesest, kes on alati olnud siiras, otsekohene ja abivalmis. ja just otsekohesust ma viimasel ajal ootan. sest alati kui ma palun palvet, mis võib olla lisakohustus ja koormaks, palun ma otsest vastust, kas on üldse viitsimist mu sooviga tegeleda. positiivse vastuse korral ei hakka nagu uni peale käima, aga update'i tahaks seisu kohta ikka teada. eriti kui mängus on ka täiesti mõistlikult suur rahasumma. aga vot keiss, mis mu närve söönud on, kestab juba suve keskpaigast saati. ja uskumatu on see, et viimased 2 kuud olen üritanud käesoleva tegelasega ühendust saada, vältides veel kõige karmimaid ja ebameeldivamaid variante, aga alati tulevad blokeeringud ja halenaljakad vabandused ja lubadused hiljem ise kontakteeruda. ja kas kontakteerutakse, arvake siis ise.....
käesolev keiss on muutnud mu eriti ettevaatlikuks, sest vaatamata 4-5 aastale vägagi heale ja tähendusrikkale sõprusele on selline käitumine täiesti...ootamatu!

mis ma öelda tahan...olge ettevaatlikud, sest aastad võivad inimesi tohutult muuta. väliselt võib nagu esialgu kõik tunduda sama hea ja kindel kui vanasti. aga teatud faktorid võivad muuta inimest nii ratsionaalselt teistsuguseks. ma selle mitu kuud kestnud jandiga lähen kindla peale lõpuni, kuni ma oma õiguse saan. ilmselt tuleb selleks kasutada üsna alatuid, aga vältimatuid kontakte.
ja pärast seda otsin taskust oma paberi ja kustutan nime. punkt!

sltn.

Tulevikku ei näe ma samades värvides..

ma olen viimaste päevadega väga palju mõelnud. ma tean, et mõni teeb kohe nalja "hehe, sina hakkasid mõtlema?" või "ah sina oskad ka mõelda või?". aga nii on lood, aeg ja vanus ja hetkeolukord on sellised tegurid, mis panevad mõtlema, kas ma tõesti tahan niimoodi jätkata. okei, sellele olen ma juba ammu vastanud, et "ei taha". nüüd ma siis olen panustanud oma ajurakkude kulutamist sellele, et kuidas ja millega tegeledes ma oma tulevikku täpsemalt siis näen. ja mis ma pean tegema selleks, et see ellu saaks viidud.

ma ei teagi, kas ma üldse olen plaane maininud. no ega võibolla kõike ei tasugi kohe välja öelda, aga peamiselt ikka spordi seltsis. mind tõmbab (ja ilmselt keda ei tõmbaks) vabam graafik, rohkem enda sättida ja rohkem vaba aega. ja vaba aega ei plaani ka lihtsalt laiaks istuda, seda saab kasutada MEELDIVAL alal tegutsedes enese täiendamiseks ja teiste meeldivate sissetulekuallikate ja eluks vajalike toimetuste jaoks. meil on tulevikuks Mirko ja Lutsuga juba plaanid, vägagi mõnusad, paljude arvates mitte väga tasuvad, aga endale meelerahu, huvi ja meelepärast tegevust pakkuvad. mulle meenuvad Jarek Kasari aka Chalice sõnad loost "tulevik on meie päralt", mis peavad paika ja ma tahan olla üks neist, kes on tuleviku arengu ja nende sõnade kinnitamiseks andnud oma osa, pannes sellesse oma hinge ja südame. ma tunnen, et mul on vaatamata oma üsna siiski noorele eale, kuid üsna suurele kogemustepagasile aladel, millega tegelenud olen, tulevikule anda nii mõndagi. ja ma tahan ennast täiendada. ma usun, et iga inimene tahab end täiendada, kui on olemas ala või teema, mis pakub huvi.

alles täna öeldi mulle "Respect! See pole just kõige lihtsam karjäär. Aga kui vajad abi sisse elada (koolitused, info, syst) anna teada!". ja selline abi sellisel ametikohal inimeselt annab kindlust, et üldse jalad alla saada. tegemist siis minu südamelähedase ala liidu peasekretäriga. lisaks on mul kodus suurimask eeskujuks/toeks papa, kellelt saab alati nõu küsida. ma ei põe, et olen sellise valiku teinud. kuigi ma veel treeneritööd otseselt ei tee, olen ma kindel, et lähiaastatel tegelen ma põhikohaga just sel alal. kas mingi tiimi või eraldi indiviidide kallal, pole kindel. rohkem kisub teise variandi poole. ma olen mõistnud, et palju meeldivam ja tõhusam on üksikuid "lihvimata teemanteid" töödelda, koguaeg on täpne ülevaade igast isikust eraldi, mitte ei ole üks suur loomakari, kes tuleb ühes rütmis hingama panna (mis on küll võimalik, aga palju stressirohkem ja keerulisem). suure karjaga saaksin hakkama küll, seda ma tunnen. mulle vist on antud seda karjaliidri loomust, praegugi olen ühe parajalt suure ja hetkel kõige tähtsama "loomakarja" eestvedaja. nii et hakkama saaks küll. praegu ma seda lihtsalt ei kujuta kõike ette, sest nii palju, kui ma mingit treeneritööd olen teinud (abitreenerina kaasas käinud ja asendustreenerina üles astunud) on see toimunud põhitöö kõrvalt ja siis tundub see alati hea vaheldus, aga pidevalt töö kõrvalt seda teha ei saa.
ja muide, täna, kui ma tööl tundsin, et igasugune motivatsioon siin töötada on kadunud (kuigi ma ei lahku ilmselt nii pea, hetkeline murdumine lihtsalt pärast haiguslehte) ja hakkasin tulevikuplaane heietama ja vaikselt üles kirjutama, tuli kõne ja pakuti a-vanuseklassi poistega Kuressaarde minekut, et kahes eestikate mängus poisse juhendada. võtsin suurima heameelega vastu. kutid on tuttavad ja paremat aega sellise pakkumise jaoks ei saanudki olla.

mul on praegu lihtsalt hea meel, et ma olen oma peas suutnud tasa ja targu liinid sirgeks tõmmata ja paika panna, mida ma üldse oma elult ootan! 2012 aasta saab olema suurte muudatuste ja uute sammude aasta!

hetkel aga lahkun tööpostilt kottpimeda pealinna tänavatele. püüan marsa kinni, genereerin hea muusika saatel koduteel mõtteid edasi ja õhtul lähen kahe vägagi tähtsa inimesega aega veetma. loodetavasti toovad õnne ja lotovõidu!

piish,

sultan!

Back to the roots...

No tere-terreee!

lood on nüüd sellised, et see vahepealne kolimine sultanistooridega tumblr'i keskkonda ei olnud õnn! back to the roots ma ütlen tänase sammu peale. igatahes, nii palju aega on möödas. kes tahab, saab paari vahepealset kirjutist lugeda http://sultanstories.tumblr.com/ lehelt.

tegelikult üks põhjus, miks ma siin edasi kirjutan...on ilmselt vana harjumus, mis sai aastatega nii käppa ja teine on see et mirko kirjutas uue sissekande üle pika aja ja ta seal suunab lingiga sellele lehele. no kui siia suunatakse siis tuleb siia kirjutada.

okei, nii palju on nende kuudega juhtunud, panen midagi kirja.

nagu sultani lugudes sai mainitud, siis olen maikuust alates tööl arvato services all ja vastan soome ASUS läpakaomanike murekõnedele. nüüdseks on tööstaaži üle 5 kuu ja praegu ei plaani küll lahkuda. seltskond on hea, värskelt oleme kolinud uutesse tööruumidesse tänu suurele kollektiivi kasvamisele. nüüd on grupid kes nagu üksteisega vahetus läheduses töötavad, muutunud väiksemateks ja meie neljane vahekäigugrupp on tõsine huumorinurk. töö ajal käib saali teises otsas oleva UK liini kolleegiga anekdootide vahetamine. võiks ju arvata et elu nagu lill. ja ausalt öeldes mulle ei meeldi enam vinguda ja kurta. on nagu on, praegu olen rahul.

esmaspäeval sai läbi 2½ nädalane tööpaus, põhjuseks edukalt läbitud põlveoperatsioon. enne oppi sai endale soetatud oma tuppa 32 tolline LG LED LCD teler (obläää, kus tuli lühendeid) ja aafrikasse tööle suundunud markolt omastasin xboxi, nii et võite ise ka arvata, kuidas enamus mu haiguslehe tõttu kodus veedetud ajast möödus. nüüdseks on jalg paranenud vägagi priimalt ja taastusravi käib täie auruga. samuti olen saanud jälle naasta jõusaali radadele, et pärast vigastuspausi comeback teha being stronger and better than ever! teentrenni.tumblr.com toimib ikka nagu peab, pea eranditult on kõik trennid seal kirjas (mõnikord väikese hilinemisega). katsun neljapäeval üles kirjutada ka esimeste taastusravi harjutuste nimekirja, head harjutused mida muidu ka teha jalgade "elustamiseks".

viimane suurem asi, millest tahan paar sõnakest teile rääkida, on mu suurim rõõmuallikas ja võib juba isegi öelda, et mu isiklik "pisipoeg", mida katsun tasa ja targu üles kasvatada. vaikselt on ta kasvanud juba 6 aastaseks, kuigi mitte algusest peale ei ole ma tema kasvamise tõestajaks saanud olla. loomulikult on jutt Ei, Emotsiooni meeskonnast. ma praegu tunnen, et uni pressib peale ja sellest pundist + selle tegemistest on nii palju rääkida, et pean võtma selleks eraldi ühe õhtu. lühidalt kokku võttes - suvel tõime koju ära tänavakossu eestikate Eliidis III koha, esindasime Tallinn Open 2011 rahvusvahelisel tänavakossuturniiril Eesti värve ja kõige krooniks alustasime esimest tõsist sisehooaega Kossuliiga A-divisonis, mille peaproovis ehk Karikavõistlustel tuli ära võit, kusjuures finaalis veel KK Välgu vastu ning seda ilma meie meistriliiga tugevdusteta. meeskonna 6nda sünnipäeva puhul korraldasin poolajal publikule viskevõistluse, auhinnaks meie suure sõbra Goonsi särgid, valminud on esimene partii Ei, Emotsiooni kleepse ja verivärskes Basketballi ajakirjas on Kossuliiga kaheleheküljeline lugu, mida ilustavad karikavõitja meeskonna ja karikafinaali MVP ehk meie oma tormi pilt! fakk raisk, ma ei võta ealeski kogu seda au endale, aga hea on tõdeda, et töö mida olen teinud selle meeskonna elu edendamiseks, sponsorite otsimiseks ja mängijatele ehk mu suurtele sõpradele meeldiva ning pingevaba õhkkonna loomiseks...see kogu töö hakkab lõpuks ikka korralikku vilja kandma. kogu meie emotsioonitute "pere" on hetke seisuga rahul, pingeid ei ole, ainsaks kohustuseks on mängudele kohale ilmuda ja oma koht välja mängida, ülejäänud kõik on boonus ja karistus, oleneb kuidas välja kukub. eesmärke seadnud pole, sest nii on rahulikum ja pingevabam mängida, pole võimalik ka lati alt läbi joosta, on ainult uued takistused ja barjäärid, mida ületada. autasud ja saavutused, milleni jõuda.

teate, ma olen viimase...võiks öelda et aastaga, muutunud enda jaoks täiesti uueks inimeseks. peas on asjad paika loksunud, tulevikuvaated mingil määral paigas, tean mida tahan saavutada ja millega tahan tegeleda. kõik see, mida ma teen ja kuidas ma teen, on lihtsalt minu mõttemaailma järgi teeks, mida tuleb tallada ja kadalipud, mida tuleb läbida, et jõuda selleni, mis kunagi lõpuks toob totaalse hingerahu ka minu templisse.

oi kui palju mõtteid on peas. aga oi kui vähe on jäänud täna viitsimist neid siia maha laadida. eks on pikale ka veninud, kes see nii pikka juttu ikka lugeda viitsib.

tõmban käsipiduri peale ja keeran külili, jätkan juba lähipäevil, et asi saaks vana hea hoo sisse.

elu on nautimist väärt! pidage seda meeles. ja kui mingil hetkel veavad asjaood kiiva, võtke neid kui konarlikke trepiastmeid, millest mööda pole võimalik minna ja ületage need seda suurema enesekindlusega. seda magusam on see "võidutunne", kui takistus on seljatatud.

okei, aitab. piish!

sultan