24 aastat - sport oli, on ja jääb...

homme on üks omamoodi päev - 11.11.11! ja sel päeval täitub mul juba uskumatud 24 eluaastat. kakskümmend neli....mõens mõttes on seda palju.
aga 23 oli üks kuradima ilus vanus. eile õhtul hakkasin aastale tagasi mõtlema, sellele kui palju ma muutusin inimesena ja kui palju asju jõudis juhtuda.

üks järeldus, milleni ma eile õhtul Mirkoga rääkides jõudsin...pärast täna neli nädalat tagasi üle elatud põlveoperatsiooni jõudis lõplikult kohale, et kui ma vahepeal lasin sportides veidikene lõdvaks ja mängudel ei andnud päris 100% endast, siis edaspidi tuleb seda teha. vaatamata sellele, et 24 pole veel mingi vanus ja sporti jõuab veel erinevatel tasemetel teha aastakümneid, siis pärast sellist vigastust hakkab peas taaskord kella lööma juba ammu mällu sööbinud lause ühest inspireerivast reklaamist:

"What is "Love"?  Love is playing every game as if it's your last!"

Michael Jordan



vaadates platsi äärest oma sõprade mängu emotsioonitute vormis on nii hea tunne näha, kuidas kutid naudivad seda, mis platsil toimub, sest seltskond on hea, pinget ega kohustust pole, mingeid raame pole. juhendajat pole ja sedamööda pole ka kartust kellegi otsuste ja arvamuste vastu eksida. ja põhjuseks mis lubab kõigil kuttidel platsil endast kõik anda, on see et pingilt tuleb iga kord võrdväärne vahetus ja väljakul oleva 5 mängija tase on stabiilne vaheta kes tahes sisse. vot just selle tunde pärast tahan ma kiiresti terveks saada, et siis juba täiel rinnal nautida igat mängu.

tegelikult pondiks, miks Ei, Emotsiooni kaudu seda lahkama hakkasin, on aina enam kasvav tahe treenida ja seda nii, et sellest kasu oleks. enam ei roni trenni sita enesetundega (ja seda saan ju ise sättida, millal lähen - individuaaltrenni võlu), sest sellest trennist ei ole üldiselt kasu. kui trenni minna, siis töötahe suur ja siht kindel. ei lobise, ei uimerda, pigem pleier pähe, kodus kava vihikusse kirja, et saalis kohe asja kallale asuda.

kuna teemaks oli future plans, siis olgu see ka meenutatud. ma olen viimased....mitu aastat olnud kindel, et mu elu algas sportlaste lapsena, mu ellu tuli aktiivne sport viiesena esimesse kossutrenni astudes ja mu elu kulgeb sellest saadik spordiga käsikäes 'til death do us part! ma ei ole matnud maha lootusi midagi suurt korda saata sportlasena ja väljundid selleks on täitsa olemas. ja kui see kell ka lõpuks kukub, siis on aeg keegi teine suurte saavutusteni juhendada. just nii näen ma enda tulevikku ette. sportlane/treener suhtes läbi kogu elu.

ja ausalt öeldes olen ma viimasel ajal natukene andnud järgi sellele mõttele, et ma kossutreeneri tööd ei tahaks teha veel niipea..vähemalt mitte pisipõnnidele, kes alles asja juurde asuvad. ma meenutasin neid aegu ja neid inimesi, kes mind esimestel pallurisammudel juhendasid ja toetasid. need inimesed olid suurepärased suhtlejad, suurepärased kasvatajad. koguaeg nägu naerul, üritasid oma asja rõõmu ja lustiga edasi anda. praeguseks ma tean, et üks neist meestest on mu endise kodulinna esindusmeeskonna abitreener. seda, kas ta veel noori juhendab, ma enam ei tea. viimati kohtusin omal ajal meie noorte junnide peatreeneriks olnud mehega (kes samas oli ju ka isa hea sõber ja käisime nende perega tihti läbi) aastal 2003 vist, kui isa koondisega Tamperes mängis ja me oma TTÜ pundiga vaatamas olime. pärast seda reisi polegi ma oma vana kodulinna külastanud. 8 aastat!!! ma tahaks selle reisi korra ette võtta, kohtuda oma vana treeneri ja tema abiga ka mõne vana tiimikaaslasega. vanalt treenerilt tahaks lihtsalt uurida, kuidas ta omal ajal meile seda särtsu ja lusti sisse süstis. sest kui ma ikka järgmise aastanumbri sees tõesti hakkan noortele trenni andma, siis kelle käest veel õpetussõnu küsida, kui mitte oma esimese treeneri käest.

ausalt öeldes, põhjus miks ma põlgasin pikalt noortetreeneri positsiooni, eriti just nende alles alustavate põnnide...mind tõukas eemale kartus, et jube närvirakkude kadu ja möll on sellise väikese pätikarja kantseldamine. lisahoogu andis asjale paar kokkupuudet just selliste väänikutega, andes sakus 2001 poistele trenni ja olles abitreenerina kevadel soomes kaasas. need väiksed olid ikka tõsised väänikud, nii kui silma alt minema said. ja sel reisil nägin, kuidas mu kunagine vastane noorteklasside ajast nautis väikeste pädadega tegelemist ja nende juhendamist.

ma kaldun arvama, et suurima tõuke sellele meelemuutusele on andnud mu väikevenna! vanust on tal alles 2 aastat ja 8 kuud, aga selle ajaga on ta minu suhtumist ja mu arvamusi palju muutnud. nähes vahetus läheduses pealt oma venna kasvamist ja arenemist, sain ma lõpuks aru, et ega need noored pallurid kasvavad ja arenevad trennis just täpselt nii, nagu sina neid juhendad. ja kui sa ei lase neil loomadeks muutuda ja trennis on pidevalt piisavalt range kord, samas lõbus meeleolu, siis võib see töö isegi meeldiv olla.

võibolla ma olen natukene liiga karmilt end väljendanud, et nagu ma ei tahaks üldse noortega tegeleda ja mitte mingil juhul mingit väikeste punti enda alla võtta. pigem on see olnud "mitte-mu-esimene-valik". aga mida aeg edasi, mida kauem ma siin kontoris esmaspäevast reedeni istun, seda enam hakkan ma reaalselt kaaluma mõtet võtta vastu ilmselt varsti pakutav treenerikoht. peaasi et istuvast kontoritööst ja kinnisest ruumsit välja saada. ja kui see lõpuks juhtub, siis ma annan tõesti kõik, et ma enam sellise kontoritöö peale ei satu. ainus siseruum kus edaspidi töötamisest rõõmu tunnen, on spordisaal. vahet pole, kas võimla, jõusaal või ujula. kas staadion või metsarada. peaasi, et seal sportida saab.

ausalt öeldes ma alustasin kogu seda teksti hoopis teise pealkirja ja mõttega, lõpuks päädis see selle mõttekogumini. ja teemaks taaskord ainult sport. aga nii ju ongi...palju muud mul praegu elus ei ole, mis mind liikumas ja rõõmsana hoiab.

ja asjad, millest ma tahtsin veel rääkida ehk järgmise aasta suurplaanid, luban nendest ka peagi pajatada.

taastusravi ootab. tööd juba piisavalt tehtud tänaseks.

piishhh,

sultan.