ma olen viimaste päevadega väga palju mõelnud. ma tean, et mõni teeb kohe nalja "hehe, sina hakkasid mõtlema?" või "ah sina oskad ka mõelda või?". aga nii on lood, aeg ja vanus ja hetkeolukord on sellised tegurid, mis panevad mõtlema, kas ma tõesti tahan niimoodi jätkata. okei, sellele olen ma juba ammu vastanud, et "ei taha". nüüd ma siis olen panustanud oma ajurakkude kulutamist sellele, et kuidas ja millega tegeledes ma oma tulevikku täpsemalt siis näen. ja mis ma pean tegema selleks, et see ellu saaks viidud.
ma ei teagi, kas ma üldse olen plaane maininud. no ega võibolla kõike ei tasugi kohe välja öelda, aga peamiselt ikka spordi seltsis. mind tõmbab (ja ilmselt keda ei tõmbaks) vabam graafik, rohkem enda sättida ja rohkem vaba aega. ja vaba aega ei plaani ka lihtsalt laiaks istuda, seda saab kasutada MEELDIVAL alal tegutsedes enese täiendamiseks ja teiste meeldivate sissetulekuallikate ja eluks vajalike toimetuste jaoks. meil on tulevikuks Mirko ja Lutsuga juba plaanid, vägagi mõnusad, paljude arvates mitte väga tasuvad, aga endale meelerahu, huvi ja meelepärast tegevust pakkuvad. mulle meenuvad Jarek Kasari aka Chalice sõnad loost "tulevik on meie päralt", mis peavad paika ja ma tahan olla üks neist, kes on tuleviku arengu ja nende sõnade kinnitamiseks andnud oma osa, pannes sellesse oma hinge ja südame. ma tunnen, et mul on vaatamata oma üsna siiski noorele eale, kuid üsna suurele kogemustepagasile aladel, millega tegelenud olen, tulevikule anda nii mõndagi. ja ma tahan ennast täiendada. ma usun, et iga inimene tahab end täiendada, kui on olemas ala või teema, mis pakub huvi.
alles täna öeldi mulle "Respect! See pole just kõige lihtsam karjäär. Aga kui vajad abi sisse elada (koolitused, info, syst) anna teada!". ja selline abi sellisel ametikohal inimeselt annab kindlust, et üldse jalad alla saada. tegemist siis minu südamelähedase ala liidu peasekretäriga. lisaks on mul kodus suurimask eeskujuks/toeks papa, kellelt saab alati nõu küsida. ma ei põe, et olen sellise valiku teinud. kuigi ma veel treeneritööd otseselt ei tee, olen ma kindel, et lähiaastatel tegelen ma põhikohaga just sel alal. kas mingi tiimi või eraldi indiviidide kallal, pole kindel. rohkem kisub teise variandi poole. ma olen mõistnud, et palju meeldivam ja tõhusam on üksikuid "lihvimata teemanteid" töödelda, koguaeg on täpne ülevaade igast isikust eraldi, mitte ei ole üks suur loomakari, kes tuleb ühes rütmis hingama panna (mis on küll võimalik, aga palju stressirohkem ja keerulisem). suure karjaga saaksin hakkama küll, seda ma tunnen. mulle vist on antud seda karjaliidri loomust, praegugi olen ühe parajalt suure ja hetkel kõige tähtsama "loomakarja" eestvedaja. nii et hakkama saaks küll. praegu ma seda lihtsalt ei kujuta kõike ette, sest nii palju, kui ma mingit treeneritööd olen teinud (abitreenerina kaasas käinud ja asendustreenerina üles astunud) on see toimunud põhitöö kõrvalt ja siis tundub see alati hea vaheldus, aga pidevalt töö kõrvalt seda teha ei saa.
ja muide, täna, kui ma tööl tundsin, et igasugune motivatsioon siin töötada on kadunud (kuigi ma ei lahku ilmselt nii pea, hetkeline murdumine lihtsalt pärast haiguslehte) ja hakkasin tulevikuplaane heietama ja vaikselt üles kirjutama, tuli kõne ja pakuti a-vanuseklassi poistega Kuressaarde minekut, et kahes eestikate mängus poisse juhendada. võtsin suurima heameelega vastu. kutid on tuttavad ja paremat aega sellise pakkumise jaoks ei saanudki olla.
mul on praegu lihtsalt hea meel, et ma olen oma peas suutnud tasa ja targu liinid sirgeks tõmmata ja paika panna, mida ma üldse oma elult ootan! 2012 aasta saab olema suurte muudatuste ja uute sammude aasta!
hetkel aga lahkun tööpostilt kottpimeda pealinna tänavatele. püüan marsa kinni, genereerin hea muusika saatel koduteel mõtteid edasi ja õhtul lähen kahe vägagi tähtsa inimesega aega veetma. loodetavasti toovad õnne ja lotovõidu!
piish,
sultan!
ma ei teagi, kas ma üldse olen plaane maininud. no ega võibolla kõike ei tasugi kohe välja öelda, aga peamiselt ikka spordi seltsis. mind tõmbab (ja ilmselt keda ei tõmbaks) vabam graafik, rohkem enda sättida ja rohkem vaba aega. ja vaba aega ei plaani ka lihtsalt laiaks istuda, seda saab kasutada MEELDIVAL alal tegutsedes enese täiendamiseks ja teiste meeldivate sissetulekuallikate ja eluks vajalike toimetuste jaoks. meil on tulevikuks Mirko ja Lutsuga juba plaanid, vägagi mõnusad, paljude arvates mitte väga tasuvad, aga endale meelerahu, huvi ja meelepärast tegevust pakkuvad. mulle meenuvad Jarek Kasari aka Chalice sõnad loost "tulevik on meie päralt", mis peavad paika ja ma tahan olla üks neist, kes on tuleviku arengu ja nende sõnade kinnitamiseks andnud oma osa, pannes sellesse oma hinge ja südame. ma tunnen, et mul on vaatamata oma üsna siiski noorele eale, kuid üsna suurele kogemustepagasile aladel, millega tegelenud olen, tulevikule anda nii mõndagi. ja ma tahan ennast täiendada. ma usun, et iga inimene tahab end täiendada, kui on olemas ala või teema, mis pakub huvi.
alles täna öeldi mulle "Respect! See pole just kõige lihtsam karjäär. Aga kui vajad abi sisse elada (koolitused, info, syst) anna teada!". ja selline abi sellisel ametikohal inimeselt annab kindlust, et üldse jalad alla saada. tegemist siis minu südamelähedase ala liidu peasekretäriga. lisaks on mul kodus suurimask eeskujuks/toeks papa, kellelt saab alati nõu küsida. ma ei põe, et olen sellise valiku teinud. kuigi ma veel treeneritööd otseselt ei tee, olen ma kindel, et lähiaastatel tegelen ma põhikohaga just sel alal. kas mingi tiimi või eraldi indiviidide kallal, pole kindel. rohkem kisub teise variandi poole. ma olen mõistnud, et palju meeldivam ja tõhusam on üksikuid "lihvimata teemanteid" töödelda, koguaeg on täpne ülevaade igast isikust eraldi, mitte ei ole üks suur loomakari, kes tuleb ühes rütmis hingama panna (mis on küll võimalik, aga palju stressirohkem ja keerulisem). suure karjaga saaksin hakkama küll, seda ma tunnen. mulle vist on antud seda karjaliidri loomust, praegugi olen ühe parajalt suure ja hetkel kõige tähtsama "loomakarja" eestvedaja. nii et hakkama saaks küll. praegu ma seda lihtsalt ei kujuta kõike ette, sest nii palju, kui ma mingit treeneritööd olen teinud (abitreenerina kaasas käinud ja asendustreenerina üles astunud) on see toimunud põhitöö kõrvalt ja siis tundub see alati hea vaheldus, aga pidevalt töö kõrvalt seda teha ei saa.
ja muide, täna, kui ma tööl tundsin, et igasugune motivatsioon siin töötada on kadunud (kuigi ma ei lahku ilmselt nii pea, hetkeline murdumine lihtsalt pärast haiguslehte) ja hakkasin tulevikuplaane heietama ja vaikselt üles kirjutama, tuli kõne ja pakuti a-vanuseklassi poistega Kuressaarde minekut, et kahes eestikate mängus poisse juhendada. võtsin suurima heameelega vastu. kutid on tuttavad ja paremat aega sellise pakkumise jaoks ei saanudki olla.
mul on praegu lihtsalt hea meel, et ma olen oma peas suutnud tasa ja targu liinid sirgeks tõmmata ja paika panna, mida ma üldse oma elult ootan! 2012 aasta saab olema suurte muudatuste ja uute sammude aasta!
hetkel aga lahkun tööpostilt kottpimeda pealinna tänavatele. püüan marsa kinni, genereerin hea muusika saatel koduteel mõtteid edasi ja õhtul lähen kahe vägagi tähtsa inimesega aega veetma. loodetavasti toovad õnne ja lotovõidu!
piish,
sultan!
No comments:
Post a Comment