lood on nüüd sellised, et see vahepealne kolimine sultanistooridega tumblr'i keskkonda ei olnud õnn! back to the roots ma ütlen tänase sammu peale. igatahes, nii palju aega on möödas. kes tahab, saab paari vahepealset kirjutist lugeda http://sultanstories.tumblr.com/ lehelt.
tegelikult üks põhjus, miks ma siin edasi kirjutan...on ilmselt vana harjumus, mis sai aastatega nii käppa ja teine on see et mirko kirjutas uue sissekande üle pika aja ja ta seal suunab lingiga sellele lehele. no kui siia suunatakse siis tuleb siia kirjutada.
okei, nii palju on nende kuudega juhtunud, panen midagi kirja.
nagu sultani lugudes sai mainitud, siis olen maikuust alates tööl arvato services all ja vastan soome ASUS läpakaomanike murekõnedele. nüüdseks on tööstaaži üle 5 kuu ja praegu ei plaani küll lahkuda. seltskond on hea, värskelt oleme kolinud uutesse tööruumidesse tänu suurele kollektiivi kasvamisele. nüüd on grupid kes nagu üksteisega vahetus läheduses töötavad, muutunud väiksemateks ja meie neljane vahekäigugrupp on tõsine huumorinurk. töö ajal käib saali teises otsas oleva UK liini kolleegiga anekdootide vahetamine. võiks ju arvata et elu nagu lill. ja ausalt öeldes mulle ei meeldi enam vinguda ja kurta. on nagu on, praegu olen rahul.
esmaspäeval sai läbi 2½ nädalane tööpaus, põhjuseks edukalt läbitud põlveoperatsioon. enne oppi sai endale soetatud oma tuppa 32 tolline LG LED LCD teler (obläää, kus tuli lühendeid) ja aafrikasse tööle suundunud markolt omastasin xboxi, nii et võite ise ka arvata, kuidas enamus mu haiguslehe tõttu kodus veedetud ajast möödus. nüüdseks on jalg paranenud vägagi priimalt ja taastusravi käib täie auruga. samuti olen saanud jälle naasta jõusaali radadele, et pärast vigastuspausi comeback teha being stronger and better than ever! teentrenni.tumblr.com toimib ikka nagu peab, pea eranditult on kõik trennid seal kirjas (mõnikord väikese hilinemisega). katsun neljapäeval üles kirjutada ka esimeste taastusravi harjutuste nimekirja, head harjutused mida muidu ka teha jalgade "elustamiseks".
viimane suurem asi, millest tahan paar sõnakest teile rääkida, on mu suurim rõõmuallikas ja võib juba isegi öelda, et mu isiklik "pisipoeg", mida katsun tasa ja targu üles kasvatada. vaikselt on ta kasvanud juba 6 aastaseks, kuigi mitte algusest peale ei ole ma tema kasvamise tõestajaks saanud olla. loomulikult on jutt Ei, Emotsiooni meeskonnast. ma praegu tunnen, et uni pressib peale ja sellest pundist + selle tegemistest on nii palju rääkida, et pean võtma selleks eraldi ühe õhtu. lühidalt kokku võttes - suvel tõime koju ära tänavakossu eestikate Eliidis III koha, esindasime Tallinn Open 2011 rahvusvahelisel tänavakossuturniiril Eesti värve ja kõige krooniks alustasime esimest tõsist sisehooaega Kossuliiga A-divisonis, mille peaproovis ehk Karikavõistlustel tuli ära võit, kusjuures finaalis veel KK Välgu vastu ning seda ilma meie meistriliiga tugevdusteta. meeskonna 6nda sünnipäeva puhul korraldasin poolajal publikule viskevõistluse, auhinnaks meie suure sõbra Goonsi särgid, valminud on esimene partii Ei, Emotsiooni kleepse ja verivärskes Basketballi ajakirjas on Kossuliiga kaheleheküljeline lugu, mida ilustavad karikavõitja meeskonna ja karikafinaali MVP ehk meie oma tormi pilt! fakk raisk, ma ei võta ealeski kogu seda au endale, aga hea on tõdeda, et töö mida olen teinud selle meeskonna elu edendamiseks, sponsorite otsimiseks ja mängijatele ehk mu suurtele sõpradele meeldiva ning pingevaba õhkkonna loomiseks...see kogu töö hakkab lõpuks ikka korralikku vilja kandma. kogu meie emotsioonitute "pere" on hetke seisuga rahul, pingeid ei ole, ainsaks kohustuseks on mängudele kohale ilmuda ja oma koht välja mängida, ülejäänud kõik on boonus ja karistus, oleneb kuidas välja kukub. eesmärke seadnud pole, sest nii on rahulikum ja pingevabam mängida, pole võimalik ka lati alt läbi joosta, on ainult uued takistused ja barjäärid, mida ületada. autasud ja saavutused, milleni jõuda.
teate, ma olen viimase...võiks öelda et aastaga, muutunud enda jaoks täiesti uueks inimeseks. peas on asjad paika loksunud, tulevikuvaated mingil määral paigas, tean mida tahan saavutada ja millega tahan tegeleda. kõik see, mida ma teen ja kuidas ma teen, on lihtsalt minu mõttemaailma järgi teeks, mida tuleb tallada ja kadalipud, mida tuleb läbida, et jõuda selleni, mis kunagi lõpuks toob totaalse hingerahu ka minu templisse.
oi kui palju mõtteid on peas. aga oi kui vähe on jäänud täna viitsimist neid siia maha laadida. eks on pikale ka veninud, kes see nii pikka juttu ikka lugeda viitsib.
tõmban käsipiduri peale ja keeran külili, jätkan juba lähipäevil, et asi saaks vana hea hoo sisse.
elu on nautimist väärt! pidage seda meeles. ja kui mingil hetkel veavad asjaood kiiva, võtke neid kui konarlikke trepiastmeid, millest mööda pole võimalik minna ja ületage need seda suurema enesekindlusega. seda magusam on see "võidutunne", kui takistus on seljatatud.
okei, aitab. piish!
sultan
No comments:
Post a Comment