Poeg Anthony astub isa jälgedes
“Mina pole teda kunagi korvpalli juurde sundinud,” räägib rahvuskoondise peatreener Heino Enden oma 14aastasest pojast Anthony’st , kes kuulub omaealiste Eesti paremikku.
“Ta sattus korvpalli juurde täpselt nagu mina. Mu isa töötas tüdrukute treenerina, olin kolme-nelja-aastane, kui laagrites platsi kõrval palli hakkasin patsutama. Kõik läks justkui iseenesest. Nii ka poisiga. Kui Soomes treeneri- ja mängijaametit pidasin, tegutses ta saalis omaette, kuni ükskord avastasin, et ta on ise meeste pealt õige põrgatuse ära õppinud,” kirjeldab Enden.
“Kui ta tahab, võib temast sirguda hea korvpallur, tal on mängunägemist, arstide sõnul võib ta sirguda kahemeetriseks. Mina ei nõua, et ta selle tee valiks. Aga kui nii otsustab, siis käigu valitud teed korralikult.”
. . . .
kahemeetriseks ei sirgunud...
ausalt öeldes...miks ma selle nüüd leidsin. eile tööl oli tühjus, vaikus, otsustasin papa kohta kirjutatud artikleid läbi lugeda. nagu kodusest elust olen juba tähele pannud, eriti pärast venna sündi, siis väga palju...isegi enamus omadusi olen isalt kaasa saanud. ja ka nende kohekohe 24 isa käe all elatud aastaga enamus õppinud ju teda jälgides. ma olen korduvalt endamisi mõelnud, et mida ma teeks ilma oma isata. ta on mu tugisammas, mu mentor, praeguses seisus võiks isegi tõmmata paralleeli kui "klienditoe töötajaga", kellega võtan kohe ühendust, kui probleeme tekib. alati olemas...kui ise pole millegi sellisega hakkama saanud, mille tõttu ta keelduks või eiraks. kindlasti on ka põhjus selles, et tema on ainus vanem, kes on mul olnud algusest peale olemas ja koguaeg kättesaadav.
tulemas on isadepäev...ja täpselt kuu aega hiljem tema sünnipäev. ma teen need kaks päeva talle sedavõrd meeldejäävaks, et ta ikka teaks, kui tähtis, et ta mul ja mu vennal olemas on!
tehke teiegi sama oma isale, sest nagu öeldakse "you never realize what you have until it's gone..."
No comments:
Post a Comment