I believe...

minu jaoks ilmselt üks mõjuvõimsamaid lugusid ever made!

kohustuslik pregame viispool minutit klapid peas!

kaikaid kodaratesse...

ma ei hakka pikemalt venitama, kerge masendus ja motivatsioonilangus on peale surutud.
põhjuseks koondamine kogu meie kollektiivile, kuna teenuse tellinud bränd lõpetab meie firmaga lepingu ja ilmselt ei leita enamusele uut väljundit sama katuse all.
taaskord tulevad halvad uudised vahetult enne jõule, seekord päris jõululaupäeval ei hakatud kurbi uudiseid edastama.
terve kollektiivi nägudelt peegeldub pettumus ja tühjustunne. tänane hommik algas eriti vaikselt, imestasin, et kõik kes 9.40 tööl pidid olema, seda ka teinud on.


ma ei ütleks, et masendus nüüd nii suur on et tahaks kohe kõik paugupealt siin ära lõpetada ja kodus kassida, eks see ole taaskord üks elu keerdkäik ja tuleb uus, loodetavasti veelgi meeldivam väljund leida. optimismi sisestab teadmine, et keeleoskajaid, eriti skandinaaviamaade keelte, otsitakse lausa tikutulega taga. midagi leiab kindlasti. minul kui üsnagi valival inimesel on aga probleemiks see, et kas ma lepin sellega, mis on olemas ja otsin pigem meelerahu pakkuvat kohta või lepin sellega, mis on enamvähem ja talun ära negatiivsed aspektid, surudes need maha.


ma tean täpselt, millega ma tegeleda tahaks, kuid praeguse seisuga ei vea mu teadmised, oskused ja haridus päris piisavalt välja, et sellel alal põhikohaga tegeleda. vaikselt üritan sinna poole tüürida. äkki on see töökoha "kaotus" piisavaks ajendiks nüüd nöörijupi otsast kinni haarata ja hakata treeneriametiga alustamiseks vajalikke teadmisi ja õigusi hankima.


õnneks on nädalavahetus ja jõulud ukse taga, kindlasti jätab see uudis oma märgi, samas pere ja sõprade seltsis kolm päeva puhata aitab ehk väheke neid mõtteid mujale viia.


kurat, ma ei tea nüüd, ei joppa nagu nende töödega. seal kus tahaks olla, ei saa, ja seal kus väga nagu ei taha, seal oled kõige kauem vangis.

kes see kuradi Murphy raibe oli ja kus ta end peidab. tahaks talle ja ta seadustele vähe mainida, mis ma neist arvan, sest scripti järgi puhtalt Murphy seaduse käsi mängus!

Sideline Story...

jäi kõrvu järgmine riim...


"But, you'll never play me like LeBron vs. Jordan
Twenty years, wonder who they gon' say was more importan'
Both changed the game, came through and made a lane
Who's to say that who's greater, all we know, they ain't the same"

Hard knock life...

kuidagi aegumatu biit tundub olevat, ei väsi eales...

Kevin Durant's 35th Hour...

A little sneak-peak to KD's everyday life during the offseason...
siin esimesed 4 osa, peatselt viies ka tulemas...

You have no idea how much...

...i want to get back on the court!
...i want to have the same facilities and possibilities as these guys do!

never stop practicing!

Wings...

I touched the net, Mom I touched the net!
this is the best day of my life!

Amazing...

Never gave in, never gave up, I'm the only thing I'm afraid of...

Tonight i will be magnificent...

...i will be better than i've ever been!


motivatsioonivaramu saab lisa ka muusika näol.

järgnev lugu närib lihtsalt end sinu sisse oma maheda biidi ja uskumatult tabavate sõnadega ning kirsiks tordil hoiab mikrit enda käes kaunis räpipreili.
läheb kindlalt kategooriasse erik lutsu kullafond!

Motivatsioon

alustan uut labelit nimega "motivatsioon". siia alla saab edaspidi kogutud peamiselt videoid kõvema klassi pallurite videoid treeningutest ja muud sellist kama. kõike seda enda arendamise mõttes, et mõnikord lüüa taaskord videod lahti, leida harjutusi mida trennis teha. samas ka mõtted sellel, et mingi aeg plaan ju hakata noortele trenni andma, saab ka nippe ja harjutusi, mida nendele ette sööta.

pikemat juttu polegi, videod räägivad enda eest.

mainin veel ette ära, et esimesed kaks videot on lebroni ja duranti ühistest treeningutest. ja nii väga kui mu arvamus ka lebronist poleks langenud, tõestab see mees, et kui ikka teha oma asja, siis teha seda hingega ja vaatamata oma lollidele otsustele teha mingi "the decision" saade ja suure hurraaga Miamiga liituda, siis see mees on ikkagi üks parimatest ja suureks eeskujuks paljudele palluritele.

egas muud kui head vaatamist.

24 aastat - sport oli, on ja jääb...

homme on üks omamoodi päev - 11.11.11! ja sel päeval täitub mul juba uskumatud 24 eluaastat. kakskümmend neli....mõens mõttes on seda palju.
aga 23 oli üks kuradima ilus vanus. eile õhtul hakkasin aastale tagasi mõtlema, sellele kui palju ma muutusin inimesena ja kui palju asju jõudis juhtuda.

üks järeldus, milleni ma eile õhtul Mirkoga rääkides jõudsin...pärast täna neli nädalat tagasi üle elatud põlveoperatsiooni jõudis lõplikult kohale, et kui ma vahepeal lasin sportides veidikene lõdvaks ja mängudel ei andnud päris 100% endast, siis edaspidi tuleb seda teha. vaatamata sellele, et 24 pole veel mingi vanus ja sporti jõuab veel erinevatel tasemetel teha aastakümneid, siis pärast sellist vigastust hakkab peas taaskord kella lööma juba ammu mällu sööbinud lause ühest inspireerivast reklaamist:

"What is "Love"?  Love is playing every game as if it's your last!"

Michael Jordan



vaadates platsi äärest oma sõprade mängu emotsioonitute vormis on nii hea tunne näha, kuidas kutid naudivad seda, mis platsil toimub, sest seltskond on hea, pinget ega kohustust pole, mingeid raame pole. juhendajat pole ja sedamööda pole ka kartust kellegi otsuste ja arvamuste vastu eksida. ja põhjuseks mis lubab kõigil kuttidel platsil endast kõik anda, on see et pingilt tuleb iga kord võrdväärne vahetus ja väljakul oleva 5 mängija tase on stabiilne vaheta kes tahes sisse. vot just selle tunde pärast tahan ma kiiresti terveks saada, et siis juba täiel rinnal nautida igat mängu.

tegelikult pondiks, miks Ei, Emotsiooni kaudu seda lahkama hakkasin, on aina enam kasvav tahe treenida ja seda nii, et sellest kasu oleks. enam ei roni trenni sita enesetundega (ja seda saan ju ise sättida, millal lähen - individuaaltrenni võlu), sest sellest trennist ei ole üldiselt kasu. kui trenni minna, siis töötahe suur ja siht kindel. ei lobise, ei uimerda, pigem pleier pähe, kodus kava vihikusse kirja, et saalis kohe asja kallale asuda.

kuna teemaks oli future plans, siis olgu see ka meenutatud. ma olen viimased....mitu aastat olnud kindel, et mu elu algas sportlaste lapsena, mu ellu tuli aktiivne sport viiesena esimesse kossutrenni astudes ja mu elu kulgeb sellest saadik spordiga käsikäes 'til death do us part! ma ei ole matnud maha lootusi midagi suurt korda saata sportlasena ja väljundid selleks on täitsa olemas. ja kui see kell ka lõpuks kukub, siis on aeg keegi teine suurte saavutusteni juhendada. just nii näen ma enda tulevikku ette. sportlane/treener suhtes läbi kogu elu.

ja ausalt öeldes olen ma viimasel ajal natukene andnud järgi sellele mõttele, et ma kossutreeneri tööd ei tahaks teha veel niipea..vähemalt mitte pisipõnnidele, kes alles asja juurde asuvad. ma meenutasin neid aegu ja neid inimesi, kes mind esimestel pallurisammudel juhendasid ja toetasid. need inimesed olid suurepärased suhtlejad, suurepärased kasvatajad. koguaeg nägu naerul, üritasid oma asja rõõmu ja lustiga edasi anda. praeguseks ma tean, et üks neist meestest on mu endise kodulinna esindusmeeskonna abitreener. seda, kas ta veel noori juhendab, ma enam ei tea. viimati kohtusin omal ajal meie noorte junnide peatreeneriks olnud mehega (kes samas oli ju ka isa hea sõber ja käisime nende perega tihti läbi) aastal 2003 vist, kui isa koondisega Tamperes mängis ja me oma TTÜ pundiga vaatamas olime. pärast seda reisi polegi ma oma vana kodulinna külastanud. 8 aastat!!! ma tahaks selle reisi korra ette võtta, kohtuda oma vana treeneri ja tema abiga ka mõne vana tiimikaaslasega. vanalt treenerilt tahaks lihtsalt uurida, kuidas ta omal ajal meile seda särtsu ja lusti sisse süstis. sest kui ma ikka järgmise aastanumbri sees tõesti hakkan noortele trenni andma, siis kelle käest veel õpetussõnu küsida, kui mitte oma esimese treeneri käest.

ausalt öeldes, põhjus miks ma põlgasin pikalt noortetreeneri positsiooni, eriti just nende alles alustavate põnnide...mind tõukas eemale kartus, et jube närvirakkude kadu ja möll on sellise väikese pätikarja kantseldamine. lisahoogu andis asjale paar kokkupuudet just selliste väänikutega, andes sakus 2001 poistele trenni ja olles abitreenerina kevadel soomes kaasas. need väiksed olid ikka tõsised väänikud, nii kui silma alt minema said. ja sel reisil nägin, kuidas mu kunagine vastane noorteklasside ajast nautis väikeste pädadega tegelemist ja nende juhendamist.

ma kaldun arvama, et suurima tõuke sellele meelemuutusele on andnud mu väikevenna! vanust on tal alles 2 aastat ja 8 kuud, aga selle ajaga on ta minu suhtumist ja mu arvamusi palju muutnud. nähes vahetus läheduses pealt oma venna kasvamist ja arenemist, sain ma lõpuks aru, et ega need noored pallurid kasvavad ja arenevad trennis just täpselt nii, nagu sina neid juhendad. ja kui sa ei lase neil loomadeks muutuda ja trennis on pidevalt piisavalt range kord, samas lõbus meeleolu, siis võib see töö isegi meeldiv olla.

võibolla ma olen natukene liiga karmilt end väljendanud, et nagu ma ei tahaks üldse noortega tegeleda ja mitte mingil juhul mingit väikeste punti enda alla võtta. pigem on see olnud "mitte-mu-esimene-valik". aga mida aeg edasi, mida kauem ma siin kontoris esmaspäevast reedeni istun, seda enam hakkan ma reaalselt kaaluma mõtet võtta vastu ilmselt varsti pakutav treenerikoht. peaasi et istuvast kontoritööst ja kinnisest ruumsit välja saada. ja kui see lõpuks juhtub, siis ma annan tõesti kõik, et ma enam sellise kontoritöö peale ei satu. ainus siseruum kus edaspidi töötamisest rõõmu tunnen, on spordisaal. vahet pole, kas võimla, jõusaal või ujula. kas staadion või metsarada. peaasi, et seal sportida saab.

ausalt öeldes ma alustasin kogu seda teksti hoopis teise pealkirja ja mõttega, lõpuks päädis see selle mõttekogumini. ja teemaks taaskord ainult sport. aga nii ju ongi...palju muud mul praegu elus ei ole, mis mind liikumas ja rõõmsana hoiab.

ja asjad, millest ma tahtsin veel rääkida ehk järgmise aasta suurplaanid, luban nendest ka peagi pajatada.

taastusravi ootab. tööd juba piisavalt tehtud tänaseks.

piishhh,

sultan.

Võta vaevaks tänada oma isa...

väljavõte Õhtulehest 1. juuni 2002:


Poeg Anthony astub isa jälgedes
“Mina pole teda kunagi korvpalli juurde sundinud,” räägib rahvuskoondise peatreener Heino Enden oma 14aastasest pojast Anthony’st , kes kuulub omaealiste Eesti paremikku.
“Ta sattus korvpalli juurde täpselt nagu mina. Mu isa töötas tüdrukute treenerina, olin kolme-nelja-aastane, kui laagrites platsi kõrval palli hakkasin patsutama. Kõik läks justkui iseenesest. Nii ka poisiga. Kui Soomes treeneri- ja mängijaametit pidasin, tegutses ta saalis omaette, kuni ükskord avastasin, et ta on ise meeste pealt õige põrgatuse ära õppinud,” kirjeldab Enden.

“Kui ta tahab, võib temast sirguda hea korvpallur, tal on mängunägemist, arstide sõnul võib ta sirguda kahemeetriseks. Mina ei nõua, et ta selle tee valiks. Aga kui nii otsustab, siis käigu valitud teed korralikult.”


. . . .


kahemeetriseks ei sirgunud...


ausalt öeldes...miks ma selle nüüd leidsin. eile tööl oli tühjus, vaikus, otsustasin papa kohta kirjutatud artikleid läbi lugeda. nagu kodusest elust olen juba tähele pannud, eriti pärast venna sündi, siis väga palju...isegi enamus omadusi olen isalt kaasa saanud. ja ka nende kohekohe 24 isa käe all elatud aastaga enamus õppinud ju teda jälgides. ma olen korduvalt endamisi mõelnud, et mida ma teeks ilma oma isata. ta on mu tugisammas, mu mentor, praeguses seisus võiks isegi tõmmata paralleeli kui "klienditoe töötajaga", kellega võtan kohe ühendust, kui probleeme tekib. alati olemas...kui ise pole millegi sellisega hakkama saanud, mille tõttu ta keelduks või eiraks. kindlasti on ka põhjus selles, et tema on ainus vanem, kes on mul olnud algusest peale olemas ja koguaeg kättesaadav.

tulemas on isadepäev...ja täpselt kuu aega hiljem tema sünnipäev. ma teen need kaks päeva talle sedavõrd meeldejäävaks, et ta ikka teaks, kui tähtis, et ta mul ja mu vennal olemas on!

tehke teiegi sama oma isale, sest nagu öeldakse "you never realize what you have until it's gone..."

Olen aastaid...

..üht paberit ma kandnud taskus,
nimesid sel tõmban maha, tundub et mu oma vastutus.
Järjest vähem jäänud ässasid varukasse...

Ja tegelikult aeg-ajalt satun avastama, kui palju on sel "paberil" nimesid, kelle nime pole küll veel pidanud maha tõmbama, aga kelle nimi on "tolmukihi all". mõnel kindla põhjusega, mõnel lihtsalt..mõneks ajaks teiste nimede tõttu varju jäänud. nendelt tolmu pealt puhumine ja kontakti taastamine on üldiselt värskendav ja tujutõstev tegevus, mõnikord tulebki see väikene paus suhtluses kasuks. värskendab. on taas nagu millestki rääkida.
üldiselt, need nimed mu "paberil" pigem jäävadki tolmu alla mõneks ajaks, ma pole väga mahatõmbaja inimene. vähesed nimed, mille olen pidanud täiesti jäljetult kaotama, olles kindel, et sellega pole tahtmist/vajadust kunagi enam tegemist teha. kahjuks on ka selliseid ette tulnud. ka hiljuti.

ma olen seda ilmselt korduvalt maininud ja mainin ka ühe korra veel. ma hindan ausust, ma hindan otse näost näkku probleemide lahendamist ja arvamuste avaldamist. ma arvan et ma pole ainus, kes ei salli seljataga rääkimist, backstabbimist, eriti ei salli ma aga salatsemist ja kõrvalepõiklemist. eriti ei suudaks ma sellist asja uskuda inimesest, kes on alati olnud siiras, otsekohene ja abivalmis. ja just otsekohesust ma viimasel ajal ootan. sest alati kui ma palun palvet, mis võib olla lisakohustus ja koormaks, palun ma otsest vastust, kas on üldse viitsimist mu sooviga tegeleda. positiivse vastuse korral ei hakka nagu uni peale käima, aga update'i tahaks seisu kohta ikka teada. eriti kui mängus on ka täiesti mõistlikult suur rahasumma. aga vot keiss, mis mu närve söönud on, kestab juba suve keskpaigast saati. ja uskumatu on see, et viimased 2 kuud olen üritanud käesoleva tegelasega ühendust saada, vältides veel kõige karmimaid ja ebameeldivamaid variante, aga alati tulevad blokeeringud ja halenaljakad vabandused ja lubadused hiljem ise kontakteeruda. ja kas kontakteerutakse, arvake siis ise.....
käesolev keiss on muutnud mu eriti ettevaatlikuks, sest vaatamata 4-5 aastale vägagi heale ja tähendusrikkale sõprusele on selline käitumine täiesti...ootamatu!

mis ma öelda tahan...olge ettevaatlikud, sest aastad võivad inimesi tohutult muuta. väliselt võib nagu esialgu kõik tunduda sama hea ja kindel kui vanasti. aga teatud faktorid võivad muuta inimest nii ratsionaalselt teistsuguseks. ma selle mitu kuud kestnud jandiga lähen kindla peale lõpuni, kuni ma oma õiguse saan. ilmselt tuleb selleks kasutada üsna alatuid, aga vältimatuid kontakte.
ja pärast seda otsin taskust oma paberi ja kustutan nime. punkt!

sltn.

Tulevikku ei näe ma samades värvides..

ma olen viimaste päevadega väga palju mõelnud. ma tean, et mõni teeb kohe nalja "hehe, sina hakkasid mõtlema?" või "ah sina oskad ka mõelda või?". aga nii on lood, aeg ja vanus ja hetkeolukord on sellised tegurid, mis panevad mõtlema, kas ma tõesti tahan niimoodi jätkata. okei, sellele olen ma juba ammu vastanud, et "ei taha". nüüd ma siis olen panustanud oma ajurakkude kulutamist sellele, et kuidas ja millega tegeledes ma oma tulevikku täpsemalt siis näen. ja mis ma pean tegema selleks, et see ellu saaks viidud.

ma ei teagi, kas ma üldse olen plaane maininud. no ega võibolla kõike ei tasugi kohe välja öelda, aga peamiselt ikka spordi seltsis. mind tõmbab (ja ilmselt keda ei tõmbaks) vabam graafik, rohkem enda sättida ja rohkem vaba aega. ja vaba aega ei plaani ka lihtsalt laiaks istuda, seda saab kasutada MEELDIVAL alal tegutsedes enese täiendamiseks ja teiste meeldivate sissetulekuallikate ja eluks vajalike toimetuste jaoks. meil on tulevikuks Mirko ja Lutsuga juba plaanid, vägagi mõnusad, paljude arvates mitte väga tasuvad, aga endale meelerahu, huvi ja meelepärast tegevust pakkuvad. mulle meenuvad Jarek Kasari aka Chalice sõnad loost "tulevik on meie päralt", mis peavad paika ja ma tahan olla üks neist, kes on tuleviku arengu ja nende sõnade kinnitamiseks andnud oma osa, pannes sellesse oma hinge ja südame. ma tunnen, et mul on vaatamata oma üsna siiski noorele eale, kuid üsna suurele kogemustepagasile aladel, millega tegelenud olen, tulevikule anda nii mõndagi. ja ma tahan ennast täiendada. ma usun, et iga inimene tahab end täiendada, kui on olemas ala või teema, mis pakub huvi.

alles täna öeldi mulle "Respect! See pole just kõige lihtsam karjäär. Aga kui vajad abi sisse elada (koolitused, info, syst) anna teada!". ja selline abi sellisel ametikohal inimeselt annab kindlust, et üldse jalad alla saada. tegemist siis minu südamelähedase ala liidu peasekretäriga. lisaks on mul kodus suurimask eeskujuks/toeks papa, kellelt saab alati nõu küsida. ma ei põe, et olen sellise valiku teinud. kuigi ma veel treeneritööd otseselt ei tee, olen ma kindel, et lähiaastatel tegelen ma põhikohaga just sel alal. kas mingi tiimi või eraldi indiviidide kallal, pole kindel. rohkem kisub teise variandi poole. ma olen mõistnud, et palju meeldivam ja tõhusam on üksikuid "lihvimata teemanteid" töödelda, koguaeg on täpne ülevaade igast isikust eraldi, mitte ei ole üks suur loomakari, kes tuleb ühes rütmis hingama panna (mis on küll võimalik, aga palju stressirohkem ja keerulisem). suure karjaga saaksin hakkama küll, seda ma tunnen. mulle vist on antud seda karjaliidri loomust, praegugi olen ühe parajalt suure ja hetkel kõige tähtsama "loomakarja" eestvedaja. nii et hakkama saaks küll. praegu ma seda lihtsalt ei kujuta kõike ette, sest nii palju, kui ma mingit treeneritööd olen teinud (abitreenerina kaasas käinud ja asendustreenerina üles astunud) on see toimunud põhitöö kõrvalt ja siis tundub see alati hea vaheldus, aga pidevalt töö kõrvalt seda teha ei saa.
ja muide, täna, kui ma tööl tundsin, et igasugune motivatsioon siin töötada on kadunud (kuigi ma ei lahku ilmselt nii pea, hetkeline murdumine lihtsalt pärast haiguslehte) ja hakkasin tulevikuplaane heietama ja vaikselt üles kirjutama, tuli kõne ja pakuti a-vanuseklassi poistega Kuressaarde minekut, et kahes eestikate mängus poisse juhendada. võtsin suurima heameelega vastu. kutid on tuttavad ja paremat aega sellise pakkumise jaoks ei saanudki olla.

mul on praegu lihtsalt hea meel, et ma olen oma peas suutnud tasa ja targu liinid sirgeks tõmmata ja paika panna, mida ma üldse oma elult ootan! 2012 aasta saab olema suurte muudatuste ja uute sammude aasta!

hetkel aga lahkun tööpostilt kottpimeda pealinna tänavatele. püüan marsa kinni, genereerin hea muusika saatel koduteel mõtteid edasi ja õhtul lähen kahe vägagi tähtsa inimesega aega veetma. loodetavasti toovad õnne ja lotovõidu!

piish,

sultan!

Back to the roots...

No tere-terreee!

lood on nüüd sellised, et see vahepealne kolimine sultanistooridega tumblr'i keskkonda ei olnud õnn! back to the roots ma ütlen tänase sammu peale. igatahes, nii palju aega on möödas. kes tahab, saab paari vahepealset kirjutist lugeda http://sultanstories.tumblr.com/ lehelt.

tegelikult üks põhjus, miks ma siin edasi kirjutan...on ilmselt vana harjumus, mis sai aastatega nii käppa ja teine on see et mirko kirjutas uue sissekande üle pika aja ja ta seal suunab lingiga sellele lehele. no kui siia suunatakse siis tuleb siia kirjutada.

okei, nii palju on nende kuudega juhtunud, panen midagi kirja.

nagu sultani lugudes sai mainitud, siis olen maikuust alates tööl arvato services all ja vastan soome ASUS läpakaomanike murekõnedele. nüüdseks on tööstaaži üle 5 kuu ja praegu ei plaani küll lahkuda. seltskond on hea, värskelt oleme kolinud uutesse tööruumidesse tänu suurele kollektiivi kasvamisele. nüüd on grupid kes nagu üksteisega vahetus läheduses töötavad, muutunud väiksemateks ja meie neljane vahekäigugrupp on tõsine huumorinurk. töö ajal käib saali teises otsas oleva UK liini kolleegiga anekdootide vahetamine. võiks ju arvata et elu nagu lill. ja ausalt öeldes mulle ei meeldi enam vinguda ja kurta. on nagu on, praegu olen rahul.

esmaspäeval sai läbi 2½ nädalane tööpaus, põhjuseks edukalt läbitud põlveoperatsioon. enne oppi sai endale soetatud oma tuppa 32 tolline LG LED LCD teler (obläää, kus tuli lühendeid) ja aafrikasse tööle suundunud markolt omastasin xboxi, nii et võite ise ka arvata, kuidas enamus mu haiguslehe tõttu kodus veedetud ajast möödus. nüüdseks on jalg paranenud vägagi priimalt ja taastusravi käib täie auruga. samuti olen saanud jälle naasta jõusaali radadele, et pärast vigastuspausi comeback teha being stronger and better than ever! teentrenni.tumblr.com toimib ikka nagu peab, pea eranditult on kõik trennid seal kirjas (mõnikord väikese hilinemisega). katsun neljapäeval üles kirjutada ka esimeste taastusravi harjutuste nimekirja, head harjutused mida muidu ka teha jalgade "elustamiseks".

viimane suurem asi, millest tahan paar sõnakest teile rääkida, on mu suurim rõõmuallikas ja võib juba isegi öelda, et mu isiklik "pisipoeg", mida katsun tasa ja targu üles kasvatada. vaikselt on ta kasvanud juba 6 aastaseks, kuigi mitte algusest peale ei ole ma tema kasvamise tõestajaks saanud olla. loomulikult on jutt Ei, Emotsiooni meeskonnast. ma praegu tunnen, et uni pressib peale ja sellest pundist + selle tegemistest on nii palju rääkida, et pean võtma selleks eraldi ühe õhtu. lühidalt kokku võttes - suvel tõime koju ära tänavakossu eestikate Eliidis III koha, esindasime Tallinn Open 2011 rahvusvahelisel tänavakossuturniiril Eesti värve ja kõige krooniks alustasime esimest tõsist sisehooaega Kossuliiga A-divisonis, mille peaproovis ehk Karikavõistlustel tuli ära võit, kusjuures finaalis veel KK Välgu vastu ning seda ilma meie meistriliiga tugevdusteta. meeskonna 6nda sünnipäeva puhul korraldasin poolajal publikule viskevõistluse, auhinnaks meie suure sõbra Goonsi särgid, valminud on esimene partii Ei, Emotsiooni kleepse ja verivärskes Basketballi ajakirjas on Kossuliiga kaheleheküljeline lugu, mida ilustavad karikavõitja meeskonna ja karikafinaali MVP ehk meie oma tormi pilt! fakk raisk, ma ei võta ealeski kogu seda au endale, aga hea on tõdeda, et töö mida olen teinud selle meeskonna elu edendamiseks, sponsorite otsimiseks ja mängijatele ehk mu suurtele sõpradele meeldiva ning pingevaba õhkkonna loomiseks...see kogu töö hakkab lõpuks ikka korralikku vilja kandma. kogu meie emotsioonitute "pere" on hetke seisuga rahul, pingeid ei ole, ainsaks kohustuseks on mängudele kohale ilmuda ja oma koht välja mängida, ülejäänud kõik on boonus ja karistus, oleneb kuidas välja kukub. eesmärke seadnud pole, sest nii on rahulikum ja pingevabam mängida, pole võimalik ka lati alt läbi joosta, on ainult uued takistused ja barjäärid, mida ületada. autasud ja saavutused, milleni jõuda.

teate, ma olen viimase...võiks öelda et aastaga, muutunud enda jaoks täiesti uueks inimeseks. peas on asjad paika loksunud, tulevikuvaated mingil määral paigas, tean mida tahan saavutada ja millega tahan tegeleda. kõik see, mida ma teen ja kuidas ma teen, on lihtsalt minu mõttemaailma järgi teeks, mida tuleb tallada ja kadalipud, mida tuleb läbida, et jõuda selleni, mis kunagi lõpuks toob totaalse hingerahu ka minu templisse.

oi kui palju mõtteid on peas. aga oi kui vähe on jäänud täna viitsimist neid siia maha laadida. eks on pikale ka veninud, kes see nii pikka juttu ikka lugeda viitsib.

tõmban käsipiduri peale ja keeran külili, jätkan juba lähipäevil, et asi saaks vana hea hoo sisse.

elu on nautimist väärt! pidage seda meeles. ja kui mingil hetkel veavad asjaood kiiva, võtke neid kui konarlikke trepiastmeid, millest mööda pole võimalik minna ja ületage need seda suurema enesekindlusega. seda magusam on see "võidutunne", kui takistus on seljatatud.

okei, aitab. piish!

sultan

kolimine

lõpuks sain taas blogi tööle. vahepealse pausi tingis seda blogi haldava meilboxi blokeerimine.

vahepeal sai uus koht tekitatud. see vana jääb alles et eelnevaid lugusid mitte ära kaotada.

trysili kokkuvõtte olen veel võlgu, selle tasume lähiajal.

aga uutel tegemistel saab silma peal hoida http://sultanstories.tumblr.com/

jutustamisteni

nüüdsest,

sultan.

TTT aka trip to trysil

yessir, paps viskab kodinad sharani pagassi ja võtab suuna 16 kaaslasega Norra poole.

üle 3 kuu oodanud seda minekut ja lõpuks käes see aeg.

ja hea on minna, kui on kaasas kaks erinevat lauda, saab terve mäe ära vallutada. soetatud on palju uut varustust...kiiver, prillid, klambrid, jope, kindad, sokid..tundub et vist kõik.

mõnus on minna reisile, kui kõik on perfektselt ette valmistatud. reisikaaslased on samuti mu käest ostnud varustust, rentinud varustust ja kohapeal on vaja veel osa suuski-saapaid paika sättida. nagu personaalne hooldemees oleks kaasas.

aga ongi aeg minna pakkima viimaseid asju.

mis ma veel öelda tahtsin..et hoidke silm peal, ilmselt tuleb pilte ja kommentaare mestast pidevalt, reis ju pikk.

seniks väike tiiser, kuhu minek http://www.skistar.com/en/Trysil/Skiing/Lifts-and-slopes/Web-cams/

seeyaaa!

asjad liiguvad õiges suunas!

andke andeks, kallid üksikud lugejad, kes te siin hommikukohvi kõrvale end lõbustamas käite, aga kui ma liiga palju spordist kirjutan, siis pole midagi teha, see on ikkagi üks suurimaid osasid mu elust ikka veel. ja jääb olema. vähemalt järgmiseks viieks aastaks.

mulle meeldib, kui asjad toimivad nii, nagu sa tahad. vähemalt mõnes valdkonnas. ja need positiivsed sõnumid/näitajad annavad ainult hoogu juurde uuteks muutusteks. tänasest olen ma ühest pahest jälle võõrutusel ja see tuleb ainult kasuks. kuigi suvi on tulekul, mõnusad rannapäevad ja grillõhtud on kindlasti kohad, kus "vindiga" keelekaste võiks lausa ojadena kurgust alla libiseda, siis sellel on ka piirangud peal. mitte, et nüüd vägisi hoian eemale ja keelan endal vahel lõõgastuda, aga lihtsalt mind state on juba sedamoodi paika loksunud, et viimasel ajal enam üldse ei tõmba. aasta 2011 sai käima lükatud paari suurema tähistamise ja väljaskäiguga, mille järelpäevad ei olnud üldse lõbusad.

okei, mis neist ikka pikemalt lobiseda, eks suhtkoht igaüks teab, mida silmas pean. mul lihtsalt sai neist siiber. punkt!

viimasel ajal liigub vormikõver nii palliplatsil kui jäises ovaalis ainult ülespoole. mõlemad alad täiendavad üksteist - hoki annab võhma ja jõudu juurde jalgadesse + ülejäänd keha saab ka rohkem koormust kui kossus. nii et üldiselt on see uue ala lisamine kindlasti kasuks tulnud. koss pole kannatand ka väga, piisavalt saanud mõlemas trennis käia kuna päevad ka ei kattu.

igatahes, miks ma üldse rääkima hakkasin. sain täna kõne ja kahjuks viimase hetke pakkumise, mida ei olnud enam võimalik vastu võtta aga kindlasti muutis see mu tulevikuplaane, kuna pakkumine jäi veel õhku. pakuti siis võimalust astuda saam ülespoole ehk esiliigasse. olevat minusugust abiks vaja olnud, kuna enda mehed sel positsioonil ja kindla ülesandega olid audis...ilmselt vigastusega, kui vanust arvesse võtta. olevat kõne võtnud härral meeles, et olin täitsa okei mänguoskusega ja just selline keda oleks hooaja teiseks pooleks vaja. meelitatud, mis ma muud ütlen. selle nimel tööd ju teengi. ja ei, ärge arvake, et see on mingi ood iseendale. ma lihtsalt austan inimesi, kes oma arvamust julgevad otse välja öelda ja hindavad seda mida teed.

igatahes nüüd tean, et pärast seda hooaega võivad muutused toimuda ja ma usun, et ainult positiivsed, sest seda sammu ma olen oodanud ja teen kõik, et see teoks saaks.

ma tean küll, mis ma kanntama pean selle sammu tegemisel, aga no ilmselgelt on see köömes. niigi kaua sai oodatud, on aeg edasi liikuda.

pärast tänast võib selgelt ja julgelt mainida, et järgmine hooaeg tuleb päris mitu muutust mu kossuelus....vähemalt praegu tundub. kui kõik peaks minema nii nagu ootused on. mitmel rindel.

hea küll, saku trenn oli täna jälle vähe korralikumast klassist. viskan horisontaali ja värskena uuele kuule vastu. märtsis tulekul palju uut.

lisaks tarbimisharjumuste muutustele on ees ootamas norra reis, mitmed otsustavad mängud ja võibolla ka mitu tähtsat otsust suve suhtes.

piishaut!

a.

heiterid...

ma alustan sellega, et tänan teid ja teie olemasolu. te tähendate mulle väga palju, sest ilma teie idiootsete märkuste, mõnituste ja kommentaarideta ei oleks mul ilmselt enam viitsimist samamoodi hullult edasi pushida. alati peab olema mingi ora perses, mingi okas hinges, mille pärast jääb tunne, nagu oleks midagi tegemata ja kellelegi tõestamata.

seda, et endale tuleb tõestada terve elu, ma tean ja arvestan pidevalt. mu terve elu on endaga võitlus. ja selles võitluses olen ma viimase aastaga kindlalt seljavõidus.

päris palju on viimaste aastate jooksul mainitud mulle (ja võibolla olen ma seda juba siin maininud, praegu olen piisavalt udu, et täpsemalt mäletada), et ma tundun ülbe ja ego ja et maailm nagu tiirleks minu ümber aga seda üldiselt kuni mind ei tunta lähemalt. viimane näost-näkku selline ülestunnistus oli taanis ja seda oli päris hea kuulda. mulle meeldib, et ma kõigile ei meeldi, nii oleks suht õudne elada. arvake minust mis te tahate, väga ei lähe korda kuni te mind tundma õpite ja siis tõesti oskate arvamust avaldada.

nii et heiterid, jätkake samas vaimus. eriti need spordi teemal kräunuvad kõutsid, laske tulla. valan õli tulle ja ütlen paljudes kohtades, et unistuseks on olümpial osaleda sportlasena. ja ma juba kujutan ette, et see võib nii mitmeski kohas kõva naeru esile tuua. no worries, i'm a professional dreamer nagu LTR oma uues singlis ütleb.

ja muide, tujukad inimesed, fuck off, minge kuskile punkrisse, pange tuli kustu, kuulake oma emopleilisti ja tujutsege seal kuni tekib vajadus jälle normaalselt sotsialiseeruda inimestega, aga ärge tulge positiivsete inimeste ilusaid talvepäevi rikkuma oma tujukusega. nagu nimme on alati vaja tulla ja hakata esinema oma teistsuguse olemisega, et hoolivad sõbrad küsiks sult "mis viga, midagi halvasti?" ja siis saad vastata embakumba kas "ah, pole sinu asi" või "ei ole midagi"...või siis üldse kolmanda variandina pakun välja "sitt tuju, aga ma ei taha rääkida"!

kurat kui sul on paha tuju aga sa ei taha rääkida, siis hoia see enda teada ja käitu nendega normaalselt, kellega biifi pole ja kes on head semud! ma soovitan, kui on emotuju, mine oma häppi pleissi, kuula oma lemmiklugusid (kindlasti mitte sita-tuju kategooriast) ja tantsi või laula või tee midagi rõõmsat ja unusta see ära.

kui mul on sitt tuju või mure, nagu see kuu oli üks päev peavalu selle üle, kas tänu oma kulutustele üldse see kuu rahaliselt välja tulen, siis panin pleierist viimase aja "top songs" pleilisti peale, pesin hambad ja läksin magama!

järgmine päev ei mäletanud sellest teemast enam midagi ja elasin lillelist elu edasi.

vot nii käib sitast tujust ülesaamine. ei tasu üle stressata ja mõelda nende asjade peale iga jumala hetk vaid mine oma asjadega edasi ja kui see pask uuesti kaela tuleb, küll siis on aega jälle lahendada ja muretseda. elu on liiga lühike, eriti noorus, et seda üle külvata negatiivsete mõtetega.

uskuge mind, ma arvasin, et kooliaeg ongi stress ja räme porr, vanemaks saades teenid raha ja oled oma aja peremees. sellele mõttele tõmbasin pärast 1-2 aastat pärast kooli lõppu juba vee peale! nii et nautige. ma praegu saan lõpuks nautida, mis siis et vahepeal on suht mõõnaperioode, aga nendega ei tasu liiga üle end koormata, tuleb kiiresti edasi minna ja üle saada.

ja alati tuleb tunda seda õiget hetke, millal sellise teemaga pidurit tõmmata ja mitte liiga sisse elada.

tegelikult algas mõttelend üldse teisel teemal, aga nagu öeldakse, üks asi viib teiseni ja mõnikord lihtsalt suundudki natukene teistele rööbastele. vähemalt sai midagigi jälle ära öeldud, äkki keegi leiab midagi esialgu teravat ka enda kohta, aga loodetavasti pikemas perspektiivis mõjuvat.

aga nüüd aitab!

piish!

kuhjumine...

lihtsalt nii närvi ajab, et on sada asja, millega tahaks tegeleda, aga on nii vähe aega, et see soov ellu viia.

loetlen mõned ette :

töö

teine töö

sõbrad linnas

sõbrad teistes linnades

põhisõbrad sakus

kuultuuriüritused

ja nüüd kõige tähtsamad:

korvpall linnas

korvpall sakus

jäähoki

kergejõustik (tahaks comebacki teha)

jõusaal

ja kõige-kõige olulisemad:

mu kallis preili ja vanemad-pisivend sakus!

linna kolimine on mõne asja toonud nii ligidale ja nii igapäevaseks

samas mõne asja nii ära lõiganud ja päris harjumatu on nii. ilmselgelt ma tegelen liiga paljude asjadega ja sellepärast ma peangi igas oma tegevuses veidikene kannatama. loogiline on, et jätaks mõne hobi kõrvale, jääks teiste jaoks rohkem aega ja keskendumist.

aga no ma lihtsalt faking ei oska nii. ma olen lapsest saadik elanud nii...ilmselt algas see 5 aastaselt kui isa pani kossutrenni. sealt edasi on kool-võistlused-trennid-laagrid-reisid ja muud asjad koguaeg aina kuhjunud. nüüd, kui vaba aeg on täiesti enda kätes ja kõik hobid-vabaajasisustus enda otsustada, ei oska ma muud moodi kui kõike seda kokku kuhjata.

võib vist võrdluse tõmmata siin mõni päev tagasi discovery pealt nähtud dokist, kus näitas shoppamishulluse käes vaevlevat naist, kes lihtsalt ei osanud olla ilma et uusi riideid koguaeg soetaks.

ideaalne näide - eelmine nädal kolmapäev! õhtul oli hokimäng, päeval ei olnud midagi muud plaanis. magasin kaua - loogiline, vaba päev, puhkad välja. enne 12 sain luugid lahti, tuigerdasin, sõin, mängisin xboxi, aga mingi hetk kiskus igavaks. ja ei osanudki enam midagi peale hakata. läks samamoodi edasi, vaatamata sellele, et enam ei viitsinud. aga muudmoodi ei osanud ka. sakus oleks ilmselt läinud jõusaali ja teinud kerge trenni...või mänginud väikse vennaga või läinud jalutama...aga linnas on need asjad nagu ära lõigatud.

raske on olla aktiivne, aga samas, siiani olen täitsa eeskujulikult hakkama saanud. saan ka edaspidi.

täna sai antud lubadus, et suve poole hakkan natukene jälle kergejõustiku suunalist trenni tegema, ehk jõuan veel liivakasti või matile hüppama mõne korra, sain treeningpartneri ka juba sebitud. ootan põnevusega. seni paugutan täiel rinnal hoki ja kossuga.

btw, hokis on nüüd värava arve avatud, eile loodusliku jää hokiliigas aruküla ja uudeküla vastu kahe mängu peale kolm kolli! väga rahul. uuest nädalast veel uued uisud ka jalas, aina paremaks läheb.

kaon nüüd nba lainele ja siis juba uueks töönädalaks puhkama.

piish!

pühendusega..

..inimesele, kes mainis nädal tagasi laupäeva õhtusel koosviibimisel, et loeb seda mõtetekogumikku siin. tore on teada, et vähemalt keegigi loeb ja hindab seda hea sõnaga!

millega alustada - pole raske valida. elu on muutunud palju rahulikumaks selles mõttes, et enam ei pea iga kuu lõpus mõtlema, kuidas rahadega välja tulla. üsna rahulikult saab elada, kuu jooksul natukene uusi väljaminekuid teha. ja kõiges on "süüdi" uus töökoht, kus nüüd pea kolm kuud leiba teenitud. jaauaris tuli töötunde 197 ja palk oli sellele kohane. ei ole ma veel sellist tasu ühe kuu eest saanud, nagu kaks viimast kuud. AWESOME!

tellisin eelmine kuu omale pooleks aastaks kaks kossuajakirja korterisse, saan endale märtsis norra lumelauareisi lubada, veidi uut geari peale tõmmata, nagu näiteks kiiver, jope ja lauale uued klambrid. ja ma olen üsna kindel, et ma sellega veel ei piirdu.kahjuks on aga lood nii, et kui mingit vabaaja kraami tahad tallinnast soetada, siis seda lihtsalt ei leia.

see ongi tegelikult teema, millel tahaks peatuda. mille faking asja pärast ei leia eestist sellist geari nagu mujal euroopast ja maailmast. meil on ju suured kõvad brändid ja veidi pisemad vinged niššipoed, mis müüüvad cool'i kraami, aga midagi head sealt ei leidu. olgu, ütlete et maitse asi, aga no kammoon, ainult skeidikraami ei saa ju müüa. või siis nike, ettevõte, mille all ma ise 7 kuud orjatööd tegin. terve internet on täis, footlockeri jalatsivaliku näitel, nike värvilisi ja erinevaid vingeid mudeleid. noored käivad poes ja edastavad oma soovi, isegi vanemad inimesed on näidanud üles huvi, et võiks rohkem värvi ja uut mudelit olla. aga ikka tellitakse poetäis vedelat s*tta! tulgu mõistus faking koju ja tellige normaalset kraami. oleks siis asi selles, et pole...aga EI! asi on ju kartuses, et keegi ei julge nii erksaid ja omapäraseid jalavarjusid või riideid soetada. no kurat küll, ülemused võiks ükskord hakata oma orjasid kuulama hakata, saaks nemadki mõni kuu naeratada, et "oi kui kenasti müüki on olnud"

igatahes tahtsin endale täna jalatsid või pluusi soetada, aga no ei ole mitte midagi. ahjaa, alatine murelaps on olnud sobivate teksade leidmine! närvidele käib, raisk!

okei, jätame kurjustamise. viimase aja spordisündmused.

ma ei mäleta kuna ma viimati kirjutasin, aga kui aruküla välihoki turniirist ei kirjutanud, siis 2 võitu, üks bullitite järel. teises mängus arukülaga läks vastasega tiba nugade peale ja esimese emotsiooni pealt cross-checkinguga tüüp selili ja vastastele bullit. paar sõna kohtuniku suunas ja publiku kisa peale paar mahlast ka nendele, siis kutsusid tiimikaaslased korrale. päev arukülas lõppes riietusruumis ohtralt mõdu limpsides ja hokimeestega törts meestejuttu puhudes.

aga vahepeal on nii palju veel hokiga toimunud, et isiklik nimega särk on valmimas, numbriks saab mul 87 olema, veidi veel uut varustust meie poest lisandunud ja mis peamine, kaks esimest harrastajate hokiliiga mängu ka mängitud. aga ega positiivselt need ei lõppenud. oma võimalusi ära ei suutnud sahistada ja meeskonnale mõlemal korral ühe väravaline kaotus. bollocks!

vahepeal on selle hokituhina ja suure töötegemisega korvpall natuke tahaplaanile jäänud. aga pole hullu, isu on tänu eile jõhvis toimunud teise liiga mängule päris suur ja selles tuleb kohalikke heitereid tänada. eile polnud mingit fiilingut ega suutmist neile kohta kätte näidata, aga nüüd on seda küll ja veel. jõusaali pole nagu paar aastakümmet juba jõudnud, seda viga parandan ütleme nii et iga teine õhtu enne magamaminekut toimuva kerelihaste ja kätekõverduste treeningsessiooniga. suveks rannavormi, you know! aga kokkuvõttes, ei tahaks öelda, et hoki on kossuisu ära võtnud, pigem midagi teistsugust ja huvitavat vahelduseks, annab kõvasti võhma juurde. kusjuures, eelmine trenn oli tõeliseks näiteks võhmatrennist. alguses oli nagu ikka 15-20 minti harjutusi ja siis nagu ikka nelja tiimi vahel mängimine. selgitan lahti, mismoodi nelja tiimi vahel. alati on rahvast nelja neliku-viisiku jagu. esimesena mängivad omavahel kaks veidi tugevamat tiimi, treeneri vile peale kuskil 2-3 minuti järel lendavad nemad puhkama ja teised kaks tiimi tulevad omavahel littima. väravavahid on koguaeg platsil. nii...tulles tagasi kolmapäevase trenni juurde, siis enne jääle astumist riietusruumis jagatakse tiimid ära ehk pannakse nelja eri värvi särgid selga. kuna tugevamate tiimis oli üks mees puudu ja nö teise laine kumbki tiim ei tahtnud kedagi ära lasta, et saaks oma viisikuga harjutada, siis sain mina au panna valge särk selga ja saku I meestega mängida. hoopis teine tera oli, mitte et ma ennast paremaks peaks nendest, kellega ma muidu peaks mängima, aga lihtsalt nende meeste mängulugemine, oskused ja uisutamine on hoopis teisest klassist. lust oli saada täpseid sööte ja ise anda sööte sinna, kus on tühi koht, sest seal oli keegi olemas nagu peab. pärast kahte vahetust oli kõri täitsa pingul ja õhk ei käind väga läbi, nii hull tamp oli peal.

ainsad kaks asja, mis praegu takistavad selle õige mõnu kättesaamist trennist/mängust on korraliku kaika ja uiskude puudumine. saaks need kaks aspekti ka välja vahetatud, võiks juba väljakul vähe julgemalt tegutseda ja parmini paugutada.

aga küll jõuab ka nendeni. lihtsalt kohe korraga ei saa kõike raha magama panna. nüüd, kus vanust juba 23 ja vanematest eraldi elan (vähemalt mõnda aega), siis aina rohkem paneb mõtlema enne kui kiipkaardi makseterminali topin, et kas ikka on kohe ja nii väga vaja.

okei, ma ei viitsi praegu rohkem, kuigi teemasid oleks veel küll, millest pajatada, aga ehk suudan nüüd natukene kätte võtta ja rohkem aega leida. ma tean, et juba kaks korda liiga palju olen seda öelnud, aga lootus sureb viimasena!

mis siis ikka, antsuga taome simpel sessioni puhul skate 1'e xboxil ja naudime kodust laupäeva, lihtsalt ei ole tuju teiste provokatsioonidele alluda ja taaskord klubisse ronida. no lihtsalt ei ole energiat. ega ka tahtmist pangakaarti tühjendada. teine kord!

nii et veelkord sorri kõik, kes te paaniliselt täna holly kutsusite, promise to make it back!

piish hombres!

let's kick the '11 goin'...

head uut teie nõdrameelsed, loodetavasti üksikud, ei tahaks uskuda et teid väga palju siin oma väärtuslikku eluaega raiskamas käib.

igatahes, nii ta on, 2011 aasta on alanud, nüüdseks võib öelda, et 1-11-11 on ka üle elatud, Maiade ennustus ei läinud täppi ja ikka veel kükitame selle kera peal, kes tühja, kes tegusalt.

btw, siinkohal tuleb välja tuua üks eilse päeva top3 twitterisäutse, autoriks lumelaudur todd richards.

"btoddrichards: 11-11-11 @ 11:11 ? I'm hiding ! The Mayan's predicted global explosive diareah !"

aga väike tagasivaade siis möödund aastale oleks nagu vajalik...või ei? tegelikult need kes mu säutse jälgivad, teavad juba teatud möödunud aasta kategooriate võitjaid such as "aasta top night-out" ja "aasta top muutus" jne. nii et kes pole veel twitterivõludest lummatud saanud, kibekiirelt seda tegema, sest paljud on sinna kolinud ja julgelt võib väita, et suurem elu ja teravamad mõttevälgatused lendavad sinna. sellepärast ta kiirlühipostituste pleiss ongi, seal ei jõua "säuts" öeldagi kui juba on mõte internetiavarustes kajamas!

igatahes, ma siis ei viitsi teha mingit aasta kokkuvõtet, kes on järjepidevalt siinset mölanurka külastanud, teab kõiki tähtsamaid asju, nagu näiteks tattoo, pisivenna tegemised, aasta suhtes, kolimine invaliidi, kõike mu spordist ja tööelust. mis muud tähtsamat saabki olla. ahjaa, reisid ka!

nii et kes vana asja meenutab, sel pussnoaga silma ja kannaga unearterisse, mina sammun...ja loodetavasti koos teiega...nüüüd rõõmsalt mööda 2011 radu!

peab vist alustama aastavahetusest, mis möödus parimate sõprade seltsis (sorri marko, sa oled siiski #1, mõtetes olid koos meiega ;) ) sakus maria residentsis. huumorit ja chillout meeleolu täis õhtu/öö, meestejutud marteniga, kätekõverdused rms stokkebyga jne. kahju ainult, et kallis preili oli pealinnas...

ja kui juba pidude juures oleme, siis mainin ära ka möödunud laupäeval toimunud "erik luts 25" liivalaias, mis algas hilinemisega, mille eest karistati mind saapapitsiga ehk umbestäpselt poole suurema pitsiga (hiljem oli tulemus selle vääriline). seltskond oli mõnus, paljusid polnud ei-tea-mis-ajast näinud. esmaspäeval nägin videot, mis avas mulle 3-4 minutit sellest umbes paarist tunnist, millest mul mingit aimu ei olnud. võtame siis kokku asja nii, et alguse kiire tempo tänu sünnipäevalapsele (ja see pole tal esimene kord minuga nii teha) viis üsna peo keskel mul ajus nö "pildisalvestamise" osakonna rivist välja, aga see ei peatanud ilmselgelt edasi pidutsemast. ühesõnaga oli fun sünnipäev, õnnetusi ei olnud ja kõik lõppes...pühapäeval!

aga nüüd jäävad peod jälle mõneks ajaks sinna paika, töö ja trenn saavad põhitähelepanu.

töökoht, nagu viimases ehk novembrilõpupostituses mainitud vist sai, on a&t sport.

ma ütlesin eile avalikult välja kuldse avalduse "ei ole mul olnud veel töökohta, kus ma naudiks töötamist! täna ei vaadanud kordagi kella mõttega, et saaks juba päev läbi!"

ja nii ka on. see 9 tundi möödub lõbusas seltskonnas, koguaeg on midagi teha, kas lumelaua nurgas, rendis, hooldeputkas või murdmaa seina juures. mõnikord jään hokikataloogi sirvides unistama, et oleks juba endal terve varustus olemas, ei peaks teistel laenama.

ja parim osa on see, et töötasu on kõvasti mõistlikum kui varem...ja lootust veel paremale tundub ka olevat, saaks ainult katseaeg läbi ja püsiks heas valguses. aga väga ei karda, ei põe, enesekindlus on kõrgel ja kui kaks sektorit ehk lumelaud ja rent on peamiselt minu valduses, siis on vastutust juba varajases faasis küllaltki palju. seni "rendiguru", nagu seal nimi vaikselt välja on kujunend, pole veel suuremaid probleeme ja tõrkeid tunnistama pidanud. peab rahul olema!

lumelaua sektsioonis käib kõvem möll, kui alguses arvata julges, üsna tagasihoidlik valik ja väike artikkel meie poes, aga snoukka hakkab ju aina rohkem ja rohkem noori endale võitma, kusjuures mitte ainult noori. seega on ka seal nurgas palju siblimist olnud. ja see on koht, kus saab müügioskused maksma panna, sest kui klient lõpuks võtab meilt saapad/laua/klambrid või midagigi neist, siis on see suur võit selliste konkurentide nagu extreme, hawaii, exit või surfhouse ees!

okei, töö tööks. vist on aru saada, et ma naudin praegust tööd ja seltskonda, kõik on toetavad ja sõbralikud, samas mitte liiga silmad töös kinni, pidevalt võetakse aeg maha ja läheb jututeema või lõõpimine ka muudele aladele.

ja trennist rääkides, siis võrreldes eelmise aastaga on see olukord ka oluliselt mugavamaks läinud, sest tööpäev on lühem, vajadusel saab varem minema, keegi ei pahanda. ja osaliselt tänu a&t's töötamisele olen ma nüüd uue treeninguga liitunud ehk saku hokiklubiga. mitte küll veel mõttega mängida seda harrastajate liigat, aga peamiselt et tegeleda sellega, mida ma olen tegelikult vaikselt väiksest peale soomes teinud. litritoksimine on soomes elanutel suht poolkohustuslik armastus ja ma olen pidevalt vaikselt mõelnud, et kui kunagi kossu enam tõsisemalt ei mängi siis harrastustasemel võiks ju hokis ülamopsusid plaksata. tuli vähe kiiremini, cool. varustust on juba parajalt poest soetatud saanud, paar tähtsat asja oleks kiirelt vaja veel lisada aga finants seab piirid.

muidu kossu osakaal pole vähenenud, ainus mis kannatada on saanud, aga millega nüüd jälle järje peale võtnud on individuaalne keretrenn. suht harjumusest juba enne magamaminekut kerged push-up seeriad kitsa-laia-keskmise käteasetusega. samamoodi kõht-kere-selg, iga päev natukene midagi. kusjuures tööl on meil taga laos toru kinnitatud nii, et saab lõuatõmbeid teha. viimased päevad iga laokülastus algas paari tõmbega.

okei, viimasena räägiks sellest linnaelust. ja peamine, mis on muutunud - ma olen mõned korrad ise süüa teinud, kusjuures esimene kokkamine ei läinud üldsegi aia taha. andres võttis paar ampsu ja tahtis terve panni juba endale broneerida. pidi leppima poole panniga. tõsiselt, kuidagi hästi kukkus välja, kuigi kogused ja koostisosad natukene oma kalli tädi kokaraamatu retseptist erinesid. aga improviseerimine on alati hea olnud. eile õhtul tegin sama toitu, nüüd juba originaalilähedasemate koostistega, kogused veidi suuremad et jätkuks kauem ja juba parem. roaks oli siis panniroog kana ja riisiga, terav salsakaste on nagu loodud sinna juurde. muidu on elu läinud siin ikka vanasoodu, õhtul natuke liiga hilja magama, hommikul raskustega üles, hommikusöök köögis nba uudiste saatel ja tööle.

aaga mis siin ikka muud, niimoodi see elukene veerenud on.

rõhutan veelkord, et kes tahab tihedamini kursis olla tegemiste ja ütlemistega, siis twitter.com ja follow @anthonyenden, sest siia tõesti ei suuda nii tihti enam trükkima tulla. aga nagu näete, kui tulen siis pikalt ja põhjalikult.

OU, oleks äärepealt unustanud. lõpuks ometi saan oma kauaoodatud reisi mägedesse ehk 18-26 märts olen Trysili tripil. kaks kärbest ühe hoobiga ehk lõpuks saan korralikku kohta lauda ja mis seal salata, ka suuska sõitma, võtan töölt ühe paari twintipe kaasa. teiseks kärbseks on see, et saan lõpuks norras ka käidud, island välja arvata siis on kõik skandinaaviamaad lõpuks käidud.

tänud fredyle, tänu kellele sellise võimaluse sain.

aga nüüd tõesti, bye-bye ja peatsete kirjutamisteni!

a.

Embee "Tellings from Solitaria"