Puuder, puuder ja veel kord puuder – elu parim päev lumelaual ehk vaba päev #3!

Ärgata 8:50 ja olla õnnelik pika une üle – just see näitab, missugune režiim siin peale on lükatud. Proovisime veel edasi magada, kuid und rohkem ei tulnud. 9st hakkas rõdu uksest läbi kostma suusa ja lumelaua plaksumist vastu maad ehk rahvas hakkas liftide juurde järjekorda kogunema. Meie Adami ja Joshiga otsustasime täna mitte mäele kiirustada ja pikutasime veel tugevalt pärast 11 oma voodites, igaüks oma videoid, filme ja blogisid vaadates/kirjutades. Aegajalt käisime rõdul ilmastikuoludega tutvumas ja rahvamassi pidevat suurenemist kahe rõdult nähtava tõstuki järjekorras imestamas. Tänane päev on puhtalt kvaliteedi, mitte kvantiteedi peale üles ehitatud.

Pärast 11 hakkame vaikselt end mäele sättima ning päevaplaani esimeseks verstapostiks on Smokey Kandahar Burgerist energia ammutamine Galzigis asuvas Kandahar restoranis. Vabal päeval tuleb nautida ja oma töötaja soodustus lubab seda maiuspala vintsutada ilma suuremaid süümepiinasid oma rahakoti või pangakonto seisu suhtes tundmata. Ning kuna Adam ostis kohaliku ujula-spa hooaja kaardi ning mina jõusaali kuukaardi esialgu, siis lisaks tööl kulutatavale energiale annab tugev trennitegemine ka võimaluse vabal päeval cheat day eineid lubada.

Kohtume uuesti Joshiga Kandahari restoranis, kus oleme Adamiga juba endale burgerid, friikad ja fueli (meie majapidamises kutsutakse Coca-Colat „fueliks“, lugeda tuleb seda nii nagu kirjutad „fu-el“ – toim.) ette võtnud. Jälgime veidi Anetti ja Ostapenko lahingu seisu Livescore kaudu ja kogume jõudu tänasteks nõlvadeks, mis on vägagi puudrised.

Need tänased nõlvad, need ei ole kohe kindlasti tähistatud rajanumbritega ega ole PistenBully poolt hommikul groomitud. Need kuuluvad off-piste nimetuse alla, peamiselt veidi puisemas piirkonnas. Eesmärk oli siis vähendada sõidutunde päeva kohta, kuid nautida igat runi täiel rinnal. Ja oi, kuidas me seda tegime.
Kokku ilmselt 8-9 sõitu, kõik sarnase mustriga – Osthangbahni alumise jaama juurest algus, metsast välja jõudes väikene lõik tavapärast koduteele jäävat sinist nõlva ja siis tagasi metsa, väikene ots seal ja siis tagasi Galzigi gondli peale. Nende sõitude jooksul sai näha ühte frontflipi, palju hüppeid looduslikelt hüppekatelt, korduvaid lumme kinnijäämisi ja lihtsalt ümberkukkumisi. Aga need seigad kõik on sellise puudri sees ülimalt mõnusad, valutud ja enamjaolt ka humoorikad.

Ega siinkohal rohkem sõnadesse midagi panna polegi – kokkuvõtvalt võib selle päeva kohta öelda üht – PARIM SÕIDUPÄEV SIIANI!

Nagu ikka, kui sõidud sõidetud, laud ja saapad varustuse ruumi kuivama ning suund õhtusöögile. Kõht täis, tagasi koju pikutama. Aga ainult 1,5 tunniks, sest õhtusesse programmi otsustasime lisada ujula külastuse. Oioi, kui õige see otsus oli. Siseruumides suur bassein langeva kosega, õues 25m bassein veidi jahedama veega treenimiseks ning väiksem, soojema veega bassein, kus on mullitav pink  ja „metsik jõgi“. Enamus ajast veetsime metsiku jõe keskel asuvas mullivanni laadsel pingil, jutustasime ja ega ei saanudki aru, kui 2 tundi oli mööda veerenud.

Nüüdseks oleme mõnda aega toas pikutanud, puhanud ja valmistunud homsest algavaks uueks töövahetuseks. Ja nagu kirjutusviisist olete aru saanud, siis see kirjatükk valmis ebaharilikult kohe samal päeval, sest emotsioonid on sedavõrd laes, et pidi need kohe maha laadima.

Et kogu see nauding päris tühja õhuna ei tunduks, lisan mõned liikuva pildi salvestused teile siia vesistamiseks!

Seekord aga sellised jutud, järgmisel vabal päeval loodetavasti veel paremad!

Jutustamiseni,

Anthony

Kolmas töövahetus tõi lumeuputuse!

Run of Fame seljatatud, alustame uue töövahetusega ning ühtlasi ka uue nädalaga. Mitte, et siin nädalapäevadel mingit erilist vahet oleks või enam aru saaks, mis päev on. Okei, tegelikult vahe on, laupäeval ja pühapäeval on üldiselt rahvast ikkagi rohkem selle keskuse maagilisi võlusid nautimas.

Taaskord käes vahetuse esimene tööpäev, hommikul vara tuleb selga ajada tööriided ning asuda varustuse järele. Muideks, minul on tööriietega vedanud, sest sain omale uhiuue Goretex jope ning püksid, mis peavad suurepäraselt igasugusele ilmale vastu. Tuul, vihm, need alumiste kihtideni ei jõua, mis on ülimalt tähtis siinsetes oludes töötades.
Esmaspäevane päev tuleb vägagi uimane ja inimesi on vähe. Seetõttu kipub pärast lõunasööki Schindlergrati ülemises jaamas postil istudes uni kiirelt silma. Kuna inimesi on vähe, siis on ka üsna vähe, mida jälgida ning hakkab üsna kergelt igav. Õnneks, minule kui tööhoolikule, tuleb enne päeva lõppu teade, et pärast Schindleri alumises jaamas toolide kokkukogumise „poolaega“ saan suunduda Arlenmähderisse, kus asendan Lennartit, kes peab esmaabi kursusele minema. Vähemalt üks ületund ootamas.
Õnneks midagi väga hullu teha pole vaja – natukene lund lükata ja vaadata, kuidas PistenBully üleliigset lund lifti ümbrusest mängleva kergusega minema toimetab ning ongi tööpäev koos ületunniga lõpule jõudnud. Kuna Arlenmähderi jaamast kuidagi mööda nõlvasid koju jõuda pole võimalik, tuleb suunduda auto poole. Siinkohal aga läheb juba huvitavamaks.
Nagu ikka, tuleb autoni aga esmalt jõuda ning seda teeme ikkagi laskudes oma ustavate suuskade/lumelaudadega mööda kitsast teed. Kolme peale on meil ainult üks valgusallikas, mis teeb liikumise omajagu keeruliseks. Jõuame siiski tervetena autotee äärde. Tavapärasest teeäärses „taskus“ aga autot ootamas pole. Olgu siinkohal ära märgitud, et kuna ülejäänud kahest pikema staažiga kolleegist kumbki autoga ei tulnud, tuli auto neil „tellida“ ehk lasta teistel kolleegidel meieni toimetada. Selline see süsteem juba kord on, kui vaja pikemalt töötada ja „Arlekast“ koju saada.
Igatahes, mehed arvavad, et ju siis jäeti paarikümne meetri kaugusele veidi suuremasse „taskusse“ liikumisvahend ootama. Jõuame sinna ja ennäe imet – autot pole!
Kolleegid asuvad siis oma imelikus keeles midagi seletama ja telefonikõnesid tegema. Ühel hetkel aga rohkem kõnesid ei tehta. Ootame. 10 minutit. Veel 10 minutit. Võimalik, et veel 10 minutit. Kella ei vaadanud, aga mööduvaid autosid jälgides ning seda ühte õiget oodates vähemalt tundus nii.
Ja siis lõpuks pöörab üks valge kastikas meie ette. See üks ja õige. Tuleb välja, et üks kõrgemaid ninasid roolis, teeb siin taksot oma alluvatele. Vähemalt saame lõpuks sooja autosse ning suunaga kodu poole.
Nagu ikka sellistel päevadel, palun Adamil oma õhtusöögi koju kaasa haarata, et tööpäevast väsinud keha tankida ja tellitud toit raisku ei läheks.

Järgmisest päevast aga läheb käest ära. Alguse saab korralik lumevalang, millel (etteruttavalt ära spoilides) ei paista otsa ega äärt. Sellistel päevadel väga sõidunaudingut nõlvadel ei saa, sest nähtavus on sama, nagu keset ööd ilma tulesid põlema panemata üritada kodus tualetti külastada. Tead küll, kus õige koht asub, aga ikka on tunne, et iga sammuga astud trepiastmest mööda või ei taha sihtmärki. Ainus vahe, et praegusel juhul on pimeduse asemel kõik valge ja puudub arusaam liikumissuunast, kiirusest, nõlva kaldest ja kõigest muust.
Grupina liikudes jõuame siiski Schindlergrati, kus juba eos on teada, et sel päeval toole välja ei saada. Teostame mõned hooldustööd, kuid 1,5 tunni järel saan käsu suunduda teiste lifti juurde. Mis ees ootab, pole aimugi. Kuidagi läbi tuisu, peamiselt jalutades kohale jõudes selgub, et saan enamuse ülejäänud päevast järjekordses töötoas midagi väga igavat teha. Vähemalt saab töötunnid kätte ja rahulikult omaette toimetada, muusikat kuulata ning vähe energiat nõudva tööga tegeleda. Mis tegevus oli, selle jätan enda teada. Vastasel juhul ei jõuaks neid kommentaare ära lugeda, mille laviini alla jääksin. Vahele jäi loomulikult lõunapaus, pärast mida suundusin tõstukile, et oma sooja töötuppa tagasi jõuda, kuid see sõit tõstukile oli üsna ebameeldiv. Pane kokku kehv nähtavus ning mogulisse sõidetud nõlv ning lihtsa matemaatika abiga saad tulemiks „mats ja maaühendus“. Seni siin oldud aja jooksul üks valusamaid, sest pärast seda andsid tunda nii üks hüppeliiges kui ka juba 3 korda opereeritud õlg. Just selle õla pärast muretsen kõige rohkem ning seetõttu katsun ka pidevalt sõidukiirusega mitte liialt priisata. Kahjuks ei olegi alati vaja suurt kiirust, piisab vaid ühest salakavalast mogulist ja leiadki end väga ebragraatsilise õhulennu järel lund otse kandikult maitsmast.
Kui aga lõpuks jõuan töötuppa ning saan ka oma ülesandega ühele poole, ilmub nagu võluväel just sel hetkel noormees ülevalt korruselt valveruumist ja palub endale appi. Teadmata, mis väljas toimub, pakin end ennatlikult soojalt riidesse ning suundun õue. Ja oi-oi, selle kahe varjus veedetud tunniga on ilm veel keerulisemaks muutunud. Lund sajab maapinnaga paralleelselt, tuul puhub minema kõik, mis pole tugevalt lume sisse või ketiga kinnitatud. Isegi minul oma 90kg kehakaalu + paari kilo jagu seljas olevate riietega on keeruline ühe koha peal seista.
Igatahes, lifti mootoriruum sai kenasti suurema lumerünnaku eest kaitstud, mõned hooldustööd tehtud, seejärel alumisse jaama, seal sama teema ning koju. Ja sel päeval oli kojusõit eriline! Esimest korda sain kogeda tõelist puudrit puude vahel märgistatud rajalt eemal. Sunniviisiliselt. Rohkem sõnu kirjeldamaks polegi vaja.

Kolmapäevast sai senise töösuhte kõige lühem tööpäev. Kuna töötajaid on palju, aga töötavaid lifte vähe, siis saadeti paljud varakult koju ära. Minu päev algas järjekordse uue lifti juures lumelükkamis teenust osutamas ja seda lund oli ikka ebamaises koguses kogunenud. Pärast viie mehega jaama puhastamist veetsime ca tund aega valveruumis soojenedes, seejärel lubati lõunale, pärast mida anti käsk koju minna. Minu palvele mingit tööd leida vastati kahjuks eitavalt, seega 12st leidsin end juba toast, kiire pesu ja blogi kirjutama.
Umbes kahe tunni pärast kuulsin koridoris kedagi ust avamas ning leidsin sealt naabertoa Nicki, kelle esimesed laused olid „Oh, you were sent home early, too? Wanna go shreddin the powder?“. No kuidas saaks siis „ei“ öelda. Loomulikult läksime metsa vahele värsket puudrit nautima. Seal lustides tekkis tõepoolest tunne, et olen talvevõlumaal! Kohev ja õhkõrn lumi pea kahemeetrise kihina, lihtsalt tuiska läbi. Kui kukud, siis valus pole. Lisan siia juurde ka video Nicki arvamuse puudrist liikuva pildi näol. Videos algselt kõlav ebatsensuurne väljend on parema tuleviku nimel ja autori heaolu seisukohast vaigistatud. Aga see lihtsalt on näitamist väärt. 

Pärast mõnusat kahetunnist trenni puudris suundume Square Bar’i väikesele õllele ning kui Adam ükskord töölt tagasi jõuab, liigume tavapärase kolmemehe rivina õhtusöögile.
Päeva lõpetab korralik trenn jõusaalis. Soetasin endale kuukaardi ning asusin taaskord sõber Arturi poolt juba suvel koostatud treeningplaani täitma. Motivatsioon on laes. Pooltel päevadel saab tööl kõvasti füüsilist parandatud, peamiselt lumelükkamise raames, kuid kergemate päevade järel on mõnus veidi lisa teha.

Vahetuse viimane päev möödub taaskord väga rahulikult. Hommikul ootab kogunemispaigas meid St Christophi küla seeniortöötaja Rudi, kelle juhtimisel sõidame autoga juba mainitud küla suunas, et veeretada see viimane päev õhtusse Maiensee liftil. Kuna eelmise tööpäeva lõpust selle päeva hommikuni on lakkamatult taevast valget kulda alla sadanud, saame hommikul omajagu labidate ja sahkadega oma füüsilist seisundit parandada. Kui sul seltskonnaks selle tegevuse juures on Adam, Obi ja Wilf, siis möödub see kõik suure nalja ja naeru saatel. Mõned tõestusmaterjalid ka videote kujul.

Ülejäänud päeva võtaks kokku üsna lihtsalt – tuim passimine. Rahvast palju pole. Päeva esimeses pooles annan vahelduva eduga mõned „nööbid“ või „puglad“ ülespoole minna soovijatele kätte ning pärastlõuna veedan sama lifti teises otsas väikeses hütis valvates, et kõik sujuks laitmatult. Mõned korrad tuleb lifti seiskudes välja joosta ja probleem lahendada, aga that’s about it!

Ja nii jõuabki kätte see neli päeva oodatud hetk – õhtu enne järjekordset vaba päeva! Peame plaani järgmiseks päevaks, kirjutan veidi eelnevaid postitusi ja vaatan Youtube’is pakutavat.

Nii see elukene meil siin veereb – ettearvamatult, tegusalt ja lõbusalt.
Ütleks nii, et ei saa kurta!

Järgmiste lugudeni!

Anthony

Run of Fame completed ehk vaba päev #2!

14. jaanuari hommikul ärkasime kerges ootusärevuses ja kibelesime mäele, kuigi keha tahtis veel veidi und vaadata. Eesmärk oli esimese vaba päeva agenda teisel katsel ära täita ning seda kolme mehe jõul. Nagu meil need vabad päevad kokku on langenud või kokku sobitatud, kaks eestlast ja lõuna-aafriklane asusid taaskord hommikul vara mäele, et Run of Fame läbida. Ilmateade lubab kaunist päikesepaistet kogu päevaks ja lumeolud peaks ka olema väga head.

(LISATUD) Et oleks lihtsam jälgida, kus liigume ja millest räägime, siis lisan siia ka St Antoni kaardi, kus liftid ja nõlvade numbrid ning külade nimed peal.

Saadame Joshi väikese jalutuskäigu kaugusele oma varustust tooma ning ise asume riietuma. Nagu ikka, kerge hommikuamps hamba alla ja oma varustuse järgi. Saame Joshiga Rendlbahni gondli juures kokku ning alustame oma rännakut Run of Fame ühte kahest stardipunktist. Vahepeal saab ka selgeks, et pärast Rendli läbimist liitub meie pundiga põhijaama ehk Galzigi juurest austraallane snowmakeri ametit pidav Dave. 
Rännak Rendli tippu võtab üksjagu aega, sest sinna tuleb meie juurest sõita kõigepealt gondliga pikalt, seejärel alla minuti kestev laskumine, sõit pika ning väga aeglase istetõstukiga, seejärel taaskord lühikene laskumine ja uuesti aeglane vana istetõstuk ning lõpuks leiad end tipust. Kiire pilt uhke Run of Fame stardi/finishipunkti tähistaval toolil ja alustame laskumist.

Rendli poolel on üldiselt nõlvad väga heas seisus, sest suurem osa rahvast sinna ei roni mingil põhjusel. Nõlvad on tegelikult väga hea profiiliga, laiad ka, seega sõidunaudingut saab kuhjaga. Laskumine Rendli tipust alla St Antoni külasse on parajalt pikk, kuid nauditav tänu vähesele sõitjate arvule ning kiirused sellel homeruni rajal on suured! Ruumi ja kaldenurka uhamiseks on küll ja veel.

Alla jõudes tuleb ette võtta väikene jalutuskäik, sest Rendli ja Galzigi vahel päris sõita pole võimalik ning tuleb St Antoni südamest läbi jalutada, noh nii kahe minuti teekond. Kohtume Dave’iga, viskame nukid ja hüppame Galzigi gondli peale. Edasi liigume juba mööda tavapärast rada läbi Tanzbödeni ja Schindlergrati, kuniks jõuame Schindleri mäe tippu ja siis juba ootab ees, võib etteruttavalt öelda, päeva parim nõlv! Schindlerist laskudes ootavad ees nõlvad 85 ja 100, mis kokku moodustavad ühe pikima laskumise kogu keskuse peale. Pärast Ulmer Hütte’t 85lt 100le üleminev rada pakub kõvasti lõbu märgistatud raja kõrval. Looduslikud halfpipe’d, looduslikud hüpped, igasugu lõbu kerge puudrikatte all.

Selle laskumise järel lahkume kodustelt nõlvadelt ning võtame suuna Stubenist Flexenbahni gondliga Zürsi poole ning seal eksime esimest korda rajalt, mis tähendab palju kaotatud minuteid ning ühte üleliigset liftisõitu.

Kogu rännakut pole samas mõistlik siia sõnades kokku võtta, seega võtame kokku, millised külad läbi selle retke jooksul läbi saab käidud ning mõned ohukohad tulevastele rändajatele.

Alustades Rendlist, tuleb läbida St Anton, Stubenisse otseselt sisse ei jõua, kuid selle aladelt sõidad läbi. Seejärel Zürs, Zug, Lech ning lõpuks Warth. Tee peale jääb mitu vana ning aeglast istetõstukit, samas ka mõne uuemad ja mugavamad gondlid, kuid enamjaolt on see päev ja sõit seda väärt, et Run of Fame läbi teha.

Kuid silmas tuleks pidada, et seda ei tasuks kindlasti ette võtta nädalavahetusel, sest mõne tõstuki järjekorras saate päris palju trügida ja oodata. Üheks selliseks on kindlasti 1980’test aastatest töötav Madloch kahekohaline istetõstuk. Selle järjekorra ala pole absoluutselt piiratud ega mingil moel reguleeritud inimlikuks läbimiseks ning sõit on pikk. Kuigi otseselt tõstuk aeglane ei ole, siis kahekohaliste toolide tõttu liigub see mass nädalavahetustel ikka väga-väga aeglaselt.

Samuti tasuks selleks retkeks valida ilus päikesepaisteline ilm, sest vastasel juhul võib sõitmine ja tõstukitel istumine muutuda piinarikkaks. Meie sõidupäev oli küll vägagi päikesepaisteline, kuid vaatamata sellele oli meie plaanis väikene viga sees, mida ette näha ei osanud.

Tagantjärele tarkusena jäi meile mulje, et läbides Run of Fame vastassuunas ehk alustades hommikul vara Warthist, saate palju rohkem päikesepaistelisi nõlvasid ning see tähendab automaatselt palju rohkem paremas seisus nõlvasid. Nimelt, läbides rada Rendlist Warthi, jäävad paljud pikad laskumised varjulisele mäeküljele ning selle tohutu massi läbimisel muutuvad need täielikeks jääväljadeks. Just nendel nõlvadel mõistsime Atsiga, et meie lauad vajavad kiirelt hooldust, sest kui libisemise osas polnudki väga probleemi, siis pidamine oli olematu ehk laua kandid olid täiesti nürid. See oli ka üheks aspektiks, mis meie sõidunaudingut üsna palju pärssis.

Seega jõudsime järeldusele, et enne hooaja lõppu, ühel ilusal päikeserohkel päeval läheme Run of Fame läbima vastassuunas. Rada on teistpidi läbimiseks samamoodi märgistatud nagu esimesel korral, lihtsalt läbida tuleb kõik vastupidi ja ilmselt saab ka palju uusi nõlvasid ära testida.

Ahjaa, ühe väga-väga-väga suure apsaka lasime veel sel päeval läbi. Nimelt, kuna tahtsime ikkagi võimalikult kiirelt selle challenge’i ära teha ja kaugemates külades ei orienteerunud ka nii hästi, et teaks, kui palju ajaliselt veel sõita tuleb, siis lükkasime lõunapausi aina edasi. Peamiselt sel põhjusel, et Warthist veel tagasi Lechi ja sealt bussile jõuda. Kuna päris tagasi koju laskumiseks aega ei oleks jätkunud, siis esialgne varuplaan nägi ette bussipeatuse leidmist ning seejärel kiiret lõunat enne kojusõitu. Kahjuks kukkus ka see varuplaan läbi ja pidime leppima nigela hommikusöögi järel alles õhtusöögiga. Õnneks mingid snäkid olid teele kaasa varutud, kuid ka selles osakonnas lekkimisime nagu karile sõitnud laev.

Kuid kokkuvõttes võib öelda, et lõpp hea – kõik hea! Run of Fame sai läbitud, jõudsime kenasti Lechi, bussi peale ja saime ka istekohad, mis olid sel teekonnal tagasi St Antoni väga vitaalse tähtsusega. Buss täitus pärast Lechi iga peatusega aina rohkem ja seda 40+min sõitu ei oleks pärast sellist päeva enam jalgadel jaksanud üle elada. Adam kustus lausa paari minutise sõidu järel pea vastu aknaklaasi tuttu. Just nii läbi see meid võttiski.

Kindel on see, et vastassuunas läbimist me niipea ette ei võta, kuid enne hooaja lõppu tuleb ka see pull ära teha. Tegelikult näeb nii palju erinevaid külasid ja nõlvasid ning ühtaegu on eesmärgipärane sõitmine päevaks garanteeritud.

Aga nagu ikka, sellise päeva teeb alati grammi võrra veel paremaks hea seltskond ja mõnus huumor. Mõlemaga olid lood sel korral vägagi titi-miti.

Selline ta siis oli, ei muud kui järgmist vaba päeva ootama!

Lõpetuseks väikene fotojäädvustus poolel teel sihtpunkti ning päeva kokkuvõte toakaaslase poolt.

Tsüüss!

Anthony

Handyman vol 2 ehk ületunnid, lendav kuller, järjekordne uus lift ja mokk lõhki!

Esimesed seitse tööpäeva läksid ausalt öeldes päris kiirelt ja tempokalt, sest iga päev, iga tegevus  ning iga jaam oli uus, huvitav ja õpetlik. Kogemusi ja tarkuseterasid noppisin siit-sealt, kust vaid sai. Aga kui need seitse päeva läksid linnutiivul, siis esimene vaba päev pärast neid, vot see läks sama kiirelt nagu Elon Muski salajase lastiga rakett taeva poole. Päris ideaalselt see päev välja ei kukkunud, kuid sai natukene vabamalt võtta, nautida häid nõlvasid ja suurepärast seltskonda.

Kuid taaskord jõudis kätte uus hommik, 7:00 heliseb esimene mitmest äratusest ning tuleb oma koivad voodist välja ajada. Siinkohal tuleb endale tuhka pähe raputada.
Kuidas see võimalik on, ma ei tea, aga iga hommik olen mina hiljemalt 7:10 jalul ja toimetan. Tavapärane tualetti külastus, riietumine, võileiva meisterdamine, viimased asjad kotti ja teele. Tundub nagu lihtne ja kiire kava. No kuidas, ma ei saa siiani aru, olen ma iga viimne hommik ajahädas ning torman viimasel hetkel Atsile järgi, otsin veel võtit oma kahekümneseitsmest taskust, et uks lukku panna. Sealt edasi läheb juba kõik libedamalt – varustuse ruumis saabaste vahetus (lauasaapad jätan esialgu lahti ja kinnitan lõplikult gondlis) ja laud näppu ning „ühistranspordi“ peale, mida meie siin tunneme ühisnimetajaga „gondel“! Selle osaga tulen ma kiirelt toime, aga no paki kott kasvõi õhtul kokku, hommikul ikka kuskile lendab see aeg nii, et ise ka aru ei saa.
Aga eks ma annan parima, et selles valdkonnas veel areneda. Seni pole tööle hiljaks jäänud, aga maha olen asju küll kiirustades unustanud. Sellest aga järgnevalt!

Nagu öeldud sai, käes oli kolmapäev, esimene tööpäev neljast järjestikusest. Kui nüüd päris aus olla, siis selle päeva kohta mul ei ole mitte midagi erilist teile pajatada. See oleks sama igav nagu mu gümnnaasiumis kirjutatud kirjandid, mida kallis emakeele õpetaja otsustas alati hindega „2“ või „3“ hinnata. Ja uskuge või mitte, sealt sai alguse minu kirjutamispisik. Kui gümnaasiumi lõpueksami eel olin sunnitud eratunde ja lisakirjandeid kirjutama, et pääseda nendest „koolipoisi hinnete“ pärisorjusest ning lõpuks eksami pea 80 punkti 100st võimalikust sain, avastasin enda jaoks, kui huvitav ja meeldiv tegevus on oma mõtete ning tegevuste kirjapanemine. Loodetavasti seda tuhinat jätkub veel aastateks ja põhjuseid ehk reise või ettevõtmisi, millest kirjutada, ka neid loodetavasti jagub veel pikaks ajaks.

Aga teeme kiire fast forward järgmisesse päeva ehk neljapäeva. Päev tööpõllul algas tavapäraselt, Schindlergrati jaamas toolid liinile, ise ülemisse jaama ja valvepostile istuma. Enne lõunat saan taaskord uued juhised, et kui lõunal käidud, võta suund Arlenmähderisse, seal on abi vaja. Ilmselt siis viimased kuplid vaja veel vahetada. Nii ka siis talitan. Ilmataat on ka veidi parema, selgema ilmaga viimasel ajal õnnistanud, seega lauatamine ühest kohast teise on kohe palju meeldivam tegevus, kui reaalselt on näha ka midagi – kus on maa ja kus on taevas, kus on jää ja kus on lumi, kus on sile ja kus on mogulid. Arlenmähderi alumises jaamas istub üsna igavlevalt Lennart, kes keelitab mõneks ajaks endale seltsi jääma, sest kiiret pole alla garaaži minekuga ja saab törtsu meestejuttu puhuda. Lennarti puhul on tegemist saksa poisiga, kes on üks sõbralikumaid tüüpe, kellega väga hea klapi saavutanud. Tema oli ka see tegelane, kes mind esimesel tööpäeval kogunemiskohast, kus rajamasina (edaspidi PistenBully nime all kutsutava monstrumi) pealt maha hüppasime, alla Arlenmähderi jaama eskortis. Tol päeval oli ju korralik lumetorm alguse saanud ja nähtavus oli olematu.
Igatahes, pärast mõningast lobisemist ja sotsiaalmeedia läbilappamist võtan suuna garaaži, kus vana hea sõber Martin ootab, et järjekordsed tõstukitooli kaitsekuplid ära vahetada. Ja nii me siis töötasime seal, hea muusika ja esimese taseme inglise keeles visatud naljad taustaks. 15:40 paiku tuleb taas suund tõstukiga üles võtta, sest Schindlergratis vaja aidata toolid tuppa tagasi koguda pärast päeva lõppu. Üldiselt on meid seal alustuseks 5 inimest erinevatel positsioonidel, et paar keerukamat momenti murevabalt üle elada. Seejärel saab üldiselt üks inimestest jalga lasta ning selleks on see tegelane, kes peab minema tagasi kuhugi teisele tõstukile päeva lõpetama. Sel korral olin see mina, sest Arlenmähderis ootasid ületunnid. Kui pikalt, seda ma veel ei teadnud. Seega järjekordne lauasõit veidi madalamal asuvasse jaama, järjekordne pooltund Lennartiga valveruumis, kuniks toolid on garaaži ära sõitnud. Nimelt, Arlenmähderis on vähe uuem ja uhkem süsteem, seal vajuta lihtsalt paari nuppu, vaheta rööpad õigele suunale ja toolid sõidutatakse automaatselt varju järgmist hommikut ootama. Kui sellega ühel pool, liiguma garaaži tööpostile. Muusika kõvemaks ja viimased kaks kuplit saavad vahetatud. 

Ning kui sellega ka ühelpool, tuleb ette võtta kottpimedas väike lauasõit auto juurde ja mitte just kõige lihtsamat rada pidi. Taskulampide ja pealampide valgel ukerdame end kuidagi Arlbergerbahni kastikani ja võtame suuna St Antoni küla poole. Lõpuks saab päev õhtusse, varustus kuivama ja koju pessu. Tavalisest 9-tunnisest tööpäevast saab linnulennul 13-tunnine. Kõik tasustatud. Ja kui see aeg möödub kiirelt, produktiivselt ning lõbusalt, siis mis mul selle vastu saab olla. Tööd sai ju siia tegema tuldud. Loomulikult tuleb ka tööväliselt osata elada, aga seda jõuab ka.

Pärast pikale veninud tööpäeva eeldaks, et järgmisel hommikul saab ärkamine olema nende lisatundide võrra keerulisem. Nii aga õnneks ei ole. Krapsakalt taas püsti ning tavapärane marsruut tööpostile. Tööposte aga sellel päeval jagub rohkem kui siia kaasa võetud jalatsipaare või dressipluuse. Inimesed, kes mind hästi tunnevad, seda ilmselt ei usuks, teades minu kirglikku tõmmet ketside ja kapuutsiga dressikate suhtes.
See reedene päev saab tormilise alguse kohe pärast tavapärast Schindlergrati toolide liinile aitamist.  Kohe sellele järgneb käsk võtta suund tagasi Arlenmähderisse, kus eelmisel õhtul veel veidi poolikuks jäänud kuplivahetus lõpule vaja viia. Vaja veel mõned tihendid kinni kruvida ning kõige keerulisem osa – poldiga tooli seljatugi raami külge kinnitada ning saabki viimase tormis kannatada saanu tagasi tööpõllule saata.
Lõunapausile lastakse seekord Lennartiga koos ning tänu Arlenmähderi lifti asukohale, saame lõunatada Ulmer Hütten’is, kuhu tihti sööma ei satu. Tegemist on ehtsa mägipalkmajaga mäeserval, kus hea fiiling, kiire tempo lõunasel ajal ja suurepärane menüü. Mitte, et tavapärases Galzig’is kehva toitu saaks. Kuna Galzig’is on töötajatel oma täiesti eraldatud söögiruum, siis Ulmer Hütten’is on ainult üks reserveeritud laud tavakülastajate keskel ning saab sellist mõnusat turisti-vaibi ka vähe tunda lõunapausil.
Kui kõhud täis, saame mõne kilo võrra raskematena ka suurema hooga tagasi tööpostile laskuda. Tuleb tunnistada, et Lennart tunneb lumelaual end veidi mugavamalt ja kogenumalt, kui mina ja teda on alati hea „jälitada“, kui koos sõitma satume. Hullumeelsed manöövrid, sõiduliinid ja tempo. Selle X-Games’i slopestyle sõidustiiliga jõuamegi kiirelt tagasi tööpostile ning ennäe imet – taaskord saan uue ülesande. Kuplivahetus-partner Martin annab juhiseks suunduda Schindlergrati ja asendada sealseid kolleege, kuni nood lõunal käivad. Tavapärase lõunasöögi järgse tualetikülastusega magan aga stardi maha ja kärsitu Martin on juba sõna otseses mõttes „suusad“ teinud. Hüppan siis mõned minutid hiljem liftile ja katsun laskumisega veidi aega tagasi teha. Mitte, et see nüüd tohutult oluline oleks ja mingeid sanktsioone järgneks. Aga jõudes Arlenmähderi liftiga sihtkohta ehk mäepealsesse jaama, viipab sealses valveboksis istuv Franz, et tule hüppa siit läbi. Ega see vist enam üllatus ei ole, et taaskord on plaanid muutunud ning saan veel omakorda uued juhised. „Ole hea ja sõida Galzig’isse, küsi põhibossilt õhtuse inventuuri jaoks paberid ja too siia!“. Palun tal kiirelt järgi uurida, et mis saab eelmistest juhistest teise jaama mehi lõunale lasta ning saan vastuse, et see on korda aetud, võin hilisemat palvet täitma asuda. No mis saab mul selle vastu olla. Nüüd olen lausa kuller ja saan viie-kuue A4 paberi pärast pika sõidu ette võtta.
Kes veel pole pilti kokku pannud või ehk pole ma päris täpselt seda ka selgitanud – Galzig on St Antoni poolse keskuse nö keskpunkt, mille maapealne jaam asub meie kodust kahe minuti jalutuskäigu kaugusel ning jaam ise paistab rõdult lausa kiviviske kaugusel. Vähemalt minu viske puhul. Mäepealne jaam on aga koduks vähemalt St Antoni, St Christophi ja võimalik, et ka veel mõne muu mäeosa tõstukite kontorile. Sealt läheb ka gondel Vallugale, mis on siis kogu selle keskuse kõige kõrgem mägi, mida väisasime oma esimesel vabal päeval. Lisaks leiab Galzigu top-station’ist paar restorani, baari ja suusa/lumelaua poe. Nii et üsna tähtis koht.
Anyway, paberid väikese otsimise peale kätte saadud, tuleb ette võtta järjekordne retk. Selleks, et Galzig’ist jõuda Arlenmähderisse, tuleb sõita Tanzböhdeni istetõstukiga üles ning sealt valida kas lühem või pikem marsruut. Kuna aega on ja Martin, kellele paberid nagunii vaja toimetada, on tol hetkel Schindlergrati ülemises jaamas valvepostil, võtan ette pikema marsruudi, ehk laskun Tanzböhdenist Schindlergrati, sõidan üles ja kohtun Martiniga. Oma 5 minutit saab seal istutud ja kella löödud, kuni Hartwig lõunalt naaseb ja saame ette võtta järjekordse pika laskumise Arlenmähderi alumisse jaama. Poolel teel alla, enne Arlenmähderi ülemisest jaamast möödumist, teatab Martin, et tänu eelmise päeva tublile tööle ja ületundidele võin ühe vaba sõidu ette võtta, kiiret meil nagunii pole, mine naudi! „Ma käin ülemisest jaamast korra läbi, kohtume mõne aja pärast all!“ Taaskord, mis saab mul selle vastu olla. Eriti veel, kui ees laiub rada #100 – üks parimaid ja mõnusamaid laskumisi siinpool keskust. Ilm on ilus, nõlv heas seisundis ja rahvast mõõdukalt, nagu detsembri alguses Viru Keskuses, enne tõelist jõulushoppingute hulluse algust. Aina parema pöörde võtab see päev.
Kuna nõlv tähistusega 100 jõuab lõpule juba piirkonnas, kus liftitöötajatel on veidi teist värvi joped (detailsemad osad jopel on meie sinise asemel punased) ning „St Anton“ asemel loeb rinnal „Stuben“, imestavad ja asuvad mehed tõstuki järjekorras küsitlema, kas ehk on vaba päev töölt. Ilmselgelt selle tagamõttega, et miks peaks tööriietega sinna sattuma tööajal. Samas küsimuse teine tagamõte seisneb selles, et vabal päeval tööriietega sõitma minna ning järjekorra eiramise eelist kasutada ei tohi. Kuigi viimast ma seal ka ei kasutanud. Vastasin aga meestele viisakalt, et ei ole vaba päev, lihtsalt anti väikene vaba sõidu luba teenete eest, mille peale mehed naeratasid ja lisasid „well then, have a nice ride!“
Ilus ilm, tööalased kohustused näevad ette mööda keskust ringi sõitmist ehk ideaalne võimalus ühendada töö ja lõbu! Lisaks juba üsna jõudsalt paranenud enesekindlus lumelaual annab võimaluse neid nõlvasid täiel rinnal nautida, suurendades sõidukiirust ning kasutades veidi alternatiivsemaid manöövreid. Fun all the way!
Lõpuks siis jõuan tagasi Arlenmähderisse, annan paberid üle Martinile ning kell ongi jõudnud sinna maale, et pärast mõningast puhkamist tuleb uuesti suunduda tagasi Schindlergrati, et päev lõpetada -  järjekorda suunavad piirdeaiad kokku rullida, 16:00 välisuks kinni lükata ja toolid liinilt katuse alla kokku koguda.
Selle tormilise päeva lõpetab tavapärane homerun, mis pärast sellist lumelauatamise märgi all kulgenud tööpäeva on puhas lust. Jalg on soe, tunnetus on hea, mistõttu seda viimast sõitu sobib ilmekalt iseloomustama paari inglasest kolleegi lemmikväljend – JUST SEND IT!
Just selliste kogemuste, tööülesannete ja emotsioonide tõttu julgen ma väita, et selle seikluse ja töö ettevõtmine oli üks parimaid otsuseid, mis ma viimase 10 aasta jooksul, võibolla isegi kogu oma elu jooksul, olen teinud.

Aga pärast neid kahte päeva, võis Ski Centeri ühiselamu toast number 207 leida ühe surmväsinud, kui ülimalt heatujulise noormehe. Jah, isikut tõendavate dokumentide põhjal tuleb tõdeda, et maakera on pärast minu sündi teinud kolmkümmend tiiru ümber päikese, kuid endiselt julgen enda kohta öelda „noormees“! Ja endiselt ei ole ma kohanud ühtegi inimest, kes isegi pärast kahenädalast tutvust pakuks mulle vanuseks üle 27 eluaasta. Viimaseks ohvriks oli inglasest kolleeg Wilf, kellega ühel hommikul kuidagi vanuse teema jutuks tuli – tema esimeseks pakkumiseks oli 25. Pärast eitava vastuse saamist hakkas ta veel vähem pakkuma. Oleks te neid silmi näinud, kui õiget vastust kuulis. Sama nali on ka paari kolleegiga veel juhtunud.

Kuid tuleme tagasi – väsinud noormees. Kätte jõudis reede hommik, viimane tööpäev enne järjekordset vabadust teha oma päevaga mida süda ihkab nendes tingimustes ette võtta. Ja väsimus andis sel hommikul tõesti tunda. Kui mõnel üksikul hommikul olen toast väljumisega isegi enamvähem saanud graafikusse nii, et ei pea päris jopet ukse taga selga panema jne, siis sel hommikul kippus ikka aeg väga kiirelt otsa saama. Kusjuures, mitte ainult mina ei olnud tollel hommikul uimane – nagu hiljem aru saime, oli ka Adam korralikult „tuima pannud“.
Hommikune võileib jõuab nüüdseks juba lõpule enne varustuse ruumi jõudmist, nii palju on arengut toimunud. Halvemal juhul viskan viimase ampsu enne saabaste vahetamist lipsu taha. Seejärel saapad jalga, ustav kirve kujutisega sõiduvahend kaenlasse ja gondli peale. Ning siis avastame Atsiga, et ikka ühe korraliku prohmaka oleme läbi lasnud – mõlemad jätsime kiivrid koos mäeprillidega koju! Eriti valusalt mõjutab see Atsi, kelle kiivri küljes olevad prillid on ka ainukesed. Minul on neid kaasas kaks – erineva klaasiga – ühed päikesepaistelise ilma jaoks, teised pimedama ning tuisusema ilma jaoks. Kes arvab siinkohal, et küll on eputrilla – uskuge mind, suusamäel erinevates tingimustes on prillil ja prillil väga suur vahe. Peaaegu et sama suur vahe nagu loeks vaegnägija ajalehte prillidega või ilma. Ma ei tee nalja. Vähemalt 2 korda päevas vahetan ma neid – hommikul tööle ja õhtul koju sõidan ma ühtede prillidega ning kui päeval on selge taevas ja päike väljas – vahetan kindlasti just värvilise klaasiga prillide vastu.
Aga prillid prillideks, häda pärast saab ka tavaliste päikeseprillidega või üldse ilma sõidetud, kuid teatud tingimustes, eriti lumesajus, võib see võrduda nõelaga silma torkamisega. Mitte, et ma seda kogenud oleks, aga olen üsna kindel, et väga mööda võrdlus see ka polnud.
Hullem aga selle unustamise juures on see, et kiivrita sõitmine on sama harjumatu nagu sõidaks autoga ja ei kinnitaks turvavööd. Pärast esimest paari meetrit saad aru, et midagi on valesti. Ja suusanõlvadel on samamoodi nagu autosõidus – ise võid väga korralik või hea sõitja olla, aga kui keegi teine sulle sisse sõidab, siis saad ikka viga ja mõnikord isegi hullemini, kui ise teelt välja sõites.

Ega’s midagi, tuleb raiuda endale pähe (irooniline, või mis?), et hullu kiirust ei arenda ning mingeid trikke sel päeval ei hakka tegema. Ja olgu etteruttavalt öeldud, et mõlemad elasime selle päeva üle ilma kordagi „mäsa“ panemata.
Tööpäev minu jaoks aga algas taaskord tavapäraselt ning üsna tavapäraseks võib ka vist seda juba nimetada, et pärast lõunasöögilt naasmist, enne kui üldse jõudsin lumelaua jala küljest lahti haakida, sain uued juhised ja suuna. Valluga ankruliftilt pidi keegi varem töölt koju minema ja seal on abi vaja. Kiired arvutused peas tõid naeratuse näole, sest taipasin, et päeva teise poole saan veeta sõbra Wilfiga koos. Vähe sellest, lõpuks sain liftile, kus tööpostil seistes paistab päike peale. Ja nii ma laia naeratusega näol hüppasin Schindlergratis toolile, lasin end sellel 1980ndatest saadik töötaval tõstukil tippu sõidutada ning laskusin sealt vastasnõlval asuva Valluga ankrulifti alumisse jaama.
Ning see õnnes nägu, mis Wilfilt vastu vaatas, tegi tuju heaks. Kuni tööpäeva lõpuni saab hea seltskonnas tööd teha, päikest nautida ja muusikat kuulata.
Kõik muidugi ei saa ju nii roosiline olla ja sellelt tõstukilt sain ka oma esimese „vigastuse“. Okei, võite rahulikumalt kohe hingata, jutumärkidel on siinkohal siiski oma põhjus!

Olukord järgmine – kaks tütarlast koos vanematega tulevad tõstukile nind preilid võtavad siis esimesena ilusti stardirajale kohad sisse, et koos üles minna. Kes suusamägedel käinud on, need teavad, et need tõstukid lasevad vahetpidamata ringiratast, mistõttu vahel võid sattuda pulga või ankru ootele veidi kehval momendil ja esimest ülesseviivat atribuuti ei ole kohe hea haarata, kui koht pole veel päris hästi sisse võetud. Keeruliselt seletatud, aga vast saate aru küll. Igatahes, lasen esimese ankru preilidest mööda ja ütlen, et võtame järgmise. Oodates järgmist ankrut, asub üks preilidest oma suusasaapa klambrit kinnitama, mis toimub aga tol hetkel minu vaatevinklist väljaspool. Samal ajal, kui ankru kätte saan, ümber pööran ja seda preilidele ulatama hakkan, ütleb üks neist „sorry, not ready, next one“, kuid selleks hetkeks olin juba ankru toonud alla ja valmis seda üle andma, nöör samas aina enam pingule tõmbamas. Kiirelt tuleb aga tegevus ümber kalkuleerida, ankur tütarlastel üle pea tõsta ja lahti lasta, et keegi pihta ei saaks ja see saaks siis edasi sõita. Mis aga valesti läks – kõik see toimus nii kiirelt ja sedavõrd kitsastes oludes, et kiiruga ankrut üle tütarlaste peade tõstes suutsin sellega endale vasta hambaid ja huult lüüa ning sellele järgnes üksjagu verd. Nagu ikka huules ei pea haav isegi suur olema, aga verd hakkab sealt igatahes soliidses koguses tulema. Igatahes, paarimees Wilf tormas paari salvrätikuga appi ja võttis ohjad üle, kuniks selle halenaljaka amatöörliku intsidendi haava lappisin.

See intsident pakkus meile kuni õhtuni üsna palju nalja ja seda suuresti selle tõttu, et veidi ennem tolle juhtumist, kui inimesi meie liftil mõnda aega polnud, tegime Wilfiga üleval alla tulevate ankrute peal nö tavapäraseid shadow boxing’u harjutusi ehk vastutuleva ankru alt läbipõiklemisi ja nende vahel poksiliigutusi. Olete näinud küll, kuidas Stallone Rockyt kehastades nööri alt läbi puges nagu põikleks vastase löökide eest ning sellele paar lööki teeb. Just seda sama tegime me nende ankrutega. Wilf aga naeris tagantjärgi „Näe, karma karistas, et siin niimoodi poksid, saad kõige ootamatumal hetkel ise tutaka!“. Ja nii oligi. Aga ei midagi hullu, väike pats kulub ikka vahelduseks ära ja ega see haav suur ka polnud. 

Aga järjekordne tegus päev sai mõnusa homerun sõiduga kroonitud ning sellega ka järjekordne vahetus lõpetatud. Taaskord ees ootamas vaba päev ning kavas on uuesti rünnata Run of Fame’i läbimist. Loodetavasti ilmataat õnnistab seekord meid parema ilmaga ning vajalikud liftid sel teekonnal on avatud.

Kes lugemisega aga siiamaale on jõudnud, siis teile väikene infokilluke siinkohal.
Ilmselt olete aru saanud, et selleks hetkeks, kui see postitus teieni jõuab, on tegelikult meil siin juba aeg päris palju edasi liikunud ehk tegelikult postitan jutustusi minevikust. Selle põhjuseks on tõsiasi, et pärast tööpäevi üritan pidevalt kasvõi vähe haaval kirjutada, kuid enamjaolt vallutab pärast õhtusööki ja kuuma dušši keha selline väsimus ja flegmaatiline seisund, et lihtsalt ei jaksa kirjutada ning pea ei genereeri ka sedavõrd ilmekalt neid lauseid siia ridadeks. Kuid püüan siiski mingit stabiilsust hoida ja kui mitte vahetuste kaupa, siis vähemalt mingi aja tagant tuua kokkuvõtlikumaid postitusi parimatest paladest ja huvitavamatest juhtumitest.

Lisaks, kui on soovi teada saada millegist muust, millest ma veel kirjutanud pole, siis võib alati soovitusi anda ja katsun tuua teieni mahlaka ülevaate sellest teemast, kui võimalik. Olen mõelnud, et mingi hetk, kui olen veidi pikemalt siin olnud ja rohkem ringi jõudnud avastada, et kirjutaks äkki parimatest sõidukohtadest või soovitusi, miks siia tulla jms. Võib jätta oma mõtteid siia kommentaaridesse või kirjutada minule otse, näiteks näoraamatu sõnumitesse.

Lõpetuseks annaksin kaks muusikalist soovitust, kaks artisti ja nende albumit, mis on siin oldud 20 päeva jooksul kõige enam saanud mänguaega minu kõrvaklappides ja kõlarites. Need on mõlemad sellise ülima „heatuju“ vaibi ja fiilinguga ning kuidagi hästi sobivad siin pea igasse päeva. Spotify’st leiab nad mõlemad kenasti üles!

JEREMY LOOPS „Trading Change (Deluxe Edition)“

REBELUTION „Falling into Place“

Kuulake, mõnele meeldib ja mõnele ei meeldi, nii kord muusikaga on. Aga sealt saate aimu, millise vaibiga siin igapäevaselt liiklen!

Luban, et teise vabapäeva „Run of Fame katse 2“ postitus koos videoklippidega tuleb kiiremini, kui te oodata oskate!

Siit on väga hea edasi minna!

Anthony