Esimesed tagasilöögid, enesekindlus, segadus, magamatus

Need olid tänased märksõnad.
Aga kuna hetkel on veidi selline kahtlev ja kaitsev olek, pärast tänast tööpäeva isegi natukene pettunud ja segane meeleolu ning negatiivsus võib sattuda liiga domineerivaks siin jutustamises, jätan ma pikema teksti täna kirjutamata.
Homme on plaan kõrgemate ninadega vähe "koolitamise" ja "töötamise" teemal aru pidada. Ehk saab seda asja siin vähe paremini toimima. Praegu on õppimises ja arenemises kerge seisak ja seda teatud põhjustel.

Ja möödunud ööl magasin 1-1½ tundi, kuna toakaaslane norskas nagu vana traktor. Terve öö! Ja tuhat mõtet praegusest ja minevikust olid aju halvanud. Und ei toonud ka kõige rahulikumad pleilistid pleieris. Müstika!

Kuigi uni ei ole täna kimbutanud ja enesetunne on väga hea olnud, suundun varakult voodisse, proovin täna veel ühte pleilisti Dynasty esituses ja proovin homseks ilusti välja puhata.

Igale mõõnale järgneb tõus. Tõusen homme lootuses taaskord tõusu tunnistajaks olla.

Ja ehk homme-ülehomme pajatan pikemalt, milles küsimus oli.

Toosha, totally out!

Taaskord puhkasime

Õhtust. Või isegi ööd. Meil on kell 2 ja ilmselgelt pole siiani unerežiimi paika saanud. Kõik toimub endiselt nihkega ja hommikul on raske tõusta. No ehk viimasteks päevadeks loksub paika, siis saab kodus jälle ümber timmida.

Täna aga puhkasime. Eile õhtul võtsime viimast, käisime hosteli lähistel poes ja tõime vähe "produkte", nagu ütles Eino Baskin. Kolm õlut (Carlsberg!) ja muud kraami. Sealhulgas tekkis jäätise isu, kuid sellega juhtus ebareaalne äpardus. Poest väljudes hakkasin paberit prügikasti viskama ja samas käes oli jäätis. Mõlemad lendasid prügikasti. Vaatasin 3sek nõutult järgi ja pärast väikest enesega arupidamist jõudsin arvamusele, et selles olukorras "5 sekundi reegel" ei kehti. Nii lõppes lühike lugu minu talvisest jäätisesöömisest.
Hostelis sättisime end mugavalt elutoa nurka, logisime NBA League Passi ja vaatasime teist poolaega Brooklyn Nets vs Portland Trail Blazers mängust. Mängu lõpuks kergelt väsinud ja vines. Suund pikale unele.
Hommikul mäletan ähmaselt, et teiste tööle sättimise peale ehk korra silm avanes, und aga jagus 11.50'ni. Siimul loomulikult kauem, kuna tema tuli puges oma teise korruse luksvoodisse pool tundi hiljem ja on üleüldse haige unekott. Äratasin teda 12st 2ni iga poole tunni tagant. Tulutult. Lõpuks ajas ka sleepyhead end üles ja tegi kiired netitiirud enne ostlema suundumist.
Tänane päevakava nägi siis ette trippi Evropeisky Shopping Centerisse, mis olevat üks Euroopa suurimatest. Ja seda oli ka. Neli korrust pood-poe järel ja inimene-inimese otsas totaalset hullust. Esmaspäeval. Metsik. Esmalt kiire söök Burger King's (kindla peale mineku tõttu rämpsu taaskord) ja edasi korruseid läbi jalutama. Peamine aeg möödus spordisektsioonis, kus kõikide tuntumate brändide esinduspoed, kordades suuremad ja parema valikuga kui Maarjamaal. Midagi ostma ei hakanud, märkisin telefoni want listi üles hinnad ja järgmiseks korraks teen kiired uuringud netis, kas tasub siit soetada või lombi tagant tellida. Kraam on ihaldamist väärt. Tervitada tahaks Torelit, kes mu kõnele ei vastanud - Nike esinduspoes on ManU logodega riiete nurk, alates puuvilla dressidest võistlusvormideni välja. Kõike leidub. Lisaks veel vähemtähtsad tiimid nagu Moskva Spartak ja Barcelona olid ka esindatud. Eriti stiilsed olid Kobe Bryanti tooted ja Cristiano Ronaldo oma riideliin. Stylish!
Järgmine pikem peatus oli sektsioonis Zara-Bershka-Pull&Bear. Teisel ringil tegin ka esimese soetuse ühes neist. Ega hulluks saa ka praegu minna.
Aga leppisime kokku, et sinna keskusesse läheme veel. Juba on ka otsustatud, mis soetada veel vaja.
Tuuri lõpetasime teises "rämpsukas" ehk esimene külastus KFC'sse. Nii suurt muljet veel ei avaldanud kui kõikide kiituste põhjal oleks osanud oodata. Karmavõla tasumiseks soetasime keldrikorruse toidupoest frukte õhtuse Kanguri Itaalia liiga mängu ajaks ja suund metroo peale.
Kaubanduskeskuses muidugi avanes silmadele selline pilt et "uuhh". Milliseid pärleid ikka Venemaa vastassugupoolelt leidub. Replay poest käisime korra läbi ja 4 korda "juhuslikult" eest mööda, kuna sealne vaatepilt oli nauditav. Nagu paljud räägivad ja ise oleme ka juba tugevalt endale tõestust saanud - vene naised on väga kaunid ja stiilsed ning igati esinduslikud.

Õhtu hostelis möödus elutoas rahulikult oma asju internetis toimetades ja hiljem meie hubases toas Siena vs Cantu mängu jälgides. Veidi NBA vanu videoid ja nüüd oleks nagu ammu aeg puhkama suunduda.

Võttes kokku selle esimese peaaegu nädala, mis me koos oleme siin veetnud - elu on läinud minu jaoks kindlasti lõbusamaks, töö muutunud huvitavamaks, mitmekülgsemaks ja kogemusi kogunenud rohkem, kui tagasitulles pagasisse pakkida tohiks. Peab käsipagasisse ümber pakkima. Kahekesi on siin olnud ülimalt lõbus, ühised huvid ja varasem tagasihoidlik tutvus on kasuks tulnud ning huumorisoon kattub üsna identselt. Edasi hakkab Siimu jaoks juba veidi suurem katsumus, kuna järgneva kolme tööpäeva jooksul oleme kaks päeva erinevates kohvikutes tööl. Samas ei usu, et probleeme tekib. Minu jaoks jätkub karm keelepraktika klientide vahetus teenindamises ja ilmselt ka suureneb osakaal köögis veedetud ajal. Aina rohkem olen saanud toitu ise valmistada. Homme loodan juba paremad hommikusöögid valmistada. Peaasi et suhted kolleegidega korras püsiks.
Mis jäigi eile kirjutamata - eilne tööpäev lõppes vähe mõru maiguga, kuna Petjale jäi veidi vale mulje ühest olukorrast. Siimuga tööpäeva lõpus tühjas kohvikus rääkisime juttu ja viskasime omaette nalja. Petja palus veidi koristada ja hakata päeva lõpetama, mida meie ka kohe tegime ilma vastu vaidlemata (mitte et me oleks kordagi kellelegi vastu vaielnud), aga tema luges minu näoilmest kuidagi tusase ja tõreda oleku välja. Seda kindlalt ei olnud, kui siis veidi väsimust ja lahkumiseootust. Korduvalt üritas ta selgeks teha et kõik tuleks välja rääkida kui midagi on, mis ei meeldi ja mis ei sobi jne. Me oleme üks tiim jne jne. Ja just sellistel hetkedel tunnen ma end halvasti, sest ma ei ole kindlasti inimene kes enda õpetajatele tahaks halvasti öelda ja siinse aja kohta ei ole mul midagi halba öelda. Kõik on väga super olnud ja Petja on oma osa koolitamisel superhästi teinud. Ja ma lihtsalt ei osanud end kuidagi talle õigustada ja selgitada, et nii lugu ei olnud. Suutsin ainult öelda "njet, vsjo otshen harašo" jne. Loodetavasti on ta homme tööl, eks annan endast kõik ja panen oma olematu keelepagasi käiku, et asja siluda. Siiani on halb tunne ja süümekad piinavad.

Aga piinab ka see, et uni kimbutab. Keeran külge ja ehk jõuan pleieri enne kotti visata kui magama jään.

Teile aga ilusat teisipäeva kodumaale ning järgmiste kirjutamisteni.

PS. Täna sain paari toreda uudise osaliseks. Esiteks sain teada, et Robbie Williams annab Tallinnas kontserdi järgmise aasta 20.augustil, Lauluväljakul. Pole küll suur fänn, aga lood on mehel aastate jooksul head olnud, kontsertesinemised pidid vinged olema ja kontserd olevat ainus siin kandis, kuna ei toimu ülesastumist ei Venemaal, Ei Skandinaavias ega ka mujal Baltikumis. 3.dets tulevad piletid müüki ja kodused lubasid soetada vähemalt ühe.
Teine uudis tuli kodust ehk vana Enden tuleb 5-9.dets samuti Moskvasse, mis tähendab, et 6.detsembril toimuvale CSKA vs Besiktas Euroliiga mängule läheme kolmekesi. How cool is that!

Nüüd lõpuks uudistega ühel pool.

Head und neile, kes veel ärkvel.

Toosha, out!

Kolm töist päeva

Alustasin eile postitust järgmiselt : "No vaikselt hakkab kiskuma sinna poole, et hakkavad jääma päevad vahele, mil kirjutan. Aga võtan kokku ja tõmban kokku eelmised päevad..."

Ja sinnapaika see postitus ka suhtkoht jäi ka. Ei ole olnud seda sisemist komfortti, et kirjutada. Kuidagi väsinud ja ei tule need tegemised meelde, ei tule need laused nii lihtsalt, nagu tavaliselt. Proovin siis täna uuesti. Kuigi natukene on mälupildid häiritud.

Kokkuvõtvalt siis, kolm päeva jutti olime Tverskajal tööl. Nende kolme päevaga sai jälle nii palju õppida ja läks järgmine käik sisse. Praktilise poole pealt on suur edasiminek olnud. Kuna need kolm päeva hõlmasid ilmselt nädala kõige aktiivsemaid päevi, oli tööd palju. Siimuga olime suureks abiks tellimuste joogipoolise täitmisel ehk minu märkmed esimestelt tööpäevadelt vihikusse olid suureks abiks, kui kahekesi valmistasime igasugu kokteile ja tee-taolisi jooke, mida varem polnud kohanudki. Marokko tee, kuum astelpaju jook, Masala tee ja cappuccino ei valmista enam mingit probleemi. Laupäevasel päeval kisuti mind aga juba vägisi jookide valmistamiselt ka veidi leti äärde kliente teenindama. Kuigi niisama üle leti küsimustele sain juba vastatud ja hädaolukorras töökaaslasi appi kutsutud, oli nüüd asi tõsine ja hirm tikkus naha vahele. Väga kindlalt ju end ei tunne võõras keeles kliente teenindades. Laupäeval õnneks väga palju veel selles valdkonnas toimetama ei pidanud. Pühapäev oli aga hoopis teine tera. Kohe hommikul võttis see Petja, kellega esimese vaba päeva koos veetsime, mu enda tiiva alla jälle ja pani hommikusööki valmistama. Niii klientidele kui ka töötajatele valmistasin praetud mune ja omletti täiesti omal käel ning lõunaks lükkasin mõned salatid ka valmis. Lisaks olin osa päeva kiiremast osast koka asendaja ehk viskasin valmistoodangust kokku puljongid, boršisupid ja salatid. Petja oli rahul, areng toimub ja tema nö koolitus kannab vilja.

Aga klientide teenindamine siis, vot see oli esimesel paaril korral katsumus ja võitlus iseenda enesekindlusega. Samas, nagu selgus, ei ole väga viga. Kliendid saavad aru, mida ütlen ja saavad ka oma soovitud toidud/joogid. Päeva kild aga tuli ühelt väga viisakalt abielupaarilt, kes oma küsimusi esitades jäid korra tasa ja siis mees küsis "A tõ võ anglii?", mille peale vastasin "Njet, ja võ estonii!" Selle peale tehti suured silmad, aga kui Petjaga kahe peale selgitasime, et mis eesmärgil siin olen ja et avame uue kohvikus Tallinnas, jäädi rahule, mida ka tegelt juba varem oldi ning esitati oma tellimus siiski minule. Tellimuse täitmiseks on ikkagi veel teiste abi vaja et kassast läbi lüüa, aga muidu asjad toimivad. Enesekindlus on päris võimas ja aina mõnusamaks muutub siin olemine.

Teate, ma olen praegu lihtsalt nii väsinud, et ma rohkem ei jaksa. Homme on vaba päev, õhtu jooksul oleme Siimuga oma kaua oodatud õlled sisse virutanud ja kohe ootab 5cm paksune poroloonmadrats. Ning päevakavas on üks suur punkt - European Shopping Center'i külastamine. Juttude järgi mõistlike hindadega ostukeskus.

Eks kui jaksu on, postitan homme veel mõtteid eelnevatest päevadest. Hetkel lihtsalt enam ei jaksa.

Uute katsumuste, esialgu siiski vägeva une suunas.

Ahjaa, lõpetuseks lisan ühe pildi oma meistriteostest ehk siis tänastest salatitest endale ja Siimule lõunaks. Tõsiselt uhke olen ja maitses ka hästi. Kodumaal on plaan kindlasti proovida ja vähemalt kodustele serveerida.

Tänaseks salatiks pakume Kana-Teriyaki salatit

Toosha, out!

Pilte Moskvast esimese pooleteist nädala jooksul

Kuna mul täna kirjutamine kohe mitte välja ei tule, lisan vähe pilte, mis tehtud vahemikus 14-24 november. Loodetavasti jookseb jutusoon homme õhtul paremini. Esmaspäeva vaba ka, seepärast õhtul vähe vabam ja rohkem aega kirjutamiseks.

Seniks head vaatamist.

Tööl valmistan näiteks selliseid keelekasteid

 Suure peo eel sidrunit lõikumas - nagu järgmine päev selgus - tühja!

Ühes neljast kohvikust on tema üks kahest meelelahutajast...

 

...ja tema teine, vähe aktiivsem ja uudishimulikum!

Need lõputud, samas puhtad ja meeldivad eskalaatorid metroojaamades 

Meie keeli "Pussy Rioti kirik"

Ühel õhtul otsustasin müüri ja jõe vahelise kodutee kasuks

Ilmselgelt oli hea mõte ka igaks juhuks filmida ka, koduteed

Meie huudi nurgal vägevalt suur teatrimaja

Ja igaõhtuselt tuledes kodukant

Ka kodusillalt üks pilt massiivsest kirikust

Suund linna avastama

Igavene tuli ja Tundmatu Sõduri mälestusmärk

Punasel väljakul kohustuslik kirikupilt

Kinnitan, et ENDISELT on Kremli müürid punased

Seal mahuks kõiki Eesti suviseid tänavaspordi üritusi korraga pidama

Punase väljaku ääres asuva "GUM" kaubakeskuse üks kolmest tänavast. Kaubamaja nime tõlkeks pakuksime Siimuga "Väga odavad poed"

Mitte kaugel eelmainitust kaudamajast on ka üsna "odavad" poed ning autod.

Võta üks ja viska teist, aga meil polnud aega valima hakata.

Kiire oli just nimelt sinna

Euroliiga - check!

Pole päris Kalev/Cramo introduction..

..ega ole ka mingi tavaline Saku KK vs SK Autsaider mäng

Halftime show toimus koridoris

Pildid-videod on kõik tekitatud Sony Xperia Arc S telefoniga. Seetõttu on nad nagu on ja samas pole ka üleliia viitsinud klõpsida. Tuleb ikka ise siin ära käia, kui midagi tahaks veel näha.

Hea küll, tuleb veel pilte. Aga siiski võiksid ise ka tulla.

Kell on illegaalselt palju ja väljas käib räme mürts-mürts. Meie aga keerame mõlemad külge, küll eri korrustel. Homme veel vaja kannatada ja esmaspäeval saab magada. Ja shopata!

Toosha, out!

Vaatamisväärsused ja CSKA vs Partizan

Nagu eelnevalt sai mainitud, veetsime suure osa päevast magades ja hosteli elutoas internetiavarustes uudistega kurssi viies. Umbes neljast võtsime lõpuks suuna linna avastama. Esmalt jalutasime sellest Lunastaja ... kiriku vahestust lähedusest mööda. Sisse ei hakanud minema, tahavad raha jälle. Edasi suundusime Kremli poole. Jalutasime mööda müüri äärt ja peatusime põgusalt igavese tule ja Tundmatu Sõduri haua juures. Edasi Punasele väljakule. Suurele avarale väljakule jõudes lõi silme ette pilt kahest korrast, kui seda väljakut külastanud olin. Selline "deja vu" moment või nii. Mõned pildid taaskord väljakul Lenini mausoleumi ja Vassili Blazhennõi kirik taustal ning avastasime teisel pool jõuluturu ehitust uhke kaubanduskeskuse "GUM". No olid seal vast poed. Keskus ise on kolme pika tänavaga ja läbi mitme korruse. Sisenedes oli tunne, nagu oleks sisenenud kuskile "Üksinda Kodus" filmist nähtud NYC kaubanduskeskusesse jõuluajal. Ülimalt ilus ja lausa "kalli" lõhnaga keskus. Paari poodi sisenesime ka ja uurisime vähe hindu. Elektroonikapoes nii väga ulmelt hinnad kallimad polnud. Sama ka Lacoste kohta. Kas me siis arvutasime valesti või on Eestis kõik nii rämedalt ülehinnatud.
Kaubanduskeskusest sai villand, otsustasin siis tõelist kallist kanti Siimule tutvustada. Väljusime vähe valest uksest ja sattusime mulle tundmatule tänavale, aga õnneks leidsime ühe ava maja sees, kust läbi minna. Tuli välja, et see on Metropol hotelli maja ning selles maja läbivas avauses olid kõik kallimad poed YSL'st Ralph Lauren'i, Dolce & Gabbana ja Armanini. Autod seal avauses ja selle ees olid lihtsalt müstilised. Alates üles vungitud Audi A7'st Maserati ja luksus jeepideni. Muidugi, maja teisel küljel Metropoli hotellist võttes oli Zegna pood, selle kõrval Maserati ja Ferrari salongid. Suu vajub ammuli sellist luksuskauba kogust nähes. Ja palju ei pidanud kõndima, kui järgmisel ristuval suurtänaval tutvustasin omamoodi uhkelt (muidugi ainus uhkus, mida tunda sain, oli teadmine, et seal just see maja asub) Ritz Carlton hotelli. Maja ees lugesime kokku kuus Audi A8 Li'd, Bentley täiesti ukse kõrval eraldi pargituna, lisaks veel mõned S500 Mercedesed ja Audi R8 drophead. Selge pilt noh.
Hea küll, luksusest selleks korraks kõik. Enne mängule minekut oli vaja veel kõhtu täita ja nagu me esimesel päeval arvasimegi, osutus selleks söögikohaks legendaarne McDonalds. No kus mujal sa enne sellist mängu sööd.
Seejärel oli aeg tutvustada kamraadile Moskva metroo võlusid. Sisenesime mullegi tundmatust kohast metroojaama ja saatsin Siimu 10-korra piletit ostma. Ja kuna me sisenesime metroojaama, kus ristuvad kolm liini, pidime mitu eskalaatorit ja pikka käiku ennem läbima, kui oma transpordile jõuda. Seegi möödus õnneks probleemideta. Ja suund Dünamo peatuse poole. Sealt oli vaja veel pikalt jalutada, et jõuda CSKA nö vana kodusaalini ehk A. Gomelski nimelise hallini (kus peetakse siiani mänge ja kus asuvad klubi juhatuse ruumid), kust oma piletid ära võtta ja seejärel ootas meid üle tee uhke Megasport Arena. Tuleb tunnustust avaldada, et väga hästi ehitatud hall juba selle poolest, et turvakontroll enne halli ligi pääsemist on väga kiire ja korralik ning halli sisenemine on lihtne, kuna iga sektori jaoks on oma uks ja ringiratast ümber halli on nö rõdu, mida mööda oma sissepääs üles otsida. Ja hall seest on muidugi vinge. Kahjuks me ei saanud tunda täismaja hõngu ja möllu, aga mäng ja kogemus üldse oli taaskord omaette tase. CSKA ja Partizani fännid hüüdsid risti üle halli pidevalt erinevaid hüüdlauseid, kusjuures sõbralikke. Plaksutati vastamisi pärast mõne minuti väldanud hüüdmisi ja ei olnud mingit vimma tunda ka. Muidugi mäng ise - no CSKA mängu oli lihtsalt lust vaadata ja just oma silmaga. Näed seal lähedalt, kui kiirelt liigutusi tehakse, millised on korralikud söödud, korralikud katted, mis kiiruse ja pühendumusega võideldakse ning mängitakse end vabaks. Uskumatult hea mulje tänasest mängust jättis Aaron Jackson. Milline pingevaba pallikäsitlus, uskumatu kiirus, tugevad jalad, ankle-breaker materjali petted ja liigutused ning kõigele lisaks mitte just iga mehe jaoks lihtne põrge. Pärast paari olukorda, kus Partizani mehed oleks äärepealt postrile joonistatud, jäimegi Siimuga ainult seda ühte korralikku facial'i ootama, kuna mängu saatus oli juba suht selge. Kahjuks jäi see nägemata. Ja muidugi tõsiselt kahju, et Nenad katki oli.
Ja sel korral veel fännisärke ei soetanud, ajalises mõttes ei hakanud Gomelski saali juures fännipoodi otsima ja suundusime pärast piletite kättesaamist otse suurde halli ning suures hallis olid üksikud särgid müügil. Aga seda ma luban, et ilma kahe CSKA särgita ma ei lahku siit, nagu plaan oli.

Ja selline järjekordne kogemusterohke see päev saigi. Palju puhkust, seejärel palju ahhetamist ja ohhetamist vaatamisväärsusi uudistades ning lõpuks ahhid ja ohhid elu esimesel Euroliiga mängul.

Jäänud on kolm nädalat. Sinna sisse jääb veel mitu puhkepäeva, palju-palju uusi kogemusi, olukordi ja avastamisi. Selle aja sisse jääb kindlasti veel üks Euroliiga mäng, milleks peaks olema siis CSKA-Besiktas. Ja kindlasti külastame Euroopa üht suurimat kaubakeskust Europe Shopping Center. Hinnad pidavat olema normaalsed ja no igasugu tutvustuste järgi pidi poode ka metsikult olema. Vaatamisväärsusi veel jagub, mida siin avastada. Nagu täna selgus, saab enamus nädalapäevadel 10-13 vahel Lenini mausoleumi külastada. Võtsime plaani.

Nüüd aga uni piinab ja niigi on kell juba nii kaugel, et ammu peaks magama. Ma luban, et kui homme päris kutu omadega pole, lisan siia ühe ainult pilte hõlmava postituse. Stay tuned!

Väsinud ja emotsioonidest pulbitsev Toosha, totaalselt out!

Hullumeelne päev ja esimene tõsine proovikivi

Vabandan kõigi ees, kes ootasid eile õhtul unejuttu. Nagu näha, seda ei tulnud ning kohe (võibolla isegi väga pikalt) sellest, mille sisse me veidi oodatult, samas protsessi käigus selgudes ikkagi üsna ootamatult sattusime.

Üleeile siis pärast Siimu jõudmist saime õhtul kuskil pärast 1 magama. Arvata oli, et ega ärkamine lihtne ei saa olema. Ilmselt ka tal magamine selles "luksusvoodis", mis meie hostel pakub. Umbes nii läkski. Anyway peksin hommikul poisi üles, pesus käidud ja Kirilliga seekord minu jaoks veel võõrasse kohvikusse. Sinna sõit kulges ka omamoodi, siin esiistmel ja mina piruka kongis. Kaks kohta seal ju ees ainult on. Kohvikus nägime ära siis kurikuulsad kassid, kaks tükki, kes elavadki seal kohvikuruumides ja päeval lastakse ka klientide vahele liikuma. Pidavad tõeline tõmbenumber olema ja kliendid isegi küsivad, kus kassid on, kui nad kuskil siis tagaruumis on.
Aga toimuma sai seal siis järjekordne test ja loeng alkoholi teemal - sel korral oli loeng viina, tekiila ja gini ajaloo kohta. Andsime mõlemad endast parima, et jutust aru saada. Mingeid fakte suutsime talletada ka. Sealt tagasi Tverskaja ruumidesse kahekesi kongis istudes. Tööl taaskord uusi nägusid. Kusjuures ega seekord ei puutund nii palju kokku ka, et nimi meelde oleks jäänud. Päeva jooksul käis läbi ka nii palju kolleege, kuna õhtul oli ju oodata kõva pidu. Toimus siis omaniku venna sünnipäevapidu. Kerimegi aja edasi ja suundume otse melu keskele. Kella viiest läksid uksed tavakülastajate jaoks lukku ja viimased ettevalmistused peoks võisid alata. Ega vahepeal nagu ei osanudki olla kuskil, igaüks andis mingi oma käsu ja lendasime ringi seal nagu peata kanad. Mingi hetk otsustasime köögi tagumisse nurka panipaiga uksele end ära paigutada, seal pole jooksmistel ees ja kui kellegil vaja, küll kutsutakse. Pika peale nii ka läks. Saime kokku panna IKEA ratastel üleriiete hoidjad, puhastada klaase ja muud sellist sibitööd. Peas keerles õhkõrn lootus, et ehk melu ajaks saame hostelisse, et mitte jalgu jääda. Nii ei läinud. Pidu hakkas pihta ja meid suunati Mišale appi baarileti äärde. Juhisteks nii palju, et kui keegi midagi soovib, siis kutsuks tema, kui tõesti aru ei saa. Peo käigus aga enesekindlus sedavõrd kasvas, et valasime ise jooke välja ja teenindasime kuis suutsime. Jalgu ei jäänud ja sai kõike tehtud. Ja kusjuures, poole peo ajal sain ülesandeks ühe kardetuima ülesande - ühele naisterahvale capuccino valmistamine. No see piima vahustamine ja tassi valamine kohe üldse kindel tegevus esialgu ei tundunud. Aga valmistoodang, mille kliendile viisin, oli nii viisaka välimusega, et isegi kahtlesin, kas selle oma kätega valmistasin. Confidence-boost oli korralik.
Peo lõpupoole hakkas töötajaid aina vähemaks jääma. Ja kui Kirill kord enda juurde kutsus ja küsis eesoleva kossulahingu kohta ning millal see toimuma saab, siis kuuldes, et homme (täna siis) oleks minek, andis meile vaba päeva ja sel hetkel sai üsna selgeks, et siis tuleb pidu lõpuni töötada ja endast kõik anda. Kolleege alt ei vedanud, olime kohvikus pea 3'ni öösel, aidates lõpupoole ust valvata, koristada, kohviku õige välimus taastada. Tasuks saime juba enne peo õiget lõppu esimesed rummikoksid. Ja hiljem koristamise ning toimetamise käigus kaks ringi veel. Sööki jäi ka piisavalt üle. Mida pidu edasi, seda rohkem sai köögis möödaminnes midagi hambusse visatud ja õhtu lõpuks ka koju kaasa pakitud.
Kui kogu päev kokku võtta, siis 7 äratus, 8 loengul, 10.30 tööl ning 3.15 hostelis. No ei lihtne päev. Jalad lõid tuld ja keha karjus une järgi. Taaskord saime vähemalt autoga koju, tee peal uurisime kolleegidelt shopping enteri järgi, kuhu uudistama minna. Käpad kokku löödud ja suund unele.
Partneri esimese päeva kohta midagi halba öelda ei saa, eks kogemus hotellis töötamise alal annab kindlasti juurde ja küll vene keel ka päev-päeval paraneb, nagu mul. Ise enam ei kohku kolleegidega suhtlemisel ja alati saab üle küsida. Lust on tööl olla, kuna seltskond on ikka uskumatult sõbralik ja abivalmis. Eks eile oli näha ka selliseid pingelisi ja teravaid momente, aga need käivad selliste suurte üritustega käsikäes.
Peo enda kohta veel lisaks - nägime ära, milline on Moskva rikaste korralik praaznik. Kohal oli ikka korralik seltskond, sest kohviku ees alla S klassi Mercedese ja Lexuse jeep'i ei seisnud, kõigil omanikel autojuhid palgatud. Jookideks ainult alkoholi koorekiht ja pidu ülimalt hästi organiseeritud. Kusjuures üks esinejatest, balalaika-kitarri-trummi seltskond, esitas kaks sellist popurriid maailmakuulsatest hittidest, et suu jäi ammuli ja naeratus samal kõrvuni. Nii head esitust pole ma tõesti ammu näinud. Lõbus, energiline ja kaasahaarav. Ma katsun homme küsida, kes nad olid, et ka teile nende mõni video postitada. Lisaks esitas liivakunstnik oma valgustaud alusel ja muusika saatel joonistusi sünnipäevalapse elust. Samuti väga vägev ülesastumine.

Nüüd siis on käes neljapäev, kell on 16.00. Magasime tuimalt kella üheni, jalad endiselt eilsest hellad, samas üsna puhanud enesetunne. Puhkepäev oli küll maasikas tänaseks. Jätsime tänasest päevaplaanist välja ostukeskuse külastuse, kuna sinna minekuks on ikka mitu tundi vaja varuda. Läheme selle asemel kesklinna avastama - Kremli ümbrus ja punane väljak ning siis juba suund Megasport Arenale, 14 500 inimest mahutavasse halli, kus korvpalli Euroliiga raames kohtuvad Moskva CSKA ja Belgradi Partizan. Kes kodumaal 17.55 teleri ees peaks olema, sättige end Viasat Sport Balticu lainele ning ehk on võimalus ka kodumaa poisse otsepildis näha.

Esimene nädal on üle elatud ja muljed on ainult positiivsed. Ma sisimas tunnen, et koju naastes olen sellise kogemustepagasi võrra rikkam, enesekindlust on tohutult ja elu hakkab üsna uuelt lehelt. Aga täpselt kolm nädalat on veel jäänud. Koduigatsust pole tekkinud, mis on täitsa imestama panev fakt, aga ju on asi selles, et siin on tõesti huvitav. Pidevalt on tegevust, nüüd on kodumaine seltskond ka olemas, kui mitte igal tööpäeval (sest meid ilmselt pannakse peagi eraldi kohvikutesse tööle), siis vähemalt õhtuti ja vabadel päevadel.

Ega's midagi kui täiskäigul edasi, esialgu pesema ja kõigile ettejäävat habet eemaldama ning seejärel kesklinn ja CSKA mäng.

Hoidke teiegi kodumaal lipp kõrgel ja järgmiste jutustamisteni.

PS. Taaskord jäi mul ühest muusikapalast kuuldud ja juba kunagi mainitud ütlus kõrvus kumisema, mille autoriks Soome hiphop artist Gracias : "Every new day is a tremendous blessing". Nii ongi!

Toosha, out!

Kaks kanget Venemaal - Tony&Siim Edition

Ja nii on! Kaasvõitleja saabus täna 18.05 rongiga Moskvasse, oli au olla tal rongijaamas ja võtta ta auväärselt vastu.
Aga nagu kombeks, kõigest järjekorras. Täna siis jällegi tavapärasel ajal tööle, eelnevalt tavapärased toimetused hostelis, tavapärane jalutuskäik ja tavapärane metroosõit. Jalutuskäik aga viimast korda Novokuznetskaja metroojaama, kuna natukene asja uurides avastasin, et poole ligemal, teisel pool Lunastaja Jeesus Kristuse kirikut on lähem peatus, vaja ainult üks ümberistumine sooritada. See kehtib siis Tverskaja kohvikusse liikudes. Eks järgnevad päevad näita, kuidas liikuma peame hakkama, kuna Kirill mainis juba, et samades kohvikutes me olema ei hakka. Mis on ka tegelikult loogiline õppimise suhtes.
Niisiis hommikul tööl nagu ikka, käpad pihku ja tegutsema. Täna oli seltskonnas jälle uus nägu minu jaoks - Lev. Seni üks kõige mõnusamaid ja abivalmivaid tüüpe. Kohe kui hommikusöök söödud, lendas peale ja pakkus välja jookide valmistamistreeningu. Unustamatu oli ta nägu, kui järjekordselt avasin oma kaustiku ja nägi, palju ma kirjutanud olen märkmeid. See muidugi tegi talle head meelt, et asja hingega võtan. Aga jookidest võtsime siis ette selle kõige problemaatilisema ehk Capuccino, kuna selle juures on ju vaja piima vahustada ja välja valada ning seda nii, et kohv jääks viisata välimusega. Pärast paari katsetust isegi ühe soliidsega sain hakkama. Harjutamine teeb selles mõistes meistriks, mitte harjutajaks. Ärge isegi hakake mulle seda nalja siin tegema.
Ja nii siis möödus enamus päeva, timmisime jooke, abistasin tipphetkedel tee ja kohvi valmistamisega, et kliendid kiirelt oma asjad kätte saaks. Sisimas ootasin 17.30't, et Belorusski vaksalisse jalutada ja sõber avasüli vastu võtta (#nohomo!). Roma võttis mu ka vahepeal oma tiiva alla ja jagas õpetusi morsside valmistamisel. Veel mõni aeg enne rongijaama minekut sai kõht tuugalt täis õgitud.
Aga siis lõpuks jõudis kätte aeg jalutuskäiguks. Ja just nimelt eelistasin jalutuskäiku, kuna metrooga oleks raisanud väärtuslikke sõidukordi ja seda ainult 1 peatuse läbimiseks. Mõttetu.
Lõpuks sai siis Siimu tervitatud, käpp pihku kui märgina siinsest kultuurist. Jalutasime sama teed pidi tagasi. Kohvikus, nagu kombeks, sai Siim väga sooja vastuvõtu osaliseks. Kõik kohe tutvustama ja tervitama. Ja siis käsk lauda istuda - söök on valmis. Ja mida kõike ette ei laetud. MÕLEMALE! Mul vaevu oli mingit vaba ruumi kõhus tekkinud ja jälle tuli süüa. Aga ära ka ei ütle ju. Nii me siis vähe seal istusime, tegin põgusa sissejuhatuse, mis teda ees ootamas. Seejärel viis üks meie transamees meid hostelisse.
Oleme nüüdseks mõnusalt sisse seadnud, Siim saanud esimesed muljed kodustega vahetada, vaatasime poole silmaga Spartak - Barcelona Meistrite liiga jalkalahingut. Homme äratus 7 ja 7.40 on Kirill vastas, suund järjekordsele koolitusele. Sel korral teemaks viina ja veel mingite alkogruppide ajalugu. Ja siis tööpõllule.

Muide, mis meenus. Eelmistes postitustes on mõned asjad mainimata jäänud, mis mul WOW-momendi tekitanud. Nimelt pühapäeval sõitsime Petjaga mööda Tverskajat Kremlist ja Punasest väljakust mööda, kui suundusime poodi. Tverskaja lõpp ja Teatralnaja algus on täiesti müstiline. Hotellid, poed ja üldse majad, mis seal leiduvad, annavad aimu, miks Moskva ikkagi maailma kallimate linnade TOP5'e kuulub. Ja et tegemist on ikka tõesti SUURlinnaga. Olen ennemgi mõnes suurlinnas käinud, aga õhtutuledes oli see VOT DAA! Vägev!
Ja nii nendel tänavatel kui ka üleüldse linnas liiguvad sellised autod, et paha hakkab. Mitte, et Tallinnas nüüd nii väga erineb, aga luksusautode kogus, puhtus ja sära tekitab tunde, et 75% linnas liikuvatest masinatest on superkallid megaluks neljarattalised. Ilus vaadata.

Aga tundub, et selleks korraks on "pliiatsis tint otsa saamas".

Õnneks on meil Siimuga nüüd eesmärk, mille nimel poolteist päeva rabada ja mida oodata. Nimelt neljapäeval läheme Moskva Megasport Arenale ja võite ju isegi arvata, mida vaatama. Jah, just nimelt - Euroliiga korvpalli. Moskva CSKA vs Belgradi Partizan. Piletid ootavad, CSKA särgi soetamise soovi edastasin ka papa kaudu teele. Siinkohal kasutan seda "tutvust" ära ja lasin tal kohalike onudega rääkida, kust saaks ja nii edasi. Sai ju lubatud ka kodumaale üks särk tuua.

Nii on siis lood. Nagu pealkirjaski mainitud, käima on läinud uus saatesari "Kaks kanget, üle 190cm pikka, Venemaal". Siim on ka positiivselt meelestatud. BTW, ka tema korjas üles blogipidamise nööriotsa ja keda huvitavad ka tema mõtted - siimmesipuu.blogspot.com.

Võtsin Siimu rongijaamas vastu sõnadega "Teretulemast elukooli". Mingil määral see ju seda on. Nagu ta facebookis enne lendu ka postitas - "Sa arened inimesena edasi ainult siis, kui väljud oma mugavusstsoonist". Nii see ka on. Ma olin siia jõudes kaugel oma tsoonist. Silmapiiril võibolla väheke oli seda täpi suurusena näha. Nüüdseks on tsoon üsna ligidal, kui mitte isegi ei ole sinna tagasi jõudnud. Suhtlemine enam probleeme ei valmista, kuna olen murdnud läbi seina ja suutnud sundida ennast paluma vestluse vastaspoolel oma küsimust korrata, kui esimesel või teisel korral aru ei saanud. Ja kõik vestlusted oleme kasvõi pika peale saanud lõpule viia.

Aga mitu mugavusstsooni testi on veel ees. Nendest aga omal ajal.

Homme täitub esimene nädal. Positiivselt meelestatud.

Toosha, out!

Moscow we go hard!

Õhtust! Just täpselt niisuguse enesetundega ma täna metroolt hosteli suunas jalutasin, Jay-Z järjekordselt klappidest põksumas.
Aga ma teen täna lühidalt, kuna midagi väga erilist ei olnud.

Möödunud öö väga hästi magada ei saanud, ärkasin korduvalt üles ja hommikul oli alaselg jube valus. Hakkab see olematu madrats lõpuks tunda andma. No pole hullu, ehk harjun ära.

Tööl olin täna kahe Petja ja kahe Vovaga. Huvitav kooslus. Tõlkisin jälle paar toiduvalmistusõpetust ära ja nautisin häid kokandussaadusi. Õhtu otsa katsusin saalis abis olla, kuna Vovad jäid kahekesi nö pukki ja Petjad pidasid bossiga kolmapäevase banketti suhtes nõu.

Ja ega muud väga ei olnudki, mõned korrad sain jooke valmistada ja muidu abiks olla. Mõlema kutiga rääkisin pikalt juttu. Räägiti veelkord kohviku olemusest ja kuidas teenindada jne. Taaskord tuleb tõdeda, et kõik on ülimalt abivalmid ja sõbralikud. Niimoodi on tore minna isegi nii võõras kohas tööle.

Tööpäev lõppes pärast 11, kiirel sammul metroole ja täna jalutuskäik jälle erinevat teed pidi koju.

Õhtu lõpetuseks väike söök ja NBA highlightsid eelmisest ööst. Täna isegi ei jõua enam mängu ega Inside the NBA vaadata. Uni kisub peale. 

Kossuhuvilistele soovituseks nii palju, et nagu juba lugesite, vaatasin paari päevaga Lakers vs Suns ja Rockets vs Heat mängud - tõelised maiuspalad. Järjekorras on siis möödunud neljapäevane Inside the NBA - kohustuslik huumorilaks - ja möödunud öine Knicks vs Pacers.

Aga sellega täna lõpetan. Homme juba lühem tööpäev, sest lähen Siimule vastu. Lõpuks saab igapäevaselt Eesti keelt rääkima hakata ja koos õppida-timmida.

Piish!

Toosha, out!

Esimene vaba päev

Ooojaaa, täna sai puhata tööst. Hommikul lootsin kaua magada, aga nagu eile õhtul selgus, oli tuppa lisandunud üheks ööks mingid kaks tegelast. Üks magas nagu miilenki, a see minu kohal olnud tegelane - no tere tali, ma ei vähkre ka nii palju. See tüüp niheles nii et voodi oli kokku kukkumas. Voodid on ju siin puhtalt puidust, ei midagi muud. Üpris soliidselt nagisevad kui liigutada end voodis. Aga no see ei seganud väga, öösel vaatasin pärast viimast postitust veel Lakers vs Suns mängu esimese poolaja ära ja keerasin teki alla horisontaali. Pärast seda hakkas möll pihta. Esialgu ei jäänud tüüp vist magama uuesti. Või ta ei maganudki ennem. Öösel nagu polnudki hullu, hommikul hakkas mehel vist midagi sügelema. Kõigepealt ta krabistas oma voodis olnud kilekottide ja muu varustusega hullumoodi. Siis ronis ta alla, käis edasi tagasi toast välja. Siis tuli tagasi ja krõbistas veel oma asjadega. Lõpuks rääkis sõbraga paar sõna juttu ja suundus elutuppa ootama minekut. Enam ei pidanud ise ka vastu, pikalt juba inspekteerinud olukorda, oli vaja käimlat külastada. Pärast seda olid seltsimehed kadunud ja sain rahulikult 12ni puhata.

Ärgates jätkasin poolelijäänud mängu vaatamisega. Mängu ajal oli Petja 3 korda helistanud, mida voodi teisel korrusel laadinud telefoni ja kõrvaklappide tõttu ei kuulnud. Lõpuks siis helistas korra veel, lubas poole tunni pärast peale korjata ja linna peale viia.

Mõeldud tehtud, pessu ja riidesse. Hommikust polnud söönud, selleks ajaks oli kell juba 2 vist.

Parkisime auto Kremli lähistele ja jalutasime maa-alusesse kaubanduskeskusesse. Petja oli küll hommikust söönud, aga tahtis mu enne järgmist päevakavas olnud punkti sööma viia. Otsustasime Itaalia restorani "Il Patio" kasuks. Väga head toidud, Petja ei lubanud teada-tuntud asju süüa ja võtsin tuunikalasalati, (musta värvi) pasta mereandidega ja magustoiduks šokolaadikattega jäätise. Järjekordne mega maitseelamus. 

Kõhud täis, suund järgmise spoti suunas. Selleks oli "The Kremlin Armoury Museum" ehk Kremli relvamuuseum. Poolteist tundi audiogiidi abiga ajalooga tutvumist oli jällegi ülimalt huvitav. Kes kunagi peaks Moskvasse sattuma, soovitan 100% seal ära käia. On seda hinda väärt.

Nii et vaba päev sai vägagi mõnusalt sisustatud ja Petja on ennast väga hea host'ina tõestanud. Läheb raskeks see Tallinnas üle trumbata. Pole ju nii väga midagi näidata. Vanalinn, laulukaar jaaaa....ongi kõik!

Enne hostelisse naasmist sain poest läbi hüpata ja veidi söögipoolist kaasa osta. Viimased tänusõnad Petjale ja olengi oma "kodus" jälle.

Õhtu lõpetan paari õlle, paraja kõhutäie, hea muusika ja hiljem Heat vs Rockets paari päeva taguse mänguga. Homme tööl saab jälle uue mängu alla tirida. Igav ei hakka, that's for sure!

Hüva, selleks nädalaks on kõik. Hoidke kodumaal ikka lipp kõrgel, olge mõnusad ja uute lugudeni juba ilmselt homme.

Do zaftra!

Toosha, out!

Hoiatus - postitus sisaldab hulgaliselt pilte ja moejuttu

Tähendab, need kaks ei ole muidugi omavahel seotud. Ma päris nii hulluks asjaga ei läinud.

Aga alustagem siis taaskord päeva algusest peale. Hommikul sain seekord üllatuse osaliseks. Enne mind krõbistas keegi asjadega. No arvasin et Miša ilmselt, ta üks päev läks ka varem tööle. Kiirel inspekteerimisel selgus, et nii tema kui ka neiu teiselt poolt magavad paksu und. Kuna ma jäin peaaegu 1 paiku magama, oli tegemist ilmselt kellegi uuega, kes imbus tuppa pärast uinumist. No selge, kadunud ta oli. Kiire värskendav dušš, hambapesu, riided selga, kott üle õla ja GO! Õues klapid pähe, taaskord Jay-Z ja Kanye pleilist põksuma - suunaks Novokuznetskaja metroojaam. Võtsin siis täna umbes kursi sisse ja kruisin. Hommikune Moskva on päris rahulik. Ühel viimastest tänavatest sattusin mööda jalutama vanast heast turust. Müüdi nii köögivilju, riideid kui ka raamatuid. Nagu ikka. Veidi edasi jalutades said mu kahtlused kinnitust - eelmisel suunamuutusel oleks pidanud ikkagi otse jalutama, nüüd tegin väikese pauna sisse. No pole hullu, jõudsin vb 2-3 minutit hiljem, väike viga tükki küljest ei võtnud.
Hommikune vaatepilt metroos on aga omamoodi huvitav. Reisijaid on ikka igasuguseid ja igasugu olekus. On värskeid earlybird'e, on unisemaid, on viisakaid, on mitte-nii-viisakaid. Üks "tugevama kondiga" hästi viks, ülikonna ja mantliga härrasmees nokkis soliidselt rinnalt teri. Oli vist eile kaua ärkvel. Metrooga trippides olen avastanud, et paljud kasutavad neid tablet-readereid. Istuvad ja loevad mingit kirjandust. No see selleks, huvitav avastus lihtsalt.
Laupäeva hommik, nagu mainitud, on siin ikka eriti rahulik. Eile õhtul ju linn säras, rahvas pidutses. Seda oli isegi meie tuppa kuulda, magama jäädes kostis väljast Flo Rida ja DJ röökis mikrisse. Naljatasime toakaaslasest neiuga sel teemal ja keerasin teise külje. Muusika siin ei sega, ega ka toakaaslaste tegemised. Uni on magus. Kusjuures unerežiim on endiselt eelmisest töökohast paigas, kodumaa kella järgi nii 11 paiku toimub totaalne kustumine. Okei, tagasi teema juurde. Jõudsin siis tööle - toolid alles maha tõstmata, pirukad letile toomata. Nagu polekski veel avatud. Samas olime.
Vahetasin siis tööriided selga ja läks toimetamiseks. Esialgu saali korrastamine, nõude pesust leti taha liigutamine. Chill.
Taaskord sai üks retsept tõlgitud, midagi uut eriti ei õppinud, rääkisin rohkem töökaaslastega juttu. Maksim on aina jutukam, samas on pihta saanud, kuidas minusuguse mitte-väga-venekeele-oskajaga suhelda. Muljetasime igasugu teemadel, pakkus välja tegevusi ja vaatamisväärsusi homseks vabaks päevaks. Teised sekkusid ka vestlusse ja tundus, et Tanja sai ka sellest vähe konfidenssi, et minuga saab suhelda küll. Pärastlõunal sattusimegi temaga köögipoolel koos laua taga istuma, sööma ja siis tegi juttu. Kusjuures Maksim uuris täna isegi mu vihikut ja üritas mu käekirjast aru saada ning Eesti keelt lugeda. Tanja uuris ka, mis seos mul siis Venemaaga on ja kuidas keelt sel vähesel määralgi oskan. Ja kõige üllatavam oli, et pakkus end abiks mu tõlketöö tegemisel. Pärast küsis veel, kas ma nendega millalgi välja tulen, et läheks koos sööma ja väiksele dringile. No kuidas ma keeldun. Õhtul Petja mainis, et helistab homme ja kohtume.
Ah, muidugi, õppisin ikka küll täna. Soolaste pirukate kohta. Kõik nad on erineva "disainiga", kui nii võib öelda. Peale vaadates saab öelda, mis pirukas on mis, sest kõik on pealt erinevalt kujundatud pagari poolt. Mõnel peal üks auk, kust sisu näeb, mõnel kolm, mõnel palju piklikke, mõnel polegi auku. Ja no ilusad viisakad näevad kõik välja. Ei tea küll, kas päris selgeks sain, aga enamus tunnen peale vaadates nüüd ära küll. Esmaspäeval võtan siis magusad pirukad ette.
Lisaks hakkasin täna märkmeid tegema, kuidas üleüldse töötegemine käib. Mida jälgida, mille peab kohe ära viima, kuidas peab lett välja nägema jne. Maksim imestaski päeva lõpuks, kui palju ma nende päevade jooksul juba märkmeid teinud olen. Küsis, kas infot juba liiga palju selle lühikese ajaga ei saa ja pea ei plahvata.
Ja no kuidas ma saakski jätta järgmise teema puudutamata. Toidud! No täiesti uskumatu, kui lihtsatd väikesed kiired toidud, aga no millised maitseelamused. Tänases menüüs oli hommikuks jälle praetud munad. Petja on ikka kuradi hea kokk. Pärastlõunal serveerid korraga igapäevasesse menüüsse kuuluvad kodused kotletid karrikastmega ja värske tomat-kurk-paprika kõrval. Teiseks käiguks borš. Õhtul lendas nina alla juba mainitud Adõgee juustu salat, mis on siis õlis praetud brokkoli, lillkapsa, porgandi, kabatšoki, zucchini (ma ei tea, kas sel eestipärast nime ongi) ja Adõgee juustu kooslus, maitseks väike basiilikuvars otsas. No tere hommikust, milline nauding. Annaks ainult kokajumalad, et mul sama hästi välja tuleks.
Õhtu lõpuks aitasin veel veidi saalis puhastada ja nõusid tassida, jälgisin vähe õhtuse rahvarohke möllu käiku.
Sain omale hostelisse kaasa jälle paar suurt viilu soolast ja magusat pirukat, kulub ära, kuna oma raha ei kulu.

Kodutee otsustasin täna pärast metroosõitu vähe teise võtta, et oleks veidi kindlam tulla ja et oleks ka midagi vaadata. Tulin siis metroojaamast otse-otse üle mitme silla kuni Kremli müürini. On ikka ilus kogu see suur kompleks, kui see õhtul tuledes on. Eks millalgi lähen sinna platsile ja parema nurga alla pilte tegema/uudistama. Täna tulin mööda jõepoolset külge oma hoodi suunas. Tee peal tegin kõne kodustele, pole ju korralikult suhelda siin saanud, pigem kuulata ja vastu kokutada. Nautisin vaadet ja muljetasin papaga. Üle silla tagasi oma poolele tulin eile postitatud kiriku juurest, kus on suur jalakäijate sild ja kuhu paljud olid pildistama tulnud. Taaskord avanes ilus värviline vaatepilt mu kodukandi poolt. Ja taaskord tõdesin, et päris uhke neiborhuud - restoranid, klubid jne. Rahvas veereb kohale korralike Range Roverite, Mersude ja Infinitidega.

Nüüd siis omadega juba mõnda aega hosteli elutoas tiksunud, väike seltskond siin kontsantselt istumas, uut rahvast laekub ka pidevalt peale. Enamus neist üheks ööks, nagu nende pöördumisest adminni poole on aru saada. Meie tuppa on ka jälle kaks uut tegelast imbunud. Üks keeras juba siis magama, kui tuppa jõudsin ja pesema hakkasin minema. Peamiselt nende mittesegamiseks ma elutuppa tulingi.

Ahjaa, enne lõpetamist pidin veel moest rääkima. Niipalju ma olen siin silmad ikkagi lahti hoidnud ja avastanud, et Vene mehed üldjoontes riietuvad ülimalt hästi. Paljud väga soliidselt, paljud väga moekalt. Ilus linnapilt kohe. Ja no muidugi ei saa mainimata jätta, et vene naised/neiud on väga ilusad. Seega mulje siiani positiivne. Kogu see reisieelne põdemine on kadunud. Töökaaslased on väga mõnusalt vastu võtnud, statsionaarsed toakaaslased on mõnusad. Uskumatu.

Aga ladna, ongi pikale veninud. Lõpetuseks veel mõned pildid tänasest ja ongi aeg asuda nautima möödunud öist Lakers - Suns lahingut.

Muutsin vähe koduteed ja jalutasin sealt alt müüri äärest kodu poole.

 

Maja, millest iga päev mööda olen jalutanud, paljastas õhtuvalguses teiselt kaldalt, mis maja see tegelikult siis on.

 Selline näeb välja minu huud õhtutuledes Moskva jõe kohjalt. Värvilisest majast vasakule majade vahele jääb hostel.

 Eile mainitud ja fb'sse postitatud kirik sillalt.

Ja veel üks vaade Kremlile, seekord kodusillalt.

Aitab, ilmselt olete segi omadega, kui siiani viitsisite lugeda. Aga mu suur kummardus ja props teile, kes te seda tõesti tegite.

Puhkepäeva suunas!

Toosha, out!

Vaikselt hakkab sujuma

Teine terve päev möödas ja sätin vaikselt magama. Kuna aga tagasiside on tõsiselt üllatav ja positiivne olnud, ei jäta ma teid ka täna õhtul lugemismaterjalita.

Niisiis...sain täna hommikul vähe pikemalt magada, kuna koolitust polnud. Tööpäev Tverskaja Uulitsal algab 10st, või noh, mõnel vb seal varem. Ma panin soliidselt esimese äratuse 8.45 vist, pesema ajasin end mingi 9.30 paiku. Hea oli voodis pikutada. 9.45 ajasin end välja, Kirilli aga polnud. Helistasin - telefon kinni. Lõpuks helistas tagasi, olin juba omadega suuna võtnud suure tee äärde, kus kino-teater "Udarnik". Leppisimegi kokku siis, et korjab mu sealt eest peale. Sõidu ajal sai selgeks, et viskab mind lähimasse metroopeatusesse ja hakkan seiklema. Samas, siin pole väga vaja seigelda. Astusin siis metroojaama ja kohe kassasse. "Desjat pojezdok" ja 10-korra pilet olemas. Tegelikult pole ju metrooga sõitmises midagi rasket, kui pilet käes, vaja õigeid peatusi teada ja õiget suunda - lebo. Majakovskaja peatuses väljudes ja maa-alt päikese kätte jõudes selgus, et peatus ongi lubatult üle tee töökohast. Ideaalne. Õnneks või kahjuks pole teises otsas nii, mis tähendas, et iga õhtu saab hostelisse jalutada parajad 20-30 minutit. Aga sellest hiljem.

Tööl siis kuttidele käppa, jälle uued näod platsis, seekord Aleksander, Maksim ja Tanja. Tanjaga ei vahetanud päeva jooksul rohkem kui paar sõna, need ka siis kui ta natuke arglikult küsis "Kas sa Americanot oskad teha?" Kui jaatava vastuse andsin, läksid tal silmad suureks. Ei tea, mis nägu ta siis oli, kui alguses minema jooksin, et oma juhendid tuua (noh, et päris kindel endas olla esimestel kordadel), aga kohvi ma tema eest valmis tegin ja ta sai õhtuse suure rahvahulgaga nii kaua tegeleda. Nüüd muidugi ruttasin tiba ajast ette, aga noh, nii palju siis Tanjast. Šaša oli hästi sõbralik, esimese poole päevast pidevalt küsis, kas kõik on hästi ja kuidas tundub. Maksimi ja ühega Petjadest sattusime hommikusööki valmistades köögis vestlema, mul keel hommikul väga ei paindunud ja oli aru saada, et talle tundun ma mingi totaalne tola kes midagi aru ei saa mis ta räägib mulle. Midagi ta Petjale pobises ka, sellest sain aru, õnneks Petja hea inimesena kohe vastas, et pole midagi, las poiss õpib ja harjutab. Saame hakkama. Ja saimegi. Päeval leti taga rahulikumal hetkel sattusime siis Maksimiga juttu ajama. Kui nägi mu Elioni lillat kaustikut, kus meie keelne kiri peal, päris ta kohe, et kas see Eesti keeles ja nii me jutustama asusimegi. Küsis, kas töötasin seal, millega tegelesin jne. Siis rääkisime veel Eestist üleüldse, kuidas siia reisisin, kaugel Tallinn õigemini Moskvast on jne. Pärast õhtupoole köögis einestades sattusime uuesti jutusoonele. Samuti teise Petjaga hiljem veel leti taga. Üleüldse on kogu seltskond jätnud megasõbraliku mulje ja see on ka bar-buffee Nikolai üldise mulje ja edu üks põhjuseid. Klientidega suhtlus on pidevalt rõõmsameelne, sõbralik ja kodune. Õhkkond on rahulik ja mõnus. Kusjuures, reede õhtu oli rahvast ikka uskumatult palju, vabu kohti põhimõtteliselt ei olnudki. Tulesid keerati veidi maha, selline veidi sume õhkkond, hea muusika ja linale projekteeritud videod - päevane kohvik-söögikoht oli õhtuks muutunud veidi lounge'likumaks pleissiks. Alkoholi muidugi Tverskaja pleissis pole, aga seda saab ühes teises - Pjätnitsa tänaval asuvas kohvikus.
Õhtul ma muidugi väga leti taha ei kippunud, kuna rahvast oli palju ja ei tahtnud teistele toimetamistel ette jääda ega klientidega suhtlusse sattuda, see kisuks juba veidi raskeks. Vahepeal viisin pestud nõusid ette ja olin lihtsalt abiks.
Mis enne mainimata jäi - Petjad mõlemad on veidi nö suurema autoriteediga tegelased ja juhendavad teisi. Nemad kahekesi on ka minu suurimateks mentorideks ja õpetavad kõike. Seepärast on neid ka minu jutustustes kõige rohkem mainitud.

Aga mis ma siis päeva jooksul õppisin - tegime kahte erinevat limonaadi. Kusjuures mind üllatas, kui vähe on vaja, et teha ülimalt hea maitsega kodust limonaadi. Täielik säästuvärk ja tõsiselt hea maitsega. Panen kodus limpatehase vist tööle. Täna tegime katse 2 ka cappucinoga ehk teemas oli piima vahustamine. Ei ole lihtne deela, ma ütlen. Ja Hot Chocolate sai ka tehtud, tõsiselt hea asi.
Muidugi oma "lemmik"tegevusega sai ka pikalt pead murtud - suppide ja salatite retsepti/valmistusõpetuse tõlkimine. Sealhulgas koostisosade. No ei ole lihtne, kui sul on tekst ees ja sa pead google translatori abiga õiged seosed lauses tekitama, et ikkagi mõistlik jutt kokku tuleks, mille abiga toit valmis keeta. Õnneks saab kõik läbi ka proovitud ja siis käigu pealt vajadusel parandused teha.

Ühesõnaga olen praegu täitsa rahul. Nüüd saab iga tööpäev trippida hommikul metroopeatusse ja õhtul tagasi. Nagu ka homme. Aga ei kurda, sest maa pole väga pikk ja tee peal on mõnusalt vaatamist ja uudistamist. Päris okei kandis elan siiski, kesklinn ju.

Baitevei, kui ma ei eksi, siis on ülehomme ehk pühapäeval täiesti vaba. Saab kaua magada, oma asju ajada ja poodi otsima minna. Ilmselt jätan vaatamisväärsused järgmiseks korraks, siis kui Siim ka kohale on jõudnud. Ahjaa, polegi maininud - üks houmi tuleb veel seltsi, juba teisipäeval.

Aga ladna, homme vaja jälle jalul olla ja produktiivselt tõmmelda.
Kuulan vähe räpsi ja maiustan - kodumaalt sai Kalevi toodanguid kaasa võetud.

Method Man & Redman Live saatel lõpetan ülekande tänaseks.

Spakoinoi notši, paareni.

Toosha, out!

Esimene täispikk päev ja kohe sajaga kuuma

Kena õhtut, kuigi mul endal on juba kell peaaegu 1 öösel. Põhjuseks hilisele netis istumisele on fakt, et tööpäev kestab 11ni. Jah, just nii kaua on siin bar-bufet Nikolai avatud. Aga kiirelt siiski päevast järgemööda.

Eile õhtul põdesin magamise pärast. Hommikul põdesin, et nii vähe magada sain. Unevõlg oli päris karm ja see andis kohe tunda. Õhtul jäin magama vaatamata kõrvalvoodi ukrainlasele, kes kuulas vene räpist naistebändide raadiohittideni välja kõike kräppi. Aga polnud viga, sirutasin jalad redeli vahelt läbi ja magasin nagu kott diagonaalis. Varahommikul tegin korra luugid lahti, ukrainlane norskas, ei seganud, kustusin üsna kiirelt uuesti. Äratuse olin seadnud 7.00ks. Mäletan. Aga ei teinud väljagi. Kiirelt läks telefon kinni, et teisi toasviibijaid mitte äratada. Ei mäleta, kas oli juba enne seda, aga mu üleval maganud tüüp lahkus juba enne mind. 7.15 oli teine äratus, see läks sama kiirelt kinni. 7.33 oli vist kell, kui Kirill helistas. Kuna Moskvas kasutan isa nö "Moskva telefoni", on sellel debiilne lauatelefoni helin, mis lõikab läbi pealuu. Jooksin siis telefoniga välja ja rääkisin Kirillile, mis seis on. Kiirelt pessu, riided selga, asjad kokku ja tuld! Kirill ootas väljas. Läksime siis ühte teise "meie" kohvikusse, kus 8st pidi Kirill läbi viima töötajatele Ameerika viskide kohta koolituse. Kuna jutt käis soravas vene keeles, olin üsna hädas kõigest arusaamisega. Võiks öelda, et olin nagu päästerõngaga kruiisilaeva järel ulpiv reisija, kes olukorda ei naudi ega saa ka laevale kuidagi järgi/peale. Kõigele lisaks hakkas väsimus ja unevõlg tunda andma ja silm vajus korduvalt kinni. Seda pani ka Kirill ise tähele, pärast Tverskaja uulitsal asuvasse kohvikusse sõites (mis on siis minu töökohaks siin olemise jooksul) naersime koos selle üle ja leppisime kokku, et peame nagunii teema uuesti läbi võtma järgmine nädal, siis juba koos pudelite enditega. Müksas veel küünarnukiga mind ja ütles muie näol "põgusalt tutvume ilmselt sisuga ka".
Tööl siis viskasin, nagu kohalikel kombeks, kõigile käpa pihku ja hakkasin vaikselt tutvuma toimuvaga. Esialgu jälgisin köögis Roma tegutsemist supipottide kallal. Samal ajal vaaritas ta mulle hommikusöögiks pudru võisilmaga. Uskumatu, kui hea oli üle pika aja putru süüa. Tuleb tõdeda, et kohe esimene kokkupuude "meie" söökidega oli super. Edasi liikusin (ilmselt vanemteenindaja rolli kandva) Petja (ehk Pjotori või kuidas iganes ta nime ei kirjutata) käpa alla, kes hakkas siis täpsemalt juhendama ja kurssi viima asjadega. Esimeseks tutvustas ta mulle päevasupi ja päevasalati koostisosasid, andis koostisosade nimekirja ja valmistusjuhendi (vene keelse) ette ja ütles, et käiksin läbi ja kirjutaks üles oma sõnadega. Jumal tänatud, kõik kutid abistavad suurima rõõmuga ja aitavad selgitada, kui midagi arusaamatuks jääb. Tegelesin siis pikalt tõlkimisega, abiks kallis Google Translator. Okei, need said ilusti kenasti tehtud ja üle küsitud.
Ülejäänud päev möödus peamiselt jookide tegemisega tutvudes. Lugesin õhtu lõpuks kokku. Käisime läbi ja proovisin ise 1-2 korda valmistada 12 erinevat jooki ja kohvivarianti. Leidsin ka enda jaoks nii mõnegi mõnusa uue joogi. Lõunaks sain päevasupi ja -salati, kusjuures Roma juhendamisel valmistasin alguses lõpuni salati ise - Farfalle makaronide ja Jamon singiga pestosalat. Mine ... kui hea.
Aga ega midagi enam täpsemat rääkida polegi. Õhtu poole hakkasid jalad väsima, aga huvi töö vastu oli suur, tiksusin leti taga jookide poolel ja valmistasin õhtul nii mõnelegi kliendile erinevaid jooke, tavalist musta teed, kohvi ja ka omapärast "Maroko teed" tegin täitsa ise. Menüü on siin huvitav.
Emotsioonid pärast sellist päeva on väga mõnusad. Sain jälle värskeid pirukaid õhtuks kaasa ja kõigele lisaks viskas Petja oma uhiuue buumeriga koju ära. BTW, miks seda bemarit mainin - nimelt mainis Kirill hommikul pärast telefonikõne Petjaga, et too tuleb vähe hiljem tööle, et oli kutt 3 aastat raha kõrvale pannud, et tutnoi pill endale osta ja nüüd pidid nad teda sõbralikult selle pärast tögama. Aga au ja kiitus kutile, väga kõva masina soetas! Tee peal rääkisime vähe juttu, tahtis minna õllele ja sööma, aga keeldusin viisakalt, öeldes, et praegu ainus koht kuhu minna tahan on hosteli mitte-nii-mugav voodi, aga hetkel siiski uskumatult kallis koht.
Anyway, seltskond on mõnus, töö pole hullu midagi, kui 13 tunnised tööpäevad välja arvata. Aga eks läheb huvitavaks, saan iga päev süüa teha, jooke valmistada, uusi asju õppida. Varsti tulevad ka päevad, kus otseselt kohvikutööd ei tee ja tegeleme nii viskide tundmaõppimisega kui ka Tallinna kohviku ehitamiseks ja avamiseks vajalike erinevate toimingutega.

Aga ladna, väsinud. Hommikul saab vähemalt 9ni magada.

Dobrõi notši, paareni.

Toosha, out!

Esmamulje

Privetik,

Lõpuks olen omadega Moskvasse jõudnud ja esmamuljed on üsna segased. Tegemist on ilmselgelt kõrgema klassi kultuurišokiga. Aga vast ei ole midagi ületamatut.
Esiteks siis lend - täiesti normaalne ja rahulik. Möödus enamjaolt vene keele õpikut sirvides ja vajalikke väljendeid õppides.
Lennukilt maha tulles algas esimene seiklus - piiripunktis migratsioonipaberite täitmine, rongipeatuse leidmine, pileti ostmine ja lõpuks siis rongile. Möödus ka õnneks valutult. Rongisõit lennujaamast kesklinna Beloruskii vaksalisse kestab ~35min. Valutu protsess. Rongis lubas küll wifit aga ei töödanud teps mitte.
Edasi läks juba huvitavamaks. Vaksalis pidin väljas ootama, kuni Kirill vastu tuleb. Helistas, et jääb paar minti hiljaks. Kohe hiilis mingi kahtlane vanem mees ligi hakkas midagi paluma. Soliidselt vastu pöördudes ütlesin meelega "don't gavarjuu" ja laiutasin käsi. Härra oli sunnitud järgmist ohvrit otsima asuma ja muigasin esimese kokkupuute eduka lõpu puhul võidukalt. Ahjaa, rongilt maha astudes küsis üks vaksali "OXRAH" ehk korravalvur (vist!) suitsu- pidin kahjuks ka temale pettumust valmistama.
No lõpuks, pärast eemalt ka esimeste lühikeste tummiste mustades nahktagides ja sonid peas härrade nägemist oli Kirill ka kohal. Telefonikõned vene keeles tulid täitsa soliidselt välja.
Viskasime käppa ja liikusime siis kohvikusse. Sinna minek oli juba paras närvide test - kohalik liiklus on ikka totaalne košmaar. Jalad olid konstantselt läbi põrandamati. Lõpuks jõudsime kohale ja asukoht on ikka luksus, põhimõtteliselt peatänaval Tverskajal. Koht ise on ka ülimalt mõnus ja hubane. Hea muusika, interjöör väga hästi kokku sulatatud. Sellises kohas on rõõm töötada. Sain proovida ühte kurikuulsatest pirukatest ja päevasuppi. Kiidan. Tutvusin ka kolleegidega ja ajasime vähe juttu, mis järgneva kuu jooksul toimuma hakkab.
Seejärel kutsuti üks laialivedajatest autoga järgi ja hakkas järjekordne hullumeelne trügimine liikluses, kusjuures kätte oli jõudnud tipptund. No kui siin peaks mõnda aega autoga sõitma, võiks kodumaal silmad kinni sõita. Ühel hetkel hakkasid majad muutuma suurteks ja esinduslikeks, seejärel juba Kremli müürid. On tõesti punased. Mainin ette ära, et hostel ei asu Kremlist üldse kaugel.
Siis aga jõudsime hosteli õue ja värinad olid tagasi. Siseneda tuli mingist suvalisest siseõue uksest ja ronida kogu varandusega viimasele korrusele. Vist oli viimane. No ühesõnaga päris mitu korrust tuli ronida. Seejärel kella lasta. Ja sisse astudes...no emotsioonide kirjeldamiseks puuduvad sõnad. Inetu siin pole, aga tol hetkel oli kergelt küsiv ja arusaamatu olek. Sass või kes ta ka polnud, sebis kõik nii kaugele, et hakati siis toa poole viima, surus käppa ja lahkus. Sealt alates jäin dreadlockidega vene plika küüsi. Näitas siis nö "elutuba", kööki ja pesemis/hädategemisruume ning seejärel juba tuba. Kuuene ühistuba, mehed-naised segamini. Kedagi tol hetkel toas polnud, aga asjad rippusid ja sain endale üsna väikese toa keskmise nari alumise korruse. Suure kohvri olin sunnitud kuhugi nurgatagusesse hoiuruumi viima, siiani pole olnud mune küsida luba, et väheke sealt kraami tuppa võtta. Nii palju sain teada, et kohvrit tuppa ei saa, pole ruumi. Tegelikult voodi all on. Eks näis, ehk millalgi nihverdan ära. Üsna shokiseisundis ja mureliku tuju saatel viskasin silma looja ja puhkasin, rahunesin. Eks tuleb hakkama saada.
Mõne aja pärast jõudis töölt Miša, kes viskas kohe käpa pihku ja rääkisime törts juttu - inglise keeles. Edasi läheb ilmselt siiski vene keeles.
Mingi hetk läks "elutoas" möll käima, kes tegi süüa, kes vedas läpaka välja. Nüüdseks olen nii palju sisse elanud, et wifi koodi sain kätte ja vaatan paari tüübiga Vene - USA jalkat telekast ning kirjutan teile. Varsti lähen kohvrijahile.
Isaga rääkisin ka, kurtsin eluolu üle, aga mis siin samas ikka kurta. Ehk tuleb ainult kasuks ja mingi hetk saab selles keskkonnas elades teiste elanikega sina peale + keele ka selgeks.
Söögiga ei tea veel, kuidas saama hakkab, täna anti kohvikust pirukaid ja morssi kaasa. Neid pidin iga päev saama ja veel "besplatno". Söögi peale seega väga kulutama ei hakka. Õhtuteks mingit manti tuleb siiski sebida. Eks tulevik näitab.

Homse kohta nii palju, et äratus on 7 paiku, 7.30 pidi Kirill helistama ja siis kõrvaltänavast peale võtma. 8 teeb ta oma töötajatele viskikoolituse ja võtan ka osa. Üks on kindel, alkoholide kohta õpin siin ikka suhtkoht täislaksu, nagu lubati. Ja kogu kohviku asjaajamise kohta ka. Mingi aeg hakkame ka Tallinna kohviku jaoks uurima mööblit-varustust, saan selles osas täie rauaga oma osa anda.

Iseenesest on hea, et wifi on olemas, saab maailmas toimuvaga kursis püsida. Saab teile kirjutada. Kes õhtuti netis on, nendega ka suhelda. Ega siin pole midagi, tuleb paks nahk kasvatada ja ohtralt keeleõppega tegeleda.
Juba esimese päeva lõpuks olen kindel, et kojusõit ja kodumaa pinna puutumine saab olema üks parimaid tundeid.

Tõmban otsad kokku, kõht annab tühjusest märku.

Toosha, out!

Fly away

So this is it! Veel oma 10 minutit ja võtan oma aknapoolse istekoha sisse. Unetunde on all soliidselt selline...noh tugev tund elutoa diivanil USA College Basketballi vaadates.

Suurema värina suutsid vanaema kodus ja vanemad telefoni teel maha rahustada. Nüüd pole muud kui suund ida poole ja võtab sellest kuu aja pikkusest katsumusest maksimum kogemuse.

Ja südamest loodan, et ida pool ka netti pääseb. Hostelis ju ometi võiks selline teenus tasuta olla.

Dozvidanja!

Moskva reisi eelõhtul

Tervitused, kallid sõbrad ja huvilised!

Lõpuks on kätte jõudnud aeg, mil lubasin pausi lõpetada ja blogi taaskord käsile võtta. Ja seda vägagi heal põhjusel - ees ootab terve kuu ühes maailma suurimas megalinnas, kui nii võib öelda - MOSKVAS!

Ma lubasin, et hakkan postitama muljeid, mõtteid, kogemusi, pilte ja kõike muud. Tegemist on seni mu elu suurima muutusega ja kogu see projekt, mille nimel ma sinna sõidan, saab olema ilmselt täiesti uus peatükk mu eluloos.

Kuna vanemad pühapäeval Saaremaale puhkama põrutasid, olen kaks ja pool päeva üksi kodus olnud, mis on ilmselt ka osaliselt põhjuseks, miks rahutu ja pinges olen. Ikkagi suur linn, pikaks ajaks, esialgu üksi, väga nagu ei tea ka kus elama hakkan ja kuidas kogu see õppimis-töötamis protsess välja hakkab nägema.
Muide, kell on 21.42 lennueelsel õhtul ja ma pole ainsatki riideeset ega muud vajalikku kohvrisse/kotti pakkinud. Lihtsalt...iga kord kui kohvri ligidal olen, lähen ringiga mööda ja leian midagi muud teha.
Ja ma pean ennast reisijaks. Noh, samas lihtsalt reisile oleks vast lihtsam minna, aga kogu see pinge ja koorem, mis selle minekuga kaasneb ja mis sellest minekust just erilise teeb - isegi vanemad telefonis imestasid, et mida ma põen. Ei tea, eks homme kohale jõudes olen rahulikum, kui olen hostelis ja tulevases "töökohas" ära käinud. Ma usun ja loodan väga, et nädala lõpuks juba naudin Moskva linna ja kogu seda kogemust.

Aga mis siin tühja eel-loba ikka pikalt trükkida. Asjad vajavad pakkimist, viimased riided pesust kuivatisse viskamist ja muu selline. Eks näis, kas magama jõuabki täna üldse.

Ehk siis, keda huvitab, saab 14.11 - 13.12 vahemikus minu Moskva-muljeid siit lugemas käia. Loodetavasti on hostelis internet, et saaksin igal soovitud momendil kirjutamas käia. Kui ei ole, küll siis kuhugi üles kirjutan ja hiljem üles lükkan.

Dovstretimsja, drusja!

Toosha, out!