Alustasin eile postitust järgmiselt : "No vaikselt hakkab kiskuma sinna poole, et hakkavad jääma päevad vahele, mil kirjutan. Aga võtan kokku ja tõmban kokku eelmised päevad..."
Ja sinnapaika see postitus ka suhtkoht jäi ka. Ei ole olnud seda sisemist komfortti, et kirjutada. Kuidagi väsinud ja ei tule need tegemised meelde, ei tule need laused nii lihtsalt, nagu tavaliselt. Proovin siis täna uuesti. Kuigi natukene on mälupildid häiritud.
Kokkuvõtvalt siis, kolm päeva jutti olime Tverskajal tööl. Nende kolme päevaga sai jälle nii palju õppida ja läks järgmine käik sisse. Praktilise poole pealt on suur edasiminek olnud. Kuna need kolm päeva hõlmasid ilmselt nädala kõige aktiivsemaid päevi, oli tööd palju. Siimuga olime suureks abiks tellimuste joogipoolise täitmisel ehk minu märkmed esimestelt tööpäevadelt vihikusse olid suureks abiks, kui kahekesi valmistasime igasugu kokteile ja tee-taolisi jooke, mida varem polnud kohanudki. Marokko tee, kuum astelpaju jook, Masala tee ja cappuccino ei valmista enam mingit probleemi. Laupäevasel päeval kisuti mind aga juba vägisi jookide valmistamiselt ka veidi leti äärde kliente teenindama. Kuigi niisama üle leti küsimustele sain juba vastatud ja hädaolukorras töökaaslasi appi kutsutud, oli nüüd asi tõsine ja hirm tikkus naha vahele. Väga kindlalt ju end ei tunne võõras keeles kliente teenindades. Laupäeval õnneks väga palju veel selles valdkonnas toimetama ei pidanud. Pühapäev oli aga hoopis teine tera. Kohe hommikul võttis see Petja, kellega esimese vaba päeva koos veetsime, mu enda tiiva alla jälle ja pani hommikusööki valmistama. Niii klientidele kui ka töötajatele valmistasin praetud mune ja omletti täiesti omal käel ning lõunaks lükkasin mõned salatid ka valmis. Lisaks olin osa päeva kiiremast osast koka asendaja ehk viskasin valmistoodangust kokku puljongid, boršisupid ja salatid. Petja oli rahul, areng toimub ja tema nö koolitus kannab vilja.
Aga klientide teenindamine siis, vot see oli esimesel paaril korral katsumus ja võitlus iseenda enesekindlusega. Samas, nagu selgus, ei ole väga viga. Kliendid saavad aru, mida ütlen ja saavad ka oma soovitud toidud/joogid. Päeva kild aga tuli ühelt väga viisakalt abielupaarilt, kes oma küsimusi esitades jäid korra tasa ja siis mees küsis "A tõ võ anglii?", mille peale vastasin "Njet, ja võ estonii!" Selle peale tehti suured silmad, aga kui Petjaga kahe peale selgitasime, et mis eesmärgil siin olen ja et avame uue kohvikus Tallinnas, jäädi rahule, mida ka tegelt juba varem oldi ning esitati oma tellimus siiski minule. Tellimuse täitmiseks on ikkagi veel teiste abi vaja et kassast läbi lüüa, aga muidu asjad toimivad. Enesekindlus on päris võimas ja aina mõnusamaks muutub siin olemine.
Teate, ma olen praegu lihtsalt nii väsinud, et ma rohkem ei jaksa. Homme on vaba päev, õhtu jooksul oleme Siimuga oma kaua oodatud õlled sisse virutanud ja kohe ootab 5cm paksune poroloonmadrats. Ning päevakavas on üks suur punkt - European Shopping Center'i külastamine. Juttude järgi mõistlike hindadega ostukeskus.
Eks kui jaksu on, postitan homme veel mõtteid eelnevatest päevadest. Hetkel lihtsalt enam ei jaksa.
Uute katsumuste, esialgu siiski vägeva une suunas.
Ahjaa, lõpetuseks lisan ühe pildi oma meistriteostest ehk siis tänastest salatitest endale ja Siimule lõunaks. Tõsiselt uhke olen ja maitses ka hästi. Kodumaal on plaan kindlasti proovida ja vähemalt kodustele serveerida.
Toosha, out!
Ja sinnapaika see postitus ka suhtkoht jäi ka. Ei ole olnud seda sisemist komfortti, et kirjutada. Kuidagi väsinud ja ei tule need tegemised meelde, ei tule need laused nii lihtsalt, nagu tavaliselt. Proovin siis täna uuesti. Kuigi natukene on mälupildid häiritud.
Kokkuvõtvalt siis, kolm päeva jutti olime Tverskajal tööl. Nende kolme päevaga sai jälle nii palju õppida ja läks järgmine käik sisse. Praktilise poole pealt on suur edasiminek olnud. Kuna need kolm päeva hõlmasid ilmselt nädala kõige aktiivsemaid päevi, oli tööd palju. Siimuga olime suureks abiks tellimuste joogipoolise täitmisel ehk minu märkmed esimestelt tööpäevadelt vihikusse olid suureks abiks, kui kahekesi valmistasime igasugu kokteile ja tee-taolisi jooke, mida varem polnud kohanudki. Marokko tee, kuum astelpaju jook, Masala tee ja cappuccino ei valmista enam mingit probleemi. Laupäevasel päeval kisuti mind aga juba vägisi jookide valmistamiselt ka veidi leti äärde kliente teenindama. Kuigi niisama üle leti küsimustele sain juba vastatud ja hädaolukorras töökaaslasi appi kutsutud, oli nüüd asi tõsine ja hirm tikkus naha vahele. Väga kindlalt ju end ei tunne võõras keeles kliente teenindades. Laupäeval õnneks väga palju veel selles valdkonnas toimetama ei pidanud. Pühapäev oli aga hoopis teine tera. Kohe hommikul võttis see Petja, kellega esimese vaba päeva koos veetsime, mu enda tiiva alla jälle ja pani hommikusööki valmistama. Niii klientidele kui ka töötajatele valmistasin praetud mune ja omletti täiesti omal käel ning lõunaks lükkasin mõned salatid ka valmis. Lisaks olin osa päeva kiiremast osast koka asendaja ehk viskasin valmistoodangust kokku puljongid, boršisupid ja salatid. Petja oli rahul, areng toimub ja tema nö koolitus kannab vilja.
Aga klientide teenindamine siis, vot see oli esimesel paaril korral katsumus ja võitlus iseenda enesekindlusega. Samas, nagu selgus, ei ole väga viga. Kliendid saavad aru, mida ütlen ja saavad ka oma soovitud toidud/joogid. Päeva kild aga tuli ühelt väga viisakalt abielupaarilt, kes oma küsimusi esitades jäid korra tasa ja siis mees küsis "A tõ võ anglii?", mille peale vastasin "Njet, ja võ estonii!" Selle peale tehti suured silmad, aga kui Petjaga kahe peale selgitasime, et mis eesmärgil siin olen ja et avame uue kohvikus Tallinnas, jäädi rahule, mida ka tegelt juba varem oldi ning esitati oma tellimus siiski minule. Tellimuse täitmiseks on ikkagi veel teiste abi vaja et kassast läbi lüüa, aga muidu asjad toimivad. Enesekindlus on päris võimas ja aina mõnusamaks muutub siin olemine.
Teate, ma olen praegu lihtsalt nii väsinud, et ma rohkem ei jaksa. Homme on vaba päev, õhtu jooksul oleme Siimuga oma kaua oodatud õlled sisse virutanud ja kohe ootab 5cm paksune poroloonmadrats. Ning päevakavas on üks suur punkt - European Shopping Center'i külastamine. Juttude järgi mõistlike hindadega ostukeskus.
Eks kui jaksu on, postitan homme veel mõtteid eelnevatest päevadest. Hetkel lihtsalt enam ei jaksa.
Uute katsumuste, esialgu siiski vägeva une suunas.
Ahjaa, lõpetuseks lisan ühe pildi oma meistriteostest ehk siis tänastest salatitest endale ja Siimule lõunaks. Tõsiselt uhke olen ja maitses ka hästi. Kodumaal on plaan kindlasti proovida ja vähemalt kodustele serveerida.
Tänaseks salatiks pakume Kana-Teriyaki salatit
Toosha, out!
No comments:
Post a Comment