Kena õhtut, kuigi mul endal on juba kell peaaegu 1 öösel. Põhjuseks hilisele netis istumisele on fakt, et tööpäev kestab 11ni. Jah, just nii kaua on siin bar-bufet Nikolai avatud. Aga kiirelt siiski päevast järgemööda.
Eile õhtul põdesin magamise pärast. Hommikul põdesin, et nii vähe magada sain. Unevõlg oli päris karm ja see andis kohe tunda. Õhtul jäin magama vaatamata kõrvalvoodi ukrainlasele, kes kuulas vene räpist naistebändide raadiohittideni välja kõike kräppi. Aga polnud viga, sirutasin jalad redeli vahelt läbi ja magasin nagu kott diagonaalis. Varahommikul tegin korra luugid lahti, ukrainlane norskas, ei seganud, kustusin üsna kiirelt uuesti. Äratuse olin seadnud 7.00ks. Mäletan. Aga ei teinud väljagi. Kiirelt läks telefon kinni, et teisi toasviibijaid mitte äratada. Ei mäleta, kas oli juba enne seda, aga mu üleval maganud tüüp lahkus juba enne mind. 7.15 oli teine äratus, see läks sama kiirelt kinni. 7.33 oli vist kell, kui Kirill helistas. Kuna Moskvas kasutan isa nö "Moskva telefoni", on sellel debiilne lauatelefoni helin, mis lõikab läbi pealuu. Jooksin siis telefoniga välja ja rääkisin Kirillile, mis seis on. Kiirelt pessu, riided selga, asjad kokku ja tuld! Kirill ootas väljas. Läksime siis ühte teise "meie" kohvikusse, kus 8st pidi Kirill läbi viima töötajatele Ameerika viskide kohta koolituse. Kuna jutt käis soravas vene keeles, olin üsna hädas kõigest arusaamisega. Võiks öelda, et olin nagu päästerõngaga kruiisilaeva järel ulpiv reisija, kes olukorda ei naudi ega saa ka laevale kuidagi järgi/peale. Kõigele lisaks hakkas väsimus ja unevõlg tunda andma ja silm vajus korduvalt kinni. Seda pani ka Kirill ise tähele, pärast Tverskaja uulitsal asuvasse kohvikusse sõites (mis on siis minu töökohaks siin olemise jooksul) naersime koos selle üle ja leppisime kokku, et peame nagunii teema uuesti läbi võtma järgmine nädal, siis juba koos pudelite enditega. Müksas veel küünarnukiga mind ja ütles muie näol "põgusalt tutvume ilmselt sisuga ka".
Tööl siis viskasin, nagu kohalikel kombeks, kõigile käpa pihku ja hakkasin vaikselt tutvuma toimuvaga. Esialgu jälgisin köögis Roma tegutsemist supipottide kallal. Samal ajal vaaritas ta mulle hommikusöögiks pudru võisilmaga. Uskumatu, kui hea oli üle pika aja putru süüa. Tuleb tõdeda, et kohe esimene kokkupuude "meie" söökidega oli super. Edasi liikusin (ilmselt vanemteenindaja rolli kandva) Petja (ehk Pjotori või kuidas iganes ta nime ei kirjutata) käpa alla, kes hakkas siis täpsemalt juhendama ja kurssi viima asjadega. Esimeseks tutvustas ta mulle päevasupi ja päevasalati koostisosasid, andis koostisosade nimekirja ja valmistusjuhendi (vene keelse) ette ja ütles, et käiksin läbi ja kirjutaks üles oma sõnadega. Jumal tänatud, kõik kutid abistavad suurima rõõmuga ja aitavad selgitada, kui midagi arusaamatuks jääb. Tegelesin siis pikalt tõlkimisega, abiks kallis Google Translator. Okei, need said ilusti kenasti tehtud ja üle küsitud.
Ülejäänud päev möödus peamiselt jookide tegemisega tutvudes. Lugesin õhtu lõpuks kokku. Käisime läbi ja proovisin ise 1-2 korda valmistada 12 erinevat jooki ja kohvivarianti. Leidsin ka enda jaoks nii mõnegi mõnusa uue joogi. Lõunaks sain päevasupi ja -salati, kusjuures Roma juhendamisel valmistasin alguses lõpuni salati ise - Farfalle makaronide ja Jamon singiga pestosalat. Mine ... kui hea.
Aga ega midagi enam täpsemat rääkida polegi. Õhtu poole hakkasid jalad väsima, aga huvi töö vastu oli suur, tiksusin leti taga jookide poolel ja valmistasin õhtul nii mõnelegi kliendile erinevaid jooke, tavalist musta teed, kohvi ja ka omapärast "Maroko teed" tegin täitsa ise. Menüü on siin huvitav.
Emotsioonid pärast sellist päeva on väga mõnusad. Sain jälle värskeid pirukaid õhtuks kaasa ja kõigele lisaks viskas Petja oma uhiuue buumeriga koju ära. BTW, miks seda bemarit mainin - nimelt mainis Kirill hommikul pärast telefonikõne Petjaga, et too tuleb vähe hiljem tööle, et oli kutt 3 aastat raha kõrvale pannud, et tutnoi pill endale osta ja nüüd pidid nad teda sõbralikult selle pärast tögama. Aga au ja kiitus kutile, väga kõva masina soetas! Tee peal rääkisime vähe juttu, tahtis minna õllele ja sööma, aga keeldusin viisakalt, öeldes, et praegu ainus koht kuhu minna tahan on hosteli mitte-nii-mugav voodi, aga hetkel siiski uskumatult kallis koht.
Anyway, seltskond on mõnus, töö pole hullu midagi, kui 13 tunnised tööpäevad välja arvata. Aga eks läheb huvitavaks, saan iga päev süüa teha, jooke valmistada, uusi asju õppida. Varsti tulevad ka päevad, kus otseselt kohvikutööd ei tee ja tegeleme nii viskide tundmaõppimisega kui ka Tallinna kohviku ehitamiseks ja avamiseks vajalike erinevate toimingutega.
Aga ladna, väsinud. Hommikul saab vähemalt 9ni magada.
Dobrõi notši, paareni.
Toosha, out!
Eile õhtul põdesin magamise pärast. Hommikul põdesin, et nii vähe magada sain. Unevõlg oli päris karm ja see andis kohe tunda. Õhtul jäin magama vaatamata kõrvalvoodi ukrainlasele, kes kuulas vene räpist naistebändide raadiohittideni välja kõike kräppi. Aga polnud viga, sirutasin jalad redeli vahelt läbi ja magasin nagu kott diagonaalis. Varahommikul tegin korra luugid lahti, ukrainlane norskas, ei seganud, kustusin üsna kiirelt uuesti. Äratuse olin seadnud 7.00ks. Mäletan. Aga ei teinud väljagi. Kiirelt läks telefon kinni, et teisi toasviibijaid mitte äratada. Ei mäleta, kas oli juba enne seda, aga mu üleval maganud tüüp lahkus juba enne mind. 7.15 oli teine äratus, see läks sama kiirelt kinni. 7.33 oli vist kell, kui Kirill helistas. Kuna Moskvas kasutan isa nö "Moskva telefoni", on sellel debiilne lauatelefoni helin, mis lõikab läbi pealuu. Jooksin siis telefoniga välja ja rääkisin Kirillile, mis seis on. Kiirelt pessu, riided selga, asjad kokku ja tuld! Kirill ootas väljas. Läksime siis ühte teise "meie" kohvikusse, kus 8st pidi Kirill läbi viima töötajatele Ameerika viskide kohta koolituse. Kuna jutt käis soravas vene keeles, olin üsna hädas kõigest arusaamisega. Võiks öelda, et olin nagu päästerõngaga kruiisilaeva järel ulpiv reisija, kes olukorda ei naudi ega saa ka laevale kuidagi järgi/peale. Kõigele lisaks hakkas väsimus ja unevõlg tunda andma ja silm vajus korduvalt kinni. Seda pani ka Kirill ise tähele, pärast Tverskaja uulitsal asuvasse kohvikusse sõites (mis on siis minu töökohaks siin olemise jooksul) naersime koos selle üle ja leppisime kokku, et peame nagunii teema uuesti läbi võtma järgmine nädal, siis juba koos pudelite enditega. Müksas veel küünarnukiga mind ja ütles muie näol "põgusalt tutvume ilmselt sisuga ka".
Tööl siis viskasin, nagu kohalikel kombeks, kõigile käpa pihku ja hakkasin vaikselt tutvuma toimuvaga. Esialgu jälgisin köögis Roma tegutsemist supipottide kallal. Samal ajal vaaritas ta mulle hommikusöögiks pudru võisilmaga. Uskumatu, kui hea oli üle pika aja putru süüa. Tuleb tõdeda, et kohe esimene kokkupuude "meie" söökidega oli super. Edasi liikusin (ilmselt vanemteenindaja rolli kandva) Petja (ehk Pjotori või kuidas iganes ta nime ei kirjutata) käpa alla, kes hakkas siis täpsemalt juhendama ja kurssi viima asjadega. Esimeseks tutvustas ta mulle päevasupi ja päevasalati koostisosasid, andis koostisosade nimekirja ja valmistusjuhendi (vene keelse) ette ja ütles, et käiksin läbi ja kirjutaks üles oma sõnadega. Jumal tänatud, kõik kutid abistavad suurima rõõmuga ja aitavad selgitada, kui midagi arusaamatuks jääb. Tegelesin siis pikalt tõlkimisega, abiks kallis Google Translator. Okei, need said ilusti kenasti tehtud ja üle küsitud.
Ülejäänud päev möödus peamiselt jookide tegemisega tutvudes. Lugesin õhtu lõpuks kokku. Käisime läbi ja proovisin ise 1-2 korda valmistada 12 erinevat jooki ja kohvivarianti. Leidsin ka enda jaoks nii mõnegi mõnusa uue joogi. Lõunaks sain päevasupi ja -salati, kusjuures Roma juhendamisel valmistasin alguses lõpuni salati ise - Farfalle makaronide ja Jamon singiga pestosalat. Mine ... kui hea.
Aga ega midagi enam täpsemat rääkida polegi. Õhtu poole hakkasid jalad väsima, aga huvi töö vastu oli suur, tiksusin leti taga jookide poolel ja valmistasin õhtul nii mõnelegi kliendile erinevaid jooke, tavalist musta teed, kohvi ja ka omapärast "Maroko teed" tegin täitsa ise. Menüü on siin huvitav.
Emotsioonid pärast sellist päeva on väga mõnusad. Sain jälle värskeid pirukaid õhtuks kaasa ja kõigele lisaks viskas Petja oma uhiuue buumeriga koju ära. BTW, miks seda bemarit mainin - nimelt mainis Kirill hommikul pärast telefonikõne Petjaga, et too tuleb vähe hiljem tööle, et oli kutt 3 aastat raha kõrvale pannud, et tutnoi pill endale osta ja nüüd pidid nad teda sõbralikult selle pärast tögama. Aga au ja kiitus kutile, väga kõva masina soetas! Tee peal rääkisime vähe juttu, tahtis minna õllele ja sööma, aga keeldusin viisakalt, öeldes, et praegu ainus koht kuhu minna tahan on hosteli mitte-nii-mugav voodi, aga hetkel siiski uskumatult kallis koht.
Anyway, seltskond on mõnus, töö pole hullu midagi, kui 13 tunnised tööpäevad välja arvata. Aga eks läheb huvitavaks, saan iga päev süüa teha, jooke valmistada, uusi asju õppida. Varsti tulevad ka päevad, kus otseselt kohvikutööd ei tee ja tegeleme nii viskide tundmaõppimisega kui ka Tallinna kohviku ehitamiseks ja avamiseks vajalike erinevate toimingutega.
Aga ladna, väsinud. Hommikul saab vähemalt 9ni magada.
Dobrõi notši, paareni.
Toosha, out!
7 comments:
Vähemalt said magada! Ma soovitaks siiski kõrvatropid juba varakult ära muretseda, sest ühel öösel muidu kirud, et keegi norskab ja sa magada ei saa.. Mina, kui kõige sitema unega inimene maailmas, magan näiteks, nii et kõrvatropid kõrvas ja siis pea kahe padja vahel.
Ihii. Muidu ma tunnen tegelt restoranis töötamist puudust, aga seda barista osa ma ei igatse. Miljon erinevat kohvivalikut on ikka keeruline ära õppida, kui ise kohvi ei joo :)
Ps! Ma olen nagu gruupi, mingi ma ei tea mitmes kommentaar mult!
Esialgu ei näe ma väga vajadust kõrvatroppide järele, päevad tunduvad päris väsitavad olema. Aga eks näis, ma pole muidugi kunagi magades kõrvatroppe kasutanud ega ole nagu otsest vajadust olnud. Praegu on mu ainus ootus ja lootus, et embkumb kahest toakaaslasest ära koliks, saaks mõistliku pikkusega tuppa. Teistesse tubadesse ei taha end lasta ka ümber paigutada, pärast saan veel mingi imelikuga ühte tuppa.
Ühesõnaga, praegu olen rahul. Kuigi ärkasin täna öösel mitu korda, olen palju värskem kui eile.
Kohvide kohta nii palju, et ma ise joon kohvi üldiselt vähemalt tassi päevas. Tavaliselt hommikul kodus olles söögi kõrvale või siis tööl esimese 1-2 tunni jooksul. Täna sain esimese tassi pool tundi tagasi, meil on kell juba 14.17. Nii et tuleb kasuks erinevate kohvivariantide läbikäimine. Leian ehk lõpuks enda jaoks selle õige.
Mulle meeldib, kui kommenteeritakse ja avaldatakse arvamust, nii saan mingitki vastukaja, tuge ja soovitusi.
Tänan sind, Kristi! :)
Prr, ma ei tea, mis inimestel selle kohviga on. Kodus ka meil esimese asjana läheb kohvimasin hommikul tööle. Ma olen vist ühe või kaks korda elus proovinud ja rohke pole tahtnud. Küll aga on kohviubade lõhn niiiiii hea! Salakohvinuusutamisenarkomaan..
Kõrvatropid on ühed toredad asjad, aga nende kõrva panemiseks on omad nipid, muidu pole neist eriti kasu. Kui kunagi kasutad, siis kui paremasse kõrva paned näiteks, siis vasaku käega pead üle pea panema ja seda paremat kõrva üles tõstma :D Hull süsteem..
Aga jah, Robin on haige, mis tähendab, et ma olen kodus olnud mingi 4 päeva JÄRJEST ja blogid, ajalehed ja raamatud on mu ainukene suhtlus välismaailmaga, sest haiget last ei taha kuidagi üksi jätta, et ise kodust välja minna. Sellepärast ma loengi mingi 101 blogi.. :)
Täiesti arusaadav sel juhul, miks kodune ja blogisõber.
Mul on hetkel käsil sellise (minu jaoks) totaalselt uue asja nagu läätsesupi retsepti tõlkimine. Google translator on parim sõber. :D
Me üks päev meenutasime ühe tuttavaga seda, kuidas me esimeses klassis käisime. Me elasime nende viiekordsetes seal praeguse Rocco poe juures. Seisin maja ees ja karjusin, et kuule tule õue mängima. Kui me majja kolisime, siis ma mäletan, et sinna telefoni kohe ei saanud, pidin seal sohvoosi majas helistamas käima. Ja praegu.. istud Moskvas, tõlgid guugli abil mingit retsepti :D No me ei ole nii vanad, aga paneb ikka imestama, et no mis elu on :D Ma tahaks väga teada, et mis siis on, kui mu laps 24 aastane on.. lendavad autod?
Läätsesupp muidu üsna hea asi, kui hästi tehtud. Eestis paaris kohas ainult tehakse tõesti hästi
ajad on edasi liikunud. mul on kotis läpakas, digikas, taskus kaks telefoni, olen tegelikult ikkagi 24/7 kodumaaga ühenduses, kui soovi. vanasti me naersime, kui naaber tuli õue tribla mängima, tagataskus suur antenniga kodune lauatelefon, muidugi ilma juhtmeta. tegi huumorit, kui telefon helises, hüüdis ema rõdult ja tema vastas või siis helises isegi temal telefon. ühesõnaga...praegu ei naeraks keegi, pigem selline suur telefon oleks hipsteri esimene tunnus ja see oleks mõneti uhke pill kaasas kanda.
läätsesupp oli tõsiselt hea, siin oli ikka manti sees, eriti liha. üleüldse on see koht oma toiduga mind megalt üllatanud, samas oli mind hoiatatud, et ega niisama sama asja kodumaale tuua ei tahakski ju.
Nojaa. Mul on praegu laual läpakas eksju, tahvelarvuti, fotokas, iphone ja mu laps mängib kolme mobiiltelefoniga, mis tegelikult on täiesti töökorras, aga kuidagi sujuvalt on tema asjade sisse sattunud. Olen kindel, et kui tema kooli läheb, siis lähebki koos ipadi ja iphonega, mis iseenesest on natukene kurb ka. Raamatufriigina on mul päris suur mure, et mu laps ei saagi raamatuid tundma, seda lõhna jne, vaid loebki arvutist nagu meiegi kodus praegu. Raido on kerge tehnikafriik ka, nii et Robin oskab juba praegu telefoniga mingit mängu mängida.. ise on aastane ja natukene peale :O
Mobiilist veel nii palju, et ma mäletan, kui mu ema sai enda esimese, see oli ka suur ja antenniga. Motorolla vist. Ma sain selle endale mingis klassis, aga ei julgenud kooli kaasa võtta. Kartsin, et varastatakse ära, et nii äge noh..
Post a Comment