Vabandan kõigi ees, kes ootasid eile õhtul unejuttu. Nagu näha, seda ei tulnud ning kohe (võibolla isegi väga pikalt) sellest, mille sisse me veidi oodatult, samas protsessi käigus selgudes ikkagi üsna ootamatult sattusime.
Üleeile siis pärast Siimu jõudmist saime õhtul kuskil pärast 1 magama. Arvata oli, et ega ärkamine lihtne ei saa olema. Ilmselt ka tal magamine selles "luksusvoodis", mis meie hostel pakub. Umbes nii läkski. Anyway peksin hommikul poisi üles, pesus käidud ja Kirilliga seekord minu jaoks veel võõrasse kohvikusse. Sinna sõit kulges ka omamoodi, siin esiistmel ja mina piruka kongis. Kaks kohta seal ju ees ainult on. Kohvikus nägime ära siis kurikuulsad kassid, kaks tükki, kes elavadki seal kohvikuruumides ja päeval lastakse ka klientide vahele liikuma. Pidavad tõeline tõmbenumber olema ja kliendid isegi küsivad, kus kassid on, kui nad kuskil siis tagaruumis on.
Aga toimuma sai seal siis järjekordne test ja loeng alkoholi teemal - sel korral oli loeng viina, tekiila ja gini ajaloo kohta. Andsime mõlemad endast parima, et jutust aru saada. Mingeid fakte suutsime talletada ka. Sealt tagasi Tverskaja ruumidesse kahekesi kongis istudes. Tööl taaskord uusi nägusid. Kusjuures ega seekord ei puutund nii palju kokku ka, et nimi meelde oleks jäänud. Päeva jooksul käis läbi ka nii palju kolleege, kuna õhtul oli ju oodata kõva pidu. Toimus siis omaniku venna sünnipäevapidu. Kerimegi aja edasi ja suundume otse melu keskele. Kella viiest läksid uksed tavakülastajate jaoks lukku ja viimased ettevalmistused peoks võisid alata. Ega vahepeal nagu ei osanudki olla kuskil, igaüks andis mingi oma käsu ja lendasime ringi seal nagu peata kanad. Mingi hetk otsustasime köögi tagumisse nurka panipaiga uksele end ära paigutada, seal pole jooksmistel ees ja kui kellegil vaja, küll kutsutakse. Pika peale nii ka läks. Saime kokku panna IKEA ratastel üleriiete hoidjad, puhastada klaase ja muud sellist sibitööd. Peas keerles õhkõrn lootus, et ehk melu ajaks saame hostelisse, et mitte jalgu jääda. Nii ei läinud. Pidu hakkas pihta ja meid suunati Mišale appi baarileti äärde. Juhisteks nii palju, et kui keegi midagi soovib, siis kutsuks tema, kui tõesti aru ei saa. Peo käigus aga enesekindlus sedavõrd kasvas, et valasime ise jooke välja ja teenindasime kuis suutsime. Jalgu ei jäänud ja sai kõike tehtud. Ja kusjuures, poole peo ajal sain ülesandeks ühe kardetuima ülesande - ühele naisterahvale capuccino valmistamine. No see piima vahustamine ja tassi valamine kohe üldse kindel tegevus esialgu ei tundunud. Aga valmistoodang, mille kliendile viisin, oli nii viisaka välimusega, et isegi kahtlesin, kas selle oma kätega valmistasin. Confidence-boost oli korralik.
Peo lõpupoole hakkas töötajaid aina vähemaks jääma. Ja kui Kirill kord enda juurde kutsus ja küsis eesoleva kossulahingu kohta ning millal see toimuma saab, siis kuuldes, et homme (täna siis) oleks minek, andis meile vaba päeva ja sel hetkel sai üsna selgeks, et siis tuleb pidu lõpuni töötada ja endast kõik anda. Kolleege alt ei vedanud, olime kohvikus pea 3'ni öösel, aidates lõpupoole ust valvata, koristada, kohviku õige välimus taastada. Tasuks saime juba enne peo õiget lõppu esimesed rummikoksid. Ja hiljem koristamise ning toimetamise käigus kaks ringi veel. Sööki jäi ka piisavalt üle. Mida pidu edasi, seda rohkem sai köögis möödaminnes midagi hambusse visatud ja õhtu lõpuks ka koju kaasa pakitud.
Kui kogu päev kokku võtta, siis 7 äratus, 8 loengul, 10.30 tööl ning 3.15 hostelis. No ei lihtne päev. Jalad lõid tuld ja keha karjus une järgi. Taaskord saime vähemalt autoga koju, tee peal uurisime kolleegidelt shopping enteri järgi, kuhu uudistama minna. Käpad kokku löödud ja suund unele.
Partneri esimese päeva kohta midagi halba öelda ei saa, eks kogemus hotellis töötamise alal annab kindlasti juurde ja küll vene keel ka päev-päeval paraneb, nagu mul. Ise enam ei kohku kolleegidega suhtlemisel ja alati saab üle küsida. Lust on tööl olla, kuna seltskond on ikka uskumatult sõbralik ja abivalmis. Eks eile oli näha ka selliseid pingelisi ja teravaid momente, aga need käivad selliste suurte üritustega käsikäes.
Peo enda kohta veel lisaks - nägime ära, milline on Moskva rikaste korralik praaznik. Kohal oli ikka korralik seltskond, sest kohviku ees alla S klassi Mercedese ja Lexuse jeep'i ei seisnud, kõigil omanikel autojuhid palgatud. Jookideks ainult alkoholi koorekiht ja pidu ülimalt hästi organiseeritud. Kusjuures üks esinejatest, balalaika-kitarri-trummi seltskond, esitas kaks sellist popurriid maailmakuulsatest hittidest, et suu jäi ammuli ja naeratus samal kõrvuni. Nii head esitust pole ma tõesti ammu näinud. Lõbus, energiline ja kaasahaarav. Ma katsun homme küsida, kes nad olid, et ka teile nende mõni video postitada. Lisaks esitas liivakunstnik oma valgustaud alusel ja muusika saatel joonistusi sünnipäevalapse elust. Samuti väga vägev ülesastumine.
Nüüd siis on käes neljapäev, kell on 16.00. Magasime tuimalt kella üheni, jalad endiselt eilsest hellad, samas üsna puhanud enesetunne. Puhkepäev oli küll maasikas tänaseks. Jätsime tänasest päevaplaanist välja ostukeskuse külastuse, kuna sinna minekuks on ikka mitu tundi vaja varuda. Läheme selle asemel kesklinna avastama - Kremli ümbrus ja punane väljak ning siis juba suund Megasport Arenale, 14 500 inimest mahutavasse halli, kus korvpalli Euroliiga raames kohtuvad Moskva CSKA ja Belgradi Partizan. Kes kodumaal 17.55 teleri ees peaks olema, sättige end Viasat Sport Balticu lainele ning ehk on võimalus ka kodumaa poisse otsepildis näha.
Esimene nädal on üle elatud ja muljed on ainult positiivsed. Ma sisimas tunnen, et koju naastes olen sellise kogemustepagasi võrra rikkam, enesekindlust on tohutult ja elu hakkab üsna uuelt lehelt. Aga täpselt kolm nädalat on veel jäänud. Koduigatsust pole tekkinud, mis on täitsa imestama panev fakt, aga ju on asi selles, et siin on tõesti huvitav. Pidevalt on tegevust, nüüd on kodumaine seltskond ka olemas, kui mitte igal tööpäeval (sest meid ilmselt pannakse peagi eraldi kohvikutesse tööle), siis vähemalt õhtuti ja vabadel päevadel.
Ega's midagi kui täiskäigul edasi, esialgu pesema ja kõigile ettejäävat habet eemaldama ning seejärel kesklinn ja CSKA mäng.
Hoidke teiegi kodumaal lipp kõrgel ja järgmiste jutustamisteni.
PS. Taaskord jäi mul ühest muusikapalast kuuldud ja juba kunagi mainitud ütlus kõrvus kumisema, mille autoriks Soome hiphop artist Gracias : "Every new day is a tremendous blessing". Nii ongi!
Toosha, out!
Üleeile siis pärast Siimu jõudmist saime õhtul kuskil pärast 1 magama. Arvata oli, et ega ärkamine lihtne ei saa olema. Ilmselt ka tal magamine selles "luksusvoodis", mis meie hostel pakub. Umbes nii läkski. Anyway peksin hommikul poisi üles, pesus käidud ja Kirilliga seekord minu jaoks veel võõrasse kohvikusse. Sinna sõit kulges ka omamoodi, siin esiistmel ja mina piruka kongis. Kaks kohta seal ju ees ainult on. Kohvikus nägime ära siis kurikuulsad kassid, kaks tükki, kes elavadki seal kohvikuruumides ja päeval lastakse ka klientide vahele liikuma. Pidavad tõeline tõmbenumber olema ja kliendid isegi küsivad, kus kassid on, kui nad kuskil siis tagaruumis on.
Aga toimuma sai seal siis järjekordne test ja loeng alkoholi teemal - sel korral oli loeng viina, tekiila ja gini ajaloo kohta. Andsime mõlemad endast parima, et jutust aru saada. Mingeid fakte suutsime talletada ka. Sealt tagasi Tverskaja ruumidesse kahekesi kongis istudes. Tööl taaskord uusi nägusid. Kusjuures ega seekord ei puutund nii palju kokku ka, et nimi meelde oleks jäänud. Päeva jooksul käis läbi ka nii palju kolleege, kuna õhtul oli ju oodata kõva pidu. Toimus siis omaniku venna sünnipäevapidu. Kerimegi aja edasi ja suundume otse melu keskele. Kella viiest läksid uksed tavakülastajate jaoks lukku ja viimased ettevalmistused peoks võisid alata. Ega vahepeal nagu ei osanudki olla kuskil, igaüks andis mingi oma käsu ja lendasime ringi seal nagu peata kanad. Mingi hetk otsustasime köögi tagumisse nurka panipaiga uksele end ära paigutada, seal pole jooksmistel ees ja kui kellegil vaja, küll kutsutakse. Pika peale nii ka läks. Saime kokku panna IKEA ratastel üleriiete hoidjad, puhastada klaase ja muud sellist sibitööd. Peas keerles õhkõrn lootus, et ehk melu ajaks saame hostelisse, et mitte jalgu jääda. Nii ei läinud. Pidu hakkas pihta ja meid suunati Mišale appi baarileti äärde. Juhisteks nii palju, et kui keegi midagi soovib, siis kutsuks tema, kui tõesti aru ei saa. Peo käigus aga enesekindlus sedavõrd kasvas, et valasime ise jooke välja ja teenindasime kuis suutsime. Jalgu ei jäänud ja sai kõike tehtud. Ja kusjuures, poole peo ajal sain ülesandeks ühe kardetuima ülesande - ühele naisterahvale capuccino valmistamine. No see piima vahustamine ja tassi valamine kohe üldse kindel tegevus esialgu ei tundunud. Aga valmistoodang, mille kliendile viisin, oli nii viisaka välimusega, et isegi kahtlesin, kas selle oma kätega valmistasin. Confidence-boost oli korralik.
Peo lõpupoole hakkas töötajaid aina vähemaks jääma. Ja kui Kirill kord enda juurde kutsus ja küsis eesoleva kossulahingu kohta ning millal see toimuma saab, siis kuuldes, et homme (täna siis) oleks minek, andis meile vaba päeva ja sel hetkel sai üsna selgeks, et siis tuleb pidu lõpuni töötada ja endast kõik anda. Kolleege alt ei vedanud, olime kohvikus pea 3'ni öösel, aidates lõpupoole ust valvata, koristada, kohviku õige välimus taastada. Tasuks saime juba enne peo õiget lõppu esimesed rummikoksid. Ja hiljem koristamise ning toimetamise käigus kaks ringi veel. Sööki jäi ka piisavalt üle. Mida pidu edasi, seda rohkem sai köögis möödaminnes midagi hambusse visatud ja õhtu lõpuks ka koju kaasa pakitud.
Kui kogu päev kokku võtta, siis 7 äratus, 8 loengul, 10.30 tööl ning 3.15 hostelis. No ei lihtne päev. Jalad lõid tuld ja keha karjus une järgi. Taaskord saime vähemalt autoga koju, tee peal uurisime kolleegidelt shopping enteri järgi, kuhu uudistama minna. Käpad kokku löödud ja suund unele.
Partneri esimese päeva kohta midagi halba öelda ei saa, eks kogemus hotellis töötamise alal annab kindlasti juurde ja küll vene keel ka päev-päeval paraneb, nagu mul. Ise enam ei kohku kolleegidega suhtlemisel ja alati saab üle küsida. Lust on tööl olla, kuna seltskond on ikka uskumatult sõbralik ja abivalmis. Eks eile oli näha ka selliseid pingelisi ja teravaid momente, aga need käivad selliste suurte üritustega käsikäes.
Peo enda kohta veel lisaks - nägime ära, milline on Moskva rikaste korralik praaznik. Kohal oli ikka korralik seltskond, sest kohviku ees alla S klassi Mercedese ja Lexuse jeep'i ei seisnud, kõigil omanikel autojuhid palgatud. Jookideks ainult alkoholi koorekiht ja pidu ülimalt hästi organiseeritud. Kusjuures üks esinejatest, balalaika-kitarri-trummi seltskond, esitas kaks sellist popurriid maailmakuulsatest hittidest, et suu jäi ammuli ja naeratus samal kõrvuni. Nii head esitust pole ma tõesti ammu näinud. Lõbus, energiline ja kaasahaarav. Ma katsun homme küsida, kes nad olid, et ka teile nende mõni video postitada. Lisaks esitas liivakunstnik oma valgustaud alusel ja muusika saatel joonistusi sünnipäevalapse elust. Samuti väga vägev ülesastumine.
Nüüd siis on käes neljapäev, kell on 16.00. Magasime tuimalt kella üheni, jalad endiselt eilsest hellad, samas üsna puhanud enesetunne. Puhkepäev oli küll maasikas tänaseks. Jätsime tänasest päevaplaanist välja ostukeskuse külastuse, kuna sinna minekuks on ikka mitu tundi vaja varuda. Läheme selle asemel kesklinna avastama - Kremli ümbrus ja punane väljak ning siis juba suund Megasport Arenale, 14 500 inimest mahutavasse halli, kus korvpalli Euroliiga raames kohtuvad Moskva CSKA ja Belgradi Partizan. Kes kodumaal 17.55 teleri ees peaks olema, sättige end Viasat Sport Balticu lainele ning ehk on võimalus ka kodumaa poisse otsepildis näha.
Esimene nädal on üle elatud ja muljed on ainult positiivsed. Ma sisimas tunnen, et koju naastes olen sellise kogemustepagasi võrra rikkam, enesekindlust on tohutult ja elu hakkab üsna uuelt lehelt. Aga täpselt kolm nädalat on veel jäänud. Koduigatsust pole tekkinud, mis on täitsa imestama panev fakt, aga ju on asi selles, et siin on tõesti huvitav. Pidevalt on tegevust, nüüd on kodumaine seltskond ka olemas, kui mitte igal tööpäeval (sest meid ilmselt pannakse peagi eraldi kohvikutesse tööle), siis vähemalt õhtuti ja vabadel päevadel.
Ega's midagi kui täiskäigul edasi, esialgu pesema ja kõigile ettejäävat habet eemaldama ning seejärel kesklinn ja CSKA mäng.
Hoidke teiegi kodumaal lipp kõrgel ja järgmiste jutustamisteni.
PS. Taaskord jäi mul ühest muusikapalast kuuldud ja juba kunagi mainitud ütlus kõrvus kumisema, mille autoriks Soome hiphop artist Gracias : "Every new day is a tremendous blessing". Nii ongi!
Toosha, out!
No comments:
Post a Comment