Ja nii on! Kaasvõitleja saabus täna 18.05 rongiga Moskvasse, oli au olla tal rongijaamas ja võtta ta auväärselt vastu.
Aga nagu kombeks, kõigest järjekorras. Täna siis jällegi tavapärasel ajal tööle, eelnevalt tavapärased toimetused hostelis, tavapärane jalutuskäik ja tavapärane metroosõit. Jalutuskäik aga viimast korda Novokuznetskaja metroojaama, kuna natukene asja uurides avastasin, et poole ligemal, teisel pool Lunastaja Jeesus Kristuse kirikut on lähem peatus, vaja ainult üks ümberistumine sooritada. See kehtib siis Tverskaja kohvikusse liikudes. Eks järgnevad päevad näita, kuidas liikuma peame hakkama, kuna Kirill mainis juba, et samades kohvikutes me olema ei hakka. Mis on ka tegelikult loogiline õppimise suhtes.
Niisiis hommikul tööl nagu ikka, käpad pihku ja tegutsema. Täna oli seltskonnas jälle uus nägu minu jaoks - Lev. Seni üks kõige mõnusamaid ja abivalmivaid tüüpe. Kohe kui hommikusöök söödud, lendas peale ja pakkus välja jookide valmistamistreeningu. Unustamatu oli ta nägu, kui järjekordselt avasin oma kaustiku ja nägi, palju ma kirjutanud olen märkmeid. See muidugi tegi talle head meelt, et asja hingega võtan. Aga jookidest võtsime siis ette selle kõige problemaatilisema ehk Capuccino, kuna selle juures on ju vaja piima vahustada ja välja valada ning seda nii, et kohv jääks viisata välimusega. Pärast paari katsetust isegi ühe soliidsega sain hakkama. Harjutamine teeb selles mõistes meistriks, mitte harjutajaks. Ärge isegi hakake mulle seda nalja siin tegema.
Ja nii siis möödus enamus päeva, timmisime jooke, abistasin tipphetkedel tee ja kohvi valmistamisega, et kliendid kiirelt oma asjad kätte saaks. Sisimas ootasin 17.30't, et Belorusski vaksalisse jalutada ja sõber avasüli vastu võtta (#nohomo!). Roma võttis mu ka vahepeal oma tiiva alla ja jagas õpetusi morsside valmistamisel. Veel mõni aeg enne rongijaama minekut sai kõht tuugalt täis õgitud.
Aga siis lõpuks jõudis kätte aeg jalutuskäiguks. Ja just nimelt eelistasin jalutuskäiku, kuna metrooga oleks raisanud väärtuslikke sõidukordi ja seda ainult 1 peatuse läbimiseks. Mõttetu.
Lõpuks sai siis Siimu tervitatud, käpp pihku kui märgina siinsest kultuurist. Jalutasime sama teed pidi tagasi. Kohvikus, nagu kombeks, sai Siim väga sooja vastuvõtu osaliseks. Kõik kohe tutvustama ja tervitama. Ja siis käsk lauda istuda - söök on valmis. Ja mida kõike ette ei laetud. MÕLEMALE! Mul vaevu oli mingit vaba ruumi kõhus tekkinud ja jälle tuli süüa. Aga ära ka ei ütle ju. Nii me siis vähe seal istusime, tegin põgusa sissejuhatuse, mis teda ees ootamas. Seejärel viis üks meie transamees meid hostelisse.
Oleme nüüdseks mõnusalt sisse seadnud, Siim saanud esimesed muljed kodustega vahetada, vaatasime poole silmaga Spartak - Barcelona Meistrite liiga jalkalahingut. Homme äratus 7 ja 7.40 on Kirill vastas, suund järjekordsele koolitusele. Sel korral teemaks viina ja veel mingite alkogruppide ajalugu. Ja siis tööpõllule.
Muide, mis meenus. Eelmistes postitustes on mõned asjad mainimata jäänud, mis mul WOW-momendi tekitanud. Nimelt pühapäeval sõitsime Petjaga mööda Tverskajat Kremlist ja Punasest väljakust mööda, kui suundusime poodi. Tverskaja lõpp ja Teatralnaja algus on täiesti müstiline. Hotellid, poed ja üldse majad, mis seal leiduvad, annavad aimu, miks Moskva ikkagi maailma kallimate linnade TOP5'e kuulub. Ja et tegemist on ikka tõesti SUURlinnaga. Olen ennemgi mõnes suurlinnas käinud, aga õhtutuledes oli see VOT DAA! Vägev!
Ja nii nendel tänavatel kui ka üleüldse linnas liiguvad sellised autod, et paha hakkab. Mitte, et Tallinnas nüüd nii väga erineb, aga luksusautode kogus, puhtus ja sära tekitab tunde, et 75% linnas liikuvatest masinatest on superkallid megaluks neljarattalised. Ilus vaadata.
Aga tundub, et selleks korraks on "pliiatsis tint otsa saamas".
Õnneks on meil Siimuga nüüd eesmärk, mille nimel poolteist päeva rabada ja mida oodata. Nimelt neljapäeval läheme Moskva Megasport Arenale ja võite ju isegi arvata, mida vaatama. Jah, just nimelt - Euroliiga korvpalli. Moskva CSKA vs Belgradi Partizan. Piletid ootavad, CSKA särgi soetamise soovi edastasin ka papa kaudu teele. Siinkohal kasutan seda "tutvust" ära ja lasin tal kohalike onudega rääkida, kust saaks ja nii edasi. Sai ju lubatud ka kodumaale üks särk tuua.
Nii on siis lood. Nagu pealkirjaski mainitud, käima on läinud uus saatesari "Kaks kanget, üle 190cm pikka, Venemaal". Siim on ka positiivselt meelestatud. BTW, ka tema korjas üles blogipidamise nööriotsa ja keda huvitavad ka tema mõtted - siimmesipuu.blogspot.com.
Võtsin Siimu rongijaamas vastu sõnadega "Teretulemast elukooli". Mingil määral see ju seda on. Nagu ta facebookis enne lendu ka postitas - "Sa arened inimesena edasi ainult siis, kui väljud oma mugavusstsoonist". Nii see ka on. Ma olin siia jõudes kaugel oma tsoonist. Silmapiiril võibolla väheke oli seda täpi suurusena näha. Nüüdseks on tsoon üsna ligidal, kui mitte isegi ei ole sinna tagasi jõudnud. Suhtlemine enam probleeme ei valmista, kuna olen murdnud läbi seina ja suutnud sundida ennast paluma vestluse vastaspoolel oma küsimust korrata, kui esimesel või teisel korral aru ei saanud. Ja kõik vestlusted oleme kasvõi pika peale saanud lõpule viia.
Aga mitu mugavusstsooni testi on veel ees. Nendest aga omal ajal.
Homme täitub esimene nädal. Positiivselt meelestatud.
Toosha, out!
Aga nagu kombeks, kõigest järjekorras. Täna siis jällegi tavapärasel ajal tööle, eelnevalt tavapärased toimetused hostelis, tavapärane jalutuskäik ja tavapärane metroosõit. Jalutuskäik aga viimast korda Novokuznetskaja metroojaama, kuna natukene asja uurides avastasin, et poole ligemal, teisel pool Lunastaja Jeesus Kristuse kirikut on lähem peatus, vaja ainult üks ümberistumine sooritada. See kehtib siis Tverskaja kohvikusse liikudes. Eks järgnevad päevad näita, kuidas liikuma peame hakkama, kuna Kirill mainis juba, et samades kohvikutes me olema ei hakka. Mis on ka tegelikult loogiline õppimise suhtes.
Niisiis hommikul tööl nagu ikka, käpad pihku ja tegutsema. Täna oli seltskonnas jälle uus nägu minu jaoks - Lev. Seni üks kõige mõnusamaid ja abivalmivaid tüüpe. Kohe kui hommikusöök söödud, lendas peale ja pakkus välja jookide valmistamistreeningu. Unustamatu oli ta nägu, kui järjekordselt avasin oma kaustiku ja nägi, palju ma kirjutanud olen märkmeid. See muidugi tegi talle head meelt, et asja hingega võtan. Aga jookidest võtsime siis ette selle kõige problemaatilisema ehk Capuccino, kuna selle juures on ju vaja piima vahustada ja välja valada ning seda nii, et kohv jääks viisata välimusega. Pärast paari katsetust isegi ühe soliidsega sain hakkama. Harjutamine teeb selles mõistes meistriks, mitte harjutajaks. Ärge isegi hakake mulle seda nalja siin tegema.
Ja nii siis möödus enamus päeva, timmisime jooke, abistasin tipphetkedel tee ja kohvi valmistamisega, et kliendid kiirelt oma asjad kätte saaks. Sisimas ootasin 17.30't, et Belorusski vaksalisse jalutada ja sõber avasüli vastu võtta (#nohomo!). Roma võttis mu ka vahepeal oma tiiva alla ja jagas õpetusi morsside valmistamisel. Veel mõni aeg enne rongijaama minekut sai kõht tuugalt täis õgitud.
Aga siis lõpuks jõudis kätte aeg jalutuskäiguks. Ja just nimelt eelistasin jalutuskäiku, kuna metrooga oleks raisanud väärtuslikke sõidukordi ja seda ainult 1 peatuse läbimiseks. Mõttetu.
Lõpuks sai siis Siimu tervitatud, käpp pihku kui märgina siinsest kultuurist. Jalutasime sama teed pidi tagasi. Kohvikus, nagu kombeks, sai Siim väga sooja vastuvõtu osaliseks. Kõik kohe tutvustama ja tervitama. Ja siis käsk lauda istuda - söök on valmis. Ja mida kõike ette ei laetud. MÕLEMALE! Mul vaevu oli mingit vaba ruumi kõhus tekkinud ja jälle tuli süüa. Aga ära ka ei ütle ju. Nii me siis vähe seal istusime, tegin põgusa sissejuhatuse, mis teda ees ootamas. Seejärel viis üks meie transamees meid hostelisse.
Oleme nüüdseks mõnusalt sisse seadnud, Siim saanud esimesed muljed kodustega vahetada, vaatasime poole silmaga Spartak - Barcelona Meistrite liiga jalkalahingut. Homme äratus 7 ja 7.40 on Kirill vastas, suund järjekordsele koolitusele. Sel korral teemaks viina ja veel mingite alkogruppide ajalugu. Ja siis tööpõllule.
Muide, mis meenus. Eelmistes postitustes on mõned asjad mainimata jäänud, mis mul WOW-momendi tekitanud. Nimelt pühapäeval sõitsime Petjaga mööda Tverskajat Kremlist ja Punasest väljakust mööda, kui suundusime poodi. Tverskaja lõpp ja Teatralnaja algus on täiesti müstiline. Hotellid, poed ja üldse majad, mis seal leiduvad, annavad aimu, miks Moskva ikkagi maailma kallimate linnade TOP5'e kuulub. Ja et tegemist on ikka tõesti SUURlinnaga. Olen ennemgi mõnes suurlinnas käinud, aga õhtutuledes oli see VOT DAA! Vägev!
Ja nii nendel tänavatel kui ka üleüldse linnas liiguvad sellised autod, et paha hakkab. Mitte, et Tallinnas nüüd nii väga erineb, aga luksusautode kogus, puhtus ja sära tekitab tunde, et 75% linnas liikuvatest masinatest on superkallid megaluks neljarattalised. Ilus vaadata.
Aga tundub, et selleks korraks on "pliiatsis tint otsa saamas".
Õnneks on meil Siimuga nüüd eesmärk, mille nimel poolteist päeva rabada ja mida oodata. Nimelt neljapäeval läheme Moskva Megasport Arenale ja võite ju isegi arvata, mida vaatama. Jah, just nimelt - Euroliiga korvpalli. Moskva CSKA vs Belgradi Partizan. Piletid ootavad, CSKA särgi soetamise soovi edastasin ka papa kaudu teele. Siinkohal kasutan seda "tutvust" ära ja lasin tal kohalike onudega rääkida, kust saaks ja nii edasi. Sai ju lubatud ka kodumaale üks särk tuua.
Nii on siis lood. Nagu pealkirjaski mainitud, käima on läinud uus saatesari "Kaks kanget, üle 190cm pikka, Venemaal". Siim on ka positiivselt meelestatud. BTW, ka tema korjas üles blogipidamise nööriotsa ja keda huvitavad ka tema mõtted - siimmesipuu.blogspot.com.
Võtsin Siimu rongijaamas vastu sõnadega "Teretulemast elukooli". Mingil määral see ju seda on. Nagu ta facebookis enne lendu ka postitas - "Sa arened inimesena edasi ainult siis, kui väljud oma mugavusstsoonist". Nii see ka on. Ma olin siia jõudes kaugel oma tsoonist. Silmapiiril võibolla väheke oli seda täpi suurusena näha. Nüüdseks on tsoon üsna ligidal, kui mitte isegi ei ole sinna tagasi jõudnud. Suhtlemine enam probleeme ei valmista, kuna olen murdnud läbi seina ja suutnud sundida ennast paluma vestluse vastaspoolel oma küsimust korrata, kui esimesel või teisel korral aru ei saanud. Ja kõik vestlusted oleme kasvõi pika peale saanud lõpule viia.
Aga mitu mugavusstsooni testi on veel ees. Nendest aga omal ajal.
Homme täitub esimene nädal. Positiivselt meelestatud.
Toosha, out!
1 comment:
Enne olin ma lihtsalt kade, sest mulle meeldib väga toitlustusmaailm.. nüüd ma olen selle kossu mängu pärast lausa nii kade, et ma plaanin selle postituse lugemata jätta, kus sa mängist räägid!
Post a Comment