Tähendab, need kaks ei ole muidugi omavahel seotud. Ma päris nii hulluks asjaga ei läinud.
Aga alustagem siis taaskord päeva algusest peale. Hommikul sain seekord üllatuse osaliseks. Enne mind krõbistas keegi asjadega. No arvasin et Miša ilmselt, ta üks päev läks ka varem tööle. Kiirel inspekteerimisel selgus, et nii tema kui ka neiu teiselt poolt magavad paksu und. Kuna ma jäin peaaegu 1 paiku magama, oli tegemist ilmselt kellegi uuega, kes imbus tuppa pärast uinumist. No selge, kadunud ta oli. Kiire värskendav dušš, hambapesu, riided selga, kott üle õla ja GO! Õues klapid pähe, taaskord Jay-Z ja Kanye pleilist põksuma - suunaks Novokuznetskaja metroojaam. Võtsin siis täna umbes kursi sisse ja kruisin. Hommikune Moskva on päris rahulik. Ühel viimastest tänavatest sattusin mööda jalutama vanast heast turust. Müüdi nii köögivilju, riideid kui ka raamatuid. Nagu ikka. Veidi edasi jalutades said mu kahtlused kinnitust - eelmisel suunamuutusel oleks pidanud ikkagi otse jalutama, nüüd tegin väikese pauna sisse. No pole hullu, jõudsin vb 2-3 minutit hiljem, väike viga tükki küljest ei võtnud.
Hommikune vaatepilt metroos on aga omamoodi huvitav. Reisijaid on ikka igasuguseid ja igasugu olekus. On värskeid earlybird'e, on unisemaid, on viisakaid, on mitte-nii-viisakaid. Üks "tugevama kondiga" hästi viks, ülikonna ja mantliga härrasmees nokkis soliidselt rinnalt teri. Oli vist eile kaua ärkvel. Metrooga trippides olen avastanud, et paljud kasutavad neid tablet-readereid. Istuvad ja loevad mingit kirjandust. No see selleks, huvitav avastus lihtsalt.
Laupäeva hommik, nagu mainitud, on siin ikka eriti rahulik. Eile õhtul ju linn säras, rahvas pidutses. Seda oli isegi meie tuppa kuulda, magama jäädes kostis väljast Flo Rida ja DJ röökis mikrisse. Naljatasime toakaaslasest neiuga sel teemal ja keerasin teise külje. Muusika siin ei sega, ega ka toakaaslaste tegemised. Uni on magus. Kusjuures unerežiim on endiselt eelmisest töökohast paigas, kodumaa kella järgi nii 11 paiku toimub totaalne kustumine. Okei, tagasi teema juurde. Jõudsin siis tööle - toolid alles maha tõstmata, pirukad letile toomata. Nagu polekski veel avatud. Samas olime.
Vahetasin siis tööriided selga ja läks toimetamiseks. Esialgu saali korrastamine, nõude pesust leti taha liigutamine. Chill.
Taaskord sai üks retsept tõlgitud, midagi uut eriti ei õppinud, rääkisin rohkem töökaaslastega juttu. Maksim on aina jutukam, samas on pihta saanud, kuidas minusuguse mitte-väga-venekeele-oskajaga suhelda. Muljetasime igasugu teemadel, pakkus välja tegevusi ja vaatamisväärsusi homseks vabaks päevaks. Teised sekkusid ka vestlusse ja tundus, et Tanja sai ka sellest vähe konfidenssi, et minuga saab suhelda küll. Pärastlõunal sattusimegi temaga köögipoolel koos laua taga istuma, sööma ja siis tegi juttu. Kusjuures Maksim uuris täna isegi mu vihikut ja üritas mu käekirjast aru saada ning Eesti keelt lugeda. Tanja uuris ka, mis seos mul siis Venemaaga on ja kuidas keelt sel vähesel määralgi oskan. Ja kõige üllatavam oli, et pakkus end abiks mu tõlketöö tegemisel. Pärast küsis veel, kas ma nendega millalgi välja tulen, et läheks koos sööma ja väiksele dringile. No kuidas ma keeldun. Õhtul Petja mainis, et helistab homme ja kohtume.
Ah, muidugi, õppisin ikka küll täna. Soolaste pirukate kohta. Kõik nad on erineva "disainiga", kui nii võib öelda. Peale vaadates saab öelda, mis pirukas on mis, sest kõik on pealt erinevalt kujundatud pagari poolt. Mõnel peal üks auk, kust sisu näeb, mõnel kolm, mõnel palju piklikke, mõnel polegi auku. Ja no ilusad viisakad näevad kõik välja. Ei tea küll, kas päris selgeks sain, aga enamus tunnen peale vaadates nüüd ära küll. Esmaspäeval võtan siis magusad pirukad ette.
Lisaks hakkasin täna märkmeid tegema, kuidas üleüldse töötegemine käib. Mida jälgida, mille peab kohe ära viima, kuidas peab lett välja nägema jne. Maksim imestaski päeva lõpuks, kui palju ma nende päevade jooksul juba märkmeid teinud olen. Küsis, kas infot juba liiga palju selle lühikese ajaga ei saa ja pea ei plahvata.
Ja no kuidas ma saakski jätta järgmise teema puudutamata. Toidud! No täiesti uskumatu, kui lihtsatd väikesed kiired toidud, aga no millised maitseelamused. Tänases menüüs oli hommikuks jälle praetud munad. Petja on ikka kuradi hea kokk. Pärastlõunal serveerid korraga igapäevasesse menüüsse kuuluvad kodused kotletid karrikastmega ja värske tomat-kurk-paprika kõrval. Teiseks käiguks borš. Õhtul lendas nina alla juba mainitud Adõgee juustu salat, mis on siis õlis praetud brokkoli, lillkapsa, porgandi, kabatšoki, zucchini (ma ei tea, kas sel eestipärast nime ongi) ja Adõgee juustu kooslus, maitseks väike basiilikuvars otsas. No tere hommikust, milline nauding. Annaks ainult kokajumalad, et mul sama hästi välja tuleks.
Õhtu lõpuks aitasin veel veidi saalis puhastada ja nõusid tassida, jälgisin vähe õhtuse rahvarohke möllu käiku.
Sain omale hostelisse kaasa jälle paar suurt viilu soolast ja magusat pirukat, kulub ära, kuna oma raha ei kulu.
Kodutee otsustasin täna pärast metroosõitu vähe teise võtta, et oleks veidi kindlam tulla ja et oleks ka midagi vaadata. Tulin siis metroojaamast otse-otse üle mitme silla kuni Kremli müürini. On ikka ilus kogu see suur kompleks, kui see õhtul tuledes on. Eks millalgi lähen sinna platsile ja parema nurga alla pilte tegema/uudistama. Täna tulin mööda jõepoolset külge oma hoodi suunas. Tee peal tegin kõne kodustele, pole ju korralikult suhelda siin saanud, pigem kuulata ja vastu kokutada. Nautisin vaadet ja muljetasin papaga. Üle silla tagasi oma poolele tulin eile postitatud kiriku juurest, kus on suur jalakäijate sild ja kuhu paljud olid pildistama tulnud. Taaskord avanes ilus värviline vaatepilt mu kodukandi poolt. Ja taaskord tõdesin, et päris uhke neiborhuud - restoranid, klubid jne. Rahvas veereb kohale korralike Range Roverite, Mersude ja Infinitidega.
Nüüd siis omadega juba mõnda aega hosteli elutoas tiksunud, väike seltskond siin kontsantselt istumas, uut rahvast laekub ka pidevalt peale. Enamus neist üheks ööks, nagu nende pöördumisest adminni poole on aru saada. Meie tuppa on ka jälle kaks uut tegelast imbunud. Üks keeras juba siis magama, kui tuppa jõudsin ja pesema hakkasin minema. Peamiselt nende mittesegamiseks ma elutuppa tulingi.
Ahjaa, enne lõpetamist pidin veel moest rääkima. Niipalju ma olen siin silmad ikkagi lahti hoidnud ja avastanud, et Vene mehed üldjoontes riietuvad ülimalt hästi. Paljud väga soliidselt, paljud väga moekalt. Ilus linnapilt kohe. Ja no muidugi ei saa mainimata jätta, et vene naised/neiud on väga ilusad. Seega mulje siiani positiivne. Kogu see reisieelne põdemine on kadunud. Töökaaslased on väga mõnusalt vastu võtnud, statsionaarsed toakaaslased on mõnusad. Uskumatu.
Aga ladna, ongi pikale veninud. Lõpetuseks veel mõned pildid tänasest ja ongi aeg asuda nautima möödunud öist Lakers - Suns lahingut.
Aga alustagem siis taaskord päeva algusest peale. Hommikul sain seekord üllatuse osaliseks. Enne mind krõbistas keegi asjadega. No arvasin et Miša ilmselt, ta üks päev läks ka varem tööle. Kiirel inspekteerimisel selgus, et nii tema kui ka neiu teiselt poolt magavad paksu und. Kuna ma jäin peaaegu 1 paiku magama, oli tegemist ilmselt kellegi uuega, kes imbus tuppa pärast uinumist. No selge, kadunud ta oli. Kiire värskendav dušš, hambapesu, riided selga, kott üle õla ja GO! Õues klapid pähe, taaskord Jay-Z ja Kanye pleilist põksuma - suunaks Novokuznetskaja metroojaam. Võtsin siis täna umbes kursi sisse ja kruisin. Hommikune Moskva on päris rahulik. Ühel viimastest tänavatest sattusin mööda jalutama vanast heast turust. Müüdi nii köögivilju, riideid kui ka raamatuid. Nagu ikka. Veidi edasi jalutades said mu kahtlused kinnitust - eelmisel suunamuutusel oleks pidanud ikkagi otse jalutama, nüüd tegin väikese pauna sisse. No pole hullu, jõudsin vb 2-3 minutit hiljem, väike viga tükki küljest ei võtnud.
Hommikune vaatepilt metroos on aga omamoodi huvitav. Reisijaid on ikka igasuguseid ja igasugu olekus. On värskeid earlybird'e, on unisemaid, on viisakaid, on mitte-nii-viisakaid. Üks "tugevama kondiga" hästi viks, ülikonna ja mantliga härrasmees nokkis soliidselt rinnalt teri. Oli vist eile kaua ärkvel. Metrooga trippides olen avastanud, et paljud kasutavad neid tablet-readereid. Istuvad ja loevad mingit kirjandust. No see selleks, huvitav avastus lihtsalt.
Laupäeva hommik, nagu mainitud, on siin ikka eriti rahulik. Eile õhtul ju linn säras, rahvas pidutses. Seda oli isegi meie tuppa kuulda, magama jäädes kostis väljast Flo Rida ja DJ röökis mikrisse. Naljatasime toakaaslasest neiuga sel teemal ja keerasin teise külje. Muusika siin ei sega, ega ka toakaaslaste tegemised. Uni on magus. Kusjuures unerežiim on endiselt eelmisest töökohast paigas, kodumaa kella järgi nii 11 paiku toimub totaalne kustumine. Okei, tagasi teema juurde. Jõudsin siis tööle - toolid alles maha tõstmata, pirukad letile toomata. Nagu polekski veel avatud. Samas olime.
Vahetasin siis tööriided selga ja läks toimetamiseks. Esialgu saali korrastamine, nõude pesust leti taha liigutamine. Chill.
Taaskord sai üks retsept tõlgitud, midagi uut eriti ei õppinud, rääkisin rohkem töökaaslastega juttu. Maksim on aina jutukam, samas on pihta saanud, kuidas minusuguse mitte-väga-venekeele-oskajaga suhelda. Muljetasime igasugu teemadel, pakkus välja tegevusi ja vaatamisväärsusi homseks vabaks päevaks. Teised sekkusid ka vestlusse ja tundus, et Tanja sai ka sellest vähe konfidenssi, et minuga saab suhelda küll. Pärastlõunal sattusimegi temaga köögipoolel koos laua taga istuma, sööma ja siis tegi juttu. Kusjuures Maksim uuris täna isegi mu vihikut ja üritas mu käekirjast aru saada ning Eesti keelt lugeda. Tanja uuris ka, mis seos mul siis Venemaaga on ja kuidas keelt sel vähesel määralgi oskan. Ja kõige üllatavam oli, et pakkus end abiks mu tõlketöö tegemisel. Pärast küsis veel, kas ma nendega millalgi välja tulen, et läheks koos sööma ja väiksele dringile. No kuidas ma keeldun. Õhtul Petja mainis, et helistab homme ja kohtume.
Ah, muidugi, õppisin ikka küll täna. Soolaste pirukate kohta. Kõik nad on erineva "disainiga", kui nii võib öelda. Peale vaadates saab öelda, mis pirukas on mis, sest kõik on pealt erinevalt kujundatud pagari poolt. Mõnel peal üks auk, kust sisu näeb, mõnel kolm, mõnel palju piklikke, mõnel polegi auku. Ja no ilusad viisakad näevad kõik välja. Ei tea küll, kas päris selgeks sain, aga enamus tunnen peale vaadates nüüd ära küll. Esmaspäeval võtan siis magusad pirukad ette.
Lisaks hakkasin täna märkmeid tegema, kuidas üleüldse töötegemine käib. Mida jälgida, mille peab kohe ära viima, kuidas peab lett välja nägema jne. Maksim imestaski päeva lõpuks, kui palju ma nende päevade jooksul juba märkmeid teinud olen. Küsis, kas infot juba liiga palju selle lühikese ajaga ei saa ja pea ei plahvata.
Ja no kuidas ma saakski jätta järgmise teema puudutamata. Toidud! No täiesti uskumatu, kui lihtsatd väikesed kiired toidud, aga no millised maitseelamused. Tänases menüüs oli hommikuks jälle praetud munad. Petja on ikka kuradi hea kokk. Pärastlõunal serveerid korraga igapäevasesse menüüsse kuuluvad kodused kotletid karrikastmega ja värske tomat-kurk-paprika kõrval. Teiseks käiguks borš. Õhtul lendas nina alla juba mainitud Adõgee juustu salat, mis on siis õlis praetud brokkoli, lillkapsa, porgandi, kabatšoki, zucchini (ma ei tea, kas sel eestipärast nime ongi) ja Adõgee juustu kooslus, maitseks väike basiilikuvars otsas. No tere hommikust, milline nauding. Annaks ainult kokajumalad, et mul sama hästi välja tuleks.
Õhtu lõpuks aitasin veel veidi saalis puhastada ja nõusid tassida, jälgisin vähe õhtuse rahvarohke möllu käiku.
Sain omale hostelisse kaasa jälle paar suurt viilu soolast ja magusat pirukat, kulub ära, kuna oma raha ei kulu.
Kodutee otsustasin täna pärast metroosõitu vähe teise võtta, et oleks veidi kindlam tulla ja et oleks ka midagi vaadata. Tulin siis metroojaamast otse-otse üle mitme silla kuni Kremli müürini. On ikka ilus kogu see suur kompleks, kui see õhtul tuledes on. Eks millalgi lähen sinna platsile ja parema nurga alla pilte tegema/uudistama. Täna tulin mööda jõepoolset külge oma hoodi suunas. Tee peal tegin kõne kodustele, pole ju korralikult suhelda siin saanud, pigem kuulata ja vastu kokutada. Nautisin vaadet ja muljetasin papaga. Üle silla tagasi oma poolele tulin eile postitatud kiriku juurest, kus on suur jalakäijate sild ja kuhu paljud olid pildistama tulnud. Taaskord avanes ilus värviline vaatepilt mu kodukandi poolt. Ja taaskord tõdesin, et päris uhke neiborhuud - restoranid, klubid jne. Rahvas veereb kohale korralike Range Roverite, Mersude ja Infinitidega.
Nüüd siis omadega juba mõnda aega hosteli elutoas tiksunud, väike seltskond siin kontsantselt istumas, uut rahvast laekub ka pidevalt peale. Enamus neist üheks ööks, nagu nende pöördumisest adminni poole on aru saada. Meie tuppa on ka jälle kaks uut tegelast imbunud. Üks keeras juba siis magama, kui tuppa jõudsin ja pesema hakkasin minema. Peamiselt nende mittesegamiseks ma elutuppa tulingi.
Ahjaa, enne lõpetamist pidin veel moest rääkima. Niipalju ma olen siin silmad ikkagi lahti hoidnud ja avastanud, et Vene mehed üldjoontes riietuvad ülimalt hästi. Paljud väga soliidselt, paljud väga moekalt. Ilus linnapilt kohe. Ja no muidugi ei saa mainimata jätta, et vene naised/neiud on väga ilusad. Seega mulje siiani positiivne. Kogu see reisieelne põdemine on kadunud. Töökaaslased on väga mõnusalt vastu võtnud, statsionaarsed toakaaslased on mõnusad. Uskumatu.
Aga ladna, ongi pikale veninud. Lõpetuseks veel mõned pildid tänasest ja ongi aeg asuda nautima möödunud öist Lakers - Suns lahingut.
Muutsin vähe koduteed ja jalutasin sealt alt müüri äärest kodu poole.
Maja, millest iga päev mööda olen jalutanud, paljastas õhtuvalguses teiselt kaldalt, mis maja see tegelikult siis on.
Selline näeb välja minu huud õhtutuledes Moskva jõe kohjalt. Värvilisest majast vasakule majade vahele jääb hostel.
Eile mainitud ja fb'sse postitatud kirik sillalt.
Ja veel üks vaade Kremlile, seekord kodusillalt.
Aitab, ilmselt olete segi omadega, kui siiani viitsisite lugeda. Aga mu suur kummardus ja props teile, kes te seda tõesti tegite.
Puhkepäeva suunas!
Toosha, out!
5 comments:
Mina lugesin lõpuni, mina lugesin lõpuni!
Tegelt tahtsin öelda, et vähemalt õhtul on seal küll niii ilus, et ma hea meelega jalutaks kogu aeg ringi.. aga ohtlik ei ole? Pole kunagi Moskvas käinud :O
Noo tead, ma mõtlesin sama. Siiski, kui sa välja ei näita hirmu, ei jää sa vast väga kellelegi ette. Samas ma väga ei trügi ise ka kuskile offroad nurgatagustesse rentslitesse. Ja ma kunagi mõtlesin, et kui ma ajan oma 191cm sirgu, hoian õlad normaalselt laialt, tundun ma päris suur + mul on talvine mantel seljas, mis annab visuaalselt suurust juurde - ehk hoiab see ka igasugu kaake veidi eemal. Vb on see sinisilmne mõtlemine, aga vähemalt annab konfidentsi endale.
Ühesõnaga ma väga ei põe, kui mingi kokkupõrge toimub, siis ma pole küll väga pidanud seda edu kasutama, aga mul on kere küljes kaks jalga, mis on ärajooksmises musta vöö välja teeninud!
Terve elu tehtud trenn tuleb kasuks - saad vähemalt vajadusel ära joosta kellegi eest! Tegelikult aga arvan ma, et meil on kerged eelarvamused ka. Venemaa = kole paha ja kuri kant. Nii palju, kui ma oma Vene tuttavatelt aga kuulnud olen, siis pole nii hullu midagi, aga eks kohalik vaatab elu teise pilguga ka. Meil on Eestis ka kurjemaid ja vähem kurjemaid kante ja ma arvan, et nii on igas riigis :)
Eks ta nii ole jah, Moskvaga just see Venemaa + suurlinna mulje. Ega kesklinnaga polegi nagu kartust kunagi, aga vähe eemale minnas on alati selline kahtlus ja eelarvamus.
zucchini=suvikõrvits
http://nami-nami.ee/Vocabulary/View/1569/suvik%C3%B5rvits
lihtsalt ääremärkusena...sealt võid otsida teisigi toidualaseid termineid.
Ei jõua Tallinna kohviku avamist ära oodata :)
Helen
Post a Comment